Monday, December 1, 2008

Sugupuus on kirjas eestlase olemus

http://www.maaleht.ee/2008/11/20/kultuur/3328-sugupuus-on-kirjas-eestlase-olemus

Solvumine, äng ja hirm uuristavad teadmatuse auke ka päris lähedaste suguvõsa võrasse.
Hingedeajal on õige aeg meenutada oma esivanemaid, et kes need inimesed olid, mida nad tegid, millest hoolisid. Rahvana oleme oma maad asustanud tuhandeid aastaid. Selle aja jooksul oleme suguvõsadena liikunud ühest maa otsast teise, põimunud teiste suguvõsadega nii omalt maalt kui mujalt. Eestlase kombel oleme õppinud eest ära minema - poetama end koosolekutel ja koolitustel viimasesse ritta, hoiduma oma nime all kõnelemisest ja esinemisest.
Internet tuleb appi
Meie olemus peegeldub ka sugupuu koostamises, mis algab sadade aastate tagusest esivanemast, kelle verd voolab meie soonis tuhandikosa, kelle elust, tegemistest ja iseloomust ei tea keegi suurt midagi. Kusagil sugupuu okstel laiutavad sugulaste õdede-vendaderikkad pered, kelle nimesidki on raske meeles pidada, kõnelemata nende elude ja lugude mäletamisest. Kuna meie mail on kombeks, et abielludes võtab naine mehe nime, siis on enamik sugupuudest nn isade puud - tähtis on vaid isapoolne põlvnemisliin.Head abi iseendast lähtuva sugupuu koostamisel saab Internetist, kasutades sugupuu koostamiseks veebilehe www.geni.com abi. Nii on võimalik kaasata sugupuu koostamisse kõik sugulased, kellel on olemas e-posti aadress, lisada sugulaste pilte, kuupäevi, videoid, jutustusi. Hingedeajal võib sinna end lõputult rändama unustada, avastada uusi nimesid ja lugusid nii oma esivanemate kui järeltulijate kohta.
Sugupuu võib alata ka minust
Praegusest hetkest lugu pidades tasub sugupuu lähtekohaks võtta iseennast. Kuidas seda teha?Siin on abi põliselt ühes paigas elanud rahvaste ja kultuuride tarkusest. Nii nagu meil, teatakse ka Saamimaal ja Hiinamaal kaheksat omanimelist ilmakaart. Ka ilmakaarte suunad on nii nagu meie pärimuskultuuris - põhi all ja lõuna üleval. On ju kaevu põhi ikka allpool ja lõunapäike kõige kõrgemal üleval lõunataevas. Hiina kaheksa ilmakaarega on seotud palju tarkust. Nii nagu meie mõistatuses öeldakse maailma kohta "Isa pikk, ema lai, õde pime, vend pöörane", on ka Hiinas isaga seotud taevas ja lõunasuund ning emaga maa ja põhjasuund. Isa on üleval ja ema on all, ka ilmakaari vaadates on lõuna üleval ja põhi all.Hiinas on vaid nii õdesid kui vendi kumbagi kolm. Iga pereliiget märgitakse kolme joonega, kus pidevjoon märgib meest ja katkendjoon naist. Isa kirjeldavad kolm pidevjoont ja ema kolm katkendjoont. Poegi kirjeldavad kaks katkendjoont ja üks pidevjoon, tütreid kaks pidevjoont ja üks katkendjoon. Saamimaal seostatakse ilmakaari omakorda suguvõsaga. Esivanemateks on isad-emad ja vanaisad-vanaemad, neist vanemaid põlvkondi kutsutakse kõiki maaisadeks ja maaemadeks. Sidudes kolm vanemate põlvkonda Hiina ilmakaari kirjeldavate kolmikjoontega, saame moodustada sugupuu, mis algab iseendast. Isa ja temaga seotud suguvõsad paiknevad lõunas ja idas, seal, kus toimub tõusmine ja kus ollakse kõrgel. Lõunakaares on isa, isaisa ja isaisaisa. Idakaares on isaema ja isaemaisa. Kirdes on isaemaema ja kagus on isaisaema.Ema ja temaga seotud suguvõsad on läänes ja lõunas, seal, kus toimub laskumine ja ollakse sügaval all. Lõunas on ema, emaema ja emaemaema. Läänes on emaisa ja emaisaema. Edelas on emaisaisa ja loodes emaemaisa.Selle järgi oma sugupuud ja maailma üles ehitada aga polegi nii lihtne. Ühteviisi kõigi ilmakaarte poole pöördudes selguvad mitmedki suhtlemisaugud. Mõned päris lähedased suguvõsa suunad on üsna tundmatud ja teadmata. Põhjuseks tihti põlvest põlve edasi kanduv solvumine, äng, hirm. Siiski on kõik ilmakaared võrdselt olulised, samuti nagu meist igaühe põlvnemine.Kõige vähem teame tavaliselt emade põlvnemisliini, sest abielludes vahetub perekonnanimi. Ilmakaari ja põlvnemist koos vaadates on võimalik taas tunda oma juuri, mis emasid pidi põhja poole suunduvad ja olemisele kindla aluse annavad. Meie hõimurahvas ungarlased on kauem alal hoidnud tava anda lapsele ema perekonnanimi. Ka meil valisid tütred rahvariideid oma ema sünnikihelkonnale vastavalt.
Kuidas alustada?
Endast algavat sugupuud ilmakaartes ongi mõistlik alustada emast. Võtke suur puhas paberileht (A2 on päris paras mõõt). Kirjutage lehele ilmakaared, põhi alla serva, ida vasakule, lõuna üles ja lääs paremale. Vasakul all on kirre ja vasakul üleval kagu, paremal üleval on edel ja paremal all loe. Põhi on allservas, sest emad seonduvad maaga ja maa on meist allpool.Nüüd kirjutage lehe keskele oma nimi. Selle alla ema nimi ja üles, lõuna poole, isa nimi. Hea mõte on lisada iga lehele kantava isiku jaoks sümbol, mis tema olemust või tegevust iseloomustab. See on esimene põlvnemine, võite sellele ringi ümber tõmmata. Järgmine põlvnemine hõlmab vanavanemaid. Kirjutage isa nime kohale isaisa nimi ja ema nime alla emaema nimi. Seejärel kirjutage enda nimest vasakule, ida suunda, isaema nimi (lisage sulgudes ka neiupõlvenimi) ja enda nimest paremale, lääne suunda, emaisa nimi.Kolmas põlvnemine kaasab vana­vana­vanemad, need, kellest alates saamid kõiki esivanemaid maaemadeks ja maaisadeks nimetavad. Kindlasti algavad siin raskused meenutamisel, sest sageli pole me neid inimesi oma ihusilmaga näinud. Küsige vanematelt ja sugulastelt lisa. Esimene maaisa on vanaisa isa, tema nimi kirjutage vanaisa nime kohale. Esimene maaema on vanaema ema, tema nimi kirjutage vanaema nime alla. Isapoolse suguvõsaga on seotud idakaar alates kirdest. Isaema nimest vasakule kirjutage isaema isa nimi, tema nimest allapoole, lehe vasakusse alumisse nurka ehk kirdekaarde, isaema ema nimi. Lehe vasakusse ülemisse nurka, kagusuunda, kirjutage isaisa ema nimi.Lehe parem külg ehk lääne pool on emapoolse suguvõsa päralt. Lehe paremasse alumisse nurka, loodesuunda, kirjutage emaema isa nimi. Emaisa nimest paremale, läänesuunda, kirjutage emaisa ema nimi. Lehe ülemisse parempoolsesse nurka, edelasuunda, kirjutage emaisa isa nimi.Nüüd olete kirja pannud kaheksa maaema ja maaisa ning sadakond aastat oma suguvõsa lugu. Veelgi kaugemad sada aastat ja neljas-viies-kuues põlvkond laiendavad esivanemate ringi juba 128ni. Küllap seetõttu ongi piirdutud kaheksa ilmakaare ja kolme põlvkonnaga, millel veel on mingi mõju minu enda põlvnemiste keskpunktis olemisele ja tegemistele.
Mida selline sugupuu annab?
Kõigepealt saame võimaluse mõelda iseendast ja oma kohast siin maa­ilmas. Hakkame taipama, mida oleme pärinud oma esivanematelt ja mida me ise pärandame edasi oma järeltulijatele. Mõistame paremini öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumist - saame võrrelda oma esi­vanemate elukäiguga, kuidas kasvamine on seotud isa ja taevaga ning leevendumine ja puhkus ema ja maaga. Hingedeajal meenutame esivanemaid - mõtleme kokku jutukese igast maaemast ja maaisast ning kõneleme neist teistele. Sageli peame käima haudadel, et lugeda hauaplaadilt nimesid. Ja peame suhtlema oma vanematega, kutsudes ka neid meenutama, kes need inimesed olid, mida nad tegid, millest hoolisid.Nõnda lugusid vestes peame lugu maast, taevast, oma esivanematest ja ka iseendast.

