Ökoloogiline jalajälg...

...on ilus kujund, mille abil saab kutsuda inimesi ja organisatsioone hoolivusele maast meie jalge all. Keskmiselt jagub iga inimese jaoks maapinnast umbes kaks hektarit. Jalajälje arvutus näitab, kas meie poolt tarbitavate kaupade ja teenuste tootmiseks kulub võrdväärseks teisendatuna vähem või rohkem maapinda, kui meist igaühe jaoks olemas on.

Siiski on ökoloogilise jalajälje arvutus eelkõige eeskujuks, et suunata meid mõtlema maa peale säästlikumalt ja hoolivamalt. Kindlasti on võimalik arvutusi täpsustada. Ja päris kindlasti ei saa selle põhjal teha järeldusi, mida paraku tihti kiputakse tegema – nagu oleks pensionäridepaari elu maatalus keskkonnale ohtlikum kui linnarahva elamine või isegi see, et üleüldse on linnas elamine keskkonna suhtes kõige säästlikum ja ökoloogilisem.

Taolise mõtteuperpalli taga on tajutav usk kogu elamise ja töötamise keskustesse koondamise lunastavasse väesse. Sama usk, mis lummas suurfarmide tegijaid, külade ja asulate perspektiivituks tunnistamist jne.

Samas on arvutuses ilmselgelt midagi arvestamata jäänud. Kui Tallinnas on praegu 90 masinat ööd ja päevad töös, et lumest jagu saada, siis enamik maaelanikke kühveldab oma lume hädavajalike teede ja radade pealt naftat kulutamata kondiauru toel ära. Kui linnas peab valgus ööd läbi kõigil tänavatel särama, siis maal piisab kuukumast ja tähesärast.

Kõnelemata vahetust jalatalla survest maale, mis maal on harv ja õrn, kuid linnas sedavõrd painav, et selle leevendamiseks tuleb maa asfaldi ja killustiku alla vaiki sundida – ega asjata olnud asfaldi vanaks maakeelseks nimeks maavaik.

Kuid see kõik jääb ökoloogilise jalajälje arvestusest välja ja nõnda ongi võimalik kiita inimese linnaselamist loodusele soodsaimaks ja manada maaelu loodust enim kahjustavaks.

Lõpuks on oluline veel peatuda sellel, kuidas maa ja maastik inimest kõnetavad. Selle kahekõne jäljeks on kohanimed ning inimeste jaoks olulised ja väega paigad maastikus. Maa vajab inimest samuti, nagu inimene vajab maad. Kui maa on asustamata ja tühi, siis keegi ei kõnni ega taju tema väge ja ilu. Kogu imetlusevägi jääb linnaseinte vahele ja sisse, inimene oma suhtlemisvõimega ei võimenda enam maa erinevate paikade väge.

Randade puhastamine võsast ja pilliroost, pühapaikade korrastamine, allikate puhastamine on väike osa neist tegemistest, kus inimene ja maa üksteiselt väge saavad ja uut väge loovad.

Ökoloogilise jalajälje kalkulaator on esimene kobav samm lugupidavama suhte loomise poole maaga. Astugem siis ka järgmised sammud ja püüdkem luua arvesti, mis võtab arvesse ka tervise ja vaimuväe, mida maaga koos elamine inimesele pakub.

Minu Eesti ja rahu loomine

Minu Eesti liikumine on selle aastaga palju head algatanud. Aasta lõpul toimunule tagasi vaadates meenub Minu Eesti mõttetalgute aluseks olnud Avatud ruumi meetodi algataja Harrison Oweni mõttekäik rahu loomisest. Rahu loomine on keskne osa ruumi avamisest ja avatuna hoidmisest. Loodetavasti on alltoodud mõttearendus abiks kõigile, kes mingilgi kombel on kokku puutunud Minu Eesti tegemistega.

