Mikk Sarv

Hallo Kosmos 60

2011-09-04T00:30:00.000-07:00

Täna mõne tunni pärast on Raadio 2-s kuuekümnes Ingrid Peegi toimetatud ja juhitud saade Hallo Kosmos, kus kõnelen saamidest ja šamaanidest. Mõned nädalad tagasi pidasin oma kuuekümnendat sünnipäeva, nii kõlab see saatega kenasti kokku, nagu kõnetaksin Kosmost 60 eluaasta täitumisel. Kuulasin enne saate salvestust ka eelmise pühapäeva saadet õpetaja Toomas Pauliga, kus ta avab Kosmose mõiste - sõna on pärit Kreekast, kus ta tähendab ilu, korda ja kooskõla. Samast sõnatüvest on tulnud ka sõna kosmeetika.
Nii olen siis kõnetamas ilu, korda ja tasakaalu. Seda kõike leidub ohtralt saamlaste maailmapildis. Eelmisel nädalal Saamimaal kohtusin taas ammuste tuttavatega, kes jutu käigus meenutasid oma lapsepõlves vanemailt kuuldud õpetusi. Kui päike on õhtul loodekaarde jõudnud, lähevad maa ja ilm magama ning neid ei tohi enam häirida töötegemise või kära tegemisega kuni päikese jõudmiseni idakaarde.
Kord oli üks vana mees tööga kimpu jäänud, nii et päike enne loodes oli kui tema oma tööga valmis jõudis. Meelepahaga sajatas ta tööd, maad ja päikest. Kui ta koju jõudis, hakkas tal silm valutama. Ta kurtis häda naisele ja kõneles ka oma vihasööstust ja sajatamisest päevalõpul. Naine käskis tal kohe hommikul samasse kohta minna ning Maa käest andeks paluda. Nõnda mees ka tegi ja kohe kadus ka silmahäda.
Taolisi lugusid leidub Saamimaalt hulganisti. Rõõmus ja rahumeelne koosolemine maa ja maastikega takerdub tänapäeval siiski tihtilugu kokkupõrgetes hoopis teistsuguse maailmakäsitlusega, kus maastikuilul enam eriti kohta pole. Paraku viib see lõpuks ka ilu ja tasakaalu kadumiseni meis endis ja meie ümber.
Head kuulamist! Saateid saab ka hiljem veebist järelkuulata.

Tähetorni 200. juubeliks

2010-12-23T01:23:00.000-08:00

Eesti on tähtis. Kõike, mida me oma keeles oluliseks peame, seome tähtedega ehk nimetame tähtsaks. Tähtsate asutuste hulgas meie maal on keskne koht Tartu Ülikoolil, mis taasavati 208 aastat tagasi. Vaid kaheksa aastat hiljem sai Ülikool veelgi tähtsama ehitise – Tartu Tähetorni. Küllap oli tookord tähetorni avamise juures ka seitsmeteistaastane üliõpilane Priidu-Jüri-Villu ehk Friedrich Georg Wilhelm Struwe, kes järgneva poole sajandi jooksul oma avastuste ja arvutustega tegi Tartu Tähetorni ülemaailmselt tähtsaks kohaks. 1837 avaldati Struwe mõõdetuna kaugus Päikesesüsteemi-välise tähe Veegani Lüüra tähtkujus. 1816-1855 mõõdeti Tartu Tähetorni läbiva meridiaankaare pikkus enam kui 2800 kilomeetri ulatuses Põhja-Jäämere ääres asuvast Hammerfesti linnast Musta mere lähistel paikneva Izmaili linnani. Mõõdistamise ajal hõlmas Tartu meridiaanikaar vaid kahte riiki – Venemaad ja Rootsit. Tänapäeval läbib sama kaar kümmet riiki, kes üheskoos on kaare tähised liitnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaks mälestusmärgiks.
Tähed on tähtsad, sest kõik soe ja valge, mida eluks vajame, tuleb tähtedelt, eriti meie oma tähelt Päikeselt. Praegu on meie Päike Maa kumeruse taga peidus. Sellesama kumeruse taga, mille aitas ära mõõta meie tähetorni kaua-aegne juhataja Struwe. Valminud tähetorni võtmed anti esimest korda ülikooli rektorile üle talvisel päikese pesas olemise päeval. Meie pärimustarkuse järgi puhkab Päike peale talvist pööripäeva mõned päevad oma talvepesas, justnagu kogudes jõudu tagasiteeks meie poolkerale. Just see pesapäevade aeg on kõige parajam tähtsatele tegemistele aluse panemiseks. Loodame siis, et järgmised kaks sajandit on Tartu Tähetorn jätkuvalt uute ning tähtsate taipamiste sündimise paigaks nii nagu möödunud sajanditel.
Eile tähistasime kahesaja päikese tagasitulemise möödumist tähetorni valmimisest. Seda tegime selleltsamalt päikeselt laenatud tulega. Tuletantsijad süütasid tulikirja, kus on tuliste tähtedega kirjas juubelinumber. Sama tuli peegeldub tagasi meie kõigi südametes – oleme ju ka ise elusolenditena peegeldus tähisest Kõiksusest. Taevas on tähtis, Ülikool on tähtis ja tähetorn on tähtis. Tähetorni valmimist tähistades oleme ka ise tähtsad ning lähemal tähtedele, kellest oleme siia ilma sündinud.

Mõnu ja ülisuutlikkus

2010-09-03T23:56:00.000-07:00

Mõiste mõnu üheks määratluseks võiks olla parima tulemuseni jõudmine vähima jõukuluga. Nii on hõlmatud ka sõna varasem tähendus, mis oli dünaamilisem kaasaegsest, rohkem seotud liikumise ja tööga. Tänapäeval on sõna peamisteks seosteks tegevuseta olek ning joovastavate ainete mõju.
Küllap oleme kõik kogenud, et vahel asjad ja tegemised laabuvad ning vahel need takerduvad. Kui kõik jookseb nagu iseenesest, ongi mõnus. Jõudu ei kulu, raha ei kulu, aga kõik on tehtud. Ehk see ongi olukord, millest unistades lauldi: oleks mu oma olemine, teiseks minu tegemine – olukord, kus keegi ega miski vahele ei sega, kõik kulgeb mu oma unistuste ja mõtlemiste kohaselt. Ja kui on nõnda, siis suudame palju, isegi ülimalt palju. Ülisuutlikkuse eelduseks on seega võimalikult vähene sekkumine inimese unistustesse ja nende teokstegemisse.
Ometigi elame maailmas, kus ikka veel usutakse kontrolli ja sekkumise tõhususse juhtimises. Meie keeles on vaid üks täht erinev sõnades juhtimine ja juhtumine. Parim juhtimine on see, mis viib ülisuutlikkuse ja isejuhtumiseni. Vanasti lauldi niitmisest: vikat niidab, ma vilistan. Õigel aasta- ja päevaajal terava ja korras vikatiga niites pole jõudu vaja – vikat libiseb iseenesest läbi rohu. Vikat on pinnimise ja luiskamisega juhitud isejuhtumise teele, nii nagu niitjagi on end juhtinud jaanipäevaeelsele kastemärjale heinamaale koidutundideks, kui rohi on kõige õrnem.
Selline asjaolude ühtejuhtumine, mis võimaldab mõnuni jõudmist, on iseloomulik kogu Kõiksusele, aatomi tuumaosakestest galaktikate kettideni. Kõike olevat iseloomustab tung kooskõla, koostöö ja mõnususe poole. Mida enam on sekkumist ja kontrolli, seda kaugemale jääb ülisuutlikkus.

Sõbraringid

2010-04-03T02:35:00.000-07:00

Pea igal inimesel on oma puu või põõsas, millel on tema elus eriline osa. See võib olla tema sündimisel vanemate poolt istutatud puu, mille alla maeti emakook ehk platsenta. See võib olla lapsepõlve lemmik, mille otsa oli mõnus ronida ja kus võis varju ning lohutust leida kurja ilma eest. See võib olla just see puu, kes hommikul tervitades aknast sisse vaatab või lehvitab sõbralikult töölemineku- või koolitee ääres.

Hea mõte on neid sõbralikke olendeid meeles pidada ja nende heaks midagi teha. Vähim, mida saab teha, on neist lugu pidada, st kõnelda neist oma lähedastele ja sõpradele, kui vaid vähegi võimalust on. Muidugi võib ju loo ka kirja panna ja kirjapandud lugu edasi levitada. Kindlasti on hea mõte käia oma sõbra juures, kõnelda temaga, puudutada teda, kanda tema eest hoolt.

Üks hea tegemine on kanda hoolt oma sõprade järelkasvu eest. Ammustest aegadest on seda tehtud puuringe istutades. Minu vanemate elukoha lähedal Võrumaal on selline seitsme tammega 13-meetrise läbimõõduga puudering, istutatud ligi 200 aastat tagasi. Samamoodi võime oma sõpradest puuringi istutada sel kevadel. Puuliigiks sobib just seesama puu või põõsas, mis on elu jooksul lähedaseks saanud. Istutuspaigaks sobib koht, kus on selle taime jaoks mõnus kasvamise koht ja kus saab järjepidevalt käia kasvandike eest hoolt kandmas.

Taoline sõbraring on mõnusaks paigaks, kust leida häid mõtteid oma elu ja käekäigu üle, kavandada uusi tegemisi ja tänada kordaläinud tegemiste eest.

Sõbraringi istutamisega sobib algust teha kohe, kui lumi läinud. Vahel võib leida istutamiseks sobilikke puuhakatisi oma lemmikpuu alt, kuid neid võib otsida ka mujalt, kus pisikesed puupojad muidu hukka võivad saada. Lemmikpuul on kindlasti hea meel, kui hoolite nende pojakesi ka peenras ette kasvatada, koolitada ja siis sõpradele ringide istutamiseks pakkuda.

Hoidke siis head sõbrasidet oma puuvendade ja -õdedega!

Tartu Kevadkontserdi järelkaja - Heno Sarve teelesaatmine

2010-03-17T05:50:00.000-07:00

Kümmekond aastat toimusid Tartus kevadised folgikontserdid, alates 1978. aastast kuni kaheksakümnendate teise pooleni. Kevade alguspäev tõi kokku lauljaid üle kogu Eesti, kes väärtluulet omaloodud viisidel esitasid. Olin minagi seal kaasalööja, samuti mu noorem vend Heno.
Heno lahkus sel nädalal manalateedele, saadame teda kevadkontserdi aastapäeval 20. märtsil kl 10.45 Tartu Krematooriumist Jaama tänaval.
Tuletame sel päeval meelde tolleaegseid laule, laulame neid ja mõtleme Heno peale. Panen siia mõned laulusõnad ja laulude pealkirjad, mis siis kõlasid nii laval kui lava kõrval.

MEIE HERR
Karula kihelkonnast
Meie herr oli rikas mees,
leelu,
Istub saksa saani sees,
Seitse sikka saani ees,
Vana emmis kõige ees.
Esi tema istub saani sees,
Puupöör tal püksi ees,
Tatirida rinna ees,
Siasitt tal piibu sees.
Mina vaene sangle sant,
Mul pole muud kui kott ja kepp.

TÕUSE ÜLES
Hando Runnel, viis Heno Sarv

Tõuse üles ja läheme ära,
Kaste langeb ja märjaks saab maa,
Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
.
Võta kinni, kui tahad, mu kaelast,
Hoia sõrmedest, hoia mu käest.
Ja need ehted, mis kadusid kaelast
Ükskord tagasi küsid mu käest.

Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
Öö on hiline, hilja või vara
Juba on, enam aru ei saa.

MARIA
Hando Runnel, viis Heno Sarv

Inetud jalad
ja ilus hääl,
Maria, Maria,
mu õeke, sa sääl,

Maria, mu õeke,
sa luilutad sääl,
sa laulad ja ilus
on tõesti su hääl,

Maria, Maria,
su põskede pääl
on lembus ja nimbus
ning õilis on hääl,

Maria, mu õeke,
ei maailma pääl
ma unusta sind,
mis juhtugu sääl.

OI POISOKESE’
Rahvasuust Setomaalt

Oi poisokese’, vai mehe-jallõ-kese’,
Naka mi no täämbä vai laulõ-jallõ-mahe:
Ei mi lövvä’ päivä küll parõ-jallõ-mbada,
Aigu lövvä-i tõista mi adu-jallõ-samba!
Lööme mehe’, meele küll mõtõ-jallõ-lõmma:
Hoi, poisokõsõ’, ti mehe-jallõ-kõsõ’,
Hoi, velekese’, ti viina-jallõ-kõsõ’,
Ei mi’ mehe’ kullõ küll külä jallõ laulu,
Tähele mi panõ-i küll külä parinada –
Sis mi no-ks laula kui vaja-jallõ-hassa,
Aigu tuust no võtta küll toobi jallõ põhjast!
Hoi, poisokõsõ’, ti mehe-jallõ-kõsõ’,
Hoi velekõsõ’, ti viina-jallõ-kõsõ’!

KUU JA TÄHED LANGEVAD
Priidik Tiik Putkaste külast Martna kihelkonnast ja vallast 1913.

Kuu ja tähed langevad,
Enne kui lõppevad meie laulud.
Nõnna meil on laulusi,
Kui on lastel mängusid;
Nõnna meil on viisisi,
Kui on vitsaraagusid;
Nõnna meil on sõnuda,
Kui ju tammela tõrusid,
Lüdipäile pähkelid.
Enne lõpeb lehte puust,
Lehte puust ja marja maast,
Kaduvad kalad meresta,
Lõppeb vesi allikast,
Enne kui lõppevad meie laulud.

SURM OMA KULLASE KUNINGAKROONI
Uku Masing, viis Heno Sarv

Surm oma kullase kuningakrooni
Pani mu väsinud pähe.
Kuigi ma kangelt istusin trooni,
Millal küll võidan ta tähe?

Uinuvalt verist käes hoian mooni,
Maitse sest huulilt ei lähe.
Uni vaid tuiskab lupjunud sooni
Ning tema hõise on kähe.

ÖÖ LÕHNAB, VIHMA SAJAB
Hando Runnel, viis L. van Beethoven

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal,
vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea,
linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.

KUI MA OLLI VÄIKOKÕNE
rahvasuust
Kui ma olli väikokõne,
Võeh ma no-ks olli ull,
Käve külä tanomile karavoodile.
Sääl olli Mäe Mikko Manni,
Unto Punto ka.
Oh sa no tsika, küll oll illos,
Õkvalt nigu lill!
Kui kodo tõi ta umale,
Oll kuri niikui kull!

RÄNDAJA ÕHTULAUL
Ernst Enno, viis Anne Maasik

Ma kõnnin hallil, lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel –
Teed laulavad õhtul hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
Need otsata kutsuva d jooned, -
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
Ju lapsena kuulda tee juttu –
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
Kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee –
Meel igatseb tolmuta randa,
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
Mind hoiab kui mõrsjaks enesele –
Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on nii õhtul hilja.

OLLI MINA TILLE TEOPOISSI
Mihkel Käärd Kammeri vallast Kambja kihelkonnast 1908.

Olli mina tille teopoissi,
Üüse pessi mõisa rehe,
Päivä künni mõõdumaa.
Panni mina obu süümä,
Suitse panni suu alla,
Päitse panni pää alla,
Jala kate kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusikust,
Varas miis tulli varistikust,
Varast minu ille obu,
Ille obu, tille täku.
Lätis mina kodu iketen,
Kes mulle vastu tulli?
Taat tanumin vastu tulli:
Mes sa iket, Endrik-poig?
Mes ma ike, taadekene!
Panni mina obu süümä,
Suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala kate kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
Varas miis tulli varistikust,
Varast minu ille obu,
Ille obu, tille täku.
Ärä ike, Endrik-poig!
Mul om kotun kolme ruuna:
Üits olli iiru, tõine alli,
Kolmas kullakarvaline.
Võta iiru, istu sälgä,
Kõrvil lase kõrval sõita,
Mustal lase muidu joosta!
Lätsi mina üle Rõngu silla –
Rõngu sild sii raksatu,
Aluspalk sii praksatu.
Sääl mu küpär kergätu,
Sääl ma mursi mõõgaotsa,
Sääl mo kuldasõrmus katte,
Sääl mina otse upakikeli,,
Sääl mina käve käpakeli.
Rõngu neiu minu näivä,
Rõngu karjusse mu kaiva:
Oles see meesi mulle saassi –
Suvel saisas süümätä,
Talvel tandsis kängätä!

JOONATAN MINU VELI MAKAS
Rahvasuust

Joonatan, minu veli makas
Muide tapetuide man.
Ta mul olli kõige kallim,
Minu veli Joonatan.

Minu mure enne ei lõpe,
Kui ma teda nätä saa.
Sõs ma taha timä hauda
Roosilillis ehita.

MIS TE TÜHJA MURETSETE
Hindrek Tamm Jõelähtme kihelkonnast 1937.

Mis te tühja muretsete,
Juba rukkipia nähikse,
Odraoras ju aljendab,
Kaeraoras katab maada,
Nisu tupesta tulebki,
Ernes ehib riide’elle,
Läätse säärile siakse,
Kapsas käärib äile päile,
Kaalik lehta kosuteleb,
Nairis lehta lahuteleb!

MA TULEN HILJA
Ernst Enno, viis Anne Maasik

Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,
Ei jõudnud varem lauluvainule.
Ei looda pärga ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga võidule.

Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus valgus maeti mulda võrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.

Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, -
Ma unistaja nagu muinasjutt.

Kuidas mullikesi teha...

2010-02-02T06:40:00.000-08:00

Tuhaks tuleb põleda,
et saada lehelist
veel pisaraid on vaja
ja võimu võid
ehk kalarasva kaja.
Veel tuld ja õhku,
et seebiks kõike keeta
ja veelkord õhku,
et tõuseks lendu
vikerkaarelisi mulle
kel hinge enam
kui suurem tuleb kera,
kust pilgub vastu
taevas
lai ja aval
ymmargune
pingvel
maa ja ilm.

Selline mõtisklus 1970ndatest

Kaerajaan ja ristirahvas

2010-01-20T01:11:00.000-08:00

Rein Sikk kutsub meid kaerajaani tantsides Euroopat kaasama, nimetades 2010 kaerajaani aastaks. Mõttel on jumet, sest kaerajaani taolised tantsud – erinevad kadrilli vormid, kus tantsijad tantsu alustades neljas küljes üksteise vastas asetsevad on paarsada aastat lummanud rahvaid meie naabrusest kuni Jäämere äärsete saamideni välja. Paljud neist rahvastest on meie keelesugulased, sedakaudu ka meelesugulased – me mõtleme ja kogeme maailma sarnases mõistete raamistikus.

Heaks näiteks selle kohta on mõistatus: isa pikk, ema lai, õde pime, vend pöörane. Siingi on neli osapoolt nagu kaerajaani tantsus. Mõistatuse vastuseks on maailm, kus neljaks tantsijaks on isana taevas ehk ilm, emana maa, õena öö ja vennana päev.
Neljast küljest kokku ja lahku tantsimine kuulub mulgimaal tantsu juurde, mille nimeks on telu tegemine. Telu tegemisek kutsutakse ka sigivusmaagilist tava, mille sooritavad vaderid lapse ristsetel, et tagada laste juurdekasv. Selleks istuvad nad seljad vastamisi tapitud jalgadega pingile, mille nimeks on telu ja püüavad pingi jalgu tapist välja kiskuda. Kustpoolt jalg välja tuleb, sinna suunda jäävas talus on oodata järgmise lapse sündi.

Samasugune pingil seljad vastamisi ratsutamine ja pingi jalgade väljakiskumine on tuntud ka Setomaal. Seal teevad seda naised vastlanädala neljapäeval, et tagada lasterikkust.

Setomaal on pingi nimeks kerk ja tegevuseks kergotamine. Kergotamiseks nimetatakse Setomaal ka suvistpüha aegset laulumängu, kus poolsõõris seisvad leelotajad kordussõnu “Kes, kes kergolõ, kes kergo jalalõ,” ringiks kokku ja siis taas lahku jooksevad. Laulu on tänapäeval taas tuntuks laulnud ansambel Zetod.

Põhja-Eestis ei ole telu tegemist ega kergotamist. Küll on laialt tuntud regilaul ristitantsust. Samas puudub ühtne kirjeldus, kuidas see tants käis. Üks võimalus on oletada, et ristitantsuks on olnud telu tegemise sarnane neljas küljest kokku ja lahku tantsimine. Ka kadrilli võiks meie keeli ristitantsuks nimetada. Üks nendest on levinud üle maa kaerajaani nime all.

Kaerajaan seondub jaanipäevaga, kui jaan käib väljas kaemas, kas kesvad on keerulised ja kaerad kaheksakandilised.

Risti kujund omakorda sobib pigem jõuluaega, kui seintele joonistati ning peergudest pandi kokku kaheksaharulisi riste. Näib nii, et meie rahva maailmamõistmisele on head hoogu andnud arvud kaks, neli ja kaheksa. Eriti ilneb see regilaulus – iga mõtet väljendatakse vähemalt kahe värsireaga, igas värsireas on neli rõhulist silpi, igas reas on kokku kaheksa silpi. Olulisi mõisteid moodustame kahte vastaspoolt liitvate liitsõnadega nagu maa-ilm, öö-päev jt. Võib-olla on siin ka põhjus, miks me ennast pigem ristirahvaks kui kristlasteks nimetame. Ristirahvaks olemine sobib meile hästi – teame, taevas pole tähtsam maast ega isa tähtsam emast, samuti nagu öö pole olulisem päevast või õde vennast.

Oleme sellega harjunud ka oma maad tunnetades – tänapäevani on püsinud erinev olemine kunagise Liivimimaa kubermangu kuulunud Lõuna-Eesti ja Eestimaa kubermangu kuulunud Põhja-Eesti vahel. Ehk on mõistlik haldus- ja koolireformile mõeldes alustadagi siit?

Ökoloogiline jalajälg...