Miks on hea üks päev nädalas õues õppida?

Mikk Sarv, Eesti Koolimetsade Ühendus, Kristel Vilbaste, Tallinna Ülikool

Sissejuhatus

Eesti õuesõppe ajalugu ulatub kaugele minevikku. Nagu teistelgi maadel, toimus õppimine enne tekstipõhise õppega koolivõrgu rajamist XVIII sajandil valdavalt õues.

Eestis kasutusel olev õuesõppe määratlus „Õuesõpe on õppimine ehedas keskkonnas, rakendades kõiki meeli, oma käega tegemist, õpitu jagamist teistega ning selle edasiõpetamist“ on olnud paljudele meie õpetajatele sõnastamata, alateadlikuks hea ja õige õpetamise lähtekohaks. Kuigi termin „õuesõpe“ on meie keeles kasutusel vaid viis aastat, on sisuliselt sellega tegeldud läbi aegade. Muret teeb vaid õuesõppe taandumistendents seoses uute, infotehnoloogia vahendatud õppimisviiside kasutuseletulekuga. Nende köitvus eriti laste jaoks on sedavõrd suur, et on pakutud isegi uut terminit IT-sõltuvusega laste kohta: Homo zappiens (Veen, W. & Vrakking, B, 2006)

1918-1940 edendas tegevuspõhist õpet õpetajakoolituses ja õppekava arenduses andekas ja pühendunud loodusteaduste õpetaja Johannes Käis. Tema mõtted ja kirjatöö olid toeks ka õppekava koostamisel sõjajärgseks ajaks 1944. aasta sügisel. See aitas hoida alal ja edendada kooliaedasid ning vahetuid õppekäike õue ja loodusesse. 1960ndatel aastatel algatati koolimetskondade liikumine. Selle tulisteks toetajateks olid Johannes Käisi õpilane haridusminister Ferdinand Eisen ja looduskaitse ja metsamajanduse minister Heino Teder. Koolimetskondade liikumise kõrgaeg oli 1980ndate keskel, kui koolide käes oli üle 15 tuhande hektari metsa ja koolimetskondi oli enam kui 85. Paraku hääbus koolimetskondade liikumine 1990ndate aastate muutuste käigus. Põhjuseks oli riigipoolse toetuse kadumine, metsamaade erastamine, kogu metsamajanduse reformimine.

Õuesõppe uueks tulemiseks sai Eesti Koolimetsade Ühenduse (EKÜ) asutamine 2003. aastal. EKÜ algatas alates 2004. aastast õuesõppe päeva tähistamise 14. aprillil kõigis koolides ja lasteaedades. Selle päevaga algab pooleaastane õuesõppe aeg.
EKÜ algatas ka õuesõppe õpetajate suvised täiendkoolitused Lohusuus alates 2004. aastast ja koostöös Tallinna Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilise Seminariga EL Sotsiaalfondi rahastatud 32 osalise saatesarja “Õpiõu!” ETVs. Saatesarja põhjal valmis õppematerjal DVD-del, mis jagati tasuta laiali koolidele ja lasteaedadele. Kuigi saateid näidati nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks ebamugaval ajal: kl 18.15 neljapäeviti ja korduses kl 14.15 teisipäeviti, kogus saade hulganisti vaatajaid. Paljud koolid salvestasid saated, et neid edaspidi õppetöös kasutada. Kindlasti tasub kaalumist vahendite leidmine taolise saatesarja jätkamiseks. Olulisteks põhimõteteks selle juures on saadete salvestamine koolides ja lasteaedades kohapeal ning koolide-lasteaedade õpetajate ja õpilaste kaasamine saate ettevalmistamisse. Selline saatesari võiks olla eestimaiseks vasteks Soome õpetajatelevisioonile.


