Sõbraringid

Pea igal inimesel on oma puu või põõsas, millel on tema elus eriline osa. See võib olla tema sündimisel vanemate poolt istutatud puu, mille alla maeti emakook ehk platsenta. See võib olla lapsepõlve lemmik, mille otsa oli mõnus ronida ja kus võis varju ning lohutust leida kurja ilma eest. See võib olla just see puu, kes hommikul tervitades aknast sisse vaatab või lehvitab sõbralikult töölemineku- või koolitee ääres.

Hea mõte on neid sõbralikke olendeid meeles pidada ja nende heaks midagi teha. Vähim, mida saab teha, on neist lugu pidada, st kõnelda neist oma lähedastele ja sõpradele, kui vaid vähegi võimalust on. Muidugi võib ju loo ka kirja panna ja kirjapandud lugu edasi levitada. Kindlasti on hea mõte käia oma sõbra juures, kõnelda temaga, puudutada teda, kanda tema eest hoolt.

Üks hea tegemine on kanda hoolt oma sõprade järelkasvu eest. Ammustest aegadest on seda tehtud puuringe istutades. Minu vanemate elukoha lähedal Võrumaal on selline seitsme tammega 13-meetrise läbimõõduga puudering, istutatud ligi 200 aastat tagasi. Samamoodi võime oma sõpradest puuringi istutada sel kevadel. Puuliigiks sobib just seesama puu või põõsas, mis on elu jooksul lähedaseks saanud. Istutuspaigaks sobib koht, kus on selle taime jaoks mõnus kasvamise koht ja kus saab järjepidevalt käia kasvandike eest hoolt kandmas.

Taoline sõbraring on mõnusaks paigaks, kust leida häid mõtteid oma elu ja käekäigu üle, kavandada uusi tegemisi ja tänada kordaläinud tegemiste eest.

Sõbraringi istutamisega sobib algust teha kohe, kui lumi läinud. Vahel võib leida istutamiseks sobilikke puuhakatisi oma lemmikpuu alt, kuid neid võib otsida ka mujalt, kus pisikesed puupojad muidu hukka võivad saada. Lemmikpuul on kindlasti hea meel, kui hoolite nende pojakesi ka peenras ette kasvatada, koolitada ja siis sõpradele ringide istutamiseks pakkuda.

Hoidke siis head sõbrasidet oma puuvendade ja -õdedega!