Friday, September 28, 2007

Ole sõber looduse ja iseendaga

Tõlgime-toimetame rootsikeelset raamatut õuesõppest, esialgse pealkirjaga "Õue-elu õppimine", mis peagi trükki läheb. Peatükis, mille on kirjutanud Matz Glantz, Patrik Grahn ja Per Hedberg, leidub järgmine nõuanne, kuidas samm-sammult taas looduse ja iseendaga sõbraks saada:

"Kontakt loodusega on andnud mõtlemisainet ka tänapäevasele psühholoogiale ja loodusteraapia pooldajatele. Aluseks võetakse Harold Searles’i kirjutatud teooria, kus ta väidab et hingetrauma läbi elanud inimene vajab tagasipöördumiseks sobivaid tingimusi, mida just loodus võib pakkuda. Paranemine saab alguse lihtsalt looduse jälgimisest, selleks ei pea inimene üleliia pingutama.

Oluline on aspekt, et loodus ei esita inimesele nõudmisi. Kõige vähem tekitavad hirmu, agressiooni ja frustratsiooni kivid ja vesi, seejärel puud ja lõpuks loomad. Kivi ei esita nõudmisi, ei jäta sind maha ega peta sind. See lihtsalt on olemas, iseenesestmõistetav ja turvaline aastast aastasse. Küülik võib ära joosta ja ka surra, kuid ta ei tekita süütunnet, ei solva, ei ole kahekeelne ega valeta.

Pärast kriisi tuleb ennast uuesti leida. Kõige lihtsam on seda teha siis, kui su kaaslane on esiteks rändrahn, seejärel üks puu, siis aialapp ja lõpuks lemmikloom. Alles siis võiks asuda suhtlema inimestega – nendega, kes nad esitavad suuri nõudmisi. "

Viimaste hulgas on esikohal ikka ise - sinna ladestuvad kõik etteheited ja süüdistused nii oma elust kui eelnevatest sugupõlvedest. Nii on päris mõistlik korrapäraselt, kasvõi kord päevas või vähemalt nädalas olla isetu, olla üheskoos kiviga, puuga, loomaga, merega, taevaga.

Selline isetu olemine on sama tähtis kui ise olemine. Kui seda enam päevades ja nädalates pole, hääbub ka isena olemine olematusse.

Monday, September 24, 2007

Kodu, kallis kodu

President Ilves kutsub eestlasi maailmast tagasi koju tulema. Mõte on hea ja mõnus - maa vajab omi inimesi ja inimesed vajavad oma maad. Samas suunas edasi mõeldes tuleb kutsuda eestlasi ka linnadest käima ja elama oma põlistel maadel.

Kui esivanemad on mitmest paigast üle Eesti - seda parem! Siis tuleb valida paik, mis kõige enam kutsub, kus on tõeliselt hea olla. Oma paik võib muidugi olla ka päris uus koht - on ju esivanemadki sõdade ja katkude järel suutnud juurduda ka hoopis uutes kohtades. Tähtis on vaid sideme leidmine maaga, mis kutsub.

Maaga on nagu inimestegagi - mõni paik võib olla juba pikka aega sügavas masenduses. Siis tuleb seda pidevate külastuste ja korrastamisega tasapisi tervendama hakata. Alustada tasub saamide kombel paiga endale ostmisega. Ei, see ei nõua miljoneid - piisab väikesest vaskmündist, kasvõi 10 sendisest, mis tuleb jätta paika, mis meeldib. Sellise pisiohvri ehk kahjaga on esmane side meelispaigaga kinnitatud.

Edasi tahavad meelispaigad hoolt ja meelespidamist, just samamoodi, nagu inimesedki. Olles oma riigi ühised valitsejad, tasub mõelda ka seaduste parandamisele, mis aitavad inimeste meelispaiku hoida ja kaitsta. Praegu haaratakse viimase õlekõrrena sageli kinni looduskaitsest - otsitakse haruldane taim või loom oma lemmikpaigast, et seda muutuste eest seadusega kaitsta.

Küllap võiks ka inimeste sügav side oma meelispaigaga olla põhjenduseks, et neid vajadusel kaitsta. Meie riik võidab sellest - rahval väheneb stress ja masendus ning suureneb töö- ning loomevõime.

Tuesday, September 18, 2007

Maakeel ja maameel, ilmunud Maalehes 13. sept 2007

Meie emakeel on maakeel. Kui keegi on võõrsõnust tulvil eesti keelt väänamas, nii et isegi enam päris hästi aru ei saa mida ja kas üldse midagi öelda tahtis, siis kutsutakse ta tagasi maa peale, öeldes: Aga ütle, kuidas see maakeeli kõlab!

Maakeelel on üks väga hea omadus. Kui võõrkeelsed ütlemised maakeelde ümber panna, siis selgub enamasti, kas üleüldse oligi midagi öelda. Seetõttu on heaks mõtteharjutuseks enne millegi kirjutamist või väljaütlemist püüda võimalikult kõigile võõrsõnadele leida maakeelsed vasted.

Vähem kui sada aastat tagasi kaheldi veel, kas maakeeles on üldse võimalik gümnaasiumitasemel füüsikat ja matemaatikat õpetada. Minu vanaisa Jaan Sarv, kelle sünnist möödub tänavu detsembris 130 aastat olevat selle tõestamiseks pidanud Vanemuise laval tütarlaste gümnaasiumi klassiga näidistunni.

Tänapäeval ei kahtle keegi, et nii füüsika kui ka matemaatika keeleks on ka maakeel. Meie teadlased räägivad kaasa kõiksuse ja mikromaailma tõlgendamisel. Võimalik, et algupäraste mõtete lätteks võib olla ka asjaolu, et me mõtleme maailma üle maakeeles.

Maailmas palju kasutatavatele mõistetele tuleb leida maakeelsed vasted. Sageli on need keeles täiesti olemas, tuleb vaid veidi pingutada, et nendeni jõuda. Nii on lõimimine palju suupärasem ja arusaadavam kui integreerimine, elurikkus on selgem mõiste kui biodiversiteet.

Sõnapaarile sustainable development on maakeelse vaste otsimine paras pähkel. Kasutusel olevad säästlik areng ja jätkusuutlik areng sobivad kontorikeelde. Ehedas maakeeles tundub parimaks vasteks olema ‘mõnus minek’ – olukord, kus kõik sujub vähima energiakuluga, nagu iseenesest ja keegi ei kannata kahju.

Sama on mõistega outdoor learning. Kuigi tegemine ise on meie koolielus igituttav, on selle järjekindel rakendamine ja toetamine võimalik ikkagi alates sellest, kui võtsime kasutusele maakeelse mõiste ‘õuesõpe’.

Õuesõppe üks kesksemaid tegemisi on taas võõrkeelse nimega – see on refleksioon ehk siis vahetult õppimise järel kogetule tagasi vaatamine ning selle sõnastamine, mida siis tegelikult õpitud sai. Praegu tundub, et selles seoses sobib hästi sõna ‘aduma’ – tasapisi taipama hakkamine.

Püüdes võõrkeelseid mõtteid öelda selges maakeeles, hakkame aduma öeldu sügavamat mõtet.