Püha regilaulus

Ettekanne 3.01.2008 Rakvere kirikus neljapäeva otsimiste avaloenguna

Regilaulu vanuseks arvatakse viimaste uuringute põhjal (Helimski http://helimski.com/2.221.doc ja Pentikäinen http://www.kent.ac.uk/secl/Div_conf/pentikainen.htm, ) üle seitsme ja poole tuhande aasta.

Selle hinnangu aluseks on oktomeetriline värsistruktuur, mis on iseloomulik mitmete rahvaste sakraallauludele. Põhja-Jäämere ääres elavate nganassaanide šamaanilauludele on iseloomulik kaheksasilbiline värsistruktuur, samas igapäevalaulude juures kasutatakse kuuesilbilist värsistruktuuri. Samasugust kaheksaosalist värssi leidub ka teiste samojeedirahvaste, hantide ja manside ning mordvalaste pühalauludes. Kaugemate rahvaste juures võib kaheksasilbilisi pühalaule leida veel Tiibetis ja Lõuna-Ameerikast ketšuade juurest. Nii on näiteks võimalik ketšua ehk inkade viisidel vabalt laulda ka meie regilaule.

Kaheksasilbilise sakraallaulu leviku põhjal antud uus, üle viie tuhande aasta pikemalt ajalukku küündiv hinnang regilaulu vanusele ei ole veel kümmet aastatki vana. See toetab sadakond aastat tagasi soome folkloristide poolt avastatud ühiseid motiive regilauludes ning India ja Sumeri rahvaste mütoloogias. Suure Tamme laulus leiduv lõik puu juurel magavast maost ja oksal istuvast linnust on sarnane Sumeri ilmapuu kirjeldusega, üle Eesti tuntud Haned kadunud laulus leiduv viis teise ilma olendite kõnelema saamiseks – neilt tuleb midagi käest võtta – sarnaneb Indias levinud sarnase uskumusega.

Nii on regilaul pühaduse hoidjaks, mis aitab muutumatult alal hoida ürgseid teadmisi ja keelekujundeid. Põnev on selle juures see, oktameetrilist värsistruktuuri võib võrrelda ristikujundiga. Neljaharuline rist viitab näiteks neljale ilmakaarele ja neljale aastaajale. Meie kinda-, tanu- ja vöökirjades laialt kasutatud kaheksaharuline rist seondub kaheksa ilmakaare ja aastaajaga. Taoline kaheksaosaline maailmapilt on iseloomulik ka teistele läänemeresoome rahvastele. Süvitsi on see välja arendatud Hiinas, Jaapanis ja Koreas, kust see tänapäeval ennustusraamatu I Ching’i, meditsiini, feng-shui ja astroloogia kaudu meieni on jõudnud.

Kuidas seda teadmist taolisest pühast töövahendist tänapäeval kasutada saame? Ehk on õigem öelda helilooja Veljo Tormise sõnadega, et regivärss pigem kasutab meid kui meie regivärssi. Tõepoolest on regivärsil vahel sügavalt lummav toime. Oleme kõik seda kogenud laulva revolutsiooni aegu, samuti laulupidudel. Ise kogesin seda kolm ja pool aastakümmet tagasi, kui hakkasin regilaule laulma. Küllap kogesid sama mitmed kirikuõpetajad nagu Jakob Hurt, Mattias Johann Eisen ja teised, kes algatasid ulatusliku regilaulude üleskirjutamise ja arhiveerimise enam kui sada aastat tagasi.

Mitmed luuletajad on püüdnud ka ise luua regivärssi. Paraku jääb nende kirjutatu enamasti alla rahvasuust üleskirjutatule. Parimate õnnestujatena võib nimetada Juhan Peegli, August Annisti, Eino Leino ja Villem Ridala loomingut. Villem Ridala kirjutas kokku 27000 värsilise poeemi Püha Rist, mille sisuks on neljas evangeeliumis kirjeldatud Jeesuse lugu. Seal on taas kokku saanud ürgne püha vorm püha sisuga.