2010-01-02T11:23:00.000-08:00

...on ilus kujund, mille abil saab kutsuda inimesi ja organisatsioone hoolivusele maast meie jalge all. Keskmiselt jagub iga inimese jaoks maapinnast umbes kaks hektarit. Jalajälje arvutus näitab, kas meie poolt tarbitavate kaupade ja teenuste tootmiseks kulub võrdväärseks teisendatuna vähem või rohkem maapinda, kui meist igaühe jaoks olemas on.

Siiski on ökoloogilise jalajälje arvutus eelkõige eeskujuks, et suunata meid mõtlema maa peale säästlikumalt ja hoolivamalt. Kindlasti on võimalik arvutusi täpsustada. Ja päris kindlasti ei saa selle põhjal teha järeldusi, mida paraku tihti kiputakse tegema – nagu oleks pensionäridepaari elu maatalus keskkonnale ohtlikum kui linnarahva elamine või isegi see, et üleüldse on linnas elamine keskkonna suhtes kõige säästlikum ja ökoloogilisem.

Taolise mõtteuperpalli taga on tajutav usk kogu elamise ja töötamise keskustesse koondamise lunastavasse väesse. Sama usk, mis lummas suurfarmide tegijaid, külade ja asulate perspektiivituks tunnistamist jne.

Samas on arvutuses ilmselgelt midagi arvestamata jäänud. Kui Tallinnas on praegu 90 masinat ööd ja päevad töös, et lumest jagu saada, siis enamik maaelanikke kühveldab oma lume hädavajalike teede ja radade pealt naftat kulutamata kondiauru toel ära. Kui linnas peab valgus ööd läbi kõigil tänavatel särama, siis maal piisab kuukumast ja tähesärast.

Kõnelemata vahetust jalatalla survest maale, mis maal on harv ja õrn, kuid linnas sedavõrd painav, et selle leevendamiseks tuleb maa asfaldi ja killustiku alla vaiki sundida – ega asjata olnud asfaldi vanaks maakeelseks nimeks maavaik.

Kuid see kõik jääb ökoloogilise jalajälje arvestusest välja ja nõnda ongi võimalik kiita inimese linnaselamist loodusele soodsaimaks ja manada maaelu loodust enim kahjustavaks.

Lõpuks on oluline veel peatuda sellel, kuidas maa ja maastik inimest kõnetavad. Selle kahekõne jäljeks on kohanimed ning inimeste jaoks olulised ja väega paigad maastikus. Maa vajab inimest samuti, nagu inimene vajab maad. Kui maa on asustamata ja tühi, siis keegi ei kõnni ega taju tema väge ja ilu. Kogu imetlusevägi jääb linnaseinte vahele ja sisse, inimene oma suhtlemisvõimega ei võimenda enam maa erinevate paikade väge.

Randade puhastamine võsast ja pilliroost, pühapaikade korrastamine, allikate puhastamine on väike osa neist tegemistest, kus inimene ja maa üksteiselt väge saavad ja uut väge loovad.

Ökoloogilise jalajälje kalkulaator on esimene kobav samm lugupidavama suhte loomise poole maaga. Astugem siis ka järgmised sammud ja püüdkem luua arvesti, mis võtab arvesse ka tervise ja vaimuväe, mida maaga koos elamine inimesele pakub.

Minu Eesti ja rahu loomine

2009-12-16T02:17:00.000-08:00

Minu Eesti liikumine on selle aastaga palju head algatanud. Aasta lõpul toimunule tagasi vaadates meenub Minu Eesti mõttetalgute aluseks olnud Avatud ruumi meetodi algataja Harrison Oweni mõttekäik rahu loomisest. Rahu loomine on keskne osa ruumi avamisest ja avatuna hoidmisest. Loodetavasti on alltoodud mõttearendus abiks kõigile, kes mingilgi kombel on kokku puutunud Minu Eesti tegemistega.

RAHULOOJA: ära eales mõtle, et oled vastutav kõige eest
Harrison Owen
Seda nõuet on kahtlemata väga raske ja keeruline täita. Meis kõigis on midagi, mis meeleheitlikult tahab hoida korda, eriti siis, kui asjad muutuvad kaootiliseks, segaseks ja tülikaks. Kui elu läheb näiliselt korrast ära, tunneme vastupandamatut tungi seada see õigeks, taastada kord, saada taas oma hingelaeva kapteniks ja saatuse juhtijaks. See on armas mõte, kuid saatuslikult väär – sest elu ei ole korrast ära, ta lihtsalt ongi elu. Ja elu ei ole loodud meie isiklikuks heaoluks ja mugavuseks. Tormid puhkevad, jõed ujutavad üle, vulkaanid purskavad, ettevõtted pankrotistuvad, inimesed surevad. Enamalt jaolt on see asjade loomulik käik – ükskõik, kui väga me ka ei sooviks, et see oleks teisiti. Koos ootamatu õnnetusega kaasneva ähmiga on kogu juhtumine sedavõrd keeruline, kiiresti muutuv ja võimas, et oleme õnnega koos, kui taipame, et see kõik on hingamas läbi meie. Kõnelemata asjade korda seadmisest oma parema äranägemise järgi. Seda ei juhtu, nii et ärge võtke seda mõtetki pähe.
Rahutegija jaoks on see eriline väljakutse. Juba nime põhjal asetame end olukordadesse, mis on tulvil valu ja kannatust – kui mitte füüsilist, siis mõttelist, kuid tavaliselt mõlemat. Tavaline inimlikkus näikse nõudvat meilt, et peame igati pingutama, et vähendada ebamugavust, leevendama kannatust, kõrvaldama valu, eriti siis kui näeme selle põhjustajat ja oskame oma meelest parandada olukorda. Kuid see ei ole meie töö. Meie hooleks on olla tunnistajaks, hoida seda kõike oma teadvuses, kaasa arvatud kannatamine ja valu. Ei ole olemas parandamisviisi, mida võime soovitada olukorra korrastamiseks. Ei ole üksikasjalikku kava, mis paneb inimesed mõtlema nii, nagu nad peaksid mõtlema. Ei ole olemas ühtegi tehnoloogiat, mis pakuks välja kõike korrastava võluvitsa. Ja kui isegi, mingi õnneliku juhuse läbi selline kõikeparandav lahendus turgataks meie meelde, pole meie asi seda teha. Meie ülesanne on hoida ruum lahti nõnda, et organisatsioon või inimesed, kellega töötame, saaksid teha seda, mida üksnes nemad suudavad teha – olla otsani nemad ise, olla elavad, isejuhtuvad tervikud. Lõpuni välja minnes, vaid nemad üksi ravivad end ja leiavad selle terviklikkuse, tervise ja kooskõla – mis ongi Rahu. Või ei leia... ja see on tõeliselt raske osa... sest võib olla, et lõpp on saabunud.
Kõigil elusolenditel on elu, mis tähendab, et neil on ka surm. Kõigil asjadel on lõpp. Ja see lõpp saabub, nii kurb kui see ka poleks, on see läbi. See kehtib meie lemmikloomade elu, kogukondade, äriühingute ja riikide kohta. Kui see on läbi, siis see on läbi. Me võime soovida, et see ei oleks nii ja vastu panna igal võimalikul viisil – kuid kui käes on lõpp, siis see on lõpp. Ning Rahutegijana oleme kutsutud olema ka lõpu tunnistajaks. Sellisel hetkel, kui see polnud juba enne selge, saab ilmselgeks, et korra loomine pole meie käes.
Rahuloojaks olemine on ainulaadne, me kõik oleme selleks aeg-ajalt ning mõned meist pea kogu aeg. See on eriline kutsumus, kuid kindlasti mitte ainus. Elutegevus kõigis oma väljendusviisides vajab ka väga palju tegemist. Plaanid peavad saama tehtud, projektid algatatud, programmid juhitud, söögid tehtud, katused parandatud. Igaüks neist tegevustest täiendavad üksteist, kõik nad täiendavad meie elusolemist – kuid ükski neist, ei üksikult ega üheskoos ei hõlma kogu elu. Seal on midagi enamat ning see on Rahutegija eriline ülesanne olla tunnistajaks tervikule kõigis tema külgedes – alguses, keskpaigas ja lõpus.

Rahvusülikooli juubelist

2009-12-01T03:27:00.000-08:00

Üheksa aastakümmet tagasi 11. märtsil 1919 lähetati minu vanaisa Jaan Sarv Tartu Ülikooli ajutise hoolekandja Peeter Põllu poolt „väljamaale tundma õppima ülikoolide õppekorraldust ja kõrgema hariduse seisukorda.“
Kuu aega hiljem, 11. aprillil saabub ta Norra kaudu Inglismaale Newcastle’i sadamasse. 16. aprillil antakse tema nimele välja isikutunnistus „Identity Book“, kust selgub, et ta lahkus Inglismaalt Eestisse 9. augustil 1919. aastal.
30. juunil on toimunud Eesti Saatkonna ruumides Londonis nõupidamine, kus peeti aru tulevase rahvusülikooli asutamise põhimõtete üle. Nõupidamise kohta saadeti saatkonnast J. Kopvillemi allkirjaga Eesti Vabariigi Haridusministeeriumile järgmine memo:
Minul on au Haridusministeeriumile teatada, et 20 juunil s.a. Eesti Saatkonna ruumides Professor Piip’i initsiatiiwil meie ülikoolisse puutuwate küsimuste arutamiseks koosolek ära peeti, millest osa wõtsid A. Piip, J. Sarw, P. Kogerman, E. Becker ja J. Kopwillem.
Koosolek wõttis järgmised otsused wastu, millest Haridusministeeriumile teatada minule kohuseks tehti:
1. Meie ülikool tuleb tingimata eel oleval sügisel käima panna.
2. Wilunud Eesti Professorite puudusel tuleb ülikoolis ametisse panna ka wõõrast rahwusest professorisi, neid kas endistest Tartu Ülikooli õppejõudude seast walides ehk teiste kõrgemate õppeasutuste personalist kutsudes.
3. Tuleb siin wäljamaal Inglise- ja Prantsusemaa professoritega läbirääkida kas, missuguseid aineid ja missugustel tingimustel nemad oleks walmis meie ülikoolis lugema ja siis wastawalt reaalseid ettepanekuid Haridusministeeriumile teha.
Kõige austusega,
J. Kopwillem
Huvitav on tõdeda, et oluliseks peeti just prantsuse ja inglise professorite kaasamist.

Üits part – ühtehoidmisest?

2009-11-26T10:33:00.000-08:00

Kas meie rahvast on ähvardamas sotsiaalne pankrot? 94. koht maailma riikide hulgas sotsiaalse kapitali osas on tõsine ohumärk. Lohutuseks pole ju ka see, et Läti on veel viis kohta tagapool. Samal ajal on Venemaa meist kümme kohta eespool, kõnelemata Indiast meist 89 kohta eespool viiendal kohal. Küllap oleksime laulva revolutsiooni päevil ses võrdluses asunud esimestes kümnetes, kui olime valmis sööma kartulikoori, et saada iseseisvaks riigiks ja rahvaks. Nüüd seisamegi ise, oleme Euroopa Liidus ja NATOs, kuid ühtehoidmise oskus on käest pudenenud.
Mulgimaa regilaulus kutsutakse hoidma “ütte parti”, st ühtekokku. “Üts part” selles väljendis on sama sõnatüvi, mis hiljem sai partei. Partei on erakond, mis väliselt hoiab eraldi teistest ja seesmiselt peaks hoidma ühte. Siiski, kui kogu ühiskond on kaotanud oma sotsiaalse kapitali, siis ei pääse ka erakonnad sisemisest eraldihoidmisest. Sellest üle aitab vaid oma sisemiste väärtuste esiletoomine, oma “võidulugude” kõnelemine.
“Võidulugudega” on aga selline lugu, et nad peavad olema ehedad ja tulema südamest. Ühtehoidmise juures pole abi haleduse üleskütmisel, kõneldes näiteks 700 aastasest orjapõlvest, 50 aastasest okupatsioonist jne. Võidulooks sobib lugu sellest, kuidas kõige kiuste ometigi toime tuldi ja hakkama saadi. Kindlasti ka see, kuidas ise lähedasi ja kaugemaidki on omakasupüüdmatult aidatud või samal kombel ootamatult ja lootmatult abi on leitud nii lähedastelt või ka võhivõõrastelt.
Headeks võidulugudeks on laulupeod ja tuhamägede tantsupidu, prügikoristus ja Minu Eesti, külaliikumine ja vabatahtlik töö, rahvaspordi suurpeod ja tegijate tunnustamine presidendi poolt. Tõeline võidulugu algab aga ikkagi iseendast. Mida olen täna teinud tasu lootmata oma lähedastele, sõpradele, võõrastele? Millise osa oma ajast ja tähelepanust pühendan ühisosa kasvatamisele oma kodus, tööl, elukohas?
Korraldan iga kuu meelerännu kursust Peipsi ääres Vilusi külas. Kaheks päevaks tulevad kokku inimesed kogu Eestist. Ühisosa tekib esimesest õhtust alates, kui jagatakse ühiselt kaasatoodud toitu ja lugusid oma elust. Järgmistel päevadel otsitakse oma paik Peipsiäärses maastikus, mis tahab otsijaga ühte hoida. Trummi saatel meelerännud jõudu ja tervist toovasse alumisse ilma ning tarkust ja head nõu andvasse ülemisse ilma liidavad osalejad kogetud lugude kaudu nõnda ühte, et raske on pühapäeva pärastlõunal lahku minna. Kursusel loodud side jääb tihti püsima enam kui kümnekski aastaks.
Siit ka võti taipamiseks – ühtehoidmise võlu on peidetud teispoolsusesse, kuid selle juured on siin ja praegu meie juures. Sotsiaalsest pankrotist saame üle, kui söandame siiralt ja otse kõnetada teispoolsuse kaudu maastikku meie ümber, loomi, linde, taimi ja muidugi ka kaasinimesi. Tegelikult igatseme ja vajame me kõik ühtehoidmist ning see on meist vaid ühe pöördumise, palumise kaugusel. Tehkem siis seda!

Vaid inimesel on eesmärk

2009-11-22T09:51:00.000-08:00

Olen olnud korduvalt hämmingus minu hea õpetaja Ülo Vooglaiu tõredusest, kui keegi kogemata satub kõnelema erakonna, asutuse, raamatu või muu taolise eesmärgist. Ülo Vooglaid ei väsi rõhutamast, et eesmärk saab olla vaid inimesel. Kui eesmärk omistatakse erakonnale, tähendab see erakonna käsitlemist subjektina ning erakonna liikmeid vahendina eesmärgi saavutamiseks.
Ometi oleme sedavõrd harjunud nõnda kõnelema, et ei oska tavaliselt kujutledagi, kuidas saaks teisiti öelda. Ja kui ei oska kujutleda, siis tundub, et taolise kõneviisi pahaks panemine on tühi norimine. Kas siis on? Järele mõeldes on tõesti nii, et oleme liig lihtsalt valmis end loovutama vahendiks isikustatud organisatsioonide ja muude taoliste eesmärkide saavutamiseks. Samas unustame oma elu, oma olemise ja omad eesmärgid.
Organisatsioon, erakond on alati vahendiks INIMESTE eesmärkide saavutamisel. Oluline on kõneldes inimestega sõnastada ühised väärtused, normid, eesmärgid ja sihid. Näiliselt süütu keeleline libastumine lühiduse ja suupärasuse nimel, mis omistab eesmärgi ja seega ka subjektsuse muudele kui inimestele taandab inimese koheselt vahendiks, selleks, millega tuleb ülla eesmärgi saavutamise nimel manipuleerida. Nii lihtne see ongi!

Erakond kui kogukond

2009-11-17T02:10:00.000-08:00

Minu mõtted enne Erakonna Eestimaa Rohelised 21. novembri üldkogu Raplas.

Eelmise üldkogu eel kirjutasin meie erakonna arengust kogukonnana:

Igal kevadel ja sügisel võtavad lagled ette tuhandete kilomeetrite pikkuse rännu. Nad lendavad kolmnurkses rivis – nii on tuuletakistus kõige väiksem. Kõige raskem on eeslendajal. Seetõttu vahetub see koht pidevalt. Järellendajad õhutavad ja julgustavad eeslendajat oma hüüetega, andes talle nõnda jõudu juurde. Aegajalt vahetab parvejuhi välja uus, puhanud eestlendaja.

See põlisrahvastele teada tarkuseiva võiks olla roheliste kogukonna toimimise tarkvaraks – mitu eestkõnelejat veavad ühiselt erakonda poliitmaastikul tarkade otsuste poole. Aegajalt vahetub juht, andes eelmisele aega jõukogumiseks. Tark rotatsioon hoiab inimesi läbipõlemise eest, erakonna vaimne potentsiaal saab kasutatud, edendatud teemadering on mitmekesisem.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et erakonnaga liitunud inimesed kannavad rohelist mõtteviisi ja et meil on väga palju, mida üksteiselt õppida ja teineteisele jagada. Rohelise erakonna arengutee on isesugune, seda pole enne käidud. Kuid teiste erakondade sarnaneks muutumine pole lahenduseks. Inimesed on meiega liitunud, sest oleme teistmoodi ja püüame leida ühiselt teed mõtterikkuse ja elurikkuse poole, kus igaüht hinnatakse tema ainulaadsuse tõttu.

Lootus erakonna arenguks kogukonnana oli kõrge. Paraku valis juhatuse enamus seekord arenguteeks arenemise pigem erakonnana kui kogukonnana. Selle tulemusena oleme lähenenud teistele erakondadele, samas hakanud võõrduma nii oma liikmeskonnast kui ka valijatest – seda näitavad toimunud valimiste tulemused.

Poliitmaastikul oleme astunud depositsioonist positsioonile, nagu väljendub Marek Strandberg. Oleme algatanud kliima ja energiaagentuuri ning saanud Riigikogus kaalukeeleks, kellega tuleb arvestada. Samas oleme kaotanud hulganisti poolehoidjaid, panustades suhteliselt kitsa valdkonna edendamisse ning kõlamata kaasa kogukonna vajadustele. Distantseerumine Minu Eesti algatusest, avatud ruumidest loobumine ning avatud ruumides sõnastatud mõtete publitseerimata jätmine kajastus valimistulemustes.

Erakonnana jätkamine sõltub meie valijaskonnast ja liikmetest. Seetõttu on jätkumise eelduseks erakonna ja kõigi poolehoidjate sidumine toimivaks kogukonnaks, kus igaühe mõtetele leidub oma koht, iga probleem leiab tähelepanu, kus ühiseks sihiks on elu- ja mõtterikkuse suurendamine meie ümber ja meis endis.

Mis see sinu asi on?

2009-10-01T21:32:00.000-07:00

Ilmunud Maalehes 1.10.2009

Asi on ka tegemine. Ütleme vahel: mis on minul sellega tegemist?

Ka vene keeles on asi tegemine - delo. Sama sõna tähendab äritehingut, mis inglise keeles on business.

See omakorda tähendab ka hõivatud olemist - I am busy - olen hõivatud. Millega olen hõivatud või mida ma teen või millist äri ma ajan - see on tihtipeale üsnagi tundlik teave, mida on enamasti tõesti mõistlikum enda teada hoida. Ja küsijatele on mõistlik vastata küsimusega: "Mis see sinu asi on?"

Elame oma elu

Tähtis on, et igaüks elaks oma elu ja ajaks oma asja. Paraku kaldume pahatihti unustama oma elamise ning asume õhinal elama teiste elu ja ajama asju, mis tõesti meisse ei puutu.

Kõige süütum vorm sellest on teleseriaalid, samuti järjejutud, romaanid, filmid. Statistika andmetel veedab meie rahvas teleri ees keskmiselt neli tundi ööpäevas. Sel ajal ei aja me enamasti oma asja, vaid elame kaasa ekraanil hargnevatele sündmustele ja eludele.

Samal ajal jäävad tähelepanuta lähikondsed, kõnelemata puudest ja põõsastest kodu ümbruses ning teistest elusolenditest, kes samuti meie lähedust igatsevad ja vajavad.

Mis siis ikkagi on see tõeliselt minu oma asi, minu tegemine ja oma olemine? Koolitustel ja kohtumistel inimesi küsitledes selgub, et igaühel on olemas oma puu, põõsas või koht looduses, kus tunda end oodatuna, kust on kahju lahkuda, kus isegi kõlekülmal ja tuulisel päeval on turvaline ning soe olla.

See on paik, mis igatseb meiega koos olla ja tahab, et me sinna ikka ja jälle tagasi tuleksime. See võib olla lähedaste viimne puhkepaik kalmistul, kuid ka lapsepõlve mängupaik, muistne pühapaik või millegipärast meid välja valinud koht maastikul.

Aastatepikkune kogemus näitab, et inimesed suudavad sellise oma koha leida viie kuni kümne minuti jooksul ükskõik millisel maastikul.

Maailm ei ole võõras, kõle ja hoolimatu meie suhtes - vastupidi, alati leidub lähiümbruses koht, mis tahab meid lähemalt tundma õppida. Taolisele kutsele vastu tulles õpime ka ise palju nii iseenda kui ka maailma kohta meie ümber.

Tõeliselt omase paiga soojendavat väge on kogenud pea igaüks.

Sellises omas paigas on võimalik ajada oma asja - olgu selleks unistused, suhted lähedastega või äriasjad. Julgelt võib usaldada tundlikumadki saladused oma puule ja oma paigale, neid kõnetada nii mõttes kui häälega ja jälgida oma mõttevoolu, mille kaudu tuleb vastus.

Vahel tuleb vastus ka tuuleiili, linnuhääle või päikesepaistena.

Vajame toetust

Inimesele tuleb anda võimalus ajada oma asja teistega koos. Olen seda võimalust pakkunud, mõistmaks, et ühises ringis tegeleb igaüks oma asjaga, teisi pigem toetades kui segades.

Tavaelus tuleb end ju hoida nagu konservipurgis raudse seina taga ja iga isiklikum küsimus tõrjuda vastuküsimusega: "Mis see sinu asi on?" Alles siis, kui igaüks ajab oma asja ja talle on tagatud lugupidamine ning hoolimine teiste poolt, on võimalik oma asja ajades õppida ja leida toetust ka teistelt.

