Tuesday, February 24, 2009

Mats alati on tubli mees!

24. veebruar on kevadine madisepäev. Sügisel on teine madisepäev, 21. september. Mõlemad päevad on maarahva elus olulise tähtsusega. Sügisesel madisepäeval 1217 toimus Sakalamaal lahing, kus langesid Lembitu ja Kaupo.

Mõnede meelest püüdis Kaupo veenda Lembitut tulema koos teiste vanematega Rooma kaitse alla. Nii saaduks ehk vabaks Mõõgavendade Ordu vaenamisest ning oleks üles ehitatud oma kristlik riik, nii nagu seda olid teinud Taani, Rootsi ja Norra. Paraku läbirääkimised ei õnnestunud, mõlemad mehed langesid ja oma riiki, millega ka teised oleksid arvestanud, ei sündinud.

Kummalisel kombel sündis päris oma riik seitsesada aastat ja viis kuud hiljem samuti Madisepäeval, seekord küll kevadisel Madisepäeval. Nimel Madis ja sellest tuletatud nimel Mats on nõnda meie ajaloos üsnagi keskne tähendus. Küllap olid taanlased meresõitude ja viikingiretkede kaudu samas nii võistlejad kui ka relvavennad lõunapoolsemate rahvaste vastu.
Ühiseks võistlejaks ja vastaseks on läbi sajandite Läänemere põhjaosa rahvastele olnud Saksamaa. 1329 ostis Rootsi kuningas Magnus Erikson Taani kuningriigi põhjaosa, Skoone sakslaste käest vabaks. Sama lootsid küllap harjakad ja virukad saavutada 1343. aastal nii rootslaste kui taanlaste toel. Rootsi laevastik oli isegi Tallinna reidil valmis sekkuma meie omade poolel, kuid õnn jäi jätkuvalt sakslaste poolele.

Ehk on sellest ajast peale juurdunud taanipärase eesnime Mats põlastamine meiekandi peenema rahva, algselt seega baltisakslaste hulgas. Maarahva hulgas on Matsi nimi alati au sees olnud. Küll mitte sedavõrd kui taanlastel – küllap on sakslastelt päritud põlastus ja hirm nende arvamise ees nii palju verre ja mällu juurdunud. Siiski võib loota, et kord on see hirm otsani üle. Vabadussõja aegu, eriti 1919. aasta 23. juunil sakslaste üle saavutatud võidu järel lauldi tihti teiste rahvaste hümni vastuseks laulu “Mats alati on tubli mees”.

Maalähedane Mats seisab kindlalt kahe jalaga maas, hoolib oma maast, kõneleb maakeelt ja pühitseb riigi aastapäeva madise- ehk matsipäeval!

Friday, February 20, 2009

Ühepoolne kokkulepe?!

Küllap oleme läbi aegade olnud kimpus kiusatusega nimetada leppeks seda, mida ise soovime. Samas läbemata kuulata ära, mida teine leppepool asjast arvab ja tegelikult teha tahab. Rahvajutu Suur Peeter „leppis“ Väikese Peetriga kokku, et kõigepealt süüakse üheskoos Väikese Peetri moonakott tühjaks ja edasi sööb igaüks oma kotist. Loo lõpuks tegi ka Väike Peeter ühepoolse leppe ja sai nõnda kiusajast lahti.

Siiski ei ole nõnda võimalik jätkuvalt toimida. Sõna lepe tuleneb sõnast lepp, mis omakorda tähistas ka punast värvainet ja verd. Lepe seob leppijad ühtsesse vereringesse, kust mõlemad pooled ühiselt loodavad paremat edenemist. Nii saab ka ühepoolset kokkulepet tehes kas ennast või teist veristada ja kahjustada, kasu ei tõuse sellest kummalegi.