Regilaulu laulmine on samas väga lihtne, kuid hästi laulmine nõuab eluaegset harjutamist. Parimate laulikute iga ulatub üheksa aastakümneni. Kaks nädalat tagasi esinesel jõulupühal meie hulgast lahkunud Hamburgi Ülikooli professor Eugen Helimski nimetas regilaulu vaimude keeleks. Vaimude keel on oluliselt mõjutanud nii keele arengut kui ka püsimist.

Püha Rist on regilauludes Jumalapoja võrdkujuks. Kohta, kus Püha Rist on ringutanud, jääb maha kuld ehk pühapaiste. Püha Risti kujundiks võib olla ka kaheksakand ehk Viru värav. Kaheksaharuline rist on seotud Päikese ja tähtedega – eks ole ju Päikegi täht! Kaheksa ilmakaart ehk tuult on Kaug-Idas ja Saamimaal seotud esivanematega. Kaheksasilbilise regilaulu laulmine võiks olla nii ka tähtede või Päikese keeles laulmine. Samas on ka Jeesus nii regilaulus kui pärimuses Päikese võrdkujuks.

Kui Päike ja tähed on püsivad ja kaheksaosalised, siis Kuu on meie pärimuses ja ka tegelikkuses pidevalt muutuv ja kuueosaline. Päike on seotud tulega, Kuu aga veega. Heaks Kuu sümboliks on lumehelbed. Meie pärimsue järgi jaguneb 29,53 päevane aeg samade kuufaaside vahel kuueks osaks ehk ajaks. Kolm neist on pehmed ajad ja kolm on kõvad ehk kalgid ajad. Pehmed ja kõvad ajad vahelduvad omavahel. Kuu loomise aeg ehk siis kaks päeva enne ja pärast loomist on pehme aeg. Järgneb viiepäevane noorekuu kõva aeg kuni esimese veerandini, sealt edasi noorekuu pehme aeg 5 päeva. Täiskuu aeg on kõva aeg, kaks päeva enne ja kaks päeva peale täiskuud. Siis tuleb vanakuu pehme ehk mäda aeg ja lõpuks vanakuu kõva ehk kaduv aeg. Siit on saanud nime ka kaduneljapäeva tähistamine.

Kaduneljapäev võib viidata ka kunagisele ajaarvamisele kuufaaside järgi. Viiepäevasest kadukuu nädalast arvati kõige suurem kaotav vägi olema eelviimasel ehk siis neljandal päeval. Sealt on oletatavasti kaduneljapäeva tähistamine edasi kandunud ka seitsmepäevasesse nädalasse ja nüüd ka Rakvere Kolmainu Kirikusse.

Saadame jõululoitsud teele!

Jõuluaeg saab tänase kolmekuningapäevaga läbi. Lisan siia päevaraamatusse jõulude eel 19.12.2007 Maalehes ilmunud mõtiskluse sõnaväest, mis toimib ka peale jõuluaega.

Maarahvast tuntakse vähesõnalise rahvana. Vanasõnagi õpetab, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Küllap on selle põhjuseks üks lihtne tõsiasi. Põhjamaise rahvana tunneme hästi sõnaloitsude mõju ja hoiame alateadlikult pigem keelt hammaste taga, sest teame, et teist loitsides pöördub osa sõnaväest ka meie enda juurde tagasi.

Sõna vägi Loitsuväega on meist siiski igaüks kokku puutunud, sest viimasel ajal kasutatakse seda sageli oma võimu teostamiseks. Küllap on edukad poliitikud ja agressiivsed ajakirjanikud ning reklaamifirmad just need, kes tänapäeval sõnaväge rohkem ära püüavad kasutada. Samas kutsuvad nad esile ka kannatadasaanute vastuneedmise, ja pole siis ime, kui mõni särav sõnameister äkki jalapealt kokku kukub.