Uku Masing 100 konverents Tartus

2009-09-23T08:15:00.000-07:00

Täna peeti Tartu Ülikooli Muuseumis Uku Masingu 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi. Sain kuulata kaheksat ettekannet päeva alguses, esimesest kahest sugenes hulganisti mõtteid, mis väärivad edasimõtlemist.
Toomas Paul kõneles Uku Masingust ja Piibli tõlkimisest. Ta tõdes, et raamatute raamat liigitub tegelikult suulise kultuuri hulka, sest läbi aegade on Piibli põhikasutuseks olnud selle ette lugemine ja lahti mõtestamine.
Piibli tõlkimine on vaevaline, kuna see sisaldab väga erinevaid tekste - ilukirjandusest ja luulest juriidiliste tekstideni. Uku Masing on tõdenud, et tegelikult on Vana Testament tõlgitamatu, iga tõlge on üsna kaugel lähtetekstist.
Mõtlemapanev oli Toomas Pauli väide, et meie keeles on millegipärast vähe sünonüüme sõnale rõõm, ka see raskendab Piibli tõlkimist. Miks oleme unustanud rõõmu sõnad? Kas meil on neid kunagi rohkem olnud? Ei tea.
Lõpuks meenutas kõneleja Uku Masingu soovitust, et luuletusi tuleb ümber kirjutada käsitsi, vaid siis on võimalik tajuda luule rütmi ja olemust.
Järgmine kõneleja oli Arne Hiob, teemaks Uku Masing teoloogia avaral maastikul. Teoloogia lähtekohaks on algne, vahetu kogemus, mis on saadud meeltega tajudes või palveseisundis ekstaatilise kogemusena. Taoline kogemus on olulisem kui ükskõik milline selle kogemuse tõlgendus. Kõik tõlgendused ja kirjeldused on sekundaarsed, nii ka teaduslikud kirjeldused tegelikkusest. Sel teisesel tasandil, kirjeldustes võivad olla vastuolud teoloogia ja teiste teaduste vahel. Kõik ekstaatikud nagu Laozi, Budha, Kristus on tõelised teadlased, kes lähtusid vahetust kogemusest.
Tervemõistuslik maailmapilt lähtub kirjeldusest ja on seega mitte kogemuslik, vaid tõlgenduslik. Sellepärast kutsuvad eelnimetatud õpetajad parandama meelt ja lähtuma mitte tervest mõistusest, vaid vahetust kogemusest. Mõtlemine tuleb tuua ohvriks, kahjaks vahetule kogemisele – sacrificium intellectum. Uskuda tasub seda, mis tundub absurdne – credo quia absurdum.
Mõtlesin seejuures, et peaksime rohkem kasutama kõrvuti mõistega ohverdamine selle omakeelset vastet kahjamine. Ohverdamine tuleneb germaani sõnast off, mis tähendab ära. Millegipärast mõistame seda ilma jäämisena, kuigi kahjamise mõte on vastupidine – kes toob kahja, see ei kannata kahju, ei jää ilma see, kes endale saadut ka teistega jagab.
Tänud konverentsi korraldajatele!

Kätte maksmisest

2009-09-06T06:05:00.000-07:00

Küllap on iga maal elanud inimene kogenud, kui raske on teisele maainimesele mingi teene eest tasuda. Maksmist või tasumist välditakse nagu katku. Ainus võimalus on osutada võrdväärne või ehk hinnalisemgi vastuteene – sokutada ukse veerde õunakott, meepurk või muud taolist.

Selle üle mõlgutamine viis mõttele, et oma südames tajume jätkuvalt meie head käekäiku juhtivaid jõujooni. Käsi isiklikku heaolu kujundava keskkonna tähenduses on õrn ja kergelt haavatav. Robustne maksmine ning osutatud teenuse mõõtmine ning hindamine halvab hea käekäigu.

Ehk sellepärast kasutamegi sõnu tasumine ja maksmine olukorras, kus üks pool on teisele armetult alla jäänud ning ähvardab tulevikus ootamatu ründega tugevama vastu tasakaalu taastada, öeldes: „Oota sa, ükskord ma tasun veel kõige eest!“

Ründe ootamatust kirjeldab väljend kätte maksmine. Maksmisega kätte lõhutakse rünnatava hea käekäik, tema elu tavakulgu sekkub ootamatult võõras ja vägivaldne jõud ning paiskab kõik segamini.

Siit ka taipamine – enda hea käekäigu tagamiseks tuleb kanda hoolt, et ka teiste käsi hästi käiks, siis pole karta ootamatuid ründeid ega kättemaksu. Mingil juhul ei tohi teisi nii alandada ja alla suruda, et nad enam midagi ei suuda teha – siis on varem või hiljem kättemaks tulemas.

AEG ON KÄES

2009-08-21T11:50:00.000-07:00

Kus on Aeg, kui ta on käes? Ja mis on Käsi, kui aeg on tema sees?

Sõna käsi võib leida paljudes väljendites, kus ta tähendab muudki kui meie kehaliiget, ülajäset. Kui kõneleme käesolevast hetkest, ei mõtle me kindlasti mitte kehaosa. Ka päikese, vihma või külma käes olles ei kõnele me jäsemest. Pigem on kõneks meid ümbritsev keskkond.

Käsi keskkonna tähenduses on tundlikum, peenem ja isiklikum kui üldmõiste keskkond. Käsi on inimese lähiümbrus, mille oluliseks mõjutajaks ta on ja mis ka teda ennast oluliselt mõjutab. Iseloomulik on laialt levinud tervitusküsimus: „Kuidas käsi käib?“ Käekäigu all mõtleme inimese üldist toimetulekut. Kui käsi käib hästi, siis on kõik lähiümbruses toimuv inimesele soodne.

Siiski võib elamine ja olemine ka käest ära minna. Siis juhtuvad asjad, mida meelega teha ei tahetud, kõik käib võõriti ja kogemata. Taolises olemises ei taha keegi kaua olla. Et olukorda muuta, tuleb ennast uuesti kätte võtta.

Käsi keskkonna tähenduses on seotud meelega. Hea käekäigu korral juhtuvad meeldivad asjad, inimene on olukordadest üle, midagi ei juhtu kogemata, kõike tehakse meelega või koguni hea meelega.

Käekäiku laiemalt vaadeldes ilmneb, et me oma keeles kehaosadest kõneldes arvame nendele juurde ka neid ümbritseva keskkonna. Taolisteks kehaosadeks, mille nimes on ka lähiümbrus, on pea, kael, käsi, sõrm, selg ja jalg. Nii paneme mütsi pähe, mitte pea peale, samuti salli kaela, kindad kätte, sõrmuse sõrme, riided selga ja saapad jalga. Võiks arvata, et kõigi nende kehaosade ümber on oma mõjuväli, kuhu me kehakatted asetame. Kõige laiema tähendusväljaga on kehaosadest siiski käsi. Piltlikult väljendudes võib käsi vägagi kaugele ulatuda, kujutades inimese mõjuvõimu ulatust, ala, kus tema käsule kuuletutakse.

Kui aeg on käes, siis on meie mõjuväljas õige hetk toimimiseks. Aeg mõistena meie keeles tähistab pigem mingiks tegevuseks soodsate tingimuste kokkulangemist kui lineaarselt kulgevat mõõdetavat füüsikalist suurust. Aeg on nagu mull meie ümber – soodsad tingimused püsivad lühemalt või pikemalt, siis on see möödas ja tuleb kätte teine aeg.

Käesolevat hetke on võimalik muuta, kasutades laulmist, jutuvestmist, trummilöömist, pillimängu või tantsu. Kõik need tegevused muudavad oluliselt meie lähikeskkonda ja meeleolu. Teisenenud meel võib ulatuda tajuma teisi aegu ja hetki, looma nende vahel sidemeid ning mõjutama korraga mitmeid aegu ja keskkondi.

Seitsme hariunka hele isa minu lummuteli

2009-08-14T12:59:00.000-07:00

Nende sõnadega algab handi karupeiede laul, mille Uku Masing minu palvel lauldavamasse eesti keelde tõlkis. Tõlge valmis 2. augustil 1976. Laul ise pärineb Loomingu Raamatukogu sarjas 1970. aasta augusti algul ilmunud laulikust „Leegajused“ (LR nr 28-30). Laulikus on laule kõigilt soome-ugri rahvastelt koos algtekstide, eestikeelse tõlke ja viisiga. Koostajaks oli Udo Kolk, nõuga olid abiks Aino Valmet, Richard Ritsing, Paul Ariste, Tõnu Seilenthal ja paljud teised.
Püüdsime sõpradega kohe peale lauliku ilmumist laulda võimalikult kõiki laule sealt. Komistuskiviks jäi avalaul, hantide Vooj aarõ, Karu laul. Udo Kolgi tehtud tõlge oli peaaegu lauldav, kuid ta möönis ka ise eessõnas, et laulu tõlkimisel tuli teha mitmeid lihtsustusi, eriti usundisse ja mütoloogiasse puutuvate sõnade osas. Seda põnevam asi tundus – kuidas saada jälile, mis lauluga õieti tegemist on?
Regilaulu lummusesse langesin 1971 sügisel, haarasin kaasa vennad Tõnni ja Heno, mitmeid bioloogiaõpingute kursuskaaslasi ja sõpru, kuni meist sai ansambel Hellero. Hellero laulmised köitsid omakorda lavastaja Jaan Toominga tähelepanu ja nii hakkasin tema stuudios käima. Umbes samal ajal otsis Jaaniga kontakti Uku Masing. Esimene kord läksime Uku Masingu juurde külla kahekesi koos. Selle külaskäigu tulemuseks oli Uku Masingu mitmekuine loengusari „Taevapõdra rahvaste meelest“ meie stuudiorahvale, mis on ilmunud raamatus „Keel ja meel.“
Loengud omakorda õhutasid huvi mõistatusliku Karu laulu vastu ja nii jõudsingi palveni tõlkida laul uuesti ja algtekstile lähedasemana, samas silmas pidades teksti lauldavust.
Uuesti tõlgitud tekst on sügav ja võimas. Siiski jõuab see pärale alles süvenemisel. Nõnda on ka Uku Masingu teiste tõlgetega. Tema koduküla rahvas olla olnud üsna rahulolematu Uku osalemisel tehtud Vana Testamendi tõlkega, arvates, et „Eenu Uugu on Piibli päris ära rikkunud oma tõlkega.“ Ometi avaneb Vana Testament Uku Masingu tõlkes palju sügavamalt ja ehedamalt kui varasem tõlge. Vaja on vaid süvenemist.
Karu laul algab Udo Kolgi tõlkes sõnadega: „Seitsmendast taevast unkalisest Valge Isa mind on saatnud.“ Uku Masingu tõlkes on alguslauseks: „Seitsme hariunka hele Isa minu lummuteli.“ Seitse hariungast viitab handi maailmapildile, kus seitse ilma on ülestikku nagu seitse püstkoda – siit ka seitsme püstkoja suitsuavad ehk hariunkad. Seitse pealistikku olevat ilma omakorda võivad märkida seitset põlvkonda, seitset täiskuud, seitset erinevat olemist. Seitse täiskuud aastaringis viivad uue olemiseni, pimedusest saab valgus, külmast ajast soe aeg. Pärimuse järgi saavutas sepp võlujõu, kui sama ametit olid pidanud seitse põlvkonda.
Läbi seitsme erineva olemise kiirgub Hele Isa, kes olendeid kehastuma lummab. Tean taolist lummamist, kuna olen ise olnud sügavalt lummutatud meie vanast regilaulust. Vaimu tööks ongi lummutamine, sest nii nagu meie igatseme vaimustumist, igatseb Vaim kehastumist. Mansi kirjaniku Juvan Šestalovi kirjeldab manside ja hantide pärimuslikku Karu sünnilugu. Karu oli algul taevas. Korra sattus ta nägema ilusat rohelist Maad allpool ja sellest alates mangus ta Isa, et see ta sinna saadaks. Lõpuks asetas Isa ta hälli, riputas köie otsa ja hakkas alla poole laskma. Tuul kandis hälli kord pimedasse ja külma Põhjalasse, kord jälle lämmatavalt kuumale Lõunamaale. Karu palus, et ta kas üles tagasi tõmmataks või Maa peale edasi lastaks. Lõpuks lastigi ta Maa peale. Sama piina ja vaeva on kogenud teisedki, kes Vaimu kehastajateks on saanud.
Maa peal naudib Karu elamist, ringi vantsimist ja söömist, kuni taevane naishaldjas pöördub ta poole oravanahkpehme palvega ja soovib, et Karu oma elu kingiks inimestele heaks kala- ja jahiõnneks. Uku Masingu õemees õpetaja Evald Saag jutustas, kuidas tema vanaisa enne puu langetamist samuti palus, et puu nõustuks talle tarbepuuks tulema. Ja puu oligi nõus. Evald lisas, et samamoodi anname me ju ka oma elu kunagi teiste heaks, kui seda palutakse.
Nii läheb ka Karuga. Ta teeb endale mõnusa talvepesa ja sukeldub unenägudesse. Ühe käpaga hoiab ta end sügavas unes, teisega rändab uneilmu mööda. Ühe silmaga hoiab ta ränka und, teisega imetleb une- ja haldjailmu. Üks kõrv peab kinni und, teine kuulatleb haldjailma, kuni saabuvad kütid ja talt elu võtavad.
Edasi kirjeldab laul pühade karupeiede käiku, kuni lõpuks Karu rahulolevalt peielistele ütleb: „Kaaj juw keemijõg juvõ, teie nüüd aina asulege.“
Uku Masing on nimetanud maailma kirjandusloome tippsaavutuseks handi kangelaslaule. Tõdemus, et vaid mõne tuhande elanikuga rahvas Obi jõe ääres taigas võib saada vaimus sedavõrd tõhusaks on heaks õpetuseks meile, kui pelgame oma rahva hääbumist.
Minu sügavaim tänu Heledale Isale, kes Uku Masingu kolmveerandsajandiks meie keskele lummuteli. Head vaimukiirgust kostub sellest elust eredalt meieni ka nüüd, veerandsada aastat hiljem ja küllap veel kauaks edasigi.

Karu laul

Seitsme hariunka hele
isa minu lummuteli (ojah); lummu-je(he)-teli, jne.
kuue hariunka hele
isa minu lummuteli (ojah).
Kõõmutava pikkhää suve
Tuurem toime toimeteli;
higitseva pikkhää suve
Tuurem toime toimeteli.
Sääski tungil vaevhää suve
10 Tuurem toime toimeteli;
parme tungil painesuve
Tuurem toime toimeteli.

Palju varesnokka rabu
loom see kõnniskelen läbi;
palju haraknokka rabu
loom see kõnniskelen läbi;
palju viissõrmpöialrahvast
loom see kõnniskelen läbi.

Tubli memme (nyyd) aemastatud
20 jonksukirja seitsetotsa,
jonksukirja kuuetotsa
loom see mina toime toimen.

Nyyd see siis mu nyydse järel
hõrerohtselt hääle maale
loom see välja astuskelin;
hõrepuiselt hääle maale
loom see välja astuskelen.

Loomatäone valvas hää meel,
kuidas see end kutsuskeleb: „kuidas“ = kuhu, mis jt.
30 hanekisa käärudele,
pardikisa käärudele.

Tubli (nyyd) memme aemastatud
sjoperhõbe (tubli) häässe venne
loom see end ma paigutelin (ojah);
tubli (nyyd) memme aemastatud
kaamahõbe (tubli) häässe venne
loom see end ma paigutelin;
salmilise (hää) varsikmõla
loom see kätte käpeldelin.

40 Palju (häid) voorte kibunmetsi
loom see kõnniskelen läbi (ojah)
palju (häid) voorte toomemetsi
loom see kõnniskelen läbi (ojah).
Oma tuupimata vatsa
loom see tuupi tuubiskelen (ojah),
oma tuupimata pauna
loom see tuupi tuubiskelen.

Tubli (nyyd) memme aemastatud
jonksukirja seitsetotsa
50 loom see toime toimetelen (ojah).

Muistse mehepoja (nyyd) raotud
seitsmel hirrel pandud kojast
Hinj(uurdi) tütar, patsik naajke (naaj ehk kabu)
sealt ta nyyd välja astuskeleb.
Nugiskarvmehe pehme palve
tema siisap palveteli:
„Koera jalga lõikuvasse
häässe kirmessygis aega
mitme mu nooli kandva (hää) uurdi
60 vee nyyd kala pyygiõnneks
sina varsti lamaskele,
laanelooma pyygiõnneks
sina varsti lamaskele!“

Nyyd siis selle nyydse järel
sygispoolne lyhipäike
lyhemaks mul lyhenemas.
Oravakarvsagelt härmahelbeid
neid see juba puistuteli.
(Oravakarvsagelt (häid) lumelemmeid
70 Neid see juba puistuteli.)

Looma voodit vesipadjust
loom see mina tavutelin;
looma voodi vesipadjus(e)
loom see mina tabadelin (ojah).
Muldset ritva ridvakoja
loom see mina toime toimen (ojah),
muldset hirt ka hirrekoja
loom see toime toimetelen.

Kui ma isaloomaks leenud,
80 viis siis syletäit ju sammalt
loom see mina talitelin;
kui ma emaloomaks leenud
neli siis syletäit ju sammalt
loom see mina talitelin.

Ränga une seitset nukka
loom see mina talitelen,
ränga une kuut hääd nukka
loom see mina talitelen.
Yks aga pool mu käpaloiva
90 keeritsvõru sõõrikilma
temap see ju kuulateleb,
keeritsvõru naajeilma
temap see ju kuulateleb.
Yks aga pool mu käpaloiva
ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.

Yks aga pool mu viratähte
100 keeritsvõru naajeilma
temap see ju silmitseleb,
keeritsvõru uurdiilma
temap see ju silmitseleb.
Nyyd yks pool mu viratähte
ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.

Yks aga pool mu kännutyygast
110 ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.
Yks aga pool mu kännutyygast
keeritsvõru naajeilma
temap see ju kuulateleb,
keeritsvõru uurdiilma
temap see ju kuulateleb.

Nyyd see siis mu nyydse järel
120 poruvärsik hännakpeni
seep see siin ju haugateli,
(põdravärsik muripeni
toop too siin ju haugateli).

Yheealist viis ju hääd meest,
yheealist kuus ju hääd meest
needap tulid tulemisi.
Muldset ritva ridvaukse
nemad siisap sulustelid,
muldset hirt ka hirrekoja
130 nemad siisap sulustelid.
Kõripyssi röökiv kõri
sedap see siis prahvateli.
Tuunghi tütre hägus kotta
loom see end ma asutelin,
Kalti tütre hägus kotta
loom see end ma asutelin.

Nyyd see siis mu nyydse järel
esmalt tulnud esmasmehe
(hiire moodi väikse uurdi,)
140 hiire kõrgu väikse uurdi
nime siisap teateldagu (ojah)!
Palju taevasadu riukeid
temap siis ka toimeteli,
palju taevasadu vempe
temap siis ka toimeteli.
Hiire moodi väikse uurdi
nime siisap teateldakse
Aasi külje seitsmes (hääs) linnas,
Aasi külje kuues (hääs) linnas.

150 Nyyd see siis mu nyydse järel
palju sadu kätekäändeid
nemad siisap toimetlevad.
palju sadu jalakäändeid
nemad siisap toimetlevad.

Kui ma emaloomaks leenud,
emalooma neli kinnist
taevani hyydes vallandasid,
taevani kiites vallandasid.
(Kui ma isaloomaks leenud,
160 isalooma viis ka kinnist
taevani hyydes vallandati,
taevani kiites vallandati.)

Nyyd see siis mu nyydse järel
karkselg metsatuunghi pojad,
nad siis kargud seljandelid.
toikaist rõngaskojakesse
nemad siis mu talitelid.
Yheealist kaks hääd uurti
taelatule, nõiavõiga
170 neile siisap vastalesid.
Sjoperhõbedat täis hälli,
kaamahõbedat täis hälli
loom see end ma asutelin.

Nyyd see siis mu nyydse järel
yhtekärssa kelgu kärssa
loom see end ma paigutelin.
Sadakoja kodakylla
loom see end ma talitelen.
Kylatäie paljud mehed
180 seitsmejärgulises hyydes
nad siis hyyatelevad:
„Sitketpihta soometslooma
meie siis nyyd talitleme!“

Nyyd see siis mu nyydse järel
hane(jalg)kõrgu häässe lauda
loom see end ma asutelen.
Palju ohvriroa häid vaagnaid
loom see mina maigutelen,
palju ohvriroa häid liudu
190 loom see mina maigutelen.
Paljud hääd mu tantsumehed
nemad siisap tantsisklevad,
paljud hääd mu tantsunaised
nemad siisap tantsisklevad.
Palju sadu kätekäändeid
nemad siisap toimetlevad,
palju sadu jalgekäändeid
nemad siisap toimetlevad.

Kui ma emaloomaks leenud,
200 emalooma neli ööd mul
nemad siisap lõpetelid,
isalooma viis ka ööd mul
nemad siisap lõpetelid.
Oma tuupimata vaka
loom see tuupi tuubiskelin,
oma tuupimata pauna
loom see tuupi tuubiskelin.
Palju sadu kätekäändeid
paljult juba silmitselin,
210 palju sadu jalgekäändeid paljult juba silmitselin.

Kaj juum keemijõg, kaaja juw jugõ!
Teie aina asulege!