Õuesõppe viis võtmesõna

Õues õppimine toetab igaühe oma olemist, tuues õpilased kitsaste koolipinkide vahelt välja ja lastes neil õppida dünaamiliselt, kasutades kogu keha, suhtestudes kaasõpilaste ja erinevate keskkondadega. Õuesõpe annab ka õpetajale rohkem aega õpilaste tundmaõppimiseks ja nende tegevuse juhendamiseks, seda kõike muidugi hästi kavandatud ja ette valmistatud õuetundide korral. Õuetundide ettevalmistamisel on abi õuesõppe definitsioonist: „Õuesõpe on õppimine ehedas, õppimist toetavas keskkonnas,
kõigi meeltega vahetult kogedes, oma kätega ise tehes ja kogetut teistele vahendades ning
edasi õpetades“ (Sarv, M., 2006).
Definitsiooni aitavad meeles pidada viis võtmesõna: koht, mis aitab õppida; meel ja erinevate meeltega kogemine; tegu ehk vahetu osalemine ja millegi valmis tegemine; lugu ehk teistega jagatud kokkuvõte tehtust; ja iva ehk õpitu mõte, mida tasub edasi õpetada.

Mida õuesõpe annab?

Kindlasti annab õuesõpe rohkem ruumi rühmatöödeks. Õpilasi saab panna tööle, uurima ja kogema nähtusi kahe-, kolme-, nelja-, viie- või vajadusel kasvõi kümnekaupa. Rühmadel võivad olla samasugused või erinevad ülesanded. Mõistlik on rühmi varieerida – töötada teatud aeg paarides, siis jälle suuremates rühmades ja uuesti paarides. Päris tõhus on 3–4 liikmeliste pikemaajaliste koosõppivate töörühmade moodustamine. Taolise rühmadünaamika toomine õppimisse teeb õppimise lihtsamaks ja tõhusamaks. Seda saab rakendada ka suuremates siseruumides, kuid õuesolemine on kindlasti oluliselt rikkam ja tõhusam keskkond selleks.

Õuesõppimine annab õpetajale suurema vabaduse. Ta ei ole piiratud enam vaid tahvli, kriidi, projektori ja arvutiga. Õues saab õpetamisse kaasata kehalise taju, lõhnad, maitsed, juba nimetatud rühmadünaamika. Kindlasti peab jätma ruumi ka juhuste ja ootamatuste jaoks, nn „surnud hiire juhtumiks“ – kui keegi õpilastest leiab näiteks surnud hiire, koondub kogu tähelepanu sellele ja kõik muu unub. Hea õpetaja suudab ka sellise olukorra õpetuslikult tulusaks pöörata.

Õuesõpe annab õppijaile parema võimaluse keskenduda. Sageli väidetakse vastupidist – õueminekul ei suuda õpilased enam keskenduda õpitavale, vaid lasevad end kaasa kiskuda välisilma muljete ja juhtumiste tulvast. Siiski annab hästi ette valmistatud õuetund oma rühma- ja individuaalsete töödega õpilastele oluliselt suurema võimaluse keskendumiseks uuritavale või õpitavale nähtusele.

Õues õppides paraneb õppimis- ja meeldejätmisvõime. Seda on tõestatud paljude uuringute ja katsetega. Kujutlege näiteks kahte katserühma, kellele antakse sama, mõttetööd ja peamurdmist vajav ülesanne. Üks katserühm peab ülesande lahendama kinnises ruumis istudes, teisel rühmal on võimalik vabalt looduses ringi liikuda. Korduvad katsed on näidanud, et õues olev katserühm saab ülesandega kiiremini toime. Samuti on leitud, et rohelus ja loodushääled parandavad inimeste meeldejätmise võimet.

Õues õppides väheneb stress ja vägivald. See tõdemus on otseselt seotud eelmisega. Stress tapab õppimisvõime ja mälu ning teeb inimesed vägivaldseks. Samas leevendub stress värskes õhu, roheluse ja loodushäälte mõjul. Sisekujundajad soovitavad suurtes kaubamajades ja ostukeskustes kasutada looduspilte, voolavat vett ja loodushääli inimeste kuhjuva stressitaseme vähendamiseks, et nad kauem püsiksid keskustes ja rohkem ostaksid. Samasugune stressi kuhjumine toimub koolides. Küllap on mõistlik samu sisekujunduse vahendeid kasutada ka koolides, kuid lihtsam ja odavam on lapsed viia loodusesse.

Õues õppimise juures vähenevad haigused ja puudumised koolist, kui õues käiakse regulaarselt, näiteks vähemalt ühel päeval nädalas ja kui lastel on ilmale vastav riietus. Mitmete koolide kogemus näitab, et pidevalt õues õppivad lastega õppeasutustes võib viirus- ja külmetushaigustesse nakatumine olla kuni seitse korda väiksem kui koolides, kus järjepidevalt õues ei käida. Siin on mõtlemise koht koole ülal pidavatele omavalitsustele: kooliruume tuleb soojana hoida ja selleks kulutusi teha ka siis, kui enamik õpilasi tõvevoodis kodus on. Küllap on mõttekam ja tõhusam õuesõppe toel õppijaid tervetena ja kooliskäijatena hoida.

Kuidas õuetunde teha?

Ühes koolis, kus igal nädalal ühel päeval õues õpitakse, on õpetajal nädala õuepäeva ette valmistamisel 5 õpilast klassist abiks. Nendega koos valitakse ühiselt ained, mida õues õppimise päeval õppida. Iga nädal püütakse olla vähemalt pool päeva õues. Paljud õpetajad on leidnud, et seda on hea teha ühel kindlal nädalapäeval. Nõnda toimides harjub õpetaja pidevalt mõtlema ja kaalutlema, mida õpetatavast on õues parem õppida kui klassiruumis.

Kus õuetunde teha?

Kõige parem on õuetunde teha vahetult koolimaja lähiümbruses, nii kulub vähem aega ja ka raha õpikohta minekule. Selleks on mõistlik rajada kooli lähedusse õueklass ja kooliaed. Põhja-Soomes on alustatud mänguliste õpikeskkondade loomisega koolide lähedale, kuhu on integreeritud ka IT kasutamine ja seiklus- ning motoorikarada (Hyvönen, P., 2007). Taolise õpiõue rajamine on kulukam, hea mõte on selle juures kutsuda appi omavalitsus ja lapsevanemad. Teine, alguses ehk lihtsam võimalus on sõita välja sobivasse paika. Paraku nõuab see lisaaega ja raha transpordikuludeks. Siiski tasub paar korda aastas ka väljasõite korraldada ja võimaluse korral kutsuda kaasa ka lapsevanemaid ja pereliikmeid. Ja muidugi saab halva ilma korral liikumisega seotud õuetunde teha ka kooli saalis või koridoris – oluline on kitsaste pinkide vahelt välja saada. Kuid õues on muidugi õigem!

