Friday, April 27, 2012

Soome sild läbi aegade

Eesti ja Soome alade vaheline halduskoostöö võib ulatuda ajaloos kaugemale kui me söandame mõelda. Hea on seda tõdeda nüüd, kus kahe riigi vaheline koostöö on üha tihenemas.

Põhjamaade kohalikule omavalitsusele pandi õiguslik alus Rootsi kuningas Magnus II Erikssoni valitsemisajal 1319-1364. Kuninga võim ulatus tollal Gröönimaast ja Islandist kuni Laadoga ja Äänisjärveni välja. Oluline oli võimu kindlustamine rannikutel, et kaubateedel liiklevate laevade meeskonnad leiaksid häda korral omakeelset abi rannaküladest. Sellega on seotud rannarootslaste elama asumine Soome lahe randadele ja saartele.

Samal sajandil toimus ka meie ajaloo pöördeline sündmus, Jüriöö ülestõus. Taani kuningas oli pantinud Harju- ja Virumaa Saksa Brandenburgi krahv Ludvigile. Kuna kuningavõim oli nõrk ja oli karta maa mahamüümist Saksa Ordule, otsisid väikevasallid, kelle hulgas oli ehk ka eestlasi, liitu noore Rootsi kuningaga.
Jüriöö sündmuste õhutajaks võis olla üsna sarnane, kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skoones hargnenud lugu. Peale talurahva ülestõusu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks Magnus II Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. aastal ja ostis taanlaste poolt Holsteini sakslastele panditud maa 1343. aastal 34000 hõbemarga eest vabaks.

Ka Põhja-Eesti ja Tallinn olid tollal Skoone keskuse Lundiga tihedalt seotud. Tallinna piiskop Olav käis 1328 sisse õnnistamas Ystadi kirikut Skoones. Piiskop Olav oli seotud eestlastest ülikutega, ta vangistati jüriöö sündmuste käigus Paide ordulinnuses koos nelja eestlasest kuningaga, nagu kirjutab ordukroonika. Oletada võib, et ta oli ennegi eestlastest kuningatega kokku puutunud ning neile ka skoonemaa loost rääkinud. Eesti ala oli tollal jagatud kolme võimu vahel. Harjumaa ja Virumaa kuulusid Taani kuningale, Tartu- ja Saare-Läänemaa otse paavstile alluvatele piiskopkondadele ning Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa Saksa Ordu Liivimaa harule. Saksa orduvennad olid alatihti vaenujalal piiskopkondade ja Padise tsistertslaste kloostrivendadega, nagu toob esile Uku Masing oma raamatus “Vaskuks ja vikaaria Lohult.” Uku Masing oletab, et jüriöö sündmuste taustaks oli Harjumaa ja Virumaa vasallide soov vabaneda saksa orduvendade vägivallatsemisest alistades Liivimaa Ordu. Selleks toimiti koostöös Taani asehalduri, piiskopkondade ja Padise kloostriga. Tuge otsiti ka Rootsi kuningalt, kes saatis Tallinna reidile appi Turu ja Viiburi foogtid laevastikega.

Kahjuks jäi soovitud eesmärk saavutamata. Harjumaa ja Virumaa müüdi 1346. aastal 19000 hõbemarga eest Saksa Ordule, kes jättis maa hallata Liivimaa Ordule. Rootsi kuningas annetas peale jüriöö sündmusi Padise kloostrile ulatuslikke alasid ja õigusi Soome lõunarannal Turu lähistel, Vantaa jõesuudmes ja Porvoos. Vantaa suudmealale tekkis hiljem Helsinki linn, mis 1812 sai Soome pealinnaks. Uku Masing kirjutab oma raamatus, et paljud jüriöö sündmustes osalenud eestlased võisid pageda Padise kloostri toel Soomemaale. Tõenäoliselt said neist kloostri alade haldajad Lõuna-Soomes. Jäljena sellest on Turu ümbruse kohalik soome keelemurre lähedane eesti keelele.

Ranna-alade rahva koostöö Eesti ja Soome vahel on kestnud läbi aegade, nii nagu ka poliitiline koostöö. Soomlased osalemas meie Vabadussõjas, meie mehed osalemas Soome Talvesõjas ja jätkusõjas, noored, haritlased ja paljud teised õppimas, õpetamas ning töötamas üksteise juures mõlemal pool lahte. Õppides tundma Soome lõunaranna haldusajalugu võime sealt leida ehk jälgi meiegi esivanemate mõttetööst ja otsustamisoskustest. Rõõm on selle juures tõdeda, et Soome laht pole enam meie rahvaste lahutajaks, vaid tõeliseks koostöö ning üksteiselt õppimise sillaks.