W. Steinitz, Ostjakkische Volksdichtung und Erlährungen aus zwei Dialekten. 1. Teil. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused. Commentationes Litterarum Societatis Esthonicae XXXI. Tartu 1939, lk 309.
Leegajused. Soome-ugri rahvaste laule. „Loomingu“ raamatukogu 28/30 1970, lk 11. Transkriptsioon A. Valmet, tõlge U.Kolk.
+Uku Masing+
2.VIII 1976

Roheline alustab ja võidab

2009-05-25T14:12:00.000-07:00

Maalehe reklaamlause taga on sügav tõde – seda kogeme igaüks igal kevadel. Rohelust tuleb iga päevaga juurde. Isegi saar ja haab on selga saamas rohelist leherüüd. Rohelisel erakonnal pole vaja välireklaamiks raha kulutada – põllud, metsad, haljasalad on kõik õiges värvitoonis!
Eelmisel nädalal euroliidu valimisdebatil Jõgeval kogesin taas, kuidas ka Eestimaa Roheliste head mõtted oma elu teiste erakondade suus edasi elavad ja arenevad. Roheliste Kodukava programmi, millega Riigikogu valimiste eel välja tulime, peavad enda omaks juba nii Rahvaliit kui Sotsiaaldemokraadid, ise vaieldes, kumb sellega enne välja tuli.
Roheliseks ei ole vaja saada. Me kõik sünnime rohelistena, osana sellest imepärasest ja elurikkast maailmast meie ümber. Roheliseks tuleb jääda, et tunda jätkuvalt sidet kõigi ja kõigega. Lapsed kõnetavad puid, putukaid, kõike, mis meie ümber. Nad pole veel unustanud, et me kõik oleme omavahel seotud. Nii, nagu meie kasutame loodust, kasutatakse ka meid. Oluline on selle juures vaid mitte unustada, et kõige tähtsam on elurikkuse hoidmine ja kasvatamine meie ümber. Kui maailm meie ümber meie tegevuse tulemusena muutub elurikkamaks ja rõõmsamaks paigaks, oleme õigel teel.
Selle taipamine kasvab nagu rohelus meie ümber kevade edenedes. Tootmine on võimalik oluliselt vähema energia- ja materjalikuluga. Elamine ja toitumine samuti. Ülekaalulisuse kiire levik arenenud maades on märgiks, et oleme valel ja haigel teel. Parim rohi tervenemiseks on roheline rohi, mitte valged tabletid ja pulbrid ning voolikuid pidi sissetilgutatud kange keemia. Taimed teavad, mida meil vaja on ja pakuvad end ise aitajateks. Õiged ja vajalikud ravimtaimed satuvad meie teele nii looduses kui mujal – meedias, raamatutes, poodides.
Rohelus rohib ja teeb terveks. Roheline tulevik on rõõmus paratamatus, mida õnneks mõistavad üha enam kõik poliitilised jõud.

Kärajad ja käramine

2009-04-24T23:08:00.000-07:00

Kõik head asjad maailmas on ümmargused. Päike on ümmargune, Maa on ümmargune, Kuu on ümmargune. Meie esimene toitja, ema rind on ümmargune. Küllap sellepärast kogunesidki inimesed ammustel aegadel RINGI, kui tahtsid midagi olulist lahti arutada ja hea otsuseni jõuda. Ringi kaasnimeks on olnud kera või ka kära, millest ongi tuletatud taoliste arupidamiste muistne nimi KÄRAJAD. Sõna ainsuse vorm on KÄRA. Kärajad tähendab seega mitmeid, korduvaid kokkuistumisi sama asja selgeks arutamisel.

Soome keeles tähendab sõna kärajad kohut ja kohtupidamist. Arvata võib, et tihtilugu võis arutelu üsnagi häälekaks kujuneda. Meie tänapäeva eesti keeles ongi kära ainsaks tähenduseks jäänud vali, häälekas kisa. Ehk on see ka põhjuseks, miks me enam asju ringis ei aruta ja oleme tühja käratsemise kaugele ja kõrgele, näiteks Toompeale pagendanud.

Kisa ja kära on nüüd küll kaugel ja kõrgel, kuid aina rohkem meid endid puudutavaid olulisi asju jäävad läbi arutamata ja mõistlikult otsustamata. Siit koorubki mõte – ehk on lapsepesuveega ka laps minema visatud? Püüdkem taas leida tühjale kärapidamisele eelnenud aegade arukate arutelude viisi, mis aitab inimestel kokku saada näost näkku, nii, et keegi ei ole ülemal ega alamal, et igaühe sõna maksab ja loeb.

Selline taas ellu kutsutud käramiste vorm on juba üle kahe aastakümne teinud võidukäiku üle maailma nime all AVATUD RUUM (Open Space Technology). Ka meil Eestis olen avatud ruume korraldanud alates 2002. aasta suvest. Tulemused on lootustandvad. Üle kogu maa on levinud õuesõppe liikumine, mis on alguse saanud avatud ruumidest. Hämmastavalt lühikese ajaga jõudis kuue saadikuga Riigikogusse avatud ruumide toel kokku tulnud erakond Eestimaa Rohelised. Paljud riigiasutused ja äriettevõtted on kogenud avatud ruumide värskendavat ja lahendusi pakkuvat toimet.

Minu Eesti mõttetalgutel esimesel mail on võimalus üle kogu maa tutvust teha vanal heal ringisolemisel põhineva arutelude viisiga ehk kärajatega ning see taas meie ellu tagasi tuua. Igaühe mõte on oluline, igaühe sõna maksab!

See ja Too - muusika muinasloos

2009-04-19T01:53:00.000-07:00

Kevadise pööripäeva aegu oli rõõm salvestada Vanalinna Hariduskolleegiumi raamatukogus ööülikooli saade "Muusika muinasloos".Salvestuseks valmistumisel ja salvestamise ajal sain kingiks põnevaid mõtteid ja taipamisi.

Üks neist lähtus tõdemusest - keha tahab vaimustuda ja vaim tahab kehastuda. Me igatseme vaimustust ja õhinat õppimises, laulus, mängus, muusikas, teatritegemises, tantsus - kõiges, mida tehakse. Samavõrra igatsevad vaimolendid kehastumist meie töös ja loomingus.

Kummalegi poolele enam tähelepanu osutades suudame toime tulla kordades vähema pingutuse ja energiakuluga. Õppimisõhinat suurendab õpetajaga koos õueminek. Vaimu kehastuseks on ka lugude jutustamine. Millal kõnelesime viimati oma kaaslastele vaimustavatest paikadest, mis meist igaühele jõudu kingivad? Tuletage meelde selline paik oma lapsepõlvest või eluteelt. See on koht, kust kuidagi ei raatsi lahkuda. Sellises paigas tasub vähemalt kord aastas kohapeal käia. Mõttes võib seal ka mitu korda päevas viibida. Kõige enam meeldib sellise paiga vaimule, kui kõnelete või kirjutate oma väepaigast teistele.

Põhja-eestlased kummastavad lõuna-eestlaste kõnes kasutatavat sõna "too". See sõna tähistab teispoolsust, kaugemal ja eemal olevat. Väljendit "too ilm" kasutatakse ka vaimuilma kohta. Nii on lõuna-eesti keelekasutuses oluline maailma kahe poole meeles hoidmine - nii kehalise ehk selle ilma kui ka vaimude ehk tolle ilma põlistamine.

Huvitav mõttevirve on siduda mitme kultuuri piiril elava rahvakillu setode nimi eelkirjutatuga. Nii võiks setod olla kõige ehedam see-too rahvas ehk siis SETO rahvas.

Head ööülikooli saate kuulamist ja kaasamõtlemist-laulmist kõigile lugejatele!

Minu Eesti on minu oma asi

2009-04-08T11:04:00.000-07:00

Küllap on igaühele tuttav ütlemine: mis see minu asi on! Minu asi on see, mis minusse puutub, mis mulle korda läheb. Paraku läheb paljudele meist ikka vähem ja vähem asju korda. Meil pole asja metsa küttepuude järele – soe tuleb torusid ja traate pidi ise koju kätte. Meil pole asja kevadiselt taheneva põllumulla juurde – toit on poeriiulil valmis olemas. Meil pole asja kaasinimese juurde, et aru pidada, kuidas omi asju paremini ajada – oleme oma hääle andnud aastateks teistele, kes meie eest asjad ära arutavad ja otsustavad.

Ka lasteaias ja koolis süveneme üha enam kellegi teise loodusse – raamatutesse, arvutiprogrammidesse ja -mängudesse, filmidesse ja muusse taolisse kui isiklikku vahetusse õppimisse looduses, kogedes ja õppides kõigi meeltega. Kuna kõik, mida õpime, ei puutu tegelikult minusse mitte kuidagi, saab jälle jõudu juurde küsimine: mis see minu asi on?

Selline elu, kus enam miski minu asi pole, tundub olema rahulik ja pingevaba. Ometigi murravad pinge ja muutused jäätunud ükskõiksusse sisse just siis, kui seda kõige vähem oodata on. Selleks võib olla ootamatu haigus, mis viib arsti juurde. Arst omakorda teatab, et tuleks teha operatsioon, kuid seda saab teha kõige varem poole aasta pärast, sest Haigekassa lubab kahesajast vajalikust operatsioonist kuus teha vaid kolmkümmend. Ja õige pea ehk isegi mitte seda enam, sest on majanduskriis, inimesed kaotavad töö ja keegi ei maksa enam haigekassasse.

Eks võib muidugi edasi mõelda: mis see minu asi on, ükskord peame ju surema nagunii. Samas võib just siin olla hetk, kus jõuab pärale taipamine – see on minu elu ja see on minu asi, kuidas ma selle imelise teekonna koos kõigi kaaslastega siin ilmas läbi teen!

Kõigi kaaslaste hulgas on muidugi lähedased, kaaskondlased, aga ka maad, veed, puud, loomad ja linnud. Minu elu on minu asi, just samamoodi, nagu on minu asi see, kuidas läheb kõigil teistel, kes minuga koos olemas on. Minu asi on õiendada ja välja öelda, kui meie ühine olemine mõttetu hävimise ja surma poole on minemas. Sest oleme siin maailmas olemas, et õppida üksteiselt ja hoida elusust meis endis ja meie ümber. Suur osa sellest elususest on Minu Eesti, mis ongi minu oma asi.

Alalisusest ja alatusest

2009-03-31T08:59:00.000-07:00

ettekanne Tartu Ülikooli aulas 28. märtsil 2009

Oma olemine algab oma ala olemasolust. See on ala, kus tunned end omaksvõetuna. Küllap on igaühel selline ala kas tegelikult või mälestustes olemas. Selleks võivad olla puu, mets, rand, mägi, allikasilm, eluala, kaasamõtlejad, põhimõtted…

Polegi tähtis, mis seal täpselt on, tähtis on, et selline ala on inimesel olemas. Tähtis on oma alale tagasi minna, et jagada sellega rõõmu ja muret. Sinna saab tagasi minna mõttes ja päriselt. Parem on minna päriselt ja olla seal, veeta mõni tund või päev ja jälgida oma mõtteid. Need mõtted kõnetavad ja õpetavad, kuidas olla on hea ja õige.

Saami rahval on kombeks võõrasse paika jõudes see omaseks osta. Selleks kulub vähe: vaskne münt maa ja hõbedane münt vee ostmiseks. Münti maha või vette visates tuleb ala teretada ja paluda, et ta vaimud su omaks võtaks.

Nii võib endale omaseks osta kogu mandri või ookeanigi. Oma rikkusest eraldati kahi – väike münt, mille teed endine omanik enam ei kontrolli, mille ära andmine annab ostjale ühtsuse võõra olemisega.

Kahi aitab kahju vastu. Kui kahi jääb andmata, kaob samasuur või palju suuremgi osa varast võõriti olemisega tekkiva kahju tõttu. Inimene, kes ei raatsi kahjata, jääb alatuks. Alatu inimene ei tunne sooja tuge oma alast. See tugi sünnib kahjamisest, nii mündist kui ka lihtsalt mõttest, laulust, tantsust, koristamisest, puu või taime istutamisest. Kahjaks on oma elu andmine kodumaa eest, mis annab hingejõu kogu rahvale.

Kahjamine annab alalisuse, kahjamata jätmine alatuse. Enamik inimesi hoolib oma kodupaigast ning teistest paikadest, mis neid toetavad. Teadlik hoolimine oma olemist toetavatest paikadest vähendab alatust ja suurendab alalisust. Hukkunud vabadusvõitlejad kinkisid oma rahvale alalisuse. Jüri Kukk ei saanud enam olla hoolimata oma kodumaast. Nii algas tema teekond alalisusesse, välja alatusest ja hirmust.

Meie asumisala algne nimi on Maamaa. Ka see viitab sellele, kui oluline on meie jaoks olnud läbi aastatuhandete oma ala, oma Maa. Maarahva killuke Lätimaal Ludza kandis on meie poole tulemist kirjeldanud: tuleme läbi Lätimaa ja jõuame välja Maamaale. Maamaa nimi näitab ala ja alalisuse tähtsust meie jaoks.

Maa kasvab välja sulaveest igal kevadel. Kevad on akna taga õues igal aastal Jüri Kuke surmapäeval 27. märtsil, Hukkunud Vabadusvõitlejate päeval. Siis kasvab sulaveest taas välja maa.

See, kes oma ala ja maad meelespeab, ei ole eales alatu.

Avatud ruum avab meid uuendustele Meie Eestis

2009-03-20T12:59:00.000-07:00

Avatud Ruumi meetod meenutab oma olemuselt muistseid kärajaid, kus ühises ringis leiti kiiresti lahendusi olulistele küsimustele. Taoline aruteluviis on kasutusel olnud üle maailma paljude rahvaste juures. Kaasajastatuna rakendavad seda alates 1985. aastast Harrison Owen ja kümned tuhanded temalt inspiratsiooni saanud järgijad kogu maailmas, algselt konverentside korraldamiseks, hiljem kõikvõimalike umbejooksnud küsimuste lahendamiseks ühiskondlikes organisatsioonides ja äriettevõtetes. Osalejaid on olnud viiest kahe tuhande seitsmesajani. Keskseks põhimõtteks on vastutuse usaldamine osalejate kätte.
Eestis alustasin avatud ruumi meetodi kasutamist 2002. aasta suvel koos Eestimaa Looduse Fondiga. Meetodi kasutajate hulk on sellest ajast peale pidevalt kasvanud.
Avatud Ruumi toel on Eestis algatatud õuesõppe liikumine koolides, lasteaedades ja ülikoolides, avatud ruumidega asutati erakond Eestimaa Rohelised. Avatud Ruumi meetodit on edukalt kasutatud Sotsiaalministeeriumis kohalike teenuste arendamiseks, rahvamajade võrgu edendamiseks, äriettevõtete reorganiseerimiseks, konverentside korraldamiseks paljude erinevate erialade esindajatele.
Rääkida tuleb ka edulugudest. Avatud Ruumi rakendajad tõdevad, et kõige olulisemaks tulemuseks on osalejate avanemine, umbusu ja omavahelise vimma kadumine ning muidugi head mõtted, millega edasi minna. Põlvamaa arengukava koostamise avatud ruumi lõpuringis kõlas ühe vallavanema sõnavõtt: “Tulin hommikul kell kümme siia kavatsusega hiljemalt kell üksteist lahkuda. Nüüd on kell juba viis, aga ma olen ikka veel siin. Ja ei kahetse!” Põlvamaa on Raplamaa kõrval üks järjekindlamaid avatud ruumi rakendajaid. Mõlemas maakonnas leitakse, et avatud olemine on oluliselt kaasa aidanud maakondade edenemisele.
Avatud ruumi mõttetalg on võrreldav mõttelise prügikoristusega, kus kaua vindunud lahendamata probleemipuntrad tarmukalt esile taritakse ning lahenemisteele lükatakse.

Murtud emakeel

2009-03-14T00:38:00.000-07:00

Meie emakeel on maakeel. Maakeeleks nimetatakse mitmeid keeli: vadja keel, mansi keel, seto keel, kihnu keel, muhu keel, hiiu keel, saare keel, mulgi keel, võro keel ja muid. Enamikku loetletud keeltest oleme harjunud viimastel aegadel nimetama murreteks. Siiski on nende auväärsete emakeelte nimetamine murreteks lugupidamatu ja halvustav. Just nimelt nendest keeltest pärineb meie kirjakeele väljendusrikkus ja ilu. Need ei ole mingil juhul murtud ja vääriti kõneldud keeled, vaid vanad, sügava elu- ning ilujõuga keeled.

Tõe poole pealt asju vaadates on meie kokku lepitud ja mitmest keelest kokku lapitud eesti kirjakeel tegelikult murtud emakeel. Paljude sõnade nihestunud tähendus on üks taolise murdmise märke. Näiteks sõna nilbe, mis lõunapoolsetes keeltes tähendab lihtsalt libedat, on kirjakeeles saanud murtud ja halvustava tähenduse. Kõige kurjem töö on tehtud sõnaga keelemurre, mis algselt tähendas vaevaliselt ja kehva oskusega keelekasutust – ta murdis kõnelda mulgi keelt. Nüüd on halvustav murdekeel saanud teenimatult nimeks kõigile emakeeltele.

Siit ka üleskutse emakeelepäevaks: väldime võimalikult palju sõna murre kasutamist meie kaunite emakeelte kohta! Püüame regilaulude, muinasjuttude, vanasõnade ja mõistatuste kaudu süveneda erinevatesse emakeeltesse, mis ühenduvad kauni ühisnime maakeel all.

Ja pühendame enam aega oma kauni emakeele kõnelemisele. Vaid siis areneb ja täiustub keel meie suus, kujunedes enne meie siit ilmast lahkumist täpseks ja jõuliseks maailmas toimuva kirjeldamise vahendiks. Nii on meie emakeele kõnelejad teinud põlvest põlve. Murrame välja kirjasõna ja arvutite poolt maha murtud keelest ja leiame taas üles elava emakeele omaenda suus!

Kuu ja tähed langevad,
enne kui lõppevad meie laulud.
Nõnna meil on laulusi,
kui on lastel mängusid;
nõnna meil on viisisi,
kui on vitsaraagusid;
nõnna on meil sõnuda,
kui ju tammela tõrusid,
lüdipäile pähkelid.
Enne lõppeb lehte puust,
lehte puust ja marja maast,
kaduvad kalad meresta,
lõppeb vesi allikast,
enne kui lõppeb meie keeli.

Mats alati on tubli mees!

2009-02-24T02:49:00.000-08:00

24. veebruar on kevadine madisepäev. Sügisel on teine madisepäev, 21. september. Mõlemad päevad on maarahva elus olulise tähtsusega. Sügisesel madisepäeval 1217 toimus Sakalamaal lahing, kus langesid Lembitu ja Kaupo.

Mõnede meelest püüdis Kaupo veenda Lembitut tulema koos teiste vanematega Rooma kaitse alla. Nii saaduks ehk vabaks Mõõgavendade Ordu vaenamisest ning oleks üles ehitatud oma kristlik riik, nii nagu seda olid teinud Taani, Rootsi ja Norra. Paraku läbirääkimised ei õnnestunud, mõlemad mehed langesid ja oma riiki, millega ka teised oleksid arvestanud, ei sündinud.

Kummalisel kombel sündis päris oma riik seitsesada aastat ja viis kuud hiljem samuti Madisepäeval, seekord küll kevadisel Madisepäeval. Nimel Madis ja sellest tuletatud nimel Mats on nõnda meie ajaloos üsnagi keskne tähendus. Küllap olid taanlased meresõitude ja viikingiretkede kaudu samas nii võistlejad kui ka relvavennad lõunapoolsemate rahvaste vastu.
Ühiseks võistlejaks ja vastaseks on läbi sajandite Läänemere põhjaosa rahvastele olnud Saksamaa. 1329 ostis Rootsi kuningas Magnus Erikson Taani kuningriigi põhjaosa, Skoone sakslaste käest vabaks. Sama lootsid küllap harjakad ja virukad saavutada 1343. aastal nii rootslaste kui taanlaste toel. Rootsi laevastik oli isegi Tallinna reidil valmis sekkuma meie omade poolel, kuid õnn jäi jätkuvalt sakslaste poolele.

Ehk on sellest ajast peale juurdunud taanipärase eesnime Mats põlastamine meiekandi peenema rahva, algselt seega baltisakslaste hulgas. Maarahva hulgas on Matsi nimi alati au sees olnud. Küll mitte sedavõrd kui taanlastel – küllap on sakslastelt päritud põlastus ja hirm nende arvamise ees nii palju verre ja mällu juurdunud. Siiski võib loota, et kord on see hirm otsani üle. Vabadussõja aegu, eriti 1919. aasta 23. juunil sakslaste üle saavutatud võidu järel lauldi tihti teiste rahvaste hümni vastuseks laulu “Mats alati on tubli mees”.

Maalähedane Mats seisab kindlalt kahe jalaga maas, hoolib oma maast, kõneleb maakeelt ja pühitseb riigi aastapäeva madise- ehk matsipäeval!

Ühepoolne kokkulepe?!

2009-02-20T01:33:00.000-08:00

Küllap oleme läbi aegade olnud kimpus kiusatusega nimetada leppeks seda, mida ise soovime. Samas läbemata kuulata ära, mida teine leppepool asjast arvab ja tegelikult teha tahab. Rahvajutu Suur Peeter „leppis“ Väikese Peetriga kokku, et kõigepealt süüakse üheskoos Väikese Peetri moonakott tühjaks ja edasi sööb igaüks oma kotist. Loo lõpuks tegi ka Väike Peeter ühepoolse leppe ja sai nõnda kiusajast lahti.

Siiski ei ole nõnda võimalik jätkuvalt toimida. Sõna lepe tuleneb sõnast lepp, mis omakorda tähistas ka punast värvainet ja verd. Lepe seob leppijad ühtsesse vereringesse, kust mõlemad pooled ühiselt loodavad paremat edenemist. Nii saab ka ühepoolset kokkulepet tehes kas ennast või teist veristada ja kahjustada, kasu ei tõuse sellest kummalegi.

Ometigi jätkub „ühepoolne kokkuleppimine“ meie ümber. Ühepoolselt lepiti kokku pensionide kojukande lõpetamine, ühepoolselt sunnitakse pensionäridele peale pangakaartide kasutamist, millega nad hakkama ei saa, samal ajal kaotatakse väikelinnadest pangakontorid. Metsareform ja looduskaitsereform viidi läbi asjaosaliste seisukohti arvestamata.