Ometigi jätkub „ühepoolne kokkuleppimine“ meie ümber. Ühepoolselt lepiti kokku pensionide kojukande lõpetamine, ühepoolselt sunnitakse pensionäridele peale pangakaartide kasutamist, millega nad hakkama ei saa, samal ajal kaotatakse väikelinnadest pangakontorid. Metsareform ja looduskaitsereform viidi läbi asjaosaliste seisukohti arvestamata.

Tuulikute rajamine 4 protsendile Hiiumaa pinnale, küsimata, kas hiidlased tahavad elada turismist ja maaharimisest või töötutena riigi sotsiaaltoetuste abil, mida maksavad vallale näpuotsaga tuuleenergiatöösturid. Erakonnajuhid nõuavad vastuvaidlematut kuuletumist. Autoritaarne juht ettevõttes sunnib õigustnõudva töötaja lahkumisavaldust andma, sest muidu... Pereringis seatakse teismelistele kohustused, koduarestid...

„Ühepoolse kokkuleppe“ igikestvale ohule viitavad juba tuhandeid aastaid vanad regilaulud. Maailma loomise laulus taob Viru sepp rahvale kipakaid tööriistu. Kui teda selle eest asjakohaselt sõimatakse, taob ta vasest ja hõbedast naisekuju, kes on alati päri „ühepoolsete kokkulepetega“.

Külarahvas, kes sepa arvates peaks taolise tegemise heaks kiitma, leiab paraku, et valitsemine on kahepoolne kokkuleppimine. Valitsetavatel on keel suus, millega nad omi soove ja seisukohti väljendavad; meel peas, millega nad kokkuleppeid peavad; süda rinnus, millega nad söandavad lepitu teoks teha ja selle eest vastutada; südamel hing, mis hoiab alal rahva jätkumist ning hingel eluase, mis tagab elu kestmise.

Kui taoline taipamine „ühepoolse kokkuleppimise“ võimatusest ei jõua meie kogukondade ja riigi juhtideni, siis on kadumisohus nii rahvas kui elu.

Wednesday, February 11, 2009

Saami tarkus

Leidsin saami rahvuspüha tähistamise õhtuks ette valmistades ühelt vanalt laululehelt August Gailiti 1942. aastal "Ekke Mooris" kirjutatud read, mis hästi kattuvad Karl-Henrik Robert'i mõtetega.

Vana saam Uutsö:
Kuidas teie kõik, kes te tulete lõunast ja suurtest linnadest, olete kahtlustusist näritud nagu puukoor tõukudest. Teil on vaid üks soov ja iha: kõike vallutada ja kõike hävitada. Teie sõidate kummalistel sõidukitel, millede ees pole põtra ega hobust, teie tungite pühadele paikadele, rajate maanteid, ohjeldate koski ning puurite mägede südameid läbi, et saada vaske, rauda ja sütt.


Oleme teie rahutusest põgenenud Jäämere kallastele, kuhu peame meie nüüd minema? Voogudesse? Meie mäed on söödud nagu riie koidest, meie metsad on täis teie maanteid, meie tundrad muutuvad sama rahutuks nagu teie ise.

Kuid mida teete teie siis, kui mägede südamed on läbi puuritud, kui kõik tundrad on teie teedega täis külvatud, kui jõed teie paisude tõttu kuivavad ning on tühjad forellidest ja lõhedest? Mida teete teie siis, istudes tühjade mägede, jõgede ja metsade ees? Võib-olla leiate, et teie hingedki on läbi puuritud ning et nad on sama lootusetult tühjad? Kuhu ruttate, mida püüate, mis ohjeldamatu nälg see nüüd on, mis teid edasi kihutab?

Teie ei ela enam ise, teie eest elavad masinad. Mitte teie ei valitse neid, vaid masinad teid. Võib-olla on neil siiski puhtam ja siiram hing, sest nad on tulnud maakidena mägede neitsilikust rüpest, neid on head haldjad aastatuhandete jooksul kokku kandnud – võib-olla on nad teist isegi õilsamad? ...