Õuesõppe koolitus ja uuringud

Esimene õuesõppe õpetajate koolitus toimus Lohusuu Põhikoolis 2004. aasta juulis. Koolitust toetas Haridus- ja Teadusministeerium, lektoriteks olid Britta Brügge ja Anders Szczepanski Rootsi Linköpingi Ülikoolist, korraldajaks, tõlkijaks ja kaaslektoriks Eesti Koolimetsade Ühenduse poolt Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste. Osalejateks olid aktiivsed õpetajad ja õpetajakoolituse lektorid erinevatest ülikoolidest ja koolitusorganisatsioonidest. Tänu sellele hakati õuesõppe koolitusi korraldama nii ülikoolide kui ka koolitusorganisatsioonide poolt juba vahetult peale esimest suvekooli. Lohusuu suvekoolid on järjepidevalt jätkunud ka järgmistel aastatel, lisaks on toimunud kaks õppekäiku tutvumiseks õuesõppe korraldusega Rootsis. Järjekindlalt korraldatakse õuesõppe kursuseid Tallinna Ülikooli Täienduskoolituskeskuse. Tallinna Ülikooli Rakvere kolledžis on valminud õuesõppe õppekava, kursused toimuvad ka Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis. Samuti toimuvad igal aastal õuesõppe täiendkoolituse kursused Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu Ülikooli Narva Kolledžis. Teistest õuesõppe täienduskoolitustest väärivad esiletoomist Tartu Keskkonnahariduse keskuse kursused ja RMK looduskoolide kursused.

Väljaspool Eestit on võimalik osaleda Linköpingi Ülikooli bakalaureuse, magistri ja doktoriõppe kursustel Rootsis, samuti iga-aastastes suvekoolides. Norras on õuesõppele pühendunud Elverumi õpetajakoolitusülikool. Kaugemal Euroopas on juba aastaid võimalik pühenduda õuesõppele Edinburghi Ülikooli doktoriõppes, samuti USA, Kanada, Uus-Meremaa ja Austraalia ülikoolides.

Õuesõppimise aasta

Eesti on ainulaadne kogu maailmas õuesõppimise päeva ja õuesõppimise aasta tähistamisega. See algab 14. aprillil ja lõpeb 14. oktoobril. Kummagi päeva jaoks on meil olemas laulud, mida igaüks lasteaiast peale teab: õuesõppimise päevaks Juba linnukesed... ja tuppa minemise päevaks Lapsed tuppa, tali tuleb... Õuesõppe aastal on oma sügav põhi rahvapärimuses. Nimelt lahkuti muiste 14. aprillil talvitumispaikadest rändama piki karja- ja marjamaid ning kalastuspaiku, kust tagasi talveküladesse jõuti 14. oktoobril. Tänapäeval saame vanadest tavadest lugu pidades pühendada seda aega rohkem õues õppimisele. Sel ajal on kõige lihtsam õuesõppimisega alustada. Muidugi
saab õues õppida aastaringselt, kuid hea on üheskoos tähistada nii õuesõppe päeva kui tagasi tuppa minemise päeva ja nende vahele jäävat õuesõppe aastat. Tallinna Linnavalitsus on andnud head eeskuju viimasel kahel aastal koos paljude koolide ja lasteaedadega ühiselt õuesõppe päeva tähistades. Sel päeval tutvustavad ka muuseumid, Botaanikaaed ja Loomaaed oma koolituskursuseid eelolevaks hooajaks.

Mida oleme õppinud õuesõppe taastamise viie aastaga?

Õuesõppe klass ehk õpiõu peab olema kooli juures. Suheldes õpetajate ja koolidirektoritega on selgunud, et sõit looduskaitse keskustesse ja RMK looduskoolidesse kipub koolidele üle jõu käima. Küsimus on eelkõige transpordikuludes, kuid vahel ka osalemistasus. Õpetajad on väsinud lõputust projektide kirjutamisest, et kuigivõrd korvata sõidukulusid. Kui taolist õppimist vajalikuks peetakse, siis peaks ka vastav kulu eelarvega tagatud olema.
Veelgi mõistlikum lahendus on igale koolile oma elurikka õpipaiga, õpiõue rajamine kooli vahetusse lähedusse. Nii on õpetajal võimalik kasvõi paarikümneks minutiks klassiruumist välja minna.
Äärmiselt vajalik on õpetajate julgustamine ja paremate tingimuste loomine õuesõppeks. Õueruumide kujundamine õppetöö vajaduste järele on sama oluline, kui investeeringud siseruumide varustamine IT lahenduste ja teiste õppimist soodustavate vahenditega. Sellega tuleb arvestada eelarve kujundamisel.
Õueklassid on eriti olulised praegusel kiiresti kasvava stressitasemega ajastul. Stressi ja sellest tulenevaid haigusi on nimetatud meie sajandi katkuks. Selles seoses võib õueklasse käsitleda vaimse keskkonna puhastusseadmetena, mis aitavad vähendada stressi, luues rahuliku ja loova olemise saarekesi. Vaimse keskkonna puhastusseadmed väärivad samavõrra tähelepanu ja investeeringuid nagu füüsilise keskkonna puhastusseadmedki (Sarv, M, Vilbaste, K, Einasto, R., 2006).

Oluliseks õppimiseks on olnud ka õuesõppe definitsiooni sõnastamine. Maailmas pole olemas ühest definitsiooni õuesõppe kohta. Iga riik, ülikool või koolkond kasutab enda oma. Mõned on pikemad, teised lühemad. Meil kasutusel olev definitsioon on piisavalt lühike, selge ja ühemõtteline. Kõige olulisem on esimene tõdemus, et õppimine toimub ehedas ja õppimist toetavas keskkonnas ehk õues. Järgmised neli tõdemust kehtivad tegelikult igasuguse tulemusliku õppimise kohta: rakendatakse võimalikult kõiki meeli, tehakse midagi oma käega valmis, tagasipeegeldusena jutustatakse teistele tehtust ning leitakse üles õppimise iva, mida teistele tasub edasi õpetada. Siiski on neid kõiki lihtsam ja tulemuslikum rakendada õuetingimustes.