Tuulikute rajamine 4 protsendile Hiiumaa pinnale, küsimata, kas hiidlased tahavad elada turismist ja maaharimisest või töötutena riigi sotsiaaltoetuste abil, mida maksavad vallale näpuotsaga tuuleenergiatöösturid. Erakonnajuhid nõuavad vastuvaidlematut kuuletumist. Autoritaarne juht ettevõttes sunnib õigustnõudva töötaja lahkumisavaldust andma, sest muidu... Pereringis seatakse teismelistele kohustused, koduarestid...

„Ühepoolse kokkuleppe“ igikestvale ohule viitavad juba tuhandeid aastaid vanad regilaulud. Maailma loomise laulus taob Viru sepp rahvale kipakaid tööriistu. Kui teda selle eest asjakohaselt sõimatakse, taob ta vasest ja hõbedast naisekuju, kes on alati päri „ühepoolsete kokkulepetega“.

Külarahvas, kes sepa arvates peaks taolise tegemise heaks kiitma, leiab paraku, et valitsemine on kahepoolne kokkuleppimine. Valitsetavatel on keel suus, millega nad omi soove ja seisukohti väljendavad; meel peas, millega nad kokkuleppeid peavad; süda rinnus, millega nad söandavad lepitu teoks teha ja selle eest vastutada; südamel hing, mis hoiab alal rahva jätkumist ning hingel eluase, mis tagab elu kestmise.

Kui taoline taipamine „ühepoolse kokkuleppimise“ võimatusest ei jõua meie kogukondade ja riigi juhtideni, siis on kadumisohus nii rahvas kui elu.

Saami tarkus

2009-02-11T00:24:00.000-08:00

Leidsin saami rahvuspüha tähistamise õhtuks ette valmistades ühelt vanalt laululehelt August Gailiti 1942. aastal "Ekke Mooris" kirjutatud read, mis hästi kattuvad Karl-Henrik Robert'i mõtetega.

Vana saam Uutsö:
Kuidas teie kõik, kes te tulete lõunast ja suurtest linnadest, olete kahtlustusist näritud nagu puukoor tõukudest. Teil on vaid üks soov ja iha: kõike vallutada ja kõike hävitada. Teie sõidate kummalistel sõidukitel, millede ees pole põtra ega hobust, teie tungite pühadele paikadele, rajate maanteid, ohjeldate koski ning puurite mägede südameid läbi, et saada vaske, rauda ja sütt.

Oleme teie rahutusest põgenenud Jäämere kallastele, kuhu peame meie nüüd minema? Voogudesse? Meie mäed on söödud nagu riie koidest, meie metsad on täis teie maanteid, meie tundrad muutuvad sama rahutuks nagu teie ise.

Kuid mida teete teie siis, kui mägede südamed on läbi puuritud, kui kõik tundrad on teie teedega täis külvatud, kui jõed teie paisude tõttu kuivavad ning on tühjad forellidest ja lõhedest? Mida teete teie siis, istudes tühjade mägede, jõgede ja metsade ees? Võib-olla leiate, et teie hingedki on läbi puuritud ning et nad on sama lootusetult tühjad? Kuhu ruttate, mida püüate, mis ohjeldamatu nälg see nüüd on, mis teid edasi kihutab?

Teie ei ela enam ise, teie eest elavad masinad. Mitte teie ei valitse neid, vaid masinad teid. Võib-olla on neil siiski puhtam ja siiram hing, sest nad on tulnud maakidena mägede neitsilikust rüpest, neid on head haldjad aastatuhandete jooksul kokku kandnud – võib-olla on nad teist isegi õilsamad? ...

August Gailit „Ekke Moor“, 1942

Kolmapäeval, 11. veebruaril kell 18.00
Vanalinna Muusikamajas (Tallinn, Uus 16c)

SAAMI ÕHTU

Tähistame saami rahvuspüha (6.02)

Reisist põhja-saamide juurde pajatab Mikk Sarv.
Filmikatkendid ja laulud.

Õhtut toetab Kuninglik Norra Suursaatkond.

TERE TULEMAST! BURESBOAHTIN!

Tantsukahi tuhamägedel

2009-02-09T12:16:00.001-08:00

Laupäeval, 7. veebruaril tuli tantsurahvas viiendat aastat järjest üle kogu Eesti kokku Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumisse, et oma tantsuväega leevendada maapõuele tehtud kahju. Ürituse eestvedajaks on läbi aastate olnud maakonna kultuurielu eestvedaja Erika Kõllo, peojuhiks kohapeal oli seekord Tõnu Pomerants.
Pidu algas rongkäiguga kivihiide, mille rajajaks oli Enn Käiss. Kivihiide jätsid kohaletulnud tantsijad maha kivi oma kodupaigast. Üheskoos loitsisime andestust maaemadelt ja maaisadelt, et maa meid hästi hoiaks – oleme ju maarahvas! Loitsu seadsin kokku regivärsina ja selle sisuks oli Rootsi vähiarsti Karl-Henrik Robèrt'i neli tõdemust, mille järgimine aitab inimesel maaga paremini läbi saada:

Ära võta vara maa põuest!
Ära peida prügi maa põue!
Võta loodusest vaid seda, mis ise sulle tulla tahab!
Ole mõnus seda kõike tehes!

Maatõeloits

Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Jätta maasse maavarad,
Maapõhja põlevkivid;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Saasta maha mitte matta,
Prügi maa põhja peita;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Süüa vaid, mis loodus annab,
Ise meile kätte kannab;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Hoida mõnu minemistes,
Käiku kaunist käimistes!
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Saatke õnne meie õue,
Tuge ikka tegudesse!

Kivihiies süüdati loitsu lõppedes peotuli, mis viidi rongkäigus teise tuhamäe tippu.
Järgnes ööpimedani kestev tants tuhamägede jalamil, mille lõpetas tõrvikutega rongkäik.

Üsna samamoodi toetavad Põhja-Ameerika Montana osariigi Salish hõimu indiaanlased jaanuaris-veebruaris oma hõimukaaslasi uusaasta kargusega. Suures spordisaalis istutakse ringis, keskel istuvad toolidel kaks vana ja auväärset meest, üks möödunud aasta, teine algava aasta tähisena. Üks ringis istujaist tõuseb, kõneleb loo hõimukaaslasest ja seejärel tõusevad kõik ning hüppavad laulu saatel üheskoos täisringi. Nii antakse oma liikumise vägi nimetatud isiku heaks.
Loodetavasti jätkub meie tantsurahval tarmu jätkata taolise tantsukahjaga ka järgmistel aastatel. Ja miks mitte minna tantsuga tervendama teisigi haiget saanud paiku üle Eesti!

Neli vaenlast

2009-02-02T10:23:00.000-08:00

Aastal 2001 kirjutasin „Külavanema käsiraamatus“ nii:
Neli vaenlast meie teel

Inimene kohtub oma eluteel nelja vastasega, kes ei lase tal edasi areneda. Sama võib juhtuda kogukonnaga, mille areng sõltub tema liikmete, inimeste arenemisest.
Esimene vaenlane, kellega kokku puututakse on hirm. Hirm hoiab suu lukus ja keele hammaste taga. Hirmunu on kindel, et küsija suu peale lüüakse, ja lüüakse hästi valusasti. Hirm jätab inimese keema ja küpsema omaenda eelarvamustesse ja mõtetesse. Hirmunud inimene või ka kogukond on nagu seeme, mis ei saa tärgata, kuna on kindlalt suletud paksu ja turvalise kestaga.
Hirmust välja päästab suur häda, möödapääsmatu vajadus muutuda. Tihti on surm ja häving siin parimaks aitajaks ja nõuandjaks. Surma ilmselge silme ette tõusmine sunnib inimest üle saama hirmust enese avamise ja küsijaks-kõnetajaks saamise ees.
Sama kehtib ka kogukonna kohta tervikuna. Tihti algab kogukonna edenemine kriisist – külas näiteks kooli, raamatukogu, sidejaoskonna või mõne ettevõtte sulgemisest. Kogukond on siis valiku ees – kas vaikides hääbuda või asuda enesekehtestamise ja enesearengu teele. Viimane võib algul tunduda hullumeelsusena, kuid on väga paljudel puhkudel nii Eestis kui ka teistes maades avanud külale ja kogukonnale kujuteldamatud võimalused nii kogukonna kui terviku kui ka kogukonna iga üksikliikme jaoks.
Teiseks vaenlaseks on selgus, selge meel. Hirmust läbiastunu jõuab selgusesse. Ta on söandanud julgelt küsida, astuda kurjale ja hävingule vastu. Ta on saanud mitmeid vastuseid ning ta näeb, tunneb ja teab asju ilmselgelt. Nii selgelt, et sageli kõlab vastus küsimusele meeles juba enne küsimuse esitamist. Nõnda saab inimese heast abilisest meelest tema altvedaja, kui ta oma selget meelt liialt usaldab ning oma tegemistes vaid meelest ja meeldimisest juhindub. Selge meelega inimene, kes on oma meele kütkesse jäänud, kõhkleb olukorras, kus peaks kiiresti otsustama. Samas võib ta teisel puhul otsustada kiirustades ja räpakalt olukorras, kus peaks jääma ootele ja tajuma sündmustevoolu sisemist kulgemist.
Selgest meelest ei piisa edasiarenemiseks, see aitab vaid sammu võrra edasi.
Kui inimene on mõistnud, et selgus ja selge meel võivad abiks olemise kõrval olla ka arenemise takistajaks, leiab ta endas väe astuda selgusest läbi. Nii leiab ta oma südame väe ehk võimu. Ootamatult avastab ta, et südame järgi otsades võib vahel ka vähese selguse juures ikkagi edasi jõuda. Nüüd on ta saanud võimsaks, võim jääb nüüdsest pidevalt tema juurde. Ta tajub ja naudib võimu, mis lubab tal võtta vastu riskantseid ja ootamatuid otsuseid. Elu ja inimesed liiguvad tema tahtmist mööda, kõik näib laabuvat ja sujuvat. Võim hoiab ja armastab teda. Nii võib väga hõlpsalt juhtuda, et ta ei taipagi võimu piiratust – ka võim võib pöörduda tema kasutaja vastu ja muutuda edenemist takistavaks vastaseks. Tegelikult pole võim tema käes, vaid ta ise on võimu kütkeis. Edasi saab areneda vaid see, kes oma võimu läbi näeb ja talle koha kätte näitab. Oma võimu taltsutanu ei hooli hetkelisest võidust, temale saab oluliseks järjepidevus. Ta tajub end osana aastatuhandetesse ulatuvates sündmuste järgnevuses ning mõistab, et võim ja süda on vaid hinge tööriistad.
Viimaseks vaenlaseks inimese arengu teel on vanadus, väsimus kordumisest. Ta tunneb end vana ja väsinuna, talle tundub, et kõik on juba olnud ja kuidagi ei viitsi taas otsast alustada. Lapsemeel, mis tunneb rõõmu pidevast kordumisest, on kadunud. Siit pääsevad edasi vaid need, kes suudavad vanaduse ja väsimuse seljast maha ajada, nagu uss vahetab nahka ning jõuda iga kordumise ja uue alguse kogemiseni ainukordse ja täiesti uue väljakutsena. Vanaduse ning väsimuse võitnud inimene ja kogukond liigub edasi oma südame teed mööda, võttes vastu uusi väljakutseid ja hoides sidet oma kodukoha vaimuga.

Keelest

2009-01-24T00:53:00.000-08:00

Keelefoorumit avades kõneles president Toomas Hendrik Ilves meie keele sõnavara nappusest. Kui ta kord tahtis tsiteerida USA riigimehe ütlust, kes oli tülpinud asjast, mille nimi on inglise keeles politics ja kes pigem tegeleks asjaga, mille nimi on inglise keeles policy, siis jäi tsitaat tõlkimata, sest mõlema vastanduva väljendi tõlkevaste on eesti keeles poliitika.
Järele mõeldes pole tõlkimine siiski võimatu. Tuleb vaid minna samm sügavamale ja laensõna poliitika asemele leida omakeelne sõna. Poliitika üldisem tähendus on võim. Sellel tasandil on lihtsam leida omakeelseid vasteid. Nii võib politics vasteks sobida ‘võimutsemine’ ja policy vasteks ‘võimaldamine’.
Selline võõrsõnade tõlkimine teeb sageli arusaamise ja ka mõtlemise lihtsamaks ning selgemaks. Poliitikud on võimumehed ja võimunaised, kelle kätte on rahvas usaldanud valimiste kaudu võimu. Seda võimu saavad nad kasutada nii võimutsemiseks kui võimaldamiseks. Muidugi loodavad valijad pigem võimaluste loomist kui võimutsemist.

Sugupuus on kirjas eestlase olemus

2008-12-01T05:49:00.000-08:00

http://www.maaleht.ee/2008/11/20/kultuur/3328-sugupuus-on-kirjas-eestlase-olemus

Solvumine, äng ja hirm uuristavad teadmatuse auke ka päris lähedaste suguvõsa võrasse.
Hingedeajal on õige aeg meenutada oma esivanemaid, et kes need inimesed olid, mida nad tegid, millest hoolisid. Rahvana oleme oma maad asustanud tuhandeid aastaid. Selle aja jooksul oleme suguvõsadena liikunud ühest maa otsast teise, põimunud teiste suguvõsadega nii omalt maalt kui mujalt. Eestlase kombel oleme õppinud eest ära minema - poetama end koosolekutel ja koolitustel viimasesse ritta, hoiduma oma nime all kõnelemisest ja esinemisest.
Internet tuleb appi
Meie olemus peegeldub ka sugupuu koostamises, mis algab sadade aastate tagusest esivanemast, kelle verd voolab meie soonis tuhandikosa, kelle elust, tegemistest ja iseloomust ei tea keegi suurt midagi. Kusagil sugupuu okstel laiutavad sugulaste õdede-vendaderikkad pered, kelle nimesidki on raske meeles pidada, kõnelemata nende elude ja lugude mäletamisest. Kuna meie mail on kombeks, et abielludes võtab naine mehe nime, siis on enamik sugupuudest nn isade puud - tähtis on vaid isapoolne põlvnemisliin.Head abi iseendast lähtuva sugupuu koostamisel saab Internetist, kasutades sugupuu koostamiseks veebilehe www.geni.com abi. Nii on võimalik kaasata sugupuu koostamisse kõik sugulased, kellel on olemas e-posti aadress, lisada sugulaste pilte, kuupäevi, videoid, jutustusi. Hingedeajal võib sinna end lõputult rändama unustada, avastada uusi nimesid ja lugusid nii oma esivanemate kui järeltulijate kohta.
Sugupuu võib alata ka minust
Praegusest hetkest lugu pidades tasub sugupuu lähtekohaks võtta iseennast. Kuidas seda teha?Siin on abi põliselt ühes paigas elanud rahvaste ja kultuuride tarkusest. Nii nagu meil, teatakse ka Saamimaal ja Hiinamaal kaheksat omanimelist ilmakaart. Ka ilmakaarte suunad on nii nagu meie pärimuskultuuris - põhi all ja lõuna üleval. On ju kaevu põhi ikka allpool ja lõunapäike kõige kõrgemal üleval lõunataevas. Hiina kaheksa ilmakaarega on seotud palju tarkust. Nii nagu meie mõistatuses öeldakse maailma kohta "Isa pikk, ema lai, õde pime, vend pöörane", on ka Hiinas isaga seotud taevas ja lõunasuund ning emaga maa ja põhjasuund. Isa on üleval ja ema on all, ka ilmakaari vaadates on lõuna üleval ja põhi all.Hiinas on vaid nii õdesid kui vendi kumbagi kolm. Iga pereliiget märgitakse kolme joonega, kus pidevjoon märgib meest ja katkendjoon naist. Isa kirjeldavad kolm pidevjoont ja ema kolm katkendjoont. Poegi kirjeldavad kaks katkendjoont ja üks pidevjoon, tütreid kaks pidevjoont ja üks katkendjoon. Saamimaal seostatakse ilmakaari omakorda suguvõsaga. Esivanemateks on isad-emad ja vanaisad-vanaemad, neist vanemaid põlvkondi kutsutakse kõiki maaisadeks ja maaemadeks. Sidudes kolm vanemate põlvkonda Hiina ilmakaari kirjeldavate kolmikjoontega, saame moodustada sugupuu, mis algab iseendast. Isa ja temaga seotud suguvõsad paiknevad lõunas ja idas, seal, kus toimub tõusmine ja kus ollakse kõrgel. Lõunakaares on isa, isaisa ja isaisaisa. Idakaares on isaema ja isaemaisa. Kirdes on isaemaema ja kagus on isaisaema.Ema ja temaga seotud suguvõsad on läänes ja lõunas, seal, kus toimub laskumine ja ollakse sügaval all. Lõunas on ema, emaema ja emaemaema. Läänes on emaisa ja emaisaema. Edelas on emaisaisa ja loodes emaemaisa.Selle järgi oma sugupuud ja maailma üles ehitada aga polegi nii lihtne. Ühteviisi kõigi ilmakaarte poole pöördudes selguvad mitmedki suhtlemisaugud. Mõned päris lähedased suguvõsa suunad on üsna tundmatud ja teadmata. Põhjuseks tihti põlvest põlve edasi kanduv solvumine, äng, hirm. Siiski on kõik ilmakaared võrdselt olulised, samuti nagu meist igaühe põlvnemine.Kõige vähem teame tavaliselt emade põlvnemisliini, sest abielludes vahetub perekonnanimi. Ilmakaari ja põlvnemist koos vaadates on võimalik taas tunda oma juuri, mis emasid pidi põhja poole suunduvad ja olemisele kindla aluse annavad. Meie hõimurahvas ungarlased on kauem alal hoidnud tava anda lapsele ema perekonnanimi. Ka meil valisid tütred rahvariideid oma ema sünnikihelkonnale vastavalt.
Kuidas alustada?
Endast algavat sugupuud ilmakaartes ongi mõistlik alustada emast. Võtke suur puhas paberileht (A2 on päris paras mõõt). Kirjutage lehele ilmakaared, põhi alla serva, ida vasakule, lõuna üles ja lääs paremale. Vasakul all on kirre ja vasakul üleval kagu, paremal üleval on edel ja paremal all loe. Põhi on allservas, sest emad seonduvad maaga ja maa on meist allpool.Nüüd kirjutage lehe keskele oma nimi. Selle alla ema nimi ja üles, lõuna poole, isa nimi. Hea mõte on lisada iga lehele kantava isiku jaoks sümbol, mis tema olemust või tegevust iseloomustab. See on esimene põlvnemine, võite sellele ringi ümber tõmmata. Järgmine põlvnemine hõlmab vanavanemaid. Kirjutage isa nime kohale isaisa nimi ja ema nime alla emaema nimi. Seejärel kirjutage enda nimest vasakule, ida suunda, isaema nimi (lisage sulgudes ka neiupõlvenimi) ja enda nimest paremale, lääne suunda, emaisa nimi.Kolmas põlvnemine kaasab vanavanavanemad, need, kellest alates saamid kõiki esivanemaid maaemadeks ja maaisadeks nimetavad. Kindlasti algavad siin raskused meenutamisel, sest sageli pole me neid inimesi oma ihusilmaga näinud. Küsige vanematelt ja sugulastelt lisa. Esimene maaisa on vanaisa isa, tema nimi kirjutage vanaisa nime kohale. Esimene maaema on vanaema ema, tema nimi kirjutage vanaema nime alla. Isapoolse suguvõsaga on seotud idakaar alates kirdest. Isaema nimest vasakule kirjutage isaema isa nimi, tema nimest allapoole, lehe vasakusse alumisse nurka ehk kirdekaarde, isaema ema nimi. Lehe vasakusse ülemisse nurka, kagusuunda, kirjutage isaisa ema nimi.Lehe parem külg ehk lääne pool on emapoolse suguvõsa päralt. Lehe paremasse alumisse nurka, loodesuunda, kirjutage emaema isa nimi. Emaisa nimest paremale, läänesuunda, kirjutage emaisa ema nimi. Lehe ülemisse parempoolsesse nurka, edelasuunda, kirjutage emaisa isa nimi.Nüüd olete kirja pannud kaheksa maaema ja maaisa ning sadakond aastat oma suguvõsa lugu. Veelgi kaugemad sada aastat ja neljas-viies-kuues põlvkond laiendavad esivanemate ringi juba 128ni. Küllap seetõttu ongi piirdutud kaheksa ilmakaare ja kolme põlvkonnaga, millel veel on mingi mõju minu enda põlvnemiste keskpunktis olemisele ja tegemistele.
Mida selline sugupuu annab?
Kõigepealt saame võimaluse mõelda iseendast ja oma kohast siin maailmas. Hakkame taipama, mida oleme pärinud oma esivanematelt ja mida me ise pärandame edasi oma järeltulijatele. Mõistame paremini öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumist - saame võrrelda oma esivanemate elukäiguga, kuidas kasvamine on seotud isa ja taevaga ning leevendumine ja puhkus ema ja maaga. Hingedeajal meenutame esivanemaid - mõtleme kokku jutukese igast maaemast ja maaisast ning kõneleme neist teistele. Sageli peame käima haudadel, et lugeda hauaplaadilt nimesid. Ja peame suhtlema oma vanematega, kutsudes ka neid meenutama, kes need inimesed olid, mida nad tegid, millest hoolisid.Nõnda lugusid vestes peame lugu maast, taevast, oma esivanematest ja ka iseendast.

Miks on hea üks päev nädalas õues õppida?

2008-12-01T05:48:00.000-08:00

Mikk Sarv, Eesti Koolimetsade Ühendus, Kristel Vilbaste, Tallinna Ülikool

Sissejuhatus

Eesti õuesõppe ajalugu ulatub kaugele minevikku. Nagu teistelgi maadel, toimus õppimine enne tekstipõhise õppega koolivõrgu rajamist XVIII sajandil valdavalt õues.