Needmine on sõnaväe kuritarvitamine ja pöördub alati lõpuks ka needja enda vastu. Needmine seob nii needja kui neetu tihedalt üksteisega ning sellest keerisest välja tulemine kulutab palju aega ja jõudu.

Maarahvana peaksimegi kasutama pigem häid sõnu. Loits on ju üsna lähedane palvele. Huvitaval kombel on mõlemad sõnad oma kõla poolest seotud tule ja põlemisega – loits loitmisega ja palve põlemisega. Mõlema sõna taga on tegevus, mis muudab maailma meie ümber. Ühest õpetaja Harri Haameri jutlusest Tarvastu kirikus jäid meelde apostel Jaakobuse sõnad: “Teil ei ole, sest te ei palu.”

Maailm muutub, kui söandame paluda tal seda teha. Mida tulisem on meie palve, seda kiiremini saabub muutus. Kui palve on nii kuum, et lööb lausa leekides loitma, olemegi jõudnud loitsuni.

Hea ja tõhusa palve sõnastamine on suur oskus. Meil tõepoolest pole midagi, sest pahatihti me lihtsalt ei oska paluda. Või pigem on meie palvevägi pihustunud pisiasjadesse. Tihtipeale ka pahameele ja kadedusega segatud soovidesse, mida ise ei pane enam tähelegi. Ometi saavad ka sellised segased ja pahasoovlikud palved teoks, sest tegelikult saab teoks kõik, mida palume.

Ja kõik paha, mida kas või poolkogemata palume, saab teoks ja tuleb meie juurde peegeldudes tagasi, samuti nagu tuleb enda juurde tagasi ka kõik hea, mida ütleme ja palume. Selle poolest on jõulueelne aeg imeline aeg – me saame ise maailma sügavalt muuta, soovides ja paludes head teistele. Mida tulisem on soov, seda kiiremini jõuab see ka tagasi.

Hea loits Heaks loitsuks võib olla lihtne posti teel saadetud kaart ilusate soovidega. Selleks on ka hea sõna sõbrale, töötaja tunnustamine, vihamehele andestamine teda tänades, hädasolijate toetamine.

Muistseks jõulukaunistuseks on kaheksanurkne täht, kokku pandud männipeergudest, pilliroost või kõrtest. Selle nimeks on kaheksakand, aga ka viru värav. Lätlased kutsuvad seda koidutäheks. Saamid uskusid, et kui hõimlased ja sõbrad kõigis kaheksas ilmakaares meist head mõtlevad, kõnelevad ja laulavad, siis käib meie käsi hästi.

Mõtleme siis läbi oma sõbrad ja tuttavad kõigis ilmakaar­tes ja saadame oma head jõululoitsud aegsasti teele, et ka nemad jõuaksid oma loitsud meie poole teele saata!

Külaliikumine KODUKANT sai kümne aastaseks

1990ndate aastate alguse külaliikumise ideest on tänaseks kasvanud üks tugevamaid arendusorganisatsioone, mille keskmes on alt-üles protsessid ja inimeste kaasatus. Algusest peale on võtmerolli kandnud kohalikud inimesed, kes kõige paremini teavad ja tunnevad oma kodukandi vajadusi. Liikumisel Kodukant on püsivalt olnud kolm eesmärki: kohaliku omaalgatuse toetamine, väikeettevõtluse soodustamine ja koostöövõrgustike loomine.

Ümmarguse tähtpäeva puhul on ikka tavaks vaadata tagasi ja meenutada neid, kes olid alguse juures. Minu jaoks algas külaliikumine kümme aastat enne Kodukandi sündi, koos Ülo Vooglaiu poolt kokku kutsutud Pirgu Arenduskeskusega Raplamaal. Just seal kujunes välja hea koostöö Ruve Šanki ja Andrus Ristkokiga, kes hiljem olid külaliikumise ja Kodukandi ideede head ning tugevad toetajad. Palju head abi oli ka Raplamaa maavanematest Harri Õunapuust ja Kalle Talvistest, kes aitasid külaliikumise mõttel jõuda valitsusse, Riigikogusse ja teiste maavanemateni.