August Gailit „Ekke Moor“, 1942

Kolmapäeval, 11. veebruaril kell 18.00
Vanalinna Muusikamajas (Tallinn, Uus 16c)

SAAMI ÕHTU

Tähistame saami rahvuspüha (6.02)

Reisist põhja-saamide juurde pajatab Mikk Sarv.
Filmikatkendid ja laulud.

Õhtut toetab Kuninglik Norra Suursaatkond.

TERE TULEMAST! BURESBOAHTIN!

Monday, February 9, 2009

Tantsukahi tuhamägedel

Laupäeval, 7. veebruaril tuli tantsurahvas viiendat aastat järjest üle kogu Eesti kokku Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumisse, et oma tantsuväega leevendada maapõuele tehtud kahju. Ürituse eestvedajaks on läbi aastate olnud maakonna kultuurielu eestvedaja Erika Kõllo, peojuhiks kohapeal oli seekord Tõnu Pomerants.
Pidu algas rongkäiguga kivihiide, mille rajajaks oli Enn Käiss. Kivihiide jätsid kohaletulnud tantsijad maha kivi oma kodupaigast. Üheskoos loitsisime andestust maaemadelt ja maaisadelt, et maa meid hästi hoiaks – oleme ju maarahvas! Loitsu seadsin kokku regivärsina ja selle sisuks oli Rootsi vähiarsti Karl-Henrik Robèrt'i neli tõdemust, mille järgimine aitab inimesel maaga paremini läbi saada:

Ära võta vara maa põuest!
Ära peida prügi maa põue!
Võta loodusest vaid seda, mis ise sulle tulla tahab!
Ole mõnus seda kõike tehes!

Maatõeloits

Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Jätta maasse maavarad,
Maapõhja põlevkivid;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Saasta maha mitte matta,
Prügi maa põhja peita;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Süüa vaid, mis loodus annab,
Ise meile kätte kannab;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Hoida mõnu minemistes,
Käiku kaunist käimistes!
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Saatke õnne meie õue,
Tuge ikka tegudesse!

Kivihiies süüdati loitsu lõppedes peotuli, mis viidi rongkäigus teise tuhamäe tippu.
Järgnes ööpimedani kestev tants tuhamägede jalamil, mille lõpetas tõrvikutega rongkäik.

Üsna samamoodi toetavad Põhja-Ameerika Montana osariigi Salish hõimu indiaanlased jaanuaris-veebruaris oma hõimukaaslasi uusaasta kargusega. Suures spordisaalis istutakse ringis, keskel istuvad toolidel kaks vana ja auväärset meest, üks möödunud aasta, teine algava aasta tähisena. Üks ringis istujaist tõuseb, kõneleb loo hõimukaaslasest ja seejärel tõusevad kõik ning hüppavad laulu saatel üheskoos täisringi. Nii antakse oma liikumise vägi nimetatud isiku heaks.
Loodetavasti jätkub meie tantsurahval tarmu jätkata taolise tantsukahjaga ka järgmistel aastatel. Ja miks mitte minna tantsuga tervendama teisigi haiget saanud paiku üle Eesti!