Eestis kasutusel olev õuesõppe määratlus „Õuesõpe on õppimine ehedas keskkonnas, rakendades kõiki meeli, oma käega tegemist, õpitu jagamist teistega ning selle edasiõpetamist“ on olnud paljudele meie õpetajatele sõnastamata, alateadlikuks hea ja õige õpetamise lähtekohaks. Kuigi termin „õuesõpe“ on meie keeles kasutusel vaid viis aastat, on sisuliselt sellega tegeldud läbi aegade. Muret teeb vaid õuesõppe taandumistendents seoses uute, infotehnoloogia vahendatud õppimisviiside kasutuseletulekuga. Nende köitvus eriti laste jaoks on sedavõrd suur, et on pakutud isegi uut terminit IT-sõltuvusega laste kohta: Homo zappiens (Veen, W. & Vrakking, B, 2006)

1918-1940 edendas tegevuspõhist õpet õpetajakoolituses ja õppekava arenduses andekas ja pühendunud loodusteaduste õpetaja Johannes Käis. Tema mõtted ja kirjatöö olid toeks ka õppekava koostamisel sõjajärgseks ajaks 1944. aasta sügisel. See aitas hoida alal ja edendada kooliaedasid ning vahetuid õppekäike õue ja loodusesse. 1960ndatel aastatel algatati koolimetskondade liikumine. Selle tulisteks toetajateks olid Johannes Käisi õpilane haridusminister Ferdinand Eisen ja looduskaitse ja metsamajanduse minister Heino Teder. Koolimetskondade liikumise kõrgaeg oli 1980ndate keskel, kui koolide käes oli üle 15 tuhande hektari metsa ja koolimetskondi oli enam kui 85. Paraku hääbus koolimetskondade liikumine 1990ndate aastate muutuste käigus. Põhjuseks oli riigipoolse toetuse kadumine, metsamaade erastamine, kogu metsamajanduse reformimine.

Õuesõppe uueks tulemiseks sai Eesti Koolimetsade Ühenduse (EKÜ) asutamine 2003. aastal. EKÜ algatas alates 2004. aastast õuesõppe päeva tähistamise 14. aprillil kõigis koolides ja lasteaedades. Selle päevaga algab pooleaastane õuesõppe aeg.
EKÜ algatas ka õuesõppe õpetajate suvised täiendkoolitused Lohusuus alates 2004. aastast ja koostöös Tallinna Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilise Seminariga EL Sotsiaalfondi rahastatud 32 osalise saatesarja “Õpiõu!” ETVs. Saatesarja põhjal valmis õppematerjal DVD-del, mis jagati tasuta laiali koolidele ja lasteaedadele. Kuigi saateid näidati nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks ebamugaval ajal: kl 18.15 neljapäeviti ja korduses kl 14.15 teisipäeviti, kogus saade hulganisti vaatajaid. Paljud koolid salvestasid saated, et neid edaspidi õppetöös kasutada. Kindlasti tasub kaalumist vahendite leidmine taolise saatesarja jätkamiseks. Olulisteks põhimõteteks selle juures on saadete salvestamine koolides ja lasteaedades kohapeal ning koolide-lasteaedade õpetajate ja õpilaste kaasamine saate ettevalmistamisse. Selline saatesari võiks olla eestimaiseks vasteks Soome õpetajatelevisioonile.

Õuesõppe viis võtmesõna

Õues õppimine toetab igaühe oma olemist, tuues õpilased kitsaste koolipinkide vahelt välja ja lastes neil õppida dünaamiliselt, kasutades kogu keha, suhtestudes kaasõpilaste ja erinevate keskkondadega. Õuesõpe annab ka õpetajale rohkem aega õpilaste tundmaõppimiseks ja nende tegevuse juhendamiseks, seda kõike muidugi hästi kavandatud ja ette valmistatud õuetundide korral. Õuetundide ettevalmistamisel on abi õuesõppe definitsioonist: „Õuesõpe on õppimine ehedas, õppimist toetavas keskkonnas,
kõigi meeltega vahetult kogedes, oma kätega ise tehes ja kogetut teistele vahendades ning
edasi õpetades“ (Sarv, M., 2006).
Definitsiooni aitavad meeles pidada viis võtmesõna: koht, mis aitab õppida; meel ja erinevate meeltega kogemine; tegu ehk vahetu osalemine ja millegi valmis tegemine; lugu ehk teistega jagatud kokkuvõte tehtust; ja iva ehk õpitu mõte, mida tasub edasi õpetada.

Mida õuesõpe annab?

Kindlasti annab õuesõpe rohkem ruumi rühmatöödeks. Õpilasi saab panna tööle, uurima ja kogema nähtusi kahe-, kolme-, nelja-, viie- või vajadusel kasvõi kümnekaupa. Rühmadel võivad olla samasugused või erinevad ülesanded. Mõistlik on rühmi varieerida – töötada teatud aeg paarides, siis jälle suuremates rühmades ja uuesti paarides. Päris tõhus on 3–4 liikmeliste pikemaajaliste koosõppivate töörühmade moodustamine. Taolise rühmadünaamika toomine õppimisse teeb õppimise lihtsamaks ja tõhusamaks. Seda saab rakendada ka suuremates siseruumides, kuid õuesolemine on kindlasti oluliselt rikkam ja tõhusam keskkond selleks.

Õuesõppimine annab õpetajale suurema vabaduse. Ta ei ole piiratud enam vaid tahvli, kriidi, projektori ja arvutiga. Õues saab õpetamisse kaasata kehalise taju, lõhnad, maitsed, juba nimetatud rühmadünaamika. Kindlasti peab jätma ruumi ka juhuste ja ootamatuste jaoks, nn „surnud hiire juhtumiks“ – kui keegi õpilastest leiab näiteks surnud hiire, koondub kogu tähelepanu sellele ja kõik muu unub. Hea õpetaja suudab ka sellise olukorra õpetuslikult tulusaks pöörata.

Õuesõpe annab õppijaile parema võimaluse keskenduda. Sageli väidetakse vastupidist – õueminekul ei suuda õpilased enam keskenduda õpitavale, vaid lasevad end kaasa kiskuda välisilma muljete ja juhtumiste tulvast. Siiski annab hästi ette valmistatud õuetund oma rühma- ja individuaalsete töödega õpilastele oluliselt suurema võimaluse keskendumiseks uuritavale või õpitavale nähtusele.

Õues õppides paraneb õppimis- ja meeldejätmisvõime. Seda on tõestatud paljude uuringute ja katsetega. Kujutlege näiteks kahte katserühma, kellele antakse sama, mõttetööd ja peamurdmist vajav ülesanne. Üks katserühm peab ülesande lahendama kinnises ruumis istudes, teisel rühmal on võimalik vabalt looduses ringi liikuda. Korduvad katsed on näidanud, et õues olev katserühm saab ülesandega kiiremini toime. Samuti on leitud, et rohelus ja loodushääled parandavad inimeste meeldejätmise võimet.

Õues õppides väheneb stress ja vägivald. See tõdemus on otseselt seotud eelmisega. Stress tapab õppimisvõime ja mälu ning teeb inimesed vägivaldseks. Samas leevendub stress värskes õhu, roheluse ja loodushäälte mõjul. Sisekujundajad soovitavad suurtes kaubamajades ja ostukeskustes kasutada looduspilte, voolavat vett ja loodushääli inimeste kuhjuva stressitaseme vähendamiseks, et nad kauem püsiksid keskustes ja rohkem ostaksid. Samasugune stressi kuhjumine toimub koolides. Küllap on mõistlik samu sisekujunduse vahendeid kasutada ka koolides, kuid lihtsam ja odavam on lapsed viia loodusesse.

Õues õppimise juures vähenevad haigused ja puudumised koolist, kui õues käiakse regulaarselt, näiteks vähemalt ühel päeval nädalas ja kui lastel on ilmale vastav riietus. Mitmete koolide kogemus näitab, et pidevalt õues õppivad lastega õppeasutustes võib viirus- ja külmetushaigustesse nakatumine olla kuni seitse korda väiksem kui koolides, kus järjepidevalt õues ei käida. Siin on mõtlemise koht koole ülal pidavatele omavalitsustele: kooliruume tuleb soojana hoida ja selleks kulutusi teha ka siis, kui enamik õpilasi tõvevoodis kodus on. Küllap on mõttekam ja tõhusam õuesõppe toel õppijaid tervetena ja kooliskäijatena hoida.

Kuidas õuetunde teha?

Ühes koolis, kus igal nädalal ühel päeval õues õpitakse, on õpetajal nädala õuepäeva ette valmistamisel 5 õpilast klassist abiks. Nendega koos valitakse ühiselt ained, mida õues õppimise päeval õppida. Iga nädal püütakse olla vähemalt pool päeva õues. Paljud õpetajad on leidnud, et seda on hea teha ühel kindlal nädalapäeval. Nõnda toimides harjub õpetaja pidevalt mõtlema ja kaalutlema, mida õpetatavast on õues parem õppida kui klassiruumis.

Kus õuetunde teha?

Kõige parem on õuetunde teha vahetult koolimaja lähiümbruses, nii kulub vähem aega ja ka raha õpikohta minekule. Selleks on mõistlik rajada kooli lähedusse õueklass ja kooliaed. Põhja-Soomes on alustatud mänguliste õpikeskkondade loomisega koolide lähedale, kuhu on integreeritud ka IT kasutamine ja seiklus- ning motoorikarada (Hyvönen, P., 2007). Taolise õpiõue rajamine on kulukam, hea mõte on selle juures kutsuda appi omavalitsus ja lapsevanemad. Teine, alguses ehk lihtsam võimalus on sõita välja sobivasse paika. Paraku nõuab see lisaaega ja raha transpordikuludeks. Siiski tasub paar korda aastas ka väljasõite korraldada ja võimaluse korral kutsuda kaasa ka lapsevanemaid ja pereliikmeid. Ja muidugi saab halva ilma korral liikumisega seotud õuetunde teha ka kooli saalis või koridoris – oluline on kitsaste pinkide vahelt välja saada. Kuid õues on muidugi õigem!

Õuesõppe koolitus ja uuringud

Esimene õuesõppe õpetajate koolitus toimus Lohusuu Põhikoolis 2004. aasta juulis. Koolitust toetas Haridus- ja Teadusministeerium, lektoriteks olid Britta Brügge ja Anders Szczepanski Rootsi Linköpingi Ülikoolist, korraldajaks, tõlkijaks ja kaaslektoriks Eesti Koolimetsade Ühenduse poolt Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste. Osalejateks olid aktiivsed õpetajad ja õpetajakoolituse lektorid erinevatest ülikoolidest ja koolitusorganisatsioonidest. Tänu sellele hakati õuesõppe koolitusi korraldama nii ülikoolide kui ka koolitusorganisatsioonide poolt juba vahetult peale esimest suvekooli. Lohusuu suvekoolid on järjepidevalt jätkunud ka järgmistel aastatel, lisaks on toimunud kaks õppekäiku tutvumiseks õuesõppe korraldusega Rootsis. Järjekindlalt korraldatakse õuesõppe kursuseid Tallinna Ülikooli Täienduskoolituskeskuse. Tallinna Ülikooli Rakvere kolledžis on valminud õuesõppe õppekava, kursused toimuvad ka Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis. Samuti toimuvad igal aastal õuesõppe täiendkoolituse kursused Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu Ülikooli Narva Kolledžis. Teistest õuesõppe täienduskoolitustest väärivad esiletoomist Tartu Keskkonnahariduse keskuse kursused ja RMK looduskoolide kursused.

Väljaspool Eestit on võimalik osaleda Linköpingi Ülikooli bakalaureuse, magistri ja doktoriõppe kursustel Rootsis, samuti iga-aastastes suvekoolides. Norras on õuesõppele pühendunud Elverumi õpetajakoolitusülikool. Kaugemal Euroopas on juba aastaid võimalik pühenduda õuesõppele Edinburghi Ülikooli doktoriõppes, samuti USA, Kanada, Uus-Meremaa ja Austraalia ülikoolides.

Õuesõppimise aasta

Eesti on ainulaadne kogu maailmas õuesõppimise päeva ja õuesõppimise aasta tähistamisega. See algab 14. aprillil ja lõpeb 14. oktoobril. Kummagi päeva jaoks on meil olemas laulud, mida igaüks lasteaiast peale teab: õuesõppimise päevaks Juba linnukesed... ja tuppa minemise päevaks Lapsed tuppa, tali tuleb... Õuesõppe aastal on oma sügav põhi rahvapärimuses. Nimelt lahkuti muiste 14. aprillil talvitumispaikadest rändama piki karja- ja marjamaid ning kalastuspaiku, kust tagasi talveküladesse jõuti 14. oktoobril. Tänapäeval saame vanadest tavadest lugu pidades pühendada seda aega rohkem õues õppimisele. Sel ajal on kõige lihtsam õuesõppimisega alustada. Muidugi
saab õues õppida aastaringselt, kuid hea on üheskoos tähistada nii õuesõppe päeva kui tagasi tuppa minemise päeva ja nende vahele jäävat õuesõppe aastat. Tallinna Linnavalitsus on andnud head eeskuju viimasel kahel aastal koos paljude koolide ja lasteaedadega ühiselt õuesõppe päeva tähistades. Sel päeval tutvustavad ka muuseumid, Botaanikaaed ja Loomaaed oma koolituskursuseid eelolevaks hooajaks.

Mida oleme õppinud õuesõppe taastamise viie aastaga?

Õuesõppe klass ehk õpiõu peab olema kooli juures. Suheldes õpetajate ja koolidirektoritega on selgunud, et sõit looduskaitse keskustesse ja RMK looduskoolidesse kipub koolidele üle jõu käima. Küsimus on eelkõige transpordikuludes, kuid vahel ka osalemistasus. Õpetajad on väsinud lõputust projektide kirjutamisest, et kuigivõrd korvata sõidukulusid. Kui taolist õppimist vajalikuks peetakse, siis peaks ka vastav kulu eelarvega tagatud olema.
Veelgi mõistlikum lahendus on igale koolile oma elurikka õpipaiga, õpiõue rajamine kooli vahetusse lähedusse. Nii on õpetajal võimalik kasvõi paarikümneks minutiks klassiruumist välja minna.
Äärmiselt vajalik on õpetajate julgustamine ja paremate tingimuste loomine õuesõppeks. Õueruumide kujundamine õppetöö vajaduste järele on sama oluline, kui investeeringud siseruumide varustamine IT lahenduste ja teiste õppimist soodustavate vahenditega. Sellega tuleb arvestada eelarve kujundamisel.
Õueklassid on eriti olulised praegusel kiiresti kasvava stressitasemega ajastul. Stressi ja sellest tulenevaid haigusi on nimetatud meie sajandi katkuks. Selles seoses võib õueklasse käsitleda vaimse keskkonna puhastusseadmetena, mis aitavad vähendada stressi, luues rahuliku ja loova olemise saarekesi. Vaimse keskkonna puhastusseadmed väärivad samavõrra tähelepanu ja investeeringuid nagu füüsilise keskkonna puhastusseadmedki (Sarv, M, Vilbaste, K, Einasto, R., 2006).

Oluliseks õppimiseks on olnud ka õuesõppe definitsiooni sõnastamine. Maailmas pole olemas ühest definitsiooni õuesõppe kohta. Iga riik, ülikool või koolkond kasutab enda oma. Mõned on pikemad, teised lühemad. Meil kasutusel olev definitsioon on piisavalt lühike, selge ja ühemõtteline. Kõige olulisem on esimene tõdemus, et õppimine toimub ehedas ja õppimist toetavas keskkonnas ehk õues. Järgmised neli tõdemust kehtivad tegelikult igasuguse tulemusliku õppimise kohta: rakendatakse võimalikult kõiki meeli, tehakse midagi oma käega valmis, tagasipeegeldusena jutustatakse teistele tehtust ning leitakse üles õppimise iva, mida teistele tasub edasi õpetada. Siiski on neid kõiki lihtsam ja tulemuslikum rakendada õuetingimustes.

Õuesõppe põhitoime

Õuesõpe toob haridusse tagasi kooli rolli kasvatusasutusena. Kooli ülesanne pole pelgalt teadmiste salvestamine õppijate teadvusse, selle asemel luuakse tingimused laste kasvamiseks ühiskonna täisväärtuslikeks, terveteks ja tasakaalukateks liikmeteks.
Õuesõppe terviseaspekte on uurinud Rootsi Linköpingi Ülikooli teadlased. 2007 aastast alates rahastatakse doktoriõppe raames mitmeid õuesõppega seotud uuringuid. Dr Nina Nelson on teinud mahukaid uuringuid õuesõppe ja stressi seostes, mõõtes aasta jooksul iga päev õpilaste ja õpetajate stressitaset süljes sisalduva stressihormooni kortisooli kontsentratsiooni. Märkimisväärselt väiksem oli stressitase õues õppivate poiste juures. Ehk leidub siit võti, kuidas poisse paremini koolis hoida.
1940ndatest aastastest alates on USAs ja Kanadas avaldatud üle 700 doktoriväitekirja õuesõppe erinevatest aspektidest. (D.R.Hammerman and W.M. Hammerman, 1985).
Ka Eestis on kaitstud väitekirju õuesõppest, kuid seejuures on lähtutud eelkõige keskkonnaharidusest.

Keskkonnahariduses rõhutatakse ehk liigagi palju inimese süüd looduse ees, nii et sellest kujuneb looduse ees süüdi olemise sündroom. Juba lasteaia keskkonnakasvatuse tundides tehakse lastele selgeks, kui pahad me oleme looduse suhtes. Nii süvendab linnastumine, võõrandumine ja hirm eheda looduse ees, kasvab stress. Lapsed ei taju oma seotust loodusega, seda, et iga loom, taim, lind uurib meid samasuure uudishimuga nagu meie neid. Kõik elusolendid on meie kaasõppijad meie planeedil, meil on üksteisele palju öelda, et üheskoos paremini õppida. Õppimisvõime kasvab rõõmu ja õhina toel; need on õuesõppe eeltingimusteks (Sarv, M., 2005).

Küberteadmiste ajastu

Kaasaegseks arengusuunaks on e-õppe edendamine. Oleme lummatud IT edusammudest ja nende rakendamisvõimalustest õppimise juures. See võimaldab kiirema ligipääsu eelnevatel sajanditel kirja pandud teadmistele. Siit tuleneb paraku ka tekstipõhise õppe valdavus, mis iseloomustab kaasaja pedagoogikat.
Vahetule kogemisele toetuv õpe on hääbumas: enamik lapsi pole võimelised käsitlema nuga näiteks oksa lõikamiseks, süütama lõket, tegema süüa, ehitama onni.
2007 mais ja aprillis kogesime küberrünnakuid meie virtuaalasutuste vastu, mis näitas, kui kergelt haavatavad on infokanalid. Kui teabevool katkeb, pole kättesaadavad joogivesi, toit, toasoojus. Samas ei suuda enamik linnainimestest tulla toime loodusmaastikus. Praegu aitab seda lünka täita skaudiliikumine, mis paraku pole eriti arvukas. Õuesõppe laiem rakendamine koolides aitab seda lünka täita ja on nõnda ka riigikaitselise tähtsusega.

Lõppjäreldused

Nii nagu rahvusvahelise PISA testiga mõõdetakse laste teadmisi erinevates valdkondades, tasuks korraldada rahvusvahelisi tasemetöid 10–11 aastastele lastele eluliselt vajalikest oskustest. Nendeks võiksid olla:
Noaga lõikamine ja saega saagimine,
tiku tõmbamine ja
tuletegemine ahjus ning lõkkena,
juurviljade koorimine ja toiduks valmistamine,
leiva-saia valmistamine jahust ja viilutamine,
onni tegemine,
riiete parandamine ja õues õigesti riietumine,
kümne tee- ja ravimtaime tundmine,
keha kergendamine väljaspool WC-d,
sõlmede tegemine.
Nende oskusteni jõudmine kujuneb iseenesest, kui seadustame kõigis õppeasutustes vähemalt ühel päeval nädalas õues õppimise.

Kirjandust:

Hammerman D.R. and Hammerman W.M., 1985. Teaching in the Outdoors. (5. Ed.) Danvolle: Interstate Printers and Publishers.
Hyvönen, P., 2007. Teachers’ Expectations of Playful Learning Evironments. Proceedings of the NBE 2007.
Sarv, M., 2005. Ilmasilmaja. Maalehe Raamat.
Sarv, M., 2006. Õuesõppe pedagoogika teekond Eestis. Eessõna raamatule Dahlgren, L. O. & Szczepanski, A. Õuesõppe pedagoogika. Tõlge eesti keelde. Kirjastus Ilo, Tallinn.
Sarv, M, Vilbaste, K, Einasto, R., 2006. Pollution of mental environment and urban forest as cleaning plants for it. Urban Forestry for Human Health and Wellbeing”, ASEM 2nd Symposium on Urban Forestry, COST E39 Research Conference, Copenhagen. Poster.
Veen, W. & Vrakking, B, (2006). Homo Zappiens: Growing up in a digital age. London: Network Continuum Education.

Millal saab mahetoit taas tavatoiduks?

2008-12-01T05:46:00.000-08:00

Millal saab mahetoit taas tavatoiduks?
Mikk Sarv, Erakond Eestimaa Rohelised kogukonna eestkõneleja
Selle küsimuse arutamiseks tuli Tartus möödunud laupäeval Avatud Ruumi arutelule Erakond Eestimaa Rohelised kutsel kokku enam kui kuuskümmend huvilist – teadlasi, tootjaid, töötlejaid, tarbijaid. Järgnevad mõtted on tärganud ühiste arutelude käigus.
Kes meist ei oleks end lasknud kaasa kiskuda lummavatest reklaamidest, mis kutsuvad sööma ülisoodsa hinnaga krõpse, värvilisi jooke, maiustusi? Siiski on soodsa hinna ja peibutava reklaami taga sageli päris kopsakas arve. Seda ei tule maksta kohe, vaid vahel isegi aastaid hiljem, kui taolisest toidust kehasse ladestunud säilitus-, värv- ja muud ained endast tervisehädadena märku hakkavad andma. Siis tuleb ette võtta käik toitumisterapeudi juurde, kes juhatab kätte tee poodidesse, kust saab ehedat, mahedat keemiavaba toitu. Kuigi selle hind tundub esmapilgul kõrgem olema, ei kulu taolist ehedat toitu nii palju kui odavat rämpstoitu. Kõht saab kiiresti täis ja tervisehädad taanduvad ning kuu lõpul kulusid kokku lüües võib vabalt selguda, et raha on toidule isegi vähem kulunud.