RAHULOOJA: ära eales mõtle, et oled vastutav kõige eest
Harrison Owen
Seda nõuet on kahtlemata väga raske ja keeruline täita. Meis kõigis on midagi, mis meeleheitlikult tahab hoida korda, eriti siis, kui asjad muutuvad kaootiliseks, segaseks ja tülikaks. Kui elu läheb näiliselt korrast ära, tunneme vastupandamatut tungi seada see õigeks, taastada kord, saada taas oma hingelaeva kapteniks ja saatuse juhtijaks. See on armas mõte, kuid saatuslikult väär – sest elu ei ole korrast ära, ta lihtsalt ongi elu. Ja elu ei ole loodud meie isiklikuks heaoluks ja mugavuseks. Tormid puhkevad, jõed ujutavad üle, vulkaanid purskavad, ettevõtted pankrotistuvad, inimesed surevad. Enamalt jaolt on see asjade loomulik käik – ükskõik, kui väga me ka ei sooviks, et see oleks teisiti. Koos ootamatu õnnetusega kaasneva ähmiga on kogu juhtumine sedavõrd keeruline, kiiresti muutuv ja võimas, et oleme õnnega koos, kui taipame, et see kõik on hingamas läbi meie. Kõnelemata asjade korda seadmisest oma parema äranägemise järgi. Seda ei juhtu, nii et ärge võtke seda mõtetki pähe.
Rahutegija jaoks on see eriline väljakutse. Juba nime põhjal asetame end olukordadesse, mis on tulvil valu ja kannatust – kui mitte füüsilist, siis mõttelist, kuid tavaliselt mõlemat. Tavaline inimlikkus näikse nõudvat meilt, et peame igati pingutama, et vähendada ebamugavust, leevendama kannatust, kõrvaldama valu, eriti siis kui näeme selle põhjustajat ja oskame oma meelest parandada olukorda. Kuid see ei ole meie töö. Meie hooleks on olla tunnistajaks, hoida seda kõike oma teadvuses, kaasa arvatud kannatamine ja valu. Ei ole olemas parandamisviisi, mida võime soovitada olukorra korrastamiseks. Ei ole üksikasjalikku kava, mis paneb inimesed mõtlema nii, nagu nad peaksid mõtlema. Ei ole olemas ühtegi tehnoloogiat, mis pakuks välja kõike korrastava võluvitsa. Ja kui isegi, mingi õnneliku juhuse läbi selline kõikeparandav lahendus turgataks meie meelde, pole meie asi seda teha. Meie ülesanne on hoida ruum lahti nõnda, et organisatsioon või inimesed, kellega töötame, saaksid teha seda, mida üksnes nemad suudavad teha – olla otsani nemad ise, olla elavad, isejuhtuvad tervikud. Lõpuni välja minnes, vaid nemad üksi ravivad end ja leiavad selle terviklikkuse, tervise ja kooskõla – mis ongi Rahu. Või ei leia... ja see on tõeliselt raske osa... sest võib olla, et lõpp on saabunud.
Kõigil elusolenditel on elu, mis tähendab, et neil on ka surm. Kõigil asjadel on lõpp. Ja see lõpp saabub, nii kurb kui see ka poleks, on see läbi. See kehtib meie lemmikloomade elu, kogukondade, äriühingute ja riikide kohta. Kui see on läbi, siis see on läbi. Me võime soovida, et see ei oleks nii ja vastu panna igal võimalikul viisil – kuid kui käes on lõpp, siis see on lõpp. Ning Rahutegijana oleme kutsutud olema ka lõpu tunnistajaks. Sellisel hetkel, kui see polnud juba enne selge, saab ilmselgeks, et korra loomine pole meie käes.
Rahuloojaks olemine on ainulaadne, me kõik oleme selleks aeg-ajalt ning mõned meist pea kogu aeg. See on eriline kutsumus, kuid kindlasti mitte ainus. Elutegevus kõigis oma väljendusviisides vajab ka väga palju tegemist. Plaanid peavad saama tehtud, projektid algatatud, programmid juhitud, söögid tehtud, katused parandatud. Igaüks neist tegevustest täiendavad üksteist, kõik nad täiendavad meie elusolemist – kuid ükski neist, ei üksikult ega üheskoos ei hõlma kogu elu. Seal on midagi enamat ning see on Rahutegija eriline ülesanne olla tunnistajaks tervikule kõigis tema külgedes – alguses, keskpaigas ja lõpus.