Monday, February 2, 2009

Neli vaenlast

Aastal 2001 kirjutasin „Külavanema käsiraamatus“ nii:
Neli vaenlast meie teel

Inimene kohtub oma eluteel nelja vastasega, kes ei lase tal edasi areneda. Sama võib juhtuda kogukonnaga, mille areng sõltub tema liikmete, inimeste arenemisest.
Esimene vaenlane, kellega kokku puututakse on hirm. Hirm hoiab suu lukus ja keele hammaste taga. Hirmunu on kindel, et küsija suu peale lüüakse, ja lüüakse hästi valusasti. Hirm jätab inimese keema ja küpsema omaenda eelarvamustesse ja mõtetesse. Hirmunud inimene või ka kogukond on nagu seeme, mis ei saa tärgata, kuna on kindlalt suletud paksu ja turvalise kestaga.
Hirmust välja päästab suur häda, möödapääsmatu vajadus muutuda. Tihti on surm ja häving siin parimaks aitajaks ja nõuandjaks. Surma ilmselge silme ette tõusmine sunnib inimest üle saama hirmust enese avamise ja küsijaks-kõnetajaks saamise ees.
Sama kehtib ka kogukonna kohta tervikuna. Tihti algab kogukonna edenemine kriisist – külas näiteks kooli, raamatukogu, sidejaoskonna või mõne ettevõtte sulgemisest. Kogukond on siis valiku ees – kas vaikides hääbuda või asuda enesekehtestamise ja enesearengu teele. Viimane võib algul tunduda hullumeelsusena, kuid on väga paljudel puhkudel nii Eestis kui ka teistes maades avanud külale ja kogukonnale kujuteldamatud võimalused nii kogukonna kui terviku kui ka kogukonna iga üksikliikme jaoks.
Teiseks vaenlaseks on selgus, selge meel. Hirmust läbiastunu jõuab selgusesse. Ta on söandanud julgelt küsida, astuda kurjale ja hävingule vastu. Ta on saanud mitmeid vastuseid ning ta näeb, tunneb ja teab asju ilmselgelt. Nii selgelt, et sageli kõlab vastus küsimusele meeles juba enne küsimuse esitamist. Nõnda saab inimese heast abilisest meelest tema altvedaja, kui ta oma selget meelt liialt usaldab ning oma tegemistes vaid meelest ja meeldimisest juhindub. Selge meelega inimene, kes on oma meele kütkesse jäänud, kõhkleb olukorras, kus peaks kiiresti otsustama. Samas võib ta teisel puhul otsustada kiirustades ja räpakalt olukorras, kus peaks jääma ootele ja tajuma sündmustevoolu sisemist kulgemist.
Selgest meelest ei piisa edasiarenemiseks, see aitab vaid sammu võrra edasi.
Kui inimene on mõistnud, et selgus ja selge meel võivad abiks olemise kõrval olla ka arenemise takistajaks, leiab ta endas väe astuda selgusest läbi. Nii leiab ta oma südame väe ehk võimu. Ootamatult avastab ta, et südame järgi otsades võib vahel ka vähese selguse juures ikkagi edasi jõuda. Nüüd on ta saanud võimsaks, võim jääb nüüdsest pidevalt tema juurde. Ta tajub ja naudib võimu, mis lubab tal võtta vastu riskantseid ja ootamatuid otsuseid. Elu ja inimesed liiguvad tema tahtmist mööda, kõik näib laabuvat ja sujuvat. Võim hoiab ja armastab teda. Nii võib väga hõlpsalt juhtuda, et ta ei taipagi võimu piiratust – ka võim võib pöörduda tema kasutaja vastu ja muutuda edenemist takistavaks vastaseks. Tegelikult pole võim tema käes, vaid ta ise on võimu kütkeis. Edasi saab areneda vaid see, kes oma võimu läbi näeb ja talle koha kätte näitab. Oma võimu taltsutanu ei hooli hetkelisest võidust, temale saab oluliseks järjepidevus. Ta tajub end osana aastatuhandetesse ulatuvates sündmuste järgnevuses ning mõistab, et võim ja süda on vaid hinge tööriistad.
Viimaseks vaenlaseks inimese arengu teel on vanadus, väsimus kordumisest. Ta tunneb end vana ja väsinuna, talle tundub, et kõik on juba olnud ja kuidagi ei viitsi taas otsast alustada. Lapsemeel, mis tunneb rõõmu pidevast kordumisest, on kadunud. Siit pääsevad edasi vaid need, kes suudavad vanaduse ja väsimuse seljast maha ajada, nagu uss vahetab nahka ning jõuda iga kordumise ja uue alguse kogemiseni ainukordse ja täiesti uue väljakutsena. Vanaduse ning väsimuse võitnud inimene ja kogukond liigub edasi oma südame teed mööda, võttes vastu uusi väljakutseid ja hoides sidet oma kodukoha vaimuga.