Wednesday, April 4, 2012

Meie vaimse iseseisvuse kants

Tartu on meie vaimse iseolemise kantsiks. Siit sai alguse emakeelne kesk- ja kõrgharidus, siin kirjutati alla rahuleping, mis tagas meie riikliku iseseisvuse. Eesti Üliõpilaste Selts Tartus andis meile rahvuslipu ja algatas muuseumihoone ehitamise sajand tagasi. Muistsete pühapaikade Toomemäe ja Emajõe ümber tekkinud linn on paigaks, kuhu koguti kokku meie vaimuvara ja kus see ka meie vaimse iseseisvuse tagamiseks Eesti Rahva Muuseumi ruumides kasutatav peab olema.

Nukralt palju kirjutatakse ja arvatakse viimasel ajal vastu Eesti Rahva Muuseumi valmisehitamise vastu. Tulises arutamise ja arvamise tuhinas kipub unuma taust, millest muuseumi rajamine alguse on saanud. Sellest omakorda nähtub, kui õblukeseks on kulunud side meie omakultuuri ja omakeelse haridusega.

Tartu on kummaline paik meie maal. Nädalapäevad tagasi koolitusel osalenud noormehed Tallinnast tulid Toomemäelt õpiülesannet täitmast tagasi tõdemusega, et kõik tartlased on imelikud. Imelik tähendab ka imelist, ebatavalist. Ja tõepoolest, vaadates viimase aastatuhande arenguid Taaralinnas ei saa olla kahtlust selles, et see paik on kõike muud kui tavaline.

Sadakond aastat tagasi kirjutas rahvaluuleprofessor Matthias Johann Eisen, et meie maa kõige pühamad paigad on Ebavere mägi Virumaal ja Taarapadu Tartus Toomemäel. Taarapadu asupaigaks arvatakse praeguse Tähetorni ümbrust. Taara on ürgvana taevajumaluse nimi, mida tuntakse Skandinaaviast Tiibetini. Põhjamaades seondub Thor neljapäevaga, inglise keeles ja skandinaavia keeltes on neljapäeva nimi toorupäev – Thursday, Torsdag. Saksa keeles on neljapäev piksepäev, Donnerstag. Pikne on meie rahvapärimuses seotud taeva, pidevuse, isaduse ja igavikuga. Maaga on seotud ema mõiste, laius, lahkus, avatus. Tartus on mõlemad pooled koos Toomemäe ja Emajõena. Ehk on siin üks võti taipamiseks, miks nö ääremaale, Tartu Toomemäele ehitati baltimaade suurim piiskopikirik.

Toomkirik ja kivilinnus Toomemäel jäid kasutuseta juba 16. sajandi lõpust alates. Kuid vaimuharidus, mille kandjaks oli algselt muistne pühapaik, hiljem samasse paika ehitatud toomkirik, nii nagu ka tsistertslaste Valkena klooster Kärknas, jätkus jesuiitide kolleegiumi asutatud gümnaasiumiga. Gümnaasiumi sulgemise järel Rootsi võimu poolt jätkas samades ruumides juba vastasutatud Tartu Ülikool. 19 sajandil kujunes ülikool eesrindlikuimaks kogu maailmas ja on seda jätkuvalt tänase päevani.

Sadakond aastat tagasi oli Tartu kohaks, kus “imelike tartlaste” algatusel alustas tööd eestikeelne gümnaasium. Samal ajal koguti kokku rahvaluulet ja esemeid, mis kandsid meie omakeelset pärimusteavet. Meie rahvaluulekogu sai üheks suurimaks maailmas. Eestikeelse gümnaasiumi rajajate järgmiseks sammuks sai eestikeelse ülikooli rajamine riigi iseseisvumise järel. Selle kõrvale on tõusmas meie pärimuslikku vaimsust kandev Eesti Rahva Muuseum.

Eesti Rahva Muuseum on paik, mis kannab meie võidulugu. Nii nagu piiskopikirik pühal mäel oli baltimaade suurim, oli üks Euroopa suurimaid ka Eesti Rahva Muuseumi alale rajatud Tartu sõjaväelennuväli. Lennuvälja viimane pealik kindral Džohhar Dudajev soovis tuliselt lennuvälja ala tagasiandmist muuseumile ja tegi selleks kõik, mis võimalik. Nii on uue muuseumihoone rajamine lennuvälja stardiraja algusesse omamoodi sümboolne – paik, kust lähtus kogu Euroopa hirm nõukogude ajal saab rahumeelseks vaimuvalguse levitamise paigaks.

