Mis see sinu asi on?

Ilmunud Maalehes 1.10.2009

Asi on ka tegemine. Ütleme vahel: mis on minul sellega tegemist?

Ka vene keeles on asi tegemine - delo. Sama sõna tähendab äritehingut, mis inglise keeles on business.

See omakorda tähendab ka hõivatud olemist - I am busy - olen hõivatud. Millega olen hõivatud või mida ma teen või millist äri ma ajan - see on tihtipeale üsnagi tundlik teave, mida on enamasti tõesti mõistlikum enda teada hoida. Ja küsijatele on mõistlik vastata küsimusega: "Mis see sinu asi on?"


Elame oma elu

Tähtis on, et igaüks elaks oma elu ja ajaks oma asja. Paraku kaldume pahatihti unustama oma elamise ning asume õhinal elama teiste elu ja ajama asju, mis tõesti meisse ei puutu.

Kõige süütum vorm sellest on teleseriaalid, samuti järjejutud, romaanid, filmid. Statistika andmetel veedab meie rahvas teleri ees keskmiselt neli tundi ööpäevas. Sel ajal ei aja me enamasti oma asja, vaid elame kaasa ekraanil hargnevatele sündmustele ja eludele.

Samal ajal jäävad tähelepanuta lähikondsed, kõnelemata puudest ja põõsastest kodu ümbruses ning teistest elusolenditest, kes samuti meie lähedust igatsevad ja vajavad.

Mis siis ikkagi on see tõeliselt minu oma asi, minu tegemine ja oma olemine? Koolitustel ja kohtumistel inimesi küsitledes selgub, et igaühel on olemas oma puu, põõsas või koht looduses, kus tunda end oodatuna, kust on kahju lahkuda, kus isegi kõlekülmal ja tuulisel päeval on turvaline ning soe olla.

See on paik, mis igatseb meiega koos olla ja tahab, et me sinna ikka ja jälle tagasi tuleksime. See võib olla lähedaste viimne puhkepaik kalmistul, kuid ka lapsepõlve mängupaik, muistne pühapaik või millegipärast meid välja valinud koht maastikul.

Aastatepikkune kogemus näitab, et inimesed suudavad sellise oma koha leida viie kuni kümne minuti jooksul ükskõik millisel maastikul.

Maailm ei ole võõras, kõle ja hoolimatu meie suhtes - vastupidi, alati leidub lähiümbruses koht, mis tahab meid lähemalt tundma õppida. Taolisele kutsele vastu tulles õpime ka ise palju nii iseenda kui ka maailma kohta meie ümber.

Tõeliselt omase paiga soojendavat väge on kogenud pea igaüks.

Sellises omas paigas on võimalik ajada oma asja - olgu selleks unistused, suhted lähedastega või äriasjad. Julgelt võib usaldada tundlikumadki saladused oma puule ja oma paigale, neid kõnetada nii mõttes kui häälega ja jälgida oma mõttevoolu, mille kaudu tuleb vastus.

Vahel tuleb vastus ka tuuleiili, linnuhääle või päikesepaistena.


Vajame toetust

Inimesele tuleb anda võimalus ajada oma asja teistega koos. Olen seda võimalust pakkunud, mõistmaks, et ühises ringis tegeleb igaüks oma asjaga, teisi pigem toetades kui segades.

Tavaelus tuleb end ju hoida nagu konservipurgis raudse seina taga ja iga isiklikum küsimus tõrjuda vastuküsimusega: "Mis see sinu asi on?" Alles siis, kui igaüks ajab oma asja ja talle on tagatud lugupidamine ning hoolimine teiste poolt, on võimalik oma asja ajades õppida ja leida toetust ka teistelt.

Uku Masing 100 konverents Tartus

Täna peeti Tartu Ülikooli Muuseumis Uku Masingu 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi. Sain kuulata kaheksat ettekannet päeva alguses, esimesest kahest sugenes hulganisti mõtteid, mis väärivad edasimõtlemist.
Toomas Paul kõneles Uku Masingust ja Piibli tõlkimisest. Ta tõdes, et raamatute raamat liigitub tegelikult suulise kultuuri hulka, sest läbi aegade on Piibli põhikasutuseks olnud selle ette lugemine ja lahti mõtestamine.
Piibli tõlkimine on vaevaline, kuna see sisaldab väga erinevaid tekste - ilukirjandusest ja luulest juriidiliste tekstideni. Uku Masing on tõdenud, et tegelikult on Vana Testament tõlgitamatu, iga tõlge on üsna kaugel lähtetekstist.
Mõtlemapanev oli Toomas Pauli väide, et meie keeles on millegipärast vähe sünonüüme sõnale rõõm, ka see raskendab Piibli tõlkimist. Miks oleme unustanud rõõmu sõnad? Kas meil on neid kunagi rohkem olnud? Ei tea.
Lõpuks meenutas kõneleja Uku Masingu soovitust, et luuletusi tuleb ümber kirjutada käsitsi, vaid siis on võimalik tajuda luule rütmi ja olemust.
Järgmine kõneleja oli Arne Hiob, teemaks Uku Masing teoloogia avaral maastikul. Teoloogia lähtekohaks on algne, vahetu kogemus, mis on saadud meeltega tajudes või palveseisundis ekstaatilise kogemusena. Taoline kogemus on olulisem kui ükskõik milline selle kogemuse tõlgendus. Kõik tõlgendused ja kirjeldused on sekundaarsed, nii ka teaduslikud kirjeldused tegelikkusest. Sel teisesel tasandil, kirjeldustes võivad olla vastuolud teoloogia ja teiste teaduste vahel. Kõik ekstaatikud nagu Laozi, Budha, Kristus on tõelised teadlased, kes lähtusid vahetust kogemusest.
Tervemõistuslik maailmapilt lähtub kirjeldusest ja on seega mitte kogemuslik, vaid tõlgenduslik. Sellepärast kutsuvad eelnimetatud õpetajad parandama meelt ja lähtuma mitte tervest mõistusest, vaid vahetust kogemusest. Mõtlemine tuleb tuua ohvriks, kahjaks vahetule kogemisele – sacrificium intellectum. Uskuda tasub seda, mis tundub absurdne – credo quia absurdum.
Mõtlesin seejuures, et peaksime rohkem kasutama kõrvuti mõistega ohverdamine selle omakeelset vastet kahjamine. Ohverdamine tuleneb germaani sõnast off, mis tähendab ära. Millegipärast mõistame seda ilma jäämisena, kuigi kahjamise mõte on vastupidine – kes toob kahja, see ei kannata kahju, ei jää ilma see, kes endale saadut ka teistega jagab.
Tänud konverentsi korraldajatele!

