Thursday, November 26, 2009

Üits part – ühtehoidmisest?

Kas meie rahvast on ähvardamas sotsiaalne pankrot? 94. koht maailma riikide hulgas sotsiaalse kapitali osas on tõsine ohumärk. Lohutuseks pole ju ka see, et Läti on veel viis kohta tagapool. Samal ajal on Venemaa meist kümme kohta eespool, kõnelemata Indiast meist 89 kohta eespool viiendal kohal. Küllap oleksime laulva revolutsiooni päevil ses võrdluses asunud esimestes kümnetes, kui olime valmis sööma kartulikoori, et saada iseseisvaks riigiks ja rahvaks. Nüüd seisamegi ise, oleme Euroopa Liidus ja NATOs, kuid ühtehoidmise oskus on käest pudenenud.
Mulgimaa regilaulus kutsutakse hoidma “ütte parti”, st ühtekokku. “Üts part” selles väljendis on sama sõnatüvi, mis hiljem sai partei. Partei on erakond, mis väliselt hoiab eraldi teistest ja seesmiselt peaks hoidma ühte. Siiski, kui kogu ühiskond on kaotanud oma sotsiaalse kapitali, siis ei pääse ka erakonnad sisemisest eraldihoidmisest. Sellest üle aitab vaid oma sisemiste väärtuste esiletoomine, oma “võidulugude” kõnelemine.
“Võidulugudega” on aga selline lugu, et nad peavad olema ehedad ja tulema südamest. Ühtehoidmise juures pole abi haleduse üleskütmisel, kõneldes näiteks 700 aastasest orjapõlvest, 50 aastasest okupatsioonist jne. Võidulooks sobib lugu sellest, kuidas kõige kiuste ometigi toime tuldi ja hakkama saadi. Kindlasti ka see, kuidas ise lähedasi ja kaugemaidki on omakasupüüdmatult aidatud või samal kombel ootamatult ja lootmatult abi on leitud nii lähedastelt või ka võhivõõrastelt.
Headeks võidulugudeks on laulupeod ja tuhamägede tantsupidu, prügikoristus ja Minu Eesti, külaliikumine ja vabatahtlik töö, rahvaspordi suurpeod ja tegijate tunnustamine presidendi poolt. Tõeline võidulugu algab aga ikkagi iseendast. Mida olen täna teinud tasu lootmata oma lähedastele, sõpradele, võõrastele? Millise osa oma ajast ja tähelepanust pühendan ühisosa kasvatamisele oma kodus, tööl, elukohas?
Korraldan iga kuu meelerännu kursust Peipsi ääres Vilusi külas. Kaheks päevaks tulevad kokku inimesed kogu Eestist. Ühisosa tekib esimesest õhtust alates, kui jagatakse ühiselt kaasatoodud toitu ja lugusid oma elust. Järgmistel päevadel otsitakse oma paik Peipsiäärses maastikus, mis tahab otsijaga ühte hoida. Trummi saatel meelerännud jõudu ja tervist toovasse alumisse ilma ning tarkust ja head nõu andvasse ülemisse ilma liidavad osalejad kogetud lugude kaudu nõnda ühte, et raske on pühapäeva pärastlõunal lahku minna. Kursusel loodud side jääb tihti püsima enam kui kümnekski aastaks.
Siit ka võti taipamiseks – ühtehoidmise võlu on peidetud teispoolsusesse, kuid selle juured on siin ja praegu meie juures. Sotsiaalsest pankrotist saame üle, kui söandame siiralt ja otse kõnetada teispoolsuse kaudu maastikku meie ümber, loomi, linde, taimi ja muidugi ka kaasinimesi. Tegelikult igatseme ja vajame me kõik ühtehoidmist ning see on meist vaid ühe pöördumise, palumise kaugusel. Tehkem siis seda!

Sunday, November 22, 2009

Vaid inimesel on eesmärk

Olen olnud korduvalt hämmingus minu hea õpetaja Ülo Vooglaiu tõredusest, kui keegi kogemata satub kõnelema erakonna, asutuse, raamatu või muu taolise eesmärgist. Ülo Vooglaid ei väsi rõhutamast, et eesmärk saab olla vaid inimesel. Kui eesmärk omistatakse erakonnale, tähendab see erakonna käsitlemist subjektina ning erakonna liikmeid vahendina eesmärgi saavutamiseks.
Ometi oleme sedavõrd harjunud nõnda kõnelema, et ei oska tavaliselt kujutledagi, kuidas saaks teisiti öelda. Ja kui ei oska kujutleda, siis tundub, et taolise kõneviisi pahaks panemine on tühi norimine. Kas siis on? Järele mõeldes on tõesti nii, et oleme liig lihtsalt valmis end loovutama vahendiks isikustatud organisatsioonide ja muude taoliste eesmärkide saavutamiseks. Samas unustame oma elu, oma olemise ja omad eesmärgid.
Organisatsioon, erakond on alati vahendiks INIMESTE eesmärkide saavutamisel. Oluline on kõneldes inimestega sõnastada ühised väärtused, normid, eesmärgid ja sihid. Näiliselt süütu keeleline libastumine lühiduse ja suupärasuse nimel, mis omistab eesmärgi ja seega ka subjektsuse muudele kui inimestele taandab inimese koheselt vahendiks, selleks, millega tuleb ülla eesmärgi saavutamise nimel manipuleerida. Nii lihtne see ongi!

Tuesday, November 17, 2009

Erakond kui kogukond

Minu mõtted enne Erakonna Eestimaa Rohelised 21. novembri üldkogu Raplas.

Eelmise üldkogu eel kirjutasin meie erakonna arengust kogukonnana:

Igal kevadel ja sügisel võtavad lagled ette tuhandete kilomeetrite pikkuse rännu. Nad lendavad kolmnurkses rivis – nii on tuuletakistus kõige väiksem. Kõige raskem on eeslendajal. Seetõttu vahetub see koht pidevalt. Järellendajad õhutavad ja julgustavad eeslendajat oma hüüetega, andes talle nõnda jõudu juurde. Aegajalt vahetab parvejuhi välja uus, puhanud eestlendaja.

See põlisrahvastele teada tarkuseiva võiks olla roheliste kogukonna toimimise tarkvaraks – mitu eestkõnelejat veavad ühiselt erakonda poliitmaastikul tarkade otsuste poole. Aegajalt vahetub juht, andes eelmisele aega jõukogumiseks. Tark rotatsioon hoiab inimesi läbipõlemise eest, erakonna vaimne potentsiaal saab kasutatud, edendatud teemadering on mitmekesisem.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et erakonnaga liitunud inimesed kannavad rohelist mõtteviisi ja et meil on väga palju, mida üksteiselt õppida ja teineteisele jagada. Rohelise erakonna arengutee on isesugune, seda pole enne käidud. Kuid teiste erakondade sarnaneks muutumine pole lahenduseks. Inimesed on meiega liitunud, sest oleme teistmoodi ja püüame leida ühiselt teed mõtterikkuse ja elurikkuse poole, kus igaüht hinnatakse tema ainulaadsuse tõttu.

Lootus erakonna arenguks kogukonnana oli kõrge. Paraku valis juhatuse enamus seekord arenguteeks arenemise pigem erakonnana kui kogukonnana. Selle tulemusena oleme lähenenud teistele erakondadele, samas hakanud võõrduma nii oma liikmeskonnast kui ka valijatest – seda näitavad toimunud valimiste tulemused.

Poliitmaastikul oleme astunud depositsioonist positsioonile, nagu väljendub Marek Strandberg. Oleme algatanud kliima ja energiaagentuuri ning saanud Riigikogus kaalukeeleks, kellega tuleb arvestada. Samas oleme kaotanud hulganisti poolehoidjaid, panustades suhteliselt kitsa valdkonna edendamisse ning kõlamata kaasa kogukonna vajadustele. Distantseerumine Minu Eesti algatusest, avatud ruumidest loobumine ning avatud ruumides sõnastatud mõtete publitseerimata jätmine kajastus valimistulemustes.

Erakonnana jätkamine sõltub meie valijaskonnast ja liikmetest. Seetõttu on jätkumise eelduseks erakonna ja kõigi poolehoidjate sidumine toimivaks kogukonnaks, kus igaühe mõtetele leidub oma koht, iga probleem leiab tähelepanu, kus ühiseks sihiks on elu- ja mõtterikkuse suurendamine meie ümber ja meis endis.