Rahvusülikooli juubelist

Üheksa aastakümmet tagasi 11. märtsil 1919 lähetati minu vanaisa Jaan Sarv Tartu Ülikooli ajutise hoolekandja Peeter Põllu poolt „väljamaale tundma õppima ülikoolide õppekorraldust ja kõrgema hariduse seisukorda.“
Kuu aega hiljem, 11. aprillil saabub ta Norra kaudu Inglismaale Newcastle’i sadamasse. 16. aprillil antakse tema nimele välja isikutunnistus „Identity Book“, kust selgub, et ta lahkus Inglismaalt Eestisse 9. augustil 1919. aastal.
30. juunil on toimunud Eesti Saatkonna ruumides Londonis nõupidamine, kus peeti aru tulevase rahvusülikooli asutamise põhimõtete üle. Nõupidamise kohta saadeti saatkonnast J. Kopvillemi allkirjaga Eesti Vabariigi Haridusministeeriumile järgmine memo:
Minul on au Haridusministeeriumile teatada, et 20 juunil s.a. Eesti Saatkonna ruumides Professor Piip’i initsiatiiwil meie ülikoolisse puutuwate küsimuste arutamiseks koosolek ära peeti, millest osa wõtsid A. Piip, J. Sarw, P. Kogerman, E. Becker ja J. Kopwillem.
Koosolek wõttis järgmised otsused wastu, millest Haridusministeeriumile teatada minule kohuseks tehti:
1. Meie ülikool tuleb tingimata eel oleval sügisel käima panna.
2. Wilunud Eesti Professorite puudusel tuleb ülikoolis ametisse panna ka wõõrast rahwusest professorisi, neid kas endistest Tartu Ülikooli õppejõudude seast walides ehk teiste kõrgemate õppeasutuste personalist kutsudes.
3. Tuleb siin wäljamaal Inglise- ja Prantsusemaa professoritega läbirääkida kas, missuguseid aineid ja missugustel tingimustel nemad oleks walmis meie ülikoolis lugema ja siis wastawalt reaalseid ettepanekuid Haridusministeeriumile teha.
Kõige austusega,
J. Kopwillem
Huvitav on tõdeda, et oluliseks peeti just prantsuse ja inglise professorite kaasamist.

Üits part – ühtehoidmisest?

Kas meie rahvast on ähvardamas sotsiaalne pankrot? 94. koht maailma riikide hulgas sotsiaalse kapitali osas on tõsine ohumärk. Lohutuseks pole ju ka see, et Läti on veel viis kohta tagapool. Samal ajal on Venemaa meist kümme kohta eespool, kõnelemata Indiast meist 89 kohta eespool viiendal kohal. Küllap oleksime laulva revolutsiooni päevil ses võrdluses asunud esimestes kümnetes, kui olime valmis sööma kartulikoori, et saada iseseisvaks riigiks ja rahvaks. Nüüd seisamegi ise, oleme Euroopa Liidus ja NATOs, kuid ühtehoidmise oskus on käest pudenenud.
Mulgimaa regilaulus kutsutakse hoidma “ütte parti”, st ühtekokku. “Üts part” selles väljendis on sama sõnatüvi, mis hiljem sai partei. Partei on erakond, mis väliselt hoiab eraldi teistest ja seesmiselt peaks hoidma ühte. Siiski, kui kogu ühiskond on kaotanud oma sotsiaalse kapitali, siis ei pääse ka erakonnad sisemisest eraldihoidmisest. Sellest üle aitab vaid oma sisemiste väärtuste esiletoomine, oma “võidulugude” kõnelemine.
“Võidulugudega” on aga selline lugu, et nad peavad olema ehedad ja tulema südamest. Ühtehoidmise juures pole abi haleduse üleskütmisel, kõneldes näiteks 700 aastasest orjapõlvest, 50 aastasest okupatsioonist jne. Võidulooks sobib lugu sellest, kuidas kõige kiuste ometigi toime tuldi ja hakkama saadi. Kindlasti ka see, kuidas ise lähedasi ja kaugemaidki on omakasupüüdmatult aidatud või samal kombel ootamatult ja lootmatult abi on leitud nii lähedastelt või ka võhivõõrastelt.
Headeks võidulugudeks on laulupeod ja tuhamägede tantsupidu, prügikoristus ja Minu Eesti, külaliikumine ja vabatahtlik töö, rahvaspordi suurpeod ja tegijate tunnustamine presidendi poolt. Tõeline võidulugu algab aga ikkagi iseendast. Mida olen täna teinud tasu lootmata oma lähedastele, sõpradele, võõrastele? Millise osa oma ajast ja tähelepanust pühendan ühisosa kasvatamisele oma kodus, tööl, elukohas?
Korraldan iga kuu meelerännu kursust Peipsi ääres Vilusi külas. Kaheks päevaks tulevad kokku inimesed kogu Eestist. Ühisosa tekib esimesest õhtust alates, kui jagatakse ühiselt kaasatoodud toitu ja lugusid oma elust. Järgmistel päevadel otsitakse oma paik Peipsiäärses maastikus, mis tahab otsijaga ühte hoida. Trummi saatel meelerännud jõudu ja tervist toovasse alumisse ilma ning tarkust ja head nõu andvasse ülemisse ilma liidavad osalejad kogetud lugude kaudu nõnda ühte, et raske on pühapäeva pärastlõunal lahku minna. Kursusel loodud side jääb tihti püsima enam kui kümnekski aastaks.
Siit ka võti taipamiseks – ühtehoidmise võlu on peidetud teispoolsusesse, kuid selle juured on siin ja praegu meie juures. Sotsiaalsest pankrotist saame üle, kui söandame siiralt ja otse kõnetada teispoolsuse kaudu maastikku meie ümber, loomi, linde, taimi ja muidugi ka kaasinimesi. Tegelikult igatseme ja vajame me kõik ühtehoidmist ning see on meist vaid ühe pöördumise, palumise kaugusel. Tehkem siis seda!