Viis aastat enne Kodukandi juriidilist sündi saime head nõu ja abi Rootsi külaliikumiselt „Kogu Rootsi peab elama!”, keskseks nõustajaks oli Staffan Bond Rootsi Maaülikoolist.

Rootsist saime mitmeid häid arengusuundi nagu teabetoad külades, ökovallad, naised külas, noored külas, ökoturismi algatus. Paljud neist suundadest on tänapäevaks jätkumas oma organisatsioonidega, kuid side Kodukandiga on alles. Rootsi koostöös oligi olulisim uute ja heade mõtete saamine ning söakus neid meil teoks tegema hakata. Kohati osutusime nõnda innukateks õppijateks, et rootslased nüüd meid nii teistele kui ka oma külarahvale eeskujuks toovad!
Rootsi arenguabi organisatsioon SIDA lõpetas omapoolse toetuse 1995. aastal. Nüüd oli vaja Eesti riigi samme. Kodukandiliikumise eestvedajad organiseerisid koostöös Rootsi Västernorrlandi (Dalarna) ja Jönköpingi (Smolandi) läänivalitsustega samal aastal maavanematele ja tolleaegsele regionaalministrile Ants Leemetsale õppereisi Rootsi, et näha, kuidas seal kohalikku algatust toetatakse.

Ülemere naabrite juures kogetu andis soodsa pinnase ühe edukama regionaalprogrammi Külaliikumise toetamise programmi sünniks 1996.a. Idee selleks leidsin Taanist, kus samalaadne programm käivitus edukalt mõni aasta varem. Pakkusin mõtte välja Siseministeeriumis Jaak Maandile, kes kohe haakus ja koos Ene Padrikuga tegi ära suure töö programmi käivitamiseks. Aasta hiljem tunnistati programm parimaks regionaalpoliitiliseks meetmeks. Tänaseks on see teada-tuntud kohaliku omaalgatuse programmi nimel all. KOA kannab regionaalpoliitikas ning kodanikuühiskonna arengu toetamisel väga suurt rolli.

Külaliikumine ei oleks võimalik, kui poleks inimesi küladest, kes tõeliselt hoolivad oma kodukandi käekäigust. Aino Valgmaa Jalase külast, Ants Tuuleveski Põllika külast, Toomas Massov Põrsaku külast olid esimesed tulihinged ja teiste õhutajad, igaüks omal kombel ja viisil. Ants ja Toomas olid kaasas Ida-Virumaal kõnelemas külaliikumisest Raplamaal. Seal võttis kuuldust tuld Lembit Tõnis Tudulinnast, kes kutsus kokku ka esimese Maapäeva 1996. aastal Ida-Virumaal.

I Maapäeva rühmatöödes süvenes teadmine, et aeg on küps asutamaks Kodukandi nimeline organisatsioon, mis nägi ilmavalgust 1997. aasta oktoobris Valgamaal Otepää Eesti külade teisel Maapäeval. See oli suur sündmus ja andis indu edasi liikumiseks.

Harjumaa külaliikumise eestvedaja Sirje Vinni tõi kaasa üle-euroopalise mõõtme, aidates 1998. aastal esitleda meie külaliikumist eesti juurtega sakslasest eurooplase Hannes Lorenzeni kaasabil Euroopa Parlamendihoone fuajees. Tõnu Otsason Hiiumaalt oli kolmanda Maapäeva korraldajaks ja teabetubade teema edasiarendajaks.

Kodukandi liikumise laienemisele ja selgemale vormile aitas tõhusalt kaasa Valgamaa mehe Ants Järvmägi ja ida-virulase Lembit Tõnise kutsel Kodukandi igapäeva tegevust eestvedama tulnud Eha Paas oma ennastsalgava ja pühendunud tööga. Samuti poleks organisatsiooni areng olnud mõeldav ilma Anne-Ly Aalde nõudliku ja täpse raamatupidamiseta.