Õuesõppe põhitoime

Õuesõpe toob haridusse tagasi kooli rolli kasvatusasutusena. Kooli ülesanne pole pelgalt teadmiste salvestamine õppijate teadvusse, selle asemel luuakse tingimused laste kasvamiseks ühiskonna täisväärtuslikeks, terveteks ja tasakaalukateks liikmeteks.
Õuesõppe terviseaspekte on uurinud Rootsi Linköpingi Ülikooli teadlased. 2007 aastast alates rahastatakse doktoriõppe raames mitmeid õuesõppega seotud uuringuid. Dr Nina Nelson on teinud mahukaid uuringuid õuesõppe ja stressi seostes, mõõtes aasta jooksul iga päev õpilaste ja õpetajate stressitaset süljes sisalduva stressihormooni kortisooli kontsentratsiooni. Märkimisväärselt väiksem oli stressitase õues õppivate poiste juures. Ehk leidub siit võti, kuidas poisse paremini koolis hoida.
1940ndatest aastastest alates on USAs ja Kanadas avaldatud üle 700 doktoriväitekirja õuesõppe erinevatest aspektidest. (D.R.Hammerman and W.M. Hammerman, 1985).
Ka Eestis on kaitstud väitekirju õuesõppest, kuid seejuures on lähtutud eelkõige keskkonnaharidusest.

Keskkonnahariduses rõhutatakse ehk liigagi palju inimese süüd looduse ees, nii et sellest kujuneb looduse ees süüdi olemise sündroom. Juba lasteaia keskkonnakasvatuse tundides tehakse lastele selgeks, kui pahad me oleme looduse suhtes. Nii süvendab linnastumine, võõrandumine ja hirm eheda looduse ees, kasvab stress. Lapsed ei taju oma seotust loodusega, seda, et iga loom, taim, lind uurib meid samasuure uudishimuga nagu meie neid. Kõik elusolendid on meie kaasõppijad meie planeedil, meil on üksteisele palju öelda, et üheskoos paremini õppida. Õppimisvõime kasvab rõõmu ja õhina toel; need on õuesõppe eeltingimusteks (Sarv, M., 2005).

Küberteadmiste ajastu

Kaasaegseks arengusuunaks on e-õppe edendamine. Oleme lummatud IT edusammudest ja nende rakendamisvõimalustest õppimise juures. See võimaldab kiirema ligipääsu eelnevatel sajanditel kirja pandud teadmistele. Siit tuleneb paraku ka tekstipõhise õppe valdavus, mis iseloomustab kaasaja pedagoogikat.
Vahetule kogemisele toetuv õpe on hääbumas: enamik lapsi pole võimelised käsitlema nuga näiteks oksa lõikamiseks, süütama lõket, tegema süüa, ehitama onni.
2007 mais ja aprillis kogesime küberrünnakuid meie virtuaalasutuste vastu, mis näitas, kui kergelt haavatavad on infokanalid. Kui teabevool katkeb, pole kättesaadavad joogivesi, toit, toasoojus. Samas ei suuda enamik linnainimestest tulla toime loodusmaastikus. Praegu aitab seda lünka täita skaudiliikumine, mis paraku pole eriti arvukas. Õuesõppe laiem rakendamine koolides aitab seda lünka täita ja on nõnda ka riigikaitselise tähtsusega.

Lõppjäreldused

Nii nagu rahvusvahelise PISA testiga mõõdetakse laste teadmisi erinevates valdkondades, tasuks korraldada rahvusvahelisi tasemetöid 10–11 aastastele lastele eluliselt vajalikest oskustest. Nendeks võiksid olla:
Noaga lõikamine ja saega saagimine,
tiku tõmbamine ja
tuletegemine ahjus ning lõkkena,
juurviljade koorimine ja toiduks valmistamine,
leiva-saia valmistamine jahust ja viilutamine,
onni tegemine,
riiete parandamine ja õues õigesti riietumine,
kümne tee- ja ravimtaime tundmine,
keha kergendamine väljaspool WC-d,
sõlmede tegemine.
Nende oskusteni jõudmine kujuneb iseenesest, kui seadustame kõigis õppeasutustes vähemalt ühel päeval nädalas õues õppimise.

Kirjandust:

Hammerman D.R. and Hammerman W.M., 1985. Teaching in the Outdoors. (5. Ed.) Danvolle: Interstate Printers and Publishers.
Hyvönen, P., 2007. Teachers’ Expectations of Playful Learning Evironments. Proceedings of the NBE 2007.
Sarv, M., 2005. Ilmasilmaja. Maalehe Raamat.
Sarv, M., 2006. Õuesõppe pedagoogika teekond Eestis. Eessõna raamatule Dahlgren, L. O. & Szczepanski, A. Õuesõppe pedagoogika. Tõlge eesti keelde. Kirjastus Ilo, Tallinn.
Sarv, M, Vilbaste, K, Einasto, R., 2006. Pollution of mental environment and urban forest as cleaning plants for it. Urban Forestry for Human Health and Wellbeing”, ASEM 2nd Symposium on Urban Forestry, COST E39 Research Conference, Copenhagen. Poster.
Veen, W. & Vrakking, B, (2006). Homo Zappiens: Growing up in a digital age. London: Network Continuum Education.

Millal saab mahetoit taas tavatoiduks?

Millal saab mahetoit taas tavatoiduks?
Mikk Sarv, Erakond Eestimaa Rohelised kogukonna eestkõneleja
Selle küsimuse arutamiseks tuli Tartus möödunud laupäeval Avatud Ruumi arutelule Erakond Eestimaa Rohelised kutsel kokku enam kui kuuskümmend huvilist – teadlasi, tootjaid, töötlejaid, tarbijaid. Järgnevad mõtted on tärganud ühiste arutelude käigus.
Kes meist ei oleks end lasknud kaasa kiskuda lummavatest reklaamidest, mis kutsuvad sööma ülisoodsa hinnaga krõpse, värvilisi jooke, maiustusi? Siiski on soodsa hinna ja peibutava reklaami taga sageli päris kopsakas arve. Seda ei tule maksta kohe, vaid vahel isegi aastaid hiljem, kui taolisest toidust kehasse ladestunud säilitus-, värv- ja muud ained endast tervisehädadena märku hakkavad andma. Siis tuleb ette võtta käik toitumisterapeudi juurde, kes juhatab kätte tee poodidesse, kust saab ehedat, mahedat keemiavaba toitu. Kuigi selle hind tundub esmapilgul kõrgem olema, ei kulu taolist ehedat toitu nii palju kui odavat rämpstoitu. Kõht saab kiiresti täis ja tervisehädad taanduvad ning kuu lõpul kulusid kokku lüües võib vabalt selguda, et raha on toidule isegi vähem kulunud.