Unustatud vana
Mahetoit oli valdav veel mõni põlvkond tagasi, kui talu- ja kodupõlde väetati sõnniku ning kompostiga, moose säilitati keldris, liha suitsutati-soolati, kapsaid-kurke hapendati jne. Paraku nõuab taoline tootmine palju inimtööjõudu. Odavam ja kiirem on põlde puhastada mürkidega, väetada kemikaalidega, lisada toidule parema säilimise huvides säilitusaineid ja pilkuköitvama välimuse saamiseks värvaineid. Nii püsib pilkupüüdev kaup riknemata kaua müügikõlblikuna. Kuigi maitseomadused ja toitvus kannatavad, on müügitulemused paremad ja sel viisil tootja jääb konkurentsivõitluses võitjaks. Siiski ei jää selline võit pikalt kestma. Kogu maailmas on jõudsalt laienemas nõudlus mahetoidu järele. Inglismaal kasvas mahetoidu turg üle 20%, Saksamaal 18%, Austrias 10% 2005/2006. aastal. Nii ongi taas ausse tõusmas loomulik ja looduslähedane toidutootmine.

Töötlemise pudelikael
Parema müümise huvides nimetaksid paljud oma toodangut mürgi- ja säilitusainetevabaks ehk mahedaks. Sellepärast ongi mahetoodete üle seatud range järelevalve ja kontroll. Mahemärki tohib kaubaletil kanda vaid toode, mis on nii toodetud kui ka töödeldud mahedalt.
Eesti Maaülikooli Mahekeskuse teadlase ja Erakond Eestimaa Rohelised mahetoidu töörühma esinaise Sirli Pehme andmeil oli 2007.a. lõpu seisuga Eestis mahemaad kokku üle 81000 hektari, millest enamuse moodustavad looduslikud rohumaad ning ühe- ja mitmeaastased heintaimed. Maheloomadest on enim lambaid (umbes 28000) ja veiseid (umbes 16000). Tootjaid e mahetalusid on 1244 ning mahetunnustusega töötlejad 29.
Rohumaade ülekaal on iseloomulik ka mitmetele teistele riikidele. 2006. a. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse läbiviidud uuringu tulemusel oleks Eestis võinud töödelda ligi 150 tonni maheveiseliha ja 13 miljonit liitrit mahepiima millest tegelikult läks aga mahetöötlemisele vaid murdosa.
Nii on meil mahetooteid oluliselt enam kui mahetoitu. Hea uudis selle juures on see, et Eesti on maailmas 5. kohal mahemaa osakaalu poolest kogu põllumajandusmaast – see on 9%, sama suhtarv mis Itaalialgi. Pea kümnendik meie põllumaast on puhas mürkidest ja kunstväetistest.
Selle hea maa hea vili võiks jõuda meie toidulauda ja tervist parandama, kui võetaks vastu poliitiline otsus mahetöötlemise ja turunduse tõhusamaks riiklikuks toetamiseks. See kulu tuleb riigile tagasi paranenud rahvatervise, väheneva arstiabikulu ja suurema tööviljakuse kaudu.

Mahetoit lasteaedadesse ja koolidesse
Õpetaja Merily Tosina teatel kasutab Tartu laste päevahoiu MTÜ Meie mängurühm järjekindlalt vaid mahetoitu laste toitlustamiseks. Lisaks laste paremale isule ja tervisele on kokkuvõttes suudetud kokku hoida ka toidule minevat kulu. Hoole ja armastusega läbi kaalutud menüü võimaldab kasutada toiduaineid täielikumalt ja säästlikumalt, see korvab mõnevõrra kõrgema hinna.
Taoline eeskuju väärib kindlasti järgimist. Samas saab omavalitsus omalt poolt toetada ja julgustada lasteasutusi enam kasutama mahetooteid ja mahetoitu.

Ise kasvatatud toit teeb terveks
Meie stressi mattuval sajandil on üheks rahu ja tervist taastavaks raviviisiks tervendavad aiad, kus nädalatepikkuse taimedega vahetu suhtlemise teel leiab patsient taas tee, kuidas endaga toime tulla. Samas pole mõtet oodata, kuni vint viimseni üle on läinud, vaid alustada samm-haaval taimedega lävimist nüüd ja kohe. Üks hea viis on kasvõi osa enda tarbitavast toidust ise kasvatada, alates maitserohelise potist aknalaual kuni oma peenramaani.
Koolitulistamiste ennetamisena võiks hästi töötada kooliaedade taastamine ja piirangute tühistamine, mis ei luba koolis omakasvatatud toitu tarvitada. Kindlasti on ühiselt võimalik leida lahendus, kus on tagatud toiduohutus, kuid pole võetud lastelt võimalust ise osaleda toidu kasvamise ja toidu tegemise põnevas ringis.
Tegelikult on võimalik kõiki õppeaineid õppida ka väljaspool klassiruumi seinu, kooliõues ja -aias, sidudes erinevaid tegevusi erinevate õppeainetega.
Erakond Eestimaa Rohelised kutsub üles kõiki poliitikuid nii riigi kui omavalitsuste tasandil kiiresti lahendama kitsaskohad mahetoidu töötlemisel ja turustamisel. Eriti praegu, käimasoleva majanduslanguse ajal on oluline õigete otsuste toel hoida meie endi ja meie maa tervist ning elujõudu. Teeme nii, et mahetoit on taas tavatoit, nii, nagu see on olnud läbi aegade.

Juured ja põlvnemine

2008-10-23T09:19:00.000-07:00

Möödunud nädalavahetusel meelerännu algkursust juhendades jäi ühe Muhust pärit kursuslase pilk peatuma meie õppimisringi keskkohta ümbritsevale neljavärvilisele köiele, kus üksteise ümber on põimitud roheline, valge, punane ja must riideriba. Sain selle ligi kolme meetri pikkuse köie kingituseks kaheksa aastat tagasi koos Ida-Virumaa Külade Esinduskogu auliikme tiitliga. Hea ja soe tunne on asetada köis erinevatel koolitustel ja arupidamistel tähistama meie ühise õppimise ringi keskkohta.
Helena Erik Muhumaalt, kes köie ja selle tähenduse kohta küsis, teadis ise kõnelda, et varasematel aegadel on sarnane mitmevärviline köis kaunistanud muhu naise musta vaipseeliku alläärt. Kui juhtus, et tuli lageda taeva alla öömajale jääda, asetati seelik nõnda, et mitmevärviline köis moodustas ööbija ümber kaitsva ringi, kust ei ussid ega muud olendid ei pääsenud üle öölise öörahu rikkuma.
8. september on usside urguminemise päev. Ussid põimuvad üksteise ümber ja peituvad puude juurte alla talvituma. Septembrist algavad pikad ja hämarad õhtud, kus saab vesta lugusid möödunud põlvedest ja aegadest. Oma suguvõsa juurte otsimisel tasub lisaks tavapärase isaliini jälgimisele samaväärsena jälgida põlvnemist emasid mööda.
Tegelikult on emaliini pidi põlvnemine alati oluliselt suurema tõeväärtusega. Seda liini pidi pärime oma elujõu ja toekuse. Emade kaudu antakse tütardele edasi ka teadmised rahvariietest, muistsetest vöökirjadest ning mustritest. Sestap tasub endale näiteks rahvariideid valides meelde tuletada kõigepealt esiemade sünnikihelkondi ja nende rahvariideid.
Sama kehtib ka laulude ja lugude kohta. Nii nagu me enamasti kõneleme emalt õpitud emakeelt, nii tasub ka meid paljude rahvastega ühendavat nõiakeelt ehk regilaulu hakata ka õppima just esiemade kodukihelkondi pidi.
Kindlasti on hea mõte eeloleval hingedeajal käia ka põlvnemispaikades kohapeal. Kui puudelt on lehed langenud, on lihtsam aimata maastiku olemust ja hinge, nii nagu see mõned põlved tagasi võis olla. Maastikupilt esiemade sünnikohast annab toekust ja jõudu algav külm ja pime aeg üle elada. Taoline mitmevärviline mälestusteköis on nagu muhu naise seeliku alläär, mis kaitseb ja hoiab sind läbi pimeduse.

Püha regilaulus

2008-01-06T05:22:00.000-08:00

Ettekanne 3.01.2008 Rakvere kirikus neljapäeva otsimiste avaloenguna

Regilaulu vanuseks arvatakse viimaste uuringute põhjal (Helimski http://helimski.com/2.221.doc ja Pentikäinen http://www.kent.ac.uk/secl/Div_conf/pentikainen.htm, ) üle seitsme ja poole tuhande aasta.

Selle hinnangu aluseks on oktomeetriline värsistruktuur, mis on iseloomulik mitmete rahvaste sakraallauludele. Põhja-Jäämere ääres elavate nganassaanide šamaanilauludele on iseloomulik kaheksasilbiline värsistruktuur, samas igapäevalaulude juures kasutatakse kuuesilbilist värsistruktuuri. Samasugust kaheksaosalist värssi leidub ka teiste samojeedirahvaste, hantide ja manside ning mordvalaste pühalauludes. Kaugemate rahvaste juures võib kaheksasilbilisi pühalaule leida veel Tiibetis ja Lõuna-Ameerikast ketšuade juurest. Nii on näiteks võimalik ketšua ehk inkade viisidel vabalt laulda ka meie regilaule.

Kaheksasilbilise sakraallaulu leviku põhjal antud uus, üle viie tuhande aasta pikemalt ajalukku küündiv hinnang regilaulu vanusele ei ole veel kümmet aastatki vana. See toetab sadakond aastat tagasi soome folkloristide poolt avastatud ühiseid motiive regilauludes ning India ja Sumeri rahvaste mütoloogias. Suure Tamme laulus leiduv lõik puu juurel magavast maost ja oksal istuvast linnust on sarnane Sumeri ilmapuu kirjeldusega, üle Eesti tuntud Haned kadunud laulus leiduv viis teise ilma olendite kõnelema saamiseks – neilt tuleb midagi käest võtta – sarnaneb Indias levinud sarnase uskumusega.

Nii on regilaul pühaduse hoidjaks, mis aitab muutumatult alal hoida ürgseid teadmisi ja keelekujundeid. Põnev on selle juures see, oktameetrilist värsistruktuuri võib võrrelda ristikujundiga. Neljaharuline rist viitab näiteks neljale ilmakaarele ja neljale aastaajale. Meie kinda-, tanu- ja vöökirjades laialt kasutatud kaheksaharuline rist seondub kaheksa ilmakaare ja aastaajaga. Taoline kaheksaosaline maailmapilt on iseloomulik ka teistele läänemeresoome rahvastele. Süvitsi on see välja arendatud Hiinas, Jaapanis ja Koreas, kust see tänapäeval ennustusraamatu I Ching’i, meditsiini, feng-shui ja astroloogia kaudu meieni on jõudnud.

Kuidas seda teadmist taolisest pühast töövahendist tänapäeval kasutada saame? Ehk on õigem öelda helilooja Veljo Tormise sõnadega, et regivärss pigem kasutab meid kui meie regivärssi. Tõepoolest on regivärsil vahel sügavalt lummav toime. Oleme kõik seda kogenud laulva revolutsiooni aegu, samuti laulupidudel. Ise kogesin seda kolm ja pool aastakümmet tagasi, kui hakkasin regilaule laulma. Küllap kogesid sama mitmed kirikuõpetajad nagu Jakob Hurt, Mattias Johann Eisen ja teised, kes algatasid ulatusliku regilaulude üleskirjutamise ja arhiveerimise enam kui sada aastat tagasi.

Mitmed luuletajad on püüdnud ka ise luua regivärssi. Paraku jääb nende kirjutatu enamasti alla rahvasuust üleskirjutatule. Parimate õnnestujatena võib nimetada Juhan Peegli, August Annisti, Eino Leino ja Villem Ridala loomingut. Villem Ridala kirjutas kokku 27000 värsilise poeemi Püha Rist, mille sisuks on neljas evangeeliumis kirjeldatud Jeesuse lugu. Seal on taas kokku saanud ürgne püha vorm püha sisuga.

Regilaulu laulmine on samas väga lihtne, kuid hästi laulmine nõuab eluaegset harjutamist. Parimate laulikute iga ulatub üheksa aastakümneni. Kaks nädalat tagasi esinesel jõulupühal meie hulgast lahkunud Hamburgi Ülikooli professor Eugen Helimski nimetas regilaulu vaimude keeleks. Vaimude keel on oluliselt mõjutanud nii keele arengut kui ka püsimist.

Püha Rist on regilauludes Jumalapoja võrdkujuks. Kohta, kus Püha Rist on ringutanud, jääb maha kuld ehk pühapaiste. Püha Risti kujundiks võib olla ka kaheksakand ehk Viru värav. Kaheksaharuline rist on seotud Päikese ja tähtedega – eks ole ju Päikegi täht! Kaheksa ilmakaart ehk tuult on Kaug-Idas ja Saamimaal seotud esivanematega. Kaheksasilbilise regilaulu laulmine võiks olla nii ka tähtede või Päikese keeles laulmine. Samas on ka Jeesus nii regilaulus kui pärimuses Päikese võrdkujuks.

Kui Päike ja tähed on püsivad ja kaheksaosalised, siis Kuu on meie pärimuses ja ka tegelikkuses pidevalt muutuv ja kuueosaline. Päike on seotud tulega, Kuu aga veega. Heaks Kuu sümboliks on lumehelbed. Meie pärimsue järgi jaguneb 29,53 päevane aeg samade kuufaaside vahel kuueks osaks ehk ajaks. Kolm neist on pehmed ajad ja kolm on kõvad ehk kalgid ajad. Pehmed ja kõvad ajad vahelduvad omavahel. Kuu loomise aeg ehk siis kaks päeva enne ja pärast loomist on pehme aeg. Järgneb viiepäevane noorekuu kõva aeg kuni esimese veerandini, sealt edasi noorekuu pehme aeg 5 päeva. Täiskuu aeg on kõva aeg, kaks päeva enne ja kaks päeva peale täiskuud. Siis tuleb vanakuu pehme ehk mäda aeg ja lõpuks vanakuu kõva ehk kaduv aeg. Siit on saanud nime ka kaduneljapäeva tähistamine.

Kaduneljapäev võib viidata ka kunagisele ajaarvamisele kuufaaside järgi. Viiepäevasest kadukuu nädalast arvati kõige suurem kaotav vägi olema eelviimasel ehk siis neljandal päeval. Sealt on oletatavasti kaduneljapäeva tähistamine edasi kandunud ka seitsmepäevasesse nädalasse ja nüüd ka Rakvere Kolmainu Kirikusse.

Saadame jõululoitsud teele!

2008-01-06T05:15:00.000-08:00

Jõuluaeg saab tänase kolmekuningapäevaga läbi. Lisan siia päevaraamatusse jõulude eel 19.12.2007 Maalehes ilmunud mõtiskluse sõnaväest, mis toimib ka peale jõuluaega.

Maarahvast tuntakse vähesõnalise rahvana. Vanasõnagi õpetab, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Küllap on selle põhjuseks üks lihtne tõsiasi. Põhjamaise rahvana tunneme hästi sõnaloitsude mõju ja hoiame alateadlikult pigem keelt hammaste taga, sest teame, et teist loitsides pöördub osa sõnaväest ka meie enda juurde tagasi.

Sõna vägi Loitsuväega on meist siiski igaüks kokku puutunud, sest viimasel ajal kasutatakse seda sageli oma võimu teostamiseks. Küllap on edukad poliitikud ja agressiivsed ajakirjanikud ning reklaamifirmad just need, kes tänapäeval sõnaväge rohkem ära püüavad kasutada. Samas kutsuvad nad esile ka kannatadasaanute vastuneedmise, ja pole siis ime, kui mõni särav sõnameister äkki jalapealt kokku kukub.

Needmine on sõnaväe kuritarvitamine ja pöördub alati lõpuks ka needja enda vastu. Needmine seob nii needja kui neetu tihedalt üksteisega ning sellest keerisest välja tulemine kulutab palju aega ja jõudu.

Maarahvana peaksimegi kasutama pigem häid sõnu. Loits on ju üsna lähedane palvele. Huvitaval kombel on mõlemad sõnad oma kõla poolest seotud tule ja põlemisega – loits loitmisega ja palve põlemisega. Mõlema sõna taga on tegevus, mis muudab maailma meie ümber. Ühest õpetaja Harri Haameri jutlusest Tarvastu kirikus jäid meelde apostel Jaakobuse sõnad: “Teil ei ole, sest te ei palu.”

Maailm muutub, kui söandame paluda tal seda teha. Mida tulisem on meie palve, seda kiiremini saabub muutus. Kui palve on nii kuum, et lööb lausa leekides loitma, olemegi jõudnud loitsuni.

Hea ja tõhusa palve sõnastamine on suur oskus. Meil tõepoolest pole midagi, sest pahatihti me lihtsalt ei oska paluda. Või pigem on meie palvevägi pihustunud pisiasjadesse. Tihtipeale ka pahameele ja kadedusega segatud soovidesse, mida ise ei pane enam tähelegi. Ometi saavad ka sellised segased ja pahasoovlikud palved teoks, sest tegelikult saab teoks kõik, mida palume.

Ja kõik paha, mida kas või poolkogemata palume, saab teoks ja tuleb meie juurde peegeldudes tagasi, samuti nagu tuleb enda juurde tagasi ka kõik hea, mida ütleme ja palume. Selle poolest on jõulueelne aeg imeline aeg – me saame ise maailma sügavalt muuta, soovides ja paludes head teistele. Mida tulisem on soov, seda kiiremini jõuab see ka tagasi.

Hea loits Heaks loitsuks võib olla lihtne posti teel saadetud kaart ilusate soovidega. Selleks on ka hea sõna sõbrale, töötaja tunnustamine, vihamehele andestamine teda tänades, hädasolijate toetamine.

Muistseks jõulukaunistuseks on kaheksanurkne täht, kokku pandud männipeergudest, pilliroost või kõrtest. Selle nimeks on kaheksakand, aga ka viru värav. Lätlased kutsuvad seda koidutäheks. Saamid uskusid, et kui hõimlased ja sõbrad kõigis kaheksas ilmakaares meist head mõtlevad, kõnelevad ja laulavad, siis käib meie käsi hästi.

Mõtleme siis läbi oma sõbrad ja tuttavad kõigis ilmakaartes ja saadame oma head jõululoitsud aegsasti teele, et ka nemad jõuaksid oma loitsud meie poole teele saata!

Külaliikumine KODUKANT sai kümne aastaseks

2007-11-14T12:11:00.000-08:00

1990ndate aastate alguse külaliikumise ideest on tänaseks kasvanud üks tugevamaid arendusorganisatsioone, mille keskmes on alt-üles protsessid ja inimeste kaasatus. Algusest peale on võtmerolli kandnud kohalikud inimesed, kes kõige paremini teavad ja tunnevad oma kodukandi vajadusi. Liikumisel Kodukant on püsivalt olnud kolm eesmärki: kohaliku omaalgatuse toetamine, väikeettevõtluse soodustamine ja koostöövõrgustike loomine.

Ümmarguse tähtpäeva puhul on ikka tavaks vaadata tagasi ja meenutada neid, kes olid alguse juures. Minu jaoks algas külaliikumine kümme aastat enne Kodukandi sündi, koos Ülo Vooglaiu poolt kokku kutsutud Pirgu Arenduskeskusega Raplamaal. Just seal kujunes välja hea koostöö Ruve Šanki ja Andrus Ristkokiga, kes hiljem olid külaliikumise ja Kodukandi ideede head ning tugevad toetajad. Palju head abi oli ka Raplamaa maavanematest Harri Õunapuust ja Kalle Talvistest, kes aitasid külaliikumise mõttel jõuda valitsusse, Riigikogusse ja teiste maavanemateni.

Viis aastat enne Kodukandi juriidilist sündi saime head nõu ja abi Rootsi külaliikumiselt „Kogu Rootsi peab elama!”, keskseks nõustajaks oli Staffan Bond Rootsi Maaülikoolist.

Rootsist saime mitmeid häid arengusuundi nagu teabetoad külades, ökovallad, naised külas, noored külas, ökoturismi algatus. Paljud neist suundadest on tänapäevaks jätkumas oma organisatsioonidega, kuid side Kodukandiga on alles. Rootsi koostöös oligi olulisim uute ja heade mõtete saamine ning söakus neid meil teoks tegema hakata. Kohati osutusime nõnda innukateks õppijateks, et rootslased nüüd meid nii teistele kui ka oma külarahvale eeskujuks toovad!
Rootsi arenguabi organisatsioon SIDA lõpetas omapoolse toetuse 1995. aastal. Nüüd oli vaja Eesti riigi samme. Kodukandiliikumise eestvedajad organiseerisid koostöös Rootsi Västernorrlandi (Dalarna) ja Jönköpingi (Smolandi) läänivalitsustega samal aastal maavanematele ja tolleaegsele regionaalministrile Ants Leemetsale õppereisi Rootsi, et näha, kuidas seal kohalikku algatust toetatakse.

Ülemere naabrite juures kogetu andis soodsa pinnase ühe edukama regionaalprogrammi Külaliikumise toetamise programmi sünniks 1996.a. Idee selleks leidsin Taanist, kus samalaadne programm käivitus edukalt mõni aasta varem. Pakkusin mõtte välja Siseministeeriumis Jaak Maandile, kes kohe haakus ja koos Ene Padrikuga tegi ära suure töö programmi käivitamiseks. Aasta hiljem tunnistati programm parimaks regionaalpoliitiliseks meetmeks. Tänaseks on see teada-tuntud kohaliku omaalgatuse programmi nimel all. KOA kannab regionaalpoliitikas ning kodanikuühiskonna arengu toetamisel väga suurt rolli.