Kodukandi liikumise edu on paljus tänu võlgu hulljulgete ideedega meestele ning kahe jalaga kindlalt maas püsivatele naistele. Esimeste hulgas olid algaastate juhatuse liikmed Tõnu Otsason, Ants Järvmägi, Lembit Tõnis, Helmut Hallemaa, Andrus Rekor jt. Ideedele keha andjateks olid jätkuaastate juhid Kaja Kaur ja Sirje Vinni koos paljude tublide naiste ja neid toetavate meestega kogu Eestist.

Kodukandi üks olulisemaid tegemisi on külavanemate koolitamine ja toetamine. Siiski on siin veel väga palju teha, et külavanemaid kuulataks ja nendega arvestataks kõigis omavalitsustes ja ka riigi tasandil. Praegu on selles osas erinevused erinevates Eesti osades õige suured. Ehk võiks olla lahenduseks see, kui külavanemad üle Eesti asja enda kätte võtaks ja omavahelisel koostööle aluse paneks. Häid toetajaid ja nõuandjaid leidub kindlasti paljudest organisatsioonidest ja erakondades.

Külaliikumine on jätkuvalt vastuvoolu ujumine – üldine arengusuund jätkub linnastumise poole, linnas on kõigi mugavustega elamine oluliselt odavam kui maal. Seda tänuväärsem on kõigi nende inimeste töö, kes möödunud aastate jooksul on hulganisti oma aega ja innustust pühendanud maa- ja külaelu jätkumisele.

Kõige suurem tänu Kodukandi olemasolu ja arengu eest kuulub eelkõige innustunud külainimestele üle kogu meie maa. Maal elamine pole lihtne. See nõuab pühendumist ja hoolimist oma kodukandist, nii inimestest kui ka loodusest. Rõõm on tõdeda, et möödunud kümne aastaga oleme suutnud üheskoos üksteist toetades kaasa aidata elu püsimisele maal, et Kodukandi liikumisest on saanud meie maa suurim maaelu eest seisjate organisatsioon.

Mens sana in corpore sana – terve vaim on terves kehas

Millegipärast oleme selle ladinakeelse vanasõna tõlkides ümber pööranud – terves kehas terve vaim. Küllap võiks siin vaidlema jäädagi, kumb on enne, muna või kana. Tegelikult pole vaja vaielda, vaid meelt mõlgutada. Ka meie vanasõnad on sageli ümberpööratavad – samamoodi mõttekad on „uni annab uue kuue, magamine maani särgi” kui ka enamtuntud „uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki”.

Vahe on vaid ütleja olukorras, kas on olulisem korra uneilmas ära käia, et asjadele uue pilguga vaadata, või on kõik juba selge, mida teha ning unele aega viitmata see kiiresti valmis saada.

Terve vaimu ja terve keha puhul on samamoodi. „Terves kehas terve vaim” ütleja usub, et kui keha treenitud ja nõtke on, tulevad terved mõtted sinna juba iseenesest. Põnev on see, et soomlased on vanasõna teistpidi tõlkinud – „terve sielu tervessä ruumissa”.

Mõtteks on see, et kõik kehalised hädad ja tõved saavad alguse katkikukkunud hingest või vaimust, mis kuidagimoodi tasakaalu saavutada püüdes keha ühte- või teistpidi haigeks teeb. Sedapidi vaadates tuleb alustada hinge tervendamisest.

Hinge tervendamiseks tuleb hinge tagasi tõmmata. Õhinal toimetades püüame sageli hinge sisse puhuda tegemistele ja olukordadele, mis ise hingata ei jaksa. Kui sellega üle piiri läheme, on nõnda väljaantud hinge raske tagasi tõmmata.

Hinge aitavad tagasi tõmmata head mõtted ja väega paigad. Ka taimed on tõhusad vaimu ning hinge tervendajad. Nii jõuamegi ringiga algusse tagasi – kui käime hingedeajal meile oluliste inimeste haudadele küünlaid panemas ning korrastame teisi väepaiku, saame nõnda enda ümbritsevat ruumi tervendades häid mõtteid ning paremat hingamist. Paremad mõtted tervendavad vaimu ja terve vaim teeb tervemaks ka keha.

Iga eestlase kodurahu on tähtis!!! EPL Online, 6. oktoobril 2007

Iga eestlane on tähtis... Kas on? Eestlasteks nimetame end alles 150 aastat, meie vanem nimetus enda kohta on maarahvas. Usk oma maasse ja kodusse on üks kõige kindlamaid – mu kodu on mu kindlus. Selle nimel oleme pidanud lahinguid, kodu rajamiseks pole kahju töötada kogu elu pangalaenu tagasi makstes. Üsna tavapärane ongi praegu, et noor Eestimaa ülesehitaja on võtnud laenu mitmeid miljoneid ja alles keskeas saabub aeg, kus ta võib rahumeeli kodumõnusid nautima hakata, aga kas selleks ajaks ongi enam inimest ja kas on ka kaunist kodu?
Ühel hetkel tuleb ”ettevõtlik ärimees” vallamajja, silmade ees sillerdamas petlik rahaving – ja tõmbab meie kodule ümber keskkonnakatastroofi hirmuvingu – ühesõnaga ehitab ”tehase”! Mida see toodab, milleks ja kas see ka Eestile kuidagi kasuks on, selle kohta on paks ”keskkonnamõjude hindamise” kaust. Siis saabub ”avalikustamine”...ja teade ”kus-te-siis-olite-kui-detailplaneering-algatati-nüüd-on-nii-palju-raha-juba-kulutatud-et-tagasi-asja-pöörata-ei-saa”. Ja ka ümbruskonna elanikele välgunool südamesse... Sinu kodu kõrvale rajatakse ”tehas”, mille võimaliku avarii korral pole sinu kodu enam tuhkagi väärt. Seni on enamus suuri keskkonnakatastroofe juhtunud inimliku eksituse tõttu, mida ei suuda ette näha ükski keskkonnaekspert. ”Tehas”, mis toodab midagi kuhugi, sunnib sind maksma kinni pangalaenu viimased miljonid, kuigi sinu maja hing langes just keskkonnamõjude avalikustamise hetkel nende miljonite võrra. Oma kodu maha jätta ei luba maarahva hing ja ega algse hinna eest müüa õnnestugi. Kuid hullem kui maksuorjus on pidev hirm keskkonnaohu ees. Pidev stressiving sööb südame, meie enda – eestlase südame!

Mulle meeldib enamsti kirjutada headest asjadest, sest meie maa on tõepoolest kaunis ja maarahvas uskumatult tark ja tubli. Aga ma ei mõista, kust tulevad need ametnikud ja ärimehed, kes loobuvad ajutise heaolu nimel meie maarahva kodurahust? Mida mõtleb see mees või naine, kes lubab keset küla ehitada suure Europrügila nagu omal ajal Lagujasse – keset küla 20 meetrise kõrguse mäe, nii et üks naaber ei näe haisva kuhila tagant enam teise kodu. Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa kaevata maapind tühjaks ja kuivendada veetuks põlevkivist, nii et külaelanikele tuleb joogivett vedada ja põllupind võib igal hetkel kaduda – rääkimata sinna uute kodude rajamisest. Nagu Mäetagusel. Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa raiuda maha põline puudeallee, mis on olnud stressileevendaja paljudele linlastele? Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa vedada ning hoida tsisternides naftat ja kemikaale läbi linna, kus elab kolmantik meist – eestlastest? Nagu Tallinnas. Ja mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa ehitada keset küla tehase, kus kasutatakse radioaktiivseid aineid? Nagu Sauel.