Vaid inimesel on eesmärk

Olen olnud korduvalt hämmingus minu hea õpetaja Ülo Vooglaiu tõredusest, kui keegi kogemata satub kõnelema erakonna, asutuse, raamatu või muu taolise eesmärgist. Ülo Vooglaid ei väsi rõhutamast, et eesmärk saab olla vaid inimesel. Kui eesmärk omistatakse erakonnale, tähendab see erakonna käsitlemist subjektina ning erakonna liikmeid vahendina eesmärgi saavutamiseks.
Ometi oleme sedavõrd harjunud nõnda kõnelema, et ei oska tavaliselt kujutledagi, kuidas saaks teisiti öelda. Ja kui ei oska kujutleda, siis tundub, et taolise kõneviisi pahaks panemine on tühi norimine. Kas siis on? Järele mõeldes on tõesti nii, et oleme liig lihtsalt valmis end loovutama vahendiks isikustatud organisatsioonide ja muude taoliste eesmärkide saavutamiseks. Samas unustame oma elu, oma olemise ja omad eesmärgid.
Organisatsioon, erakond on alati vahendiks INIMESTE eesmärkide saavutamisel. Oluline on kõneldes inimestega sõnastada ühised väärtused, normid, eesmärgid ja sihid. Näiliselt süütu keeleline libastumine lühiduse ja suupärasuse nimel, mis omistab eesmärgi ja seega ka subjektsuse muudele kui inimestele taandab inimese koheselt vahendiks, selleks, millega tuleb ülla eesmärgi saavutamise nimel manipuleerida. Nii lihtne see ongi!

Erakond kui kogukond

Minu mõtted enne Erakonna Eestimaa Rohelised 21. novembri üldkogu Raplas.

Eelmise üldkogu eel kirjutasin meie erakonna arengust kogukonnana:

Igal kevadel ja sügisel võtavad lagled ette tuhandete kilomeetrite pikkuse rännu. Nad lendavad kolmnurkses rivis – nii on tuuletakistus kõige väiksem. Kõige raskem on eeslendajal. Seetõttu vahetub see koht pidevalt. Järellendajad õhutavad ja julgustavad eeslendajat oma hüüetega, andes talle nõnda jõudu juurde. Aegajalt vahetab parvejuhi välja uus, puhanud eestlendaja.

See põlisrahvastele teada tarkuseiva võiks olla roheliste kogukonna toimimise tarkvaraks – mitu eestkõnelejat veavad ühiselt erakonda poliitmaastikul tarkade otsuste poole. Aegajalt vahetub juht, andes eelmisele aega jõukogumiseks. Tark rotatsioon hoiab inimesi läbipõlemise eest, erakonna vaimne potentsiaal saab kasutatud, edendatud teemadering on mitmekesisem.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et erakonnaga liitunud inimesed kannavad rohelist mõtteviisi ja et meil on väga palju, mida üksteiselt õppida ja teineteisele jagada. Rohelise erakonna arengutee on isesugune, seda pole enne käidud. Kuid teiste erakondade sarnaneks muutumine pole lahenduseks. Inimesed on meiega liitunud, sest oleme teistmoodi ja püüame leida ühiselt teed mõtterikkuse ja elurikkuse poole, kus igaüht hinnatakse tema ainulaadsuse tõttu.

Lootus erakonna arenguks kogukonnana oli kõrge. Paraku valis juhatuse enamus seekord arenguteeks arenemise pigem erakonnana kui kogukonnana. Selle tulemusena oleme lähenenud teistele erakondadele, samas hakanud võõrduma nii oma liikmeskonnast kui ka valijatest – seda näitavad toimunud valimiste tulemused.