Külaliikumine ei oleks võimalik, kui poleks inimesi küladest, kes tõeliselt hoolivad oma kodukandi käekäigust. Aino Valgmaa Jalase külast, Ants Tuuleveski Põllika külast, Toomas Massov Põrsaku külast olid esimesed tulihinged ja teiste õhutajad, igaüks omal kombel ja viisil. Ants ja Toomas olid kaasas Ida-Virumaal kõnelemas külaliikumisest Raplamaal. Seal võttis kuuldust tuld Lembit Tõnis Tudulinnast, kes kutsus kokku ka esimese Maapäeva 1996. aastal Ida-Virumaal.

I Maapäeva rühmatöödes süvenes teadmine, et aeg on küps asutamaks Kodukandi nimeline organisatsioon, mis nägi ilmavalgust 1997. aasta oktoobris Valgamaal Otepää Eesti külade teisel Maapäeval. See oli suur sündmus ja andis indu edasi liikumiseks.

Harjumaa külaliikumise eestvedaja Sirje Vinni tõi kaasa üle-euroopalise mõõtme, aidates 1998. aastal esitleda meie külaliikumist eesti juurtega sakslasest eurooplase Hannes Lorenzeni kaasabil Euroopa Parlamendihoone fuajees. Tõnu Otsason Hiiumaalt oli kolmanda Maapäeva korraldajaks ja teabetubade teema edasiarendajaks.

Kodukandi liikumise laienemisele ja selgemale vormile aitas tõhusalt kaasa Valgamaa mehe Ants Järvmägi ja ida-virulase Lembit Tõnise kutsel Kodukandi igapäeva tegevust eestvedama tulnud Eha Paas oma ennastsalgava ja pühendunud tööga. Samuti poleks organisatsiooni areng olnud mõeldav ilma Anne-Ly Aalde nõudliku ja täpse raamatupidamiseta.

Kodukandi liikumise edu on paljus tänu võlgu hulljulgete ideedega meestele ning kahe jalaga kindlalt maas püsivatele naistele. Esimeste hulgas olid algaastate juhatuse liikmed Tõnu Otsason, Ants Järvmägi, Lembit Tõnis, Helmut Hallemaa, Andrus Rekor jt. Ideedele keha andjateks olid jätkuaastate juhid Kaja Kaur ja Sirje Vinni koos paljude tublide naiste ja neid toetavate meestega kogu Eestist.

Kodukandi üks olulisemaid tegemisi on külavanemate koolitamine ja toetamine. Siiski on siin veel väga palju teha, et külavanemaid kuulataks ja nendega arvestataks kõigis omavalitsustes ja ka riigi tasandil. Praegu on selles osas erinevused erinevates Eesti osades õige suured. Ehk võiks olla lahenduseks see, kui külavanemad üle Eesti asja enda kätte võtaks ja omavahelisel koostööle aluse paneks. Häid toetajaid ja nõuandjaid leidub kindlasti paljudest organisatsioonidest ja erakondades.

Külaliikumine on jätkuvalt vastuvoolu ujumine – üldine arengusuund jätkub linnastumise poole, linnas on kõigi mugavustega elamine oluliselt odavam kui maal. Seda tänuväärsem on kõigi nende inimeste töö, kes möödunud aastate jooksul on hulganisti oma aega ja innustust pühendanud maa- ja külaelu jätkumisele.

Kõige suurem tänu Kodukandi olemasolu ja arengu eest kuulub eelkõige innustunud külainimestele üle kogu meie maa. Maal elamine pole lihtne. See nõuab pühendumist ja hoolimist oma kodukandist, nii inimestest kui ka loodusest. Rõõm on tõdeda, et möödunud kümne aastaga oleme suutnud üheskoos üksteist toetades kaasa aidata elu püsimisele maal, et Kodukandi liikumisest on saanud meie maa suurim maaelu eest seisjate organisatsioon.

Mens sana in corpore sana – terve vaim on terves kehas

2007-11-05T03:23:00.000-08:00

Millegipärast oleme selle ladinakeelse vanasõna tõlkides ümber pööranud – terves kehas terve vaim. Küllap võiks siin vaidlema jäädagi, kumb on enne, muna või kana. Tegelikult pole vaja vaielda, vaid meelt mõlgutada. Ka meie vanasõnad on sageli ümberpööratavad – samamoodi mõttekad on „uni annab uue kuue, magamine maani särgi” kui ka enamtuntud „uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki”.

Vahe on vaid ütleja olukorras, kas on olulisem korra uneilmas ära käia, et asjadele uue pilguga vaadata, või on kõik juba selge, mida teha ning unele aega viitmata see kiiresti valmis saada.

Terve vaimu ja terve keha puhul on samamoodi. „Terves kehas terve vaim” ütleja usub, et kui keha treenitud ja nõtke on, tulevad terved mõtted sinna juba iseenesest. Põnev on see, et soomlased on vanasõna teistpidi tõlkinud – „terve sielu tervessä ruumissa”.

Mõtteks on see, et kõik kehalised hädad ja tõved saavad alguse katkikukkunud hingest või vaimust, mis kuidagimoodi tasakaalu saavutada püüdes keha ühte- või teistpidi haigeks teeb. Sedapidi vaadates tuleb alustada hinge tervendamisest.

Hinge tervendamiseks tuleb hinge tagasi tõmmata. Õhinal toimetades püüame sageli hinge sisse puhuda tegemistele ja olukordadele, mis ise hingata ei jaksa. Kui sellega üle piiri läheme, on nõnda väljaantud hinge raske tagasi tõmmata.

Hinge aitavad tagasi tõmmata head mõtted ja väega paigad. Ka taimed on tõhusad vaimu ning hinge tervendajad. Nii jõuamegi ringiga algusse tagasi – kui käime hingedeajal meile oluliste inimeste haudadele küünlaid panemas ning korrastame teisi väepaiku, saame nõnda enda ümbritsevat ruumi tervendades häid mõtteid ning paremat hingamist. Paremad mõtted tervendavad vaimu ja terve vaim teeb tervemaks ka keha.

Iga eestlase kodurahu on tähtis!!! EPL Online, 6. oktoobril 2007

2007-10-09T08:53:00.001-07:00

Iga eestlane on tähtis... Kas on? Eestlasteks nimetame end alles 150 aastat, meie vanem nimetus enda kohta on maarahvas. Usk oma maasse ja kodusse on üks kõige kindlamaid – mu kodu on mu kindlus. Selle nimel oleme pidanud lahinguid, kodu rajamiseks pole kahju töötada kogu elu pangalaenu tagasi makstes. Üsna tavapärane ongi praegu, et noor Eestimaa ülesehitaja on võtnud laenu mitmeid miljoneid ja alles keskeas saabub aeg, kus ta võib rahumeeli kodumõnusid nautima hakata, aga kas selleks ajaks ongi enam inimest ja kas on ka kaunist kodu?
Ühel hetkel tuleb ”ettevõtlik ärimees” vallamajja, silmade ees sillerdamas petlik rahaving – ja tõmbab meie kodule ümber keskkonnakatastroofi hirmuvingu – ühesõnaga ehitab ”tehase”! Mida see toodab, milleks ja kas see ka Eestile kuidagi kasuks on, selle kohta on paks ”keskkonnamõjude hindamise” kaust. Siis saabub ”avalikustamine”...ja teade ”kus-te-siis-olite-kui-detailplaneering-algatati-nüüd-on-nii-palju-raha-juba-kulutatud-et-tagasi-asja-pöörata-ei-saa”. Ja ka ümbruskonna elanikele välgunool südamesse... Sinu kodu kõrvale rajatakse ”tehas”, mille võimaliku avarii korral pole sinu kodu enam tuhkagi väärt. Seni on enamus suuri keskkonnakatastroofe juhtunud inimliku eksituse tõttu, mida ei suuda ette näha ükski keskkonnaekspert. ”Tehas”, mis toodab midagi kuhugi, sunnib sind maksma kinni pangalaenu viimased miljonid, kuigi sinu maja hing langes just keskkonnamõjude avalikustamise hetkel nende miljonite võrra. Oma kodu maha jätta ei luba maarahva hing ja ega algse hinna eest müüa õnnestugi. Kuid hullem kui maksuorjus on pidev hirm keskkonnaohu ees. Pidev stressiving sööb südame, meie enda – eestlase südame!

Mulle meeldib enamsti kirjutada headest asjadest, sest meie maa on tõepoolest kaunis ja maarahvas uskumatult tark ja tubli. Aga ma ei mõista, kust tulevad need ametnikud ja ärimehed, kes loobuvad ajutise heaolu nimel meie maarahva kodurahust? Mida mõtleb see mees või naine, kes lubab keset küla ehitada suure Europrügila nagu omal ajal Lagujasse – keset küla 20 meetrise kõrguse mäe, nii et üks naaber ei näe haisva kuhila tagant enam teise kodu. Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa kaevata maapind tühjaks ja kuivendada veetuks põlevkivist, nii et külaelanikele tuleb joogivett vedada ja põllupind võib igal hetkel kaduda – rääkimata sinna uute kodude rajamisest. Nagu Mäetagusel. Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa raiuda maha põline puudeallee, mis on olnud stressileevendaja paljudele linlastele? Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa vedada ning hoida tsisternides naftat ja kemikaale läbi linna, kus elab kolmantik meist – eestlastest? Nagu Tallinnas. Ja mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa ehitada keset küla tehase, kus kasutatakse radioaktiivseid aineid? Nagu Sauel.

Ma arvan, et see inimene enne teeb kui mõtleb. Ja küllap on peamine põhjus selles, et me oleme unustanud ühe muistse maarahva tava – pidada kärajaid. Eestimaa Rohelised kutsuvad inimesi kokku avatud ruumi aruteludele Eestimaa erinevates paikades, kus kurdetakse hoolimatuse üle. Eeloleva nädalavahetuse kiiritamisteemalise avatud ruumi arutelu ajendiks on Saue kohalike elanike tunne, et neist ei hoolita.

Sama tunne on küllap vallavalitsuselgi, kelle meelest elanikud ei hoolinud õigeaegselt tehase rajamise avalikest aruteludest ning ka tehase omanikel, kelle arvates neile tehti hoolimatult takistusi tegevuse alustamisel.

Kohale tulles avatud ruumi arutelule pühapäeval, 7. oktoobril kell 12 Vanamõisa seltsimajja, Alliku külla, Allika tee 10 on võimalik kõigil osapooltel näidata, kas ja kuivõrd hoolitakse üksteisest.

Mikk Sarv, Erakonna Eestimaa Rohelised kogukonna eestkõneleja

Ristiusk ja maausk

2007-10-03T22:21:00.000-07:00

Läbi aegade on vastandatud risitusku maausule ja vähem pühendatud tähelepanu ühisosa leidmisele. Kindlasti on taoline vastandamine olnud erinevatel poliitilistel põhjustel vajalik – küll lisavägede ja rahastamise kauplemisel ristisõdade aegu ning kiriku halvustamiseks nõukogude okupatsiooni aastatel.

Siiski on kindlasti ka ühisosa otsimine olnud oluline alates esimeste misjonäride tulekust meie maale – olid need siis iiri-šoti rändmungad esimesel aastatuhandel või erinevad ordud hiljem, alates benediktiinidest, tsistertslastest, dominikaanidest kuni frantsisklaste ja birgitiinideni. Ristiusu sõnumi väljendamine maakeeles ja maameeles eeldab sisseelamist ja sügavat mõistmist. Samas selgub nõnda ka ristiusu sügavam sisu.

Oluline osa nii preestrite kui munkade ja nunnade igapäevastest kohustustest hõlmavad palved. Erilisel kohal neist on korduspalved, mida tunnevad paljud religioonid. Teatud kindlaid palveid korratakse määratud arv kordi, aidates nõnda palvetaja meelel selgineda ning keskenduda palve sisule.

Üks tuntuimaid palvetsükleid on Roosipärja palved, mida palvetatakse järjekindlalt oktoobrikuus. Palvering jaotub kolmeks suuremaks osaks – rõõmurikkaks, valurikkaks ja aurikkaks pärjaks. Igaüks neist kolmest jaotub omakorda viieks saladuseks, mille üle palvetades mõtiskletakse.

Rõõmurikka roosipärja saladusteks on Gabrieli tervitus Maarjale, Maarja külaskäik Elisabeti juurde, Jeesuse sündimine, Jeesuse pühitsemine Templis ja kaheteistaastase Jeesuse leidmine Templist.

Valurikka roosipärja saladusteks on Jeesuse palvetamine Õlimäel, Jeesuse piitsutamine, Jeesuse kroonimine okaskrooniga, Jeesuse ristitee ja Jeesuse ristisurm.

Aurikka pärja saladused on Jeesuse ülestõusmine, Jeesuse taevaminek, Püha Vaimu saatmine, Maarja taevaminek ning Maarja kroonimine taeva ja maa valitsejannaks.

Igale saladusele mõeldes loetakse kõigepealt usutunnistus, siis meieisa palve, kolm maarjapalvet ning au olgu palve. Seejärel loetakse kümme korda maarjapalvet ja lõpetatakse taas au olgu palvega.

Maausu poolt vaadatuna on samuti olulised toimingud ja tegemised, mida tehakse kolm, viis, seitse või kümme korda. Kogu maailma tajutakse kolmeosalisena – alumine ilm annab jõudu ja tervist, keskmine ilm on toimimise ja tegutsemise ilm ning ülemine ilm annab tarkust ja otsustusväge.

Elusolendil peab olema viis väge ehk oskust – tal peab olema keel suus, meel peas, süda rinnus, südamel hing ja hingel eluase.

Kümme on terviklikkuse ja loomise mõõduks. Sõna kümme tähenduses kasutatakse murretes ja sugulaskeeltes ka sõna lugu. Lugu omakorda on seotud loomisega – mingi asja või nähtuse üle võimu saamiseks tuleb teada ja kõnelda ta loomise ehk sünnilugu.

Loo kõnelemise väge tajume tänapäevani enda ümber. Poliitikud elatavad end lugude kõnelemisega, samuti meedia ja reklaamitööstus. Lugude lummuses on televaatajad, samuti ka mängusõltlased. Ka kirik toimib teenistusest teenistusse lugude vahendajana. Kolme aasta jooksul loetakse kogu pühakiri kantslist ette ning laiendatakse-tõlgendatakse jutluste käigus. Jutluse kohta kasutatakse soome keeles sõna saarna, sama sõnatüvi tähendab vepsa keeles muinasjuttu.

Nõnda on ristiusu jutlustajad olnud maausulise maailmakäsitluse järgi muinasjutuvestjad ehk saarnajad. Muinasjutuvestjal oli meie muinasühiskonnas täita oluline osa – nad aitasid lugusid vestes teisi tervendada, tagada jahiõnne ja viljakust ning palju muudki.

Ole sõber looduse ja iseendaga

2007-09-28T07:10:00.000-07:00

Tõlgime-toimetame rootsikeelset raamatut õuesõppest, esialgse pealkirjaga "Õue-elu õppimine", mis peagi trükki läheb. Peatükis, mille on kirjutanud Matz Glantz, Patrik Grahn ja Per Hedberg, leidub järgmine nõuanne, kuidas samm-sammult taas looduse ja iseendaga sõbraks saada:

"Kontakt loodusega on andnud mõtlemisainet ka tänapäevasele psühholoogiale ja loodusteraapia pooldajatele. Aluseks võetakse Harold Searles’i kirjutatud teooria, kus ta väidab et hingetrauma läbi elanud inimene vajab tagasipöördumiseks sobivaid tingimusi, mida just loodus võib pakkuda. Paranemine saab alguse lihtsalt looduse jälgimisest, selleks ei pea inimene üleliia pingutama.

Oluline on aspekt, et loodus ei esita inimesele nõudmisi. Kõige vähem tekitavad hirmu, agressiooni ja frustratsiooni kivid ja vesi, seejärel puud ja lõpuks loomad. Kivi ei esita nõudmisi, ei jäta sind maha ega peta sind. See lihtsalt on olemas, iseenesestmõistetav ja turvaline aastast aastasse. Küülik võib ära joosta ja ka surra, kuid ta ei tekita süütunnet, ei solva, ei ole kahekeelne ega valeta.

Pärast kriisi tuleb ennast uuesti leida. Kõige lihtsam on seda teha siis, kui su kaaslane on esiteks rändrahn, seejärel üks puu, siis aialapp ja lõpuks lemmikloom. Alles siis võiks asuda suhtlema inimestega – nendega, kes nad esitavad suuri nõudmisi. "

Viimaste hulgas on esikohal ikka ise - sinna ladestuvad kõik etteheited ja süüdistused nii oma elust kui eelnevatest sugupõlvedest. Nii on päris mõistlik korrapäraselt, kasvõi kord päevas või vähemalt nädalas olla isetu, olla üheskoos kiviga, puuga, loomaga, merega, taevaga.

Selline isetu olemine on sama tähtis kui ise olemine. Kui seda enam päevades ja nädalates pole, hääbub ka isena olemine olematusse.

Kodu, kallis kodu

2007-09-24T23:28:00.000-07:00

President Ilves kutsub eestlasi maailmast tagasi koju tulema. Mõte on hea ja mõnus - maa vajab omi inimesi ja inimesed vajavad oma maad. Samas suunas edasi mõeldes tuleb kutsuda eestlasi ka linnadest käima ja elama oma põlistel maadel.

Kui esivanemad on mitmest paigast üle Eesti - seda parem! Siis tuleb valida paik, mis kõige enam kutsub, kus on tõeliselt hea olla. Oma paik võib muidugi olla ka päris uus koht - on ju esivanemadki sõdade ja katkude järel suutnud juurduda ka hoopis uutes kohtades. Tähtis on vaid sideme leidmine maaga, mis kutsub.

Maaga on nagu inimestegagi - mõni paik võib olla juba pikka aega sügavas masenduses. Siis tuleb seda pidevate külastuste ja korrastamisega tasapisi tervendama hakata. Alustada tasub saamide kombel paiga endale ostmisega. Ei, see ei nõua miljoneid - piisab väikesest vaskmündist, kasvõi 10 sendisest, mis tuleb jätta paika, mis meeldib. Sellise pisiohvri ehk kahjaga on esmane side meelispaigaga kinnitatud.

Edasi tahavad meelispaigad hoolt ja meelespidamist, just samamoodi, nagu inimesedki. Olles oma riigi ühised valitsejad, tasub mõelda ka seaduste parandamisele, mis aitavad inimeste meelispaiku hoida ja kaitsta. Praegu haaratakse viimase õlekõrrena sageli kinni looduskaitsest - otsitakse haruldane taim või loom oma lemmikpaigast, et seda muutuste eest seadusega kaitsta.

Küllap võiks ka inimeste sügav side oma meelispaigaga olla põhjenduseks, et neid vajadusel kaitsta. Meie riik võidab sellest - rahval väheneb stress ja masendus ning suureneb töö- ning loomevõime.

Maakeel ja maameel, ilmunud Maalehes 13. sept 2007

2007-09-18T10:03:00.000-07:00

Meie emakeel on maakeel. Kui keegi on võõrsõnust tulvil eesti keelt väänamas, nii et isegi enam päris hästi aru ei saa mida ja kas üldse midagi öelda tahtis, siis kutsutakse ta tagasi maa peale, öeldes: Aga ütle, kuidas see maakeeli kõlab!

Maakeelel on üks väga hea omadus. Kui võõrkeelsed ütlemised maakeelde ümber panna, siis selgub enamasti, kas üleüldse oligi midagi öelda. Seetõttu on heaks mõtteharjutuseks enne millegi kirjutamist või väljaütlemist püüda võimalikult kõigile võõrsõnadele leida maakeelsed vasted.

Vähem kui sada aastat tagasi kaheldi veel, kas maakeeles on üldse võimalik gümnaasiumitasemel füüsikat ja matemaatikat õpetada. Minu vanaisa Jaan Sarv, kelle sünnist möödub tänavu detsembris 130 aastat olevat selle tõestamiseks pidanud Vanemuise laval tütarlaste gümnaasiumi klassiga näidistunni.

Tänapäeval ei kahtle keegi, et nii füüsika kui ka matemaatika keeleks on ka maakeel. Meie teadlased räägivad kaasa kõiksuse ja mikromaailma tõlgendamisel. Võimalik, et algupäraste mõtete lätteks võib olla ka asjaolu, et me mõtleme maailma üle maakeeles.

Maailmas palju kasutatavatele mõistetele tuleb leida maakeelsed vasted. Sageli on need keeles täiesti olemas, tuleb vaid veidi pingutada, et nendeni jõuda. Nii on lõimimine palju suupärasem ja arusaadavam kui integreerimine, elurikkus on selgem mõiste kui biodiversiteet.

Sõnapaarile sustainable development on maakeelse vaste otsimine paras pähkel. Kasutusel olevad säästlik areng ja jätkusuutlik areng sobivad kontorikeelde. Ehedas maakeeles tundub parimaks vasteks olema ‘mõnus minek’ – olukord, kus kõik sujub vähima energiakuluga, nagu iseenesest ja keegi ei kannata kahju.

Sama on mõistega outdoor learning. Kuigi tegemine ise on meie koolielus igituttav, on selle järjekindel rakendamine ja toetamine võimalik ikkagi alates sellest, kui võtsime kasutusele maakeelse mõiste ‘õuesõpe’.

Õuesõppe üks kesksemaid tegemisi on taas võõrkeelse nimega – see on refleksioon ehk siis vahetult õppimise järel kogetule tagasi vaatamine ning selle sõnastamine, mida siis tegelikult õpitud sai. Praegu tundub, et selles seoses sobib hästi sõna ‘aduma’ – tasapisi taipama hakkamine.

Püüdes võõrkeelseid mõtteid öelda selges maakeeles, hakkame aduma öeldu sügavamat mõtet.