Ma arvan, et see inimene enne teeb kui mõtleb. Ja küllap on peamine põhjus selles, et me oleme unustanud ühe muistse maarahva tava – pidada kärajaid. Eestimaa Rohelised kutsuvad inimesi kokku avatud ruumi aruteludele Eestimaa erinevates paikades, kus kurdetakse hoolimatuse üle. Eeloleva nädalavahetuse kiiritamisteemalise avatud ruumi arutelu ajendiks on Saue kohalike elanike tunne, et neist ei hoolita.

Sama tunne on küllap vallavalitsuselgi, kelle meelest elanikud ei hoolinud õigeaegselt tehase rajamise avalikest aruteludest ning ka tehase omanikel, kelle arvates neile tehti hoolimatult takistusi tegevuse alustamisel.

Kohale tulles avatud ruumi arutelule pühapäeval, 7. oktoobril kell 12 Vanamõisa seltsimajja, Alliku külla, Allika tee 10 on võimalik kõigil osapooltel näidata, kas ja kuivõrd hoolitakse üksteisest.

Mikk Sarv, Erakonna Eestimaa Rohelised kogukonna eestkõneleja

Ristiusk ja maausk

Läbi aegade on vastandatud risitusku maausule ja vähem pühendatud tähelepanu ühisosa leidmisele. Kindlasti on taoline vastandamine olnud erinevatel poliitilistel põhjustel vajalik – küll lisavägede ja rahastamise kauplemisel ristisõdade aegu ning kiriku halvustamiseks nõukogude okupatsiooni aastatel.

Siiski on kindlasti ka ühisosa otsimine olnud oluline alates esimeste misjonäride tulekust meie maale – olid need siis iiri-šoti rändmungad esimesel aastatuhandel või erinevad ordud hiljem, alates benediktiinidest, tsistertslastest, dominikaanidest kuni frantsisklaste ja birgitiinideni. Ristiusu sõnumi väljendamine maakeeles ja maameeles eeldab sisseelamist ja sügavat mõistmist. Samas selgub nõnda ka ristiusu sügavam sisu.

Oluline osa nii preestrite kui munkade ja nunnade igapäevastest kohustustest hõlmavad palved. Erilisel kohal neist on korduspalved, mida tunnevad paljud religioonid. Teatud kindlaid palveid korratakse määratud arv kordi, aidates nõnda palvetaja meelel selgineda ning keskenduda palve sisule.

Üks tuntuimaid palvetsükleid on Roosipärja palved, mida palvetatakse järjekindlalt oktoobrikuus. Palvering jaotub kolmeks suuremaks osaks – rõõmurikkaks, valurikkaks ja aurikkaks pärjaks. Igaüks neist kolmest jaotub omakorda viieks saladuseks, mille üle palvetades mõtiskletakse.

Rõõmurikka roosipärja saladusteks on Gabrieli tervitus Maarjale, Maarja külaskäik Elisabeti juurde, Jeesuse sündimine, Jeesuse pühitsemine Templis ja kaheteistaastase Jeesuse leidmine Templist.

Valurikka roosipärja saladusteks on Jeesuse palvetamine Õlimäel, Jeesuse piitsutamine, Jeesuse kroonimine okaskrooniga, Jeesuse ristitee ja Jeesuse ristisurm.

Aurikka pärja saladused on Jeesuse ülestõusmine, Jeesuse taevaminek, Püha Vaimu saatmine, Maarja taevaminek ning Maarja kroonimine taeva ja maa valitsejannaks.

Igale saladusele mõeldes loetakse kõigepealt usutunnistus, siis meieisa palve, kolm maarjapalvet ning au olgu palve. Seejärel loetakse kümme korda maarjapalvet ja lõpetatakse taas au olgu palvega.