Poliitmaastikul oleme astunud depositsioonist positsioonile, nagu väljendub Marek Strandberg. Oleme algatanud kliima ja energiaagentuuri ning saanud Riigikogus kaalukeeleks, kellega tuleb arvestada. Samas oleme kaotanud hulganisti poolehoidjaid, panustades suhteliselt kitsa valdkonna edendamisse ning kõlamata kaasa kogukonna vajadustele. Distantseerumine Minu Eesti algatusest, avatud ruumidest loobumine ning avatud ruumides sõnastatud mõtete publitseerimata jätmine kajastus valimistulemustes.

Erakonnana jätkamine sõltub meie valijaskonnast ja liikmetest. Seetõttu on jätkumise eelduseks erakonna ja kõigi poolehoidjate sidumine toimivaks kogukonnaks, kus igaühe mõtetele leidub oma koht, iga probleem leiab tähelepanu, kus ühiseks sihiks on elu- ja mõtterikkuse suurendamine meie ümber ja meis endis.

Mis see sinu asi on?

Ilmunud Maalehes 1.10.2009

Asi on ka tegemine. Ütleme vahel: mis on minul sellega tegemist?

Ka vene keeles on asi tegemine - delo. Sama sõna tähendab äritehingut, mis inglise keeles on business.

See omakorda tähendab ka hõivatud olemist - I am busy - olen hõivatud. Millega olen hõivatud või mida ma teen või millist äri ma ajan - see on tihtipeale üsnagi tundlik teave, mida on enamasti tõesti mõistlikum enda teada hoida. Ja küsijatele on mõistlik vastata küsimusega: "Mis see sinu asi on?"


Elame oma elu

Tähtis on, et igaüks elaks oma elu ja ajaks oma asja. Paraku kaldume pahatihti unustama oma elamise ning asume õhinal elama teiste elu ja ajama asju, mis tõesti meisse ei puutu.

Kõige süütum vorm sellest on teleseriaalid, samuti järjejutud, romaanid, filmid. Statistika andmetel veedab meie rahvas teleri ees keskmiselt neli tundi ööpäevas. Sel ajal ei aja me enamasti oma asja, vaid elame kaasa ekraanil hargnevatele sündmustele ja eludele.

Samal ajal jäävad tähelepanuta lähikondsed, kõnelemata puudest ja põõsastest kodu ümbruses ning teistest elusolenditest, kes samuti meie lähedust igatsevad ja vajavad.

Mis siis ikkagi on see tõeliselt minu oma asi, minu tegemine ja oma olemine? Koolitustel ja kohtumistel inimesi küsitledes selgub, et igaühel on olemas oma puu, põõsas või koht looduses, kus tunda end oodatuna, kust on kahju lahkuda, kus isegi kõlekülmal ja tuulisel päeval on turvaline ning soe olla.

See on paik, mis igatseb meiega koos olla ja tahab, et me sinna ikka ja jälle tagasi tuleksime. See võib olla lähedaste viimne puhkepaik kalmistul, kuid ka lapsepõlve mängupaik, muistne pühapaik või millegipärast meid välja valinud koht maastikul.

Aastatepikkune kogemus näitab, et inimesed suudavad sellise oma koha leida viie kuni kümne minuti jooksul ükskõik millisel maastikul.

Maailm ei ole võõras, kõle ja hoolimatu meie suhtes - vastupidi, alati leidub lähiümbruses koht, mis tahab meid lähemalt tundma õppida. Taolisele kutsele vastu tulles õpime ka ise palju nii iseenda kui ka maailma kohta meie ümber.

Tõeliselt omase paiga soojendavat väge on kogenud pea igaüks.

Sellises omas paigas on võimalik ajada oma asja - olgu selleks unistused, suhted lähedastega või äriasjad. Julgelt võib usaldada tundlikumadki saladused oma puule ja oma paigale, neid kõnetada nii mõttes kui häälega ja jälgida oma mõttevoolu, mille kaudu tuleb vastus.

Vahel tuleb vastus ka tuuleiili, linnuhääle või päikesepaistena.


Vajame toetust

Inimesele tuleb anda võimalus ajada oma asja teistega koos. Olen seda võimalust pakkunud, mõistmaks, et ühises ringis tegeleb igaüks oma asjaga, teisi pigem toetades kui segades.

Tavaelus tuleb end ju hoida nagu konservipurgis raudse seina taga ja iga isiklikum küsimus tõrjuda vastuküsimusega: "Mis see sinu asi on?" Alles siis, kui igaüks ajab oma asja ja talle on tagatud lugupidamine ning hoolimine teiste poolt, on võimalik oma asja ajades õppida ja leida toetust ka teistelt.