Kätte maksmisest

Küllap on iga maal elanud inimene kogenud, kui raske on teisele maainimesele mingi teene eest tasuda. Maksmist või tasumist välditakse nagu katku. Ainus võimalus on osutada võrdväärne või ehk hinnalisemgi vastuteene – sokutada ukse veerde õunakott, meepurk või muud taolist.

Selle üle mõlgutamine viis mõttele, et oma südames tajume jätkuvalt meie head käekäiku juhtivaid jõujooni. Käsi isiklikku heaolu kujundava keskkonna tähenduses on õrn ja kergelt haavatav. Robustne maksmine ning osutatud teenuse mõõtmine ning hindamine halvab hea käekäigu.

Ehk sellepärast kasutamegi sõnu tasumine ja maksmine olukorras, kus üks pool on teisele armetult alla jäänud ning ähvardab tulevikus ootamatu ründega tugevama vastu tasakaalu taastada, öeldes: „Oota sa, ükskord ma tasun veel kõige eest!“

Ründe ootamatust kirjeldab väljend kätte maksmine. Maksmisega kätte lõhutakse rünnatava hea käekäik, tema elu tavakulgu sekkub ootamatult võõras ja vägivaldne jõud ning paiskab kõik segamini.

Siit ka taipamine – enda hea käekäigu tagamiseks tuleb kanda hoolt, et ka teiste käsi hästi käiks, siis pole karta ootamatuid ründeid ega kättemaksu. Mingil juhul ei tohi teisi nii alandada ja alla suruda, et nad enam midagi ei suuda teha – siis on varem või hiljem kättemaks tulemas.

AEG ON KÄES

Kus on Aeg, kui ta on käes? Ja mis on Käsi, kui aeg on tema sees?

Sõna käsi võib leida paljudes väljendites, kus ta tähendab muudki kui meie kehaliiget, ülajäset. Kui kõneleme käesolevast hetkest, ei mõtle me kindlasti mitte kehaosa. Ka päikese, vihma või külma käes olles ei kõnele me jäsemest. Pigem on kõneks meid ümbritsev keskkond.

Käsi keskkonna tähenduses on tundlikum, peenem ja isiklikum kui üldmõiste keskkond. Käsi on inimese lähiümbrus, mille oluliseks mõjutajaks ta on ja mis ka teda ennast oluliselt mõjutab. Iseloomulik on laialt levinud tervitusküsimus: „Kuidas käsi käib?“ Käekäigu all mõtleme inimese üldist toimetulekut. Kui käsi käib hästi, siis on kõik lähiümbruses toimuv inimesele soodne.

Siiski võib elamine ja olemine ka käest ära minna. Siis juhtuvad asjad, mida meelega teha ei tahetud, kõik käib võõriti ja kogemata. Taolises olemises ei taha keegi kaua olla. Et olukorda muuta, tuleb ennast uuesti kätte võtta.

Käsi keskkonna tähenduses on seotud meelega. Hea käekäigu korral juhtuvad meeldivad asjad, inimene on olukordadest üle, midagi ei juhtu kogemata, kõike tehakse meelega või koguni hea meelega.

Käekäiku laiemalt vaadeldes ilmneb, et me oma keeles kehaosadest kõneldes arvame nendele juurde ka neid ümbritseva keskkonna. Taolisteks kehaosadeks, mille nimes on ka lähiümbrus, on pea, kael, käsi, sõrm, selg ja jalg. Nii paneme mütsi pähe, mitte pea peale, samuti salli kaela, kindad kätte, sõrmuse sõrme, riided selga ja saapad jalga. Võiks arvata, et kõigi nende kehaosade ümber on oma mõjuväli, kuhu me kehakatted asetame. Kõige laiema tähendusväljaga on kehaosadest siiski käsi. Piltlikult väljendudes võib käsi vägagi kaugele ulatuda, kujutades inimese mõjuvõimