Uku Masing 100 konverents Tartus

Täna peeti Tartu Ülikooli Muuseumis Uku Masingu 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi. Sain kuulata kaheksat ettekannet päeva alguses, esimesest kahest sugenes hulganisti mõtteid, mis väärivad edasimõtlemist.
Toomas Paul kõneles Uku Masingust ja Piibli tõlkimisest. Ta tõdes, et raamatute raamat liigitub tegelikult suulise kultuuri hulka, sest läbi aegade on Piibli põhikasutuseks olnud selle ette lugemine ja lahti mõtestamine.
Piibli tõlkimine on vaevaline, kuna see sisaldab väga erinevaid tekste - ilukirjandusest ja luulest juriidiliste tekstideni. Uku Masing on tõdenud, et tegelikult on Vana Testament tõlgitamatu, iga tõlge on üsna kaugel lähtetekstist.
Mõtlemapanev oli Toomas Pauli väide, et meie keeles on millegipärast vähe sünonüüme sõnale rõõm, ka see raskendab Piibli tõlkimist. Miks oleme unustanud rõõmu sõnad? Kas meil on neid kunagi rohkem olnud? Ei tea.
Lõpuks meenutas kõneleja Uku Masingu soovitust, et luuletusi tuleb ümber kirjutada käsitsi, vaid siis on võimalik tajuda luule rütmi ja olemust.
Järgmine kõneleja oli Arne Hiob, teemaks Uku Masing teoloogia avaral maastikul. Teoloogia lähtekohaks on algne, vahetu kogemus, mis on saadud meeltega tajudes või palveseisundis ekstaatilise kogemusena. Taoline kogemus on olulisem kui ükskõik milline selle kogemuse tõlgendus. Kõik tõlgendused ja kirjeldused on sekundaarsed, nii ka teaduslikud kirjeldused tegelikkusest. Sel teisesel tasandil, kirjeldustes võivad olla vastuolud teoloogia ja teiste teaduste vahel. Kõik ekstaatikud nagu Laozi, Budha, Kristus on tõelised teadlased, kes lähtusid vahetust kogemusest.
Tervemõistuslik maailmapilt lähtub kirjeldusest ja on seega mitte kogemuslik, vaid tõlgenduslik. Sellepärast kutsuvad eelnimetatud õpetajad parandama meelt ja lähtuma mitte tervest mõistusest, vaid vahetust kogemusest. Mõtlemine tuleb tuua ohvriks, kahjaks vahetule kogemisele – sacrificium intellectum. Uskuda tasub seda, mis tundub absurdne – credo quia absurdum.
Mõtlesin seejuures, et peaksime rohkem kasutama kõrvuti mõistega ohverdamine selle omakeelset vastet kahjamine. Ohverdamine tuleneb germaani sõnast off, mis tähendab ära. Millegipärast mõistame seda ilma jäämisena, kuigi kahjamise mõte on vastupidine – kes toob kahja, see ei kannata kahju, ei jää ilma see, kes endale saadut ka teistega jagab.
Tänud konverentsi korraldajatele!

Kätte maksmisest

Küllap on iga maal elanud inimene kogenud, kui raske on teisele maainimesele mingi teene eest tasuda. Maksmist või tasumist välditakse nagu katku. Ainus võimalus on osutada võrdväärne või ehk hinnalisemgi vastuteene – sokutada ukse veerde õunakott, meepurk või muud taolist.

Selle üle mõlgutamine viis mõttele, et oma südames tajume jätkuvalt meie head käekäiku juhtivaid jõujooni. Käsi isiklikku heaolu kujundava keskkonna tähenduses on õrn ja kergelt haavatav. Robustne maksmine ning osutatud teenuse mõõtmine ning hindamine halvab hea käekäigu.

Ehk sellepärast kasutamegi sõnu tasumine ja maksmine olukorras, kus üks pool on teisele armetult alla jäänud ning ähvardab tulevikus ootamatu ründega tugevama vastu tasakaalu taastada, öeldes: „Oota sa, ükskord ma tasun veel kõige eest!“

Ründe ootamatust kirjeldab väljend kätte maksmine. Maksmisega kätte lõhutakse rünnatava hea käekäik, tema elu tavakulgu sekkub ootamatult võõras ja vägivaldne jõud ning paiskab kõik segamini.

Siit ka taipamine – enda hea käekäigu tagamiseks tuleb kanda hoolt, et ka teiste käsi hästi käiks, siis pole karta ootamatuid ründeid ega kättemaksu. Mingil juhul ei tohi teisi nii alandada ja alla suruda, et nad enam midagi ei suuda teha – siis on varem või hiljem kättemaks tulemas.