Unustatud vana
Mahetoit oli valdav veel mõni põlvkond tagasi, kui talu- ja kodupõlde väetati sõnniku ning kompostiga, moose säilitati keldris, liha suitsutati-soolati, kapsaid-kurke hapendati jne. Paraku nõuab taoline tootmine palju inimtööjõudu. Odavam ja kiirem on põlde puhastada mürkidega, väetada kemikaalidega, lisada toidule parema säilimise huvides säilitusaineid ja pilkuköitvama välimuse saamiseks värvaineid. Nii püsib pilkupüüdev kaup riknemata kaua müügikõlblikuna. Kuigi maitseomadused ja toitvus kannatavad, on müügitulemused paremad ja sel viisil tootja jääb konkurentsivõitluses võitjaks. Siiski ei jää selline võit pikalt kestma. Kogu maailmas on jõudsalt laienemas nõudlus mahetoidu järele. Inglismaal kasvas mahetoidu turg üle 20%, Saksamaal 18%, Austrias 10% 2005/2006. aastal. Nii ongi taas ausse tõusmas loomulik ja looduslähedane toidutootmine.

Töötlemise pudelikael
Parema müümise huvides nimetaksid paljud oma toodangut mürgi- ja säilitusainetevabaks ehk mahedaks. Sellepärast ongi mahetoodete üle seatud range järelevalve ja kontroll. Mahemärki tohib kaubaletil kanda vaid toode, mis on nii toodetud kui ka töödeldud mahedalt.
Eesti Maaülikooli Mahekeskuse teadlase ja Erakond Eestimaa Rohelised mahetoidu töörühma esinaise Sirli Pehme andmeil oli 2007.a. lõpu seisuga Eestis mahemaad kokku üle 81000 hektari, millest enamuse moodustavad looduslikud rohumaad ning ühe- ja mitmeaastased heintaimed. Maheloomadest on enim lambaid (umbes 28000) ja veiseid (umbes 16000). Tootjaid e mahetalusid on 1244 ning mahetunnustusega töötlejad 29.
Rohumaade ülekaal on iseloomulik ka mitmetele teistele riikidele. 2006. a. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse läbiviidud uuringu tulemusel oleks Eestis võinud töödelda ligi 150 tonni maheveiseliha ja 13 miljonit liitrit mahepiima millest tegelikult läks aga mahetöötlemisele vaid murdosa.
Nii on meil mahetooteid oluliselt enam kui mahetoitu. Hea uudis selle juures on see, et Eesti on maailmas 5. kohal mahemaa osakaalu poolest kogu põllumajandusmaast – see on 9%, sama suhtarv mis Itaalialgi. Pea kümnendik meie põllumaast on puhas mürkidest ja kunstväetistest.
Selle hea maa hea vili võiks jõuda meie toidulauda ja tervist parandama, kui võetaks vastu poliitiline otsus mahetöötlemise ja turunduse tõhusamaks riiklikuks toetamiseks. See kulu tuleb riigile tagasi paranenud rahvatervise, väheneva arstiabikulu ja suurema tööviljakuse kaudu.

Mahetoit lasteaedadesse ja koolidesse
Õpetaja Merily Tosina teatel kasutab Tartu laste päevahoiu MTÜ Meie mängurühm järjekindlalt vaid mahetoitu laste toitlustamiseks. Lisaks laste paremale isule ja tervisele on kokkuvõttes suudetud kokku hoida ka toidule minevat kulu. Hoole ja armastusega läbi kaalutud menüü võimaldab kasutada toiduaineid täielikumalt ja säästlikumalt, see korvab mõnevõrra kõrgema hinna.
Taoline eeskuju väärib kindlasti järgimist. Samas saab omavalitsus omalt poolt toetada ja julgustada lasteasutusi enam kasutama mahetooteid ja mahetoitu.

Ise kasvatatud toit teeb terveks
Meie stressi mattuval sajandil on üheks rahu ja tervist taastavaks raviviisiks tervendavad aiad, kus nädalatepikkuse taimedega vahetu suhtlemise teel leiab patsient taas tee, kuidas endaga toime tulla. Samas pole mõtet oodata, kuni vint viimseni üle on läinud, vaid alustada samm-haaval taimedega lävimist nüüd ja kohe. Üks hea viis on kasvõi osa enda tarbitavast toidust ise kasvatada, alates maitserohelise potist aknalaual kuni oma peenramaani.
Koolitulistamiste ennetamisena võiks hästi töötada kooliaedade taastamine ja piirangute tühistamine, mis ei luba koolis omakasvatatud toitu tarvitada. Kindlasti on ühiselt võimalik leida lahendus, kus on tagatud toiduohutus, kuid pole võetud lastelt võimalust ise osaleda toidu kasvamise ja toidu tegemise põnevas ringis.
Tegelikult on võimalik kõiki õppeaineid õppida ka väljaspool klassiruumi seinu, kooliõues ja -aias, sidudes erinevaid tegevusi erinevate õppeainetega.
Erakond Eestimaa Rohelised kutsub üles kõiki poliitikuid nii riigi kui omavalitsuste tasandil kiiresti lahendama kitsaskohad mahetoidu töötlemisel ja turustamisel. Eriti praegu, käimasoleva majanduslanguse ajal on oluline õigete otsuste toel hoida meie endi ja meie maa tervist ning elujõudu. Teeme nii, et mahetoit on taas tavatoit, nii, nagu see on olnud läbi aegade.