Sõna muuseum tuleneb kreekakeelsest sõnast Μουσεῖον (Mouseion), mis oli muusade asupaik. Muusad omakorda olid piksejumal Zeusi ja mälujumalanna Mnemosyne tütred, kes olid kaunite kunstide kandjaiks ning loojate vaimustajateks ja inspireerijateks. Ehk polegi juhuslik, et Eesti Rahva Muuseumi mõte sündis ja areneb just nimelt Taaralinnas Emajõe ääres, kus on alguse saanud emakeelne gümnaasiumi- ja ülikooliharidus. Vaadates tagasi viimasel ajal välja öeldud ja kirja pandud arvamistele Eesti Rahva Muuseumi ehitamise osas tundub, et Looja ja Vanatühi toimivad jätkuvalt käsikäes – mida suurem on Looja vägi ja mida lähemal tema templi valmimine, seda jõulisemalt püüab Vanatühi kõike saavutatut tühistada.
Ärgem siis sõdigem vastu oma rahva vaimuväele ning ehitame muuseumi valmis. Kui raha napib, teeme nagu sajand tagasi, kui Jaan Tõnisson ja Heinrich Koppel olid seda meelt, et tuleks pöörduda EÜSi vilistlaskogu ja kõigi jõukamate inimeste poole. Üks mu sõber oli Juhan Liivi kombel valmis oma pintsaku annetama, et museum ometi valmis saaks. Tulgem kevadel kokku Raadile rahvamuusikute ja regilauljatega laulma ning loitsima ja sümboolset uue hoone nurgakivi asetama, et avaldada toetust kultuuriministrile ning kõigile, kes meie vaimset iseseisvust oluliseks peavad. Muuseumi hoone peab valmima. Mida varem, seda parem.

Tuesday, April 3, 2012

Väravamäng ja vabakslaulmine

Jaan Einasto palus mul juba ammu panna kirja tema mälestuste jaoks kokkuvõtte kunagi jutuks tulnud Väravamängu nimelisest öölaulmisest, mida tegime koos vendade Johansonidega veerand sajandit tagasi Tallinnas. Kirjapandu oli enda jaokski põnev, panen selle ka siia üles.

1987 aastal nuputasime koos sõpradega Tallinna Vanalinna Muusikamajast, kuidas millegi meeldejäävaga kaasa lüüa Tallinna Vanalinna päevadel. Olin neli aastat enne seda lugenud rahvapärimuse kursust Viljandi Kultuurikoolis (praegu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia) ja seal koos õpilastega kevaditi käinud laulmas teekäigulaule külateedel. Taustaks oli teadmine, et nii meil kui hõimurahvaste juures käidi jüripäeva (23 aprill) ja jaanipäeva vahel nädalavahetustel naaberkülades, valdades ja kihelkondades kiigepidudel. Teekäiku saatis alati regivärsiline laul. Soomes nimetati taolisi kevadisi käigulaule sõnaga helkavirsi, mille tähenduseks võib olla ka püha viis, püha laul.

Nii sündis mõte minna Vanalinna päevade avapäeva öösel käima regilauludega piki vana linnamüüri. Linnamüüris oli kunagi kaheksa väravat. Iga värava seondasime ühega meie kaheksast omanimelisest ilmakaarest, millel on omakorda sügavam sugukondlik tähendus. Väravate juures oli peatus, kus mängiti keskaegset muusikat Taivo Niitvägi juhatamisel, mina kõnelesin ilmakaarest ja selle tähendusest ning Ott Sandrak kõneles väravaga seonduvatest ajaloosündmustest.

Kaunis ja ülev tunne oli nõnda öövaikuses kõndida, laulda ning mõelda meie minevikust ja tulevikust. Pähe tuli ka seos hõimurahva vepslaste kevadise karjamaagiaga, kus taoline loitsudega karja ümber käimine lõi maagilise kaitse karjale. Kuna kõik õnnestus suurepäraselt, kordasime seda ka järgmistel aastatel, kokku kümme aastat. Kõige põnevam neist oligi teine aasta, kui ringkäigu jooksul meiega liitunud seltskond noori punkareid käigu lõppedes oli nii väge ja hoogu täis, et läks laululugu jätkama Lauluväljakul. Sellest said alguse öölaulupeod, kus pea pool meie rahvast tuli kokku meid vabaks laulma.