Tuesday, March 31, 2009

Alalisusest ja alatusest

ettekanne Tartu Ülikooli aulas 28. märtsil 2009

Oma olemine algab oma ala olemasolust. See on ala, kus tunned end omaksvõetuna. Küllap on igaühel selline ala kas tegelikult või mälestustes olemas. Selleks võivad olla puu, mets, rand, mägi, allikasilm, eluala, kaasamõtlejad, põhimõtted…

Polegi tähtis, mis seal täpselt on, tähtis on, et selline ala on inimesel olemas. Tähtis on oma alale tagasi minna, et jagada sellega rõõmu ja muret. Sinna saab tagasi minna mõttes ja päriselt. Parem on minna päriselt ja olla seal, veeta mõni tund või päev ja jälgida oma mõtteid. Need mõtted kõnetavad ja õpetavad, kuidas olla on hea ja õige.

Saami rahval on kombeks võõrasse paika jõudes see omaseks osta. Selleks kulub vähe: vaskne münt maa ja hõbedane münt vee ostmiseks. Münti maha või vette visates tuleb ala teretada ja paluda, et ta vaimud su omaks võtaks.

Nii võib endale omaseks osta kogu mandri või ookeanigi. Oma rikkusest eraldati kahi – väike münt, mille teed endine omanik enam ei kontrolli, mille ära andmine annab ostjale ühtsuse võõra olemisega.

Kahi aitab kahju vastu. Kui kahi jääb andmata, kaob samasuur või palju suuremgi osa varast võõriti olemisega tekkiva kahju tõttu. Inimene, kes ei raatsi kahjata, jääb alatuks. Alatu inimene ei tunne sooja tuge oma alast. See tugi sünnib kahjamisest, nii mündist kui ka lihtsalt mõttest, laulust, tantsust, koristamisest, puu või taime istutamisest. Kahjaks on oma elu andmine kodumaa eest, mis annab hingejõu kogu rahvale.

Kahjamine annab alalisuse, kahjamata jätmine alatuse. Enamik inimesi hoolib oma kodupaigast ning teistest paikadest, mis neid toetavad. Teadlik hoolimine oma olemist toetavatest paikadest vähendab alatust ja suurendab alalisust. Hukkunud vabadusvõitlejad kinkisid oma rahvale alalisuse. Jüri Kukk ei saanud enam olla hoolimata oma kodumaast. Nii algas tema teekond alalisusesse, välja alatusest ja hirmust.

Meie asumisala algne nimi on Maamaa. Ka see viitab sellele, kui oluline on meie jaoks olnud läbi aastatuhandete oma ala, oma Maa. Maarahva killuke Lätimaal Ludza kandis on meie poole tulemist kirjeldanud: tuleme läbi Lätimaa ja jõuame välja Maamaale. Maamaa nimi näitab ala ja alalisuse tähtsust meie jaoks.

Maa kasvab välja sulaveest igal kevadel. Kevad on akna taga õues igal aastal Jüri Kuke surmapäeval 27. märtsil, Hukkunud Vabadusvõitlejate päeval. Siis kasvab sulaveest taas välja maa.

See, kes oma ala ja maad meelespeab, ei ole eales alatu.

Friday, March 20, 2009

Avatud ruum avab meid uuendustele Meie Eestis

Avatud Ruumi meetod meenutab oma olemuselt muistseid kärajaid, kus ühises ringis leiti kiiresti lahendusi olulistele küsimustele. Taoline aruteluviis on kasutusel olnud üle maailma paljude rahvaste juures. Kaasajastatuna rakendavad seda alates 1985. aastast Harrison Owen ja kümned tuhanded temalt inspiratsiooni saanud järgijad kogu maailmas, algselt konverentside korraldamiseks, hiljem kõikvõimalike umbejooksnud küsimuste lahendamiseks ühiskondlikes organisatsioonides ja äriettevõtetes. Osalejaid on olnud viiest kahe tuhande seitsmesajani. Keskseks põhimõtteks on vastutuse usaldamine osalejate kätte.
Eestis alustasin avatud ruumi meetodi kasutamist 2002. aasta suvel koos Eestimaa Looduse Fondiga. Meetodi kasutajate hulk on sellest ajast peale pidevalt kasvanud.
Avatud Ruumi toel on Eestis algatatud õuesõppe liikumine koolides, lasteaedades ja ülikoolides, avatud ruumidega asutati erakond Eestimaa Rohelised. Avatud Ruumi meetodit on edukalt kasutatud Sotsiaalministeeriumis kohalike teenuste arendamiseks, rahvamajade võrgu edendamiseks, äriettevõtete reorganiseerimiseks, konverentside korraldamiseks paljude erinevate erialade esindajatele.
Rääkida tuleb ka edulugudest. Avatud Ruumi rakendajad tõdevad, et kõige olulisemaks tulemuseks on osalejate avanemine, umbusu ja omavahelise vimma kadumine ning muidugi head mõtted, millega edasi minna. Põlvamaa arengukava koostamise avatud ruumi lõpuringis kõlas ühe vallavanema sõnavõtt: “Tulin hommikul kell kümme siia kavatsusega hiljemalt kell üksteist lahkuda. Nüüd on kell juba viis, aga ma olen ikka veel siin. Ja ei kahetse!” Põlvamaa on Raplamaa kõrval üks järjekindlamaid avatud ruumi rakendajaid. Mõlemas maakonnas leitakse, et avatud olemine on oluliselt kaasa aidanud maakondade edenemisele.
Avatud ruumi mõttetalg on võrreldav mõttelise prügikoristusega, kus kaua vindunud lahendamata probleemipuntrad tarmukalt esile taritakse ning lahenemisteele lükatakse.

Saturday, March 14, 2009

Murtud emakeel

Meie emakeel on maakeel. Maakeeleks nimetatakse mitmeid keeli: vadja keel, mansi keel, seto keel, kihnu keel, muhu keel, hiiu keel, saare keel, mulgi keel, võro keel ja muid. Enamikku loetletud keeltest oleme harjunud viimastel aegadel nimetama murreteks. Siiski on nende auväärsete emakeelte nimetamine murreteks lugupidamatu ja halvustav. Just nimelt nendest keeltest pärineb meie kirjakeele väljendusrikkus ja ilu. Need ei ole mingil juhul murtud ja vääriti kõneldud keeled, vaid vanad, sügava elu- ning ilujõuga keeled.

Tõe poole pealt asju vaadates on meie kokku lepitud ja mitmest keelest kokku lapitud eesti kirjakeel tegelikult murtud emakeel. Paljude sõnade nihestunud tähendus on üks taolise murdmise märke. Näiteks sõna nilbe, mis lõunapoolsetes keeltes tähendab lihtsalt libedat, on kirjakeeles saanud murtud ja halvustava tähenduse. Kõige kurjem töö on tehtud sõnaga keelemurre, mis algselt tähendas vaevaliselt ja kehva oskusega keelekasutust – ta murdis kõnelda mulgi keelt. Nüüd on halvustav murdekeel saanud teenimatult nimeks kõigile emakeeltele.

Siit ka üleskutse emakeelepäevaks: väldime võimalikult palju sõna murre kasutamist meie kaunite emakeelte kohta! Püüame regilaulude, muinasjuttude, vanasõnade ja mõistatuste kaudu süveneda erinevatesse emakeeltesse, mis ühenduvad kauni ühisnime maakeel all.

Ja pühendame enam aega oma kauni emakeele kõnelemisele. Vaid siis areneb ja täiustub keel meie suus, kujunedes enne meie siit ilmast lahkumist täpseks ja jõuliseks maailmas toimuva kirjeldamise vahendiks. Nii on meie emakeele kõnelejad teinud põlvest põlve. Murrame välja kirjasõna ja arvutite poolt maha murtud keelest ja leiame taas üles elava emakeele omaenda suus!

Kuu ja tähed langevad,
enne kui lõppevad meie laulud.
Nõnna meil on laulusi,
kui on lastel mängusid;
nõnna meil on viisisi,
kui on vitsaraagusid;
nõnna on meil sõnuda,
kui ju tammela tõrusid,
lüdipäile pähkelid.
Enne lõppeb lehte puust,
lehte puust ja marja maast,
kaduvad kalad meresta,
lõppeb vesi allikast,
enne kui lõppeb meie keeli.