Thursday, October 23, 2008

Juured ja põlvnemine

Möödunud nädalavahetusel meelerännu algkursust juhendades jäi ühe Muhust pärit kursuslase pilk peatuma meie õppimisringi keskkohta ümbritsevale neljavärvilisele köiele, kus üksteise ümber on põimitud roheline, valge, punane ja must riideriba. Sain selle ligi kolme meetri pikkuse köie kingituseks kaheksa aastat tagasi koos Ida-Virumaa Külade Esinduskogu auliikme tiitliga. Hea ja soe tunne on asetada köis erinevatel koolitustel ja arupidamistel tähistama meie ühise õppimise ringi keskkohta.
Helena Erik Muhumaalt, kes köie ja selle tähenduse kohta küsis, teadis ise kõnelda, et varasematel aegadel on sarnane mitmevärviline köis kaunistanud muhu naise musta vaipseeliku alläärt. Kui juhtus, et tuli lageda taeva alla öömajale jääda, asetati seelik nõnda, et mitmevärviline köis moodustas ööbija ümber kaitsva ringi, kust ei ussid ega muud olendid ei pääsenud üle öölise öörahu rikkuma.
8. september on usside urguminemise päev. Ussid põimuvad üksteise ümber ja peituvad puude juurte alla talvituma. Septembrist algavad pikad ja hämarad õhtud, kus saab vesta lugusid möödunud põlvedest ja aegadest. Oma suguvõsa juurte otsimisel tasub lisaks tavapärase isaliini jälgimisele samaväärsena jälgida põlvnemist emasid mööda.
Tegelikult on emaliini pidi põlvnemine alati oluliselt suurema tõeväärtusega. Seda liini pidi pärime oma elujõu ja toekuse. Emade kaudu antakse tütardele edasi ka teadmised rahvariietest, muistsetest vöökirjadest ning mustritest. Sestap tasub endale näiteks rahvariideid valides meelde tuletada kõigepealt esiemade sünnikihelkondi ja nende rahvariideid.
Sama kehtib ka laulude ja lugude kohta. Nii nagu me enamasti kõneleme emalt õpitud emakeelt, nii tasub ka meid paljude rahvastega ühendavat nõiakeelt ehk regilaulu hakata ka õppima just esiemade kodukihelkondi pidi.
Kindlasti on hea mõte eeloleval hingedeajal käia ka põlvnemispaikades kohapeal. Kui puudelt on lehed langenud, on lihtsam aimata maastiku olemust ja hinge, nii nagu see mõned põlved tagasi võis olla. Maastikupilt esiemade sünnikohast annab toekust ja jõudu algav külm ja pime aeg üle elada. Taoline mitmevärviline mälestusteköis on nagu muhu naise seeliku alläär, mis kaitseb ja hoiab sind läbi pimeduse.

Sunday, January 6, 2008

Püha regilaulus

Ettekanne 3.01.2008 Rakvere kirikus neljapäeva otsimiste avaloenguna

Regilaulu vanuseks arvatakse viimaste uuringute põhjal (Helimski http://helimski.com/2.221.doc ja Pentikäinen http://www.kent.ac.uk/secl/Div_conf/pentikainen.htm, ) üle seitsme ja poole tuhande aasta.

Selle hinnangu aluseks on oktomeetriline värsistruktuur, mis on iseloomulik mitmete rahvaste sakraallauludele. Põhja-Jäämere ääres elavate nganassaanide šamaanilauludele on iseloomulik kaheksasilbiline värsistruktuur, samas igapäevalaulude juures kasutatakse kuuesilbilist värsistruktuuri. Samasugust kaheksaosalist värssi leidub ka teiste samojeedirahvaste, hantide ja manside ning mordvalaste pühalauludes. Kaugemate rahvaste juures võib kaheksasilbilisi pühalaule leida veel Tiibetis ja Lõuna-Ameerikast ketšuade juurest. Nii on näiteks võimalik ketšua ehk inkade viisidel vabalt laulda ka meie regilaule.

Kaheksasilbilise sakraallaulu leviku põhjal antud uus, üle viie tuhande aasta pikemalt ajalukku küündiv hinnang regilaulu vanusele ei ole veel kümmet aastatki vana. See toetab sadakond aastat tagasi soome folkloristide poolt avastatud ühiseid motiive regilauludes ning India ja Sumeri rahvaste mütoloogias. Suure Tamme laulus leiduv lõik puu juurel magavast maost ja oksal istuvast linnust on sarnane Sumeri ilmapuu kirjeldusega, üle Eesti tuntud Haned kadunud laulus leiduv viis teise ilma olendite kõnelema saamiseks – neilt tuleb midagi käest võtta – sarnaneb Indias levinud sarnase uskumusega.

Nii on regilaul pühaduse hoidjaks, mis aitab muutumatult alal hoida ürgseid teadmisi ja keelekujundeid. Põnev on selle juures see, oktameetrilist värsistruktuuri võib võrrelda ristikujundiga. Neljaharuline rist viitab näiteks neljale ilmakaarele ja neljale aastaajale. Meie kinda-, tanu- ja vöökirjades laialt kasutatud kaheksaharuline rist seondub kaheksa ilmakaare ja aastaajaga. Taoline kaheksaosaline maailmapilt on iseloomulik ka teistele läänemeresoome rahvastele. Süvitsi on see välja arendatud Hiinas, Jaapanis ja Koreas, kust see tänapäeval ennustusraamatu I Ching’i, meditsiini, feng-shui ja astroloogia kaudu meieni on jõudnud.

Kuidas seda teadmist taolisest pühast töövahendist tänapäeval kasutada saame? Ehk on õigem öelda helilooja Veljo Tormise sõnadega, et regivärss pigem kasutab meid kui meie regivärssi. Tõepoolest on regivärsil vahel sügavalt lummav toime. Oleme kõik seda kogenud laulva revolutsiooni aegu, samuti laulupidudel. Ise kogesin seda kolm ja pool aastakümmet tagasi, kui hakkasin regilaule laulma. Küllap kogesid sama mitmed kirikuõpetajad nagu Jakob Hurt, Mattias Johann Eisen ja teised, kes algatasid ulatusliku regilaulude üleskirjutamise ja arhiveerimise enam kui sada aastat tagasi.

Mitmed luuletajad on püüdnud ka ise luua regivärssi. Paraku jääb nende kirjutatu enamasti alla rahvasuust üleskirjutatule. Parimate õnnestujatena võib nimetada Juhan Peegli, August Annisti, Eino Leino ja Villem Ridala loomingut. Villem Ridala kirjutas kokku 27000 värsilise poeemi Püha Rist, mille sisuks on neljas evangeeliumis kirjeldatud Jeesuse lugu. Seal on taas kokku saanud ürgne püha vorm püha sisuga.