Maausu poolt vaadatuna on samuti olulised toimingud ja tegemised, mida tehakse kolm, viis, seitse või kümme korda. Kogu maailma tajutakse kolmeosalisena – alumine ilm annab jõudu ja tervist, keskmine ilm on toimimise ja tegutsemise ilm ning ülemine ilm annab tarkust ja otsustusväge.

Elusolendil peab olema viis väge ehk oskust – tal peab olema keel suus, meel peas, süda rinnus, südamel hing ja hingel eluase.

Kümme on terviklikkuse ja loomise mõõduks. Sõna kümme tähenduses kasutatakse murretes ja sugulaskeeltes ka sõna lugu. Lugu omakorda on seotud loomisega – mingi asja või nähtuse üle võimu saamiseks tuleb teada ja kõnelda ta loomise ehk sünnilugu.

Loo kõnelemise väge tajume tänapäevani enda ümber. Poliitikud elatavad end lugude kõnelemisega, samuti meedia ja reklaamitööstus. Lugude lummuses on televaatajad, samuti ka mängusõltlased. Ka kirik toimib teenistusest teenistusse lugude vahendajana. Kolme aasta jooksul loetakse kogu pühakiri kantslist ette ning laiendatakse-tõlgendatakse jutluste käigus. Jutluse kohta kasutatakse soome keeles sõna saarna, sama sõnatüvi tähendab vepsa keeles muinasjuttu.

Nõnda on ristiusu jutlustajad olnud maausulise maailmakäsitluse järgi muinasjutuvestjad ehk saarnajad. Muinasjutuvestjal oli meie muinasühiskonnas täita oluline osa – nad aitasid lugusid vestes teisi tervendada, tagada jahiõnne ja viljakust ning palju muudki.

Ole sõber looduse ja iseendaga

Tõlgime-toimetame rootsikeelset raamatut õuesõppest, esialgse pealkirjaga "Õue-elu õppimine", mis peagi trükki läheb. Peatükis, mille on kirjutanud Matz Glantz, Patrik Grahn ja Per Hedberg, leidub järgmine nõuanne, kuidas samm-sammult taas looduse ja iseendaga sõbraks saada:

"Kontakt loodusega on andnud mõtlemisainet ka tänapäevasele psühholoogiale ja loodusteraapia pooldajatele. Aluseks võetakse Harold Searles’i kirjutatud teooria, kus ta väidab et hingetrauma läbi elanud inimene vajab tagasipöördumiseks sobivaid tingimusi, mida just loodus võib pakkuda. Paranemine saab alguse lihtsalt looduse jälgimisest, selleks ei pea inimene üleliia pingutama.

Oluline on aspekt, et loodus ei esita inimesele nõudmisi. Kõige vähem tekitavad hirmu, agressiooni ja frustratsiooni kivid ja vesi, seejärel puud ja lõpuks loomad. Kivi ei esita nõudmisi, ei jäta sind maha ega peta sind. See lihtsalt on olemas, iseenesestmõistetav ja turvaline aastast aastasse. Küülik võib ära joosta ja ka surra, kuid ta ei tekita süütunnet, ei solva, ei ole kahekeelne ega valeta.

Pärast kriisi tuleb ennast uuesti leida. Kõige lihtsam on seda teha siis, kui su kaaslane on esiteks rändrahn, seejärel üks puu, siis aialapp ja lõpuks lemmikloom. Alles siis võiks asuda suhtlema inimestega – nendega, kes nad esitavad suuri nõudmisi. "

Viimaste hulgas on esikohal ikka ise - sinna ladestuvad kõik etteheited ja süüdistused nii oma elust kui eelnevatest sugupõlvedest. Nii on päris mõistlik korrapäraselt, kasvõi kord päevas või vähemalt nädalas olla isetu, olla üheskoos kiviga, puuga, loomaga, merega, taevaga.

Selline isetu olemine on sama tähtis kui ise olemine. Kui seda enam päevades ja nädalates pole, hääbub ka isena olemine olematusse.