Regilaulu laulmine on samas väga lihtne, kuid hästi laulmine nõuab eluaegset harjutamist. Parimate laulikute iga ulatub üheksa aastakümneni. Kaks nädalat tagasi esinesel jõulupühal meie hulgast lahkunud Hamburgi Ülikooli professor Eugen Helimski nimetas regilaulu vaimude keeleks. Vaimude keel on oluliselt mõjutanud nii keele arengut kui ka püsimist.

Püha Rist on regilauludes Jumalapoja võrdkujuks. Kohta, kus Püha Rist on ringutanud, jääb maha kuld ehk pühapaiste. Püha Risti kujundiks võib olla ka kaheksakand ehk Viru värav. Kaheksaharuline rist on seotud Päikese ja tähtedega – eks ole ju Päikegi täht! Kaheksa ilmakaart ehk tuult on Kaug-Idas ja Saamimaal seotud esivanematega. Kaheksasilbilise regilaulu laulmine võiks olla nii ka tähtede või Päikese keeles laulmine. Samas on ka Jeesus nii regilaulus kui pärimuses Päikese võrdkujuks.

Kui Päike ja tähed on püsivad ja kaheksaosalised, siis Kuu on meie pärimuses ja ka tegelikkuses pidevalt muutuv ja kuueosaline. Päike on seotud tulega, Kuu aga veega. Heaks Kuu sümboliks on lumehelbed. Meie pärimsue järgi jaguneb 29,53 päevane aeg samade kuufaaside vahel kuueks osaks ehk ajaks. Kolm neist on pehmed ajad ja kolm on kõvad ehk kalgid ajad. Pehmed ja kõvad ajad vahelduvad omavahel. Kuu loomise aeg ehk siis kaks päeva enne ja pärast loomist on pehme aeg. Järgneb viiepäevane noorekuu kõva aeg kuni esimese veerandini, sealt edasi noorekuu pehme aeg 5 päeva. Täiskuu aeg on kõva aeg, kaks päeva enne ja kaks päeva peale täiskuud. Siis tuleb vanakuu pehme ehk mäda aeg ja lõpuks vanakuu kõva ehk kaduv aeg. Siit on saanud nime ka kaduneljapäeva tähistamine.

Kaduneljapäev võib viidata ka kunagisele ajaarvamisele kuufaaside järgi. Viiepäevasest kadukuu nädalast arvati kõige suurem kaotav vägi olema eelviimasel ehk siis neljandal päeval. Sealt on oletatavasti kaduneljapäeva tähistamine edasi kandunud ka seitsmepäevasesse nädalasse ja nüüd ka Rakvere Kolmainu Kirikusse.

Saadame jõululoitsud teele!

Jõuluaeg saab tänase kolmekuningapäevaga läbi. Lisan siia päevaraamatusse jõulude eel 19.12.2007 Maalehes ilmunud mõtiskluse sõnaväest, mis toimib ka peale jõuluaega.

Maarahvast tuntakse vähesõnalise rahvana. Vanasõnagi õpetab, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Küllap on selle põhjuseks üks lihtne tõsiasi. Põhjamaise rahvana tunneme hästi sõnaloitsude mõju ja hoiame alateadlikult pigem keelt hammaste taga, sest teame, et teist loitsides pöördub osa sõnaväest ka meie enda juurde tagasi.

Sõna vägi Loitsuväega on meist siiski igaüks kokku puutunud, sest viimasel ajal kasutatakse seda sageli oma võimu teostamiseks. Küllap on edukad poliitikud ja agressiivsed ajakirjanikud ning reklaamifirmad just need, kes tänapäeval sõnaväge rohkem ära püüavad kasutada. Samas kutsuvad nad esile ka kannatadasaanute vastuneedmise, ja pole siis ime, kui mõni särav sõnameister äkki jalapealt kokku kukub.

Needmine on sõnaväe kuritarvitamine ja pöördub alati lõpuks ka needja enda vastu. Needmine seob nii needja kui neetu tihedalt üksteisega ning sellest keerisest välja tulemine kulutab palju aega ja jõudu.

Maarahvana peaksimegi kasutama pigem häid sõnu. Loits on ju üsna lähedane palvele. Huvitaval kombel on mõlemad sõnad oma kõla poolest seotud tule ja põlemisega – loits loitmisega ja palve põlemisega. Mõlema sõna taga on tegevus, mis muudab maailma meie ümber. Ühest õpetaja Harri Haameri jutlusest Tarvastu kirikus jäid meelde apostel Jaakobuse sõnad: “Teil ei ole, sest te ei palu.”

Maailm muutub, kui söandame paluda tal seda teha. Mida tulisem on meie palve, seda kiiremini saabub muutus. Kui palve on nii kuum, et lööb lausa leekides loitma, olemegi jõudnud loitsuni.

Hea ja tõhusa palve sõnastamine on suur oskus. Meil tõepoolest pole midagi, sest pahatihti me lihtsalt ei oska paluda. Või pigem on meie palvevägi pihustunud pisiasjadesse. Tihtipeale ka pahameele ja kadedusega segatud soovidesse, mida ise ei pane enam tähelegi. Ometi saavad ka sellised segased ja pahasoovlikud palved teoks, sest tegelikult saab teoks kõik, mida palume.

Ja kõik paha, mida kas või poolkogemata palume, saab teoks ja tuleb meie juurde peegeldudes tagasi, samuti nagu tuleb enda juurde tagasi ka kõik hea, mida ütleme ja palume. Selle poolest on jõulueelne aeg imeline aeg – me saame ise maailma sügavalt muuta, soovides ja paludes head teistele. Mida tulisem on soov, seda kiiremini jõuab see ka tagasi.

Hea loits Heaks loitsuks võib olla lihtne posti teel saadetud kaart ilusate soovidega. Selleks on ka hea sõna sõbrale, töötaja tunnustamine, vihamehele andestamine teda tänades, hädasolijate toetamine.

Muistseks jõulukaunistuseks on kaheksanurkne täht, kokku pandud männipeergudest, pilliroost või kõrtest. Selle nimeks on kaheksakand, aga ka viru värav. Lätlased kutsuvad seda koidutäheks. Saamid uskusid, et kui hõimlased ja sõbrad kõigis kaheksas ilmakaares meist head mõtlevad, kõnelevad ja laulavad, siis käib meie käsi hästi.

Mõtleme siis läbi oma sõbrad ja tuttavad kõigis ilmakaar­tes ja saadame oma head jõululoitsud aegsasti teele, et ka nemad jõuaksid oma loitsud meie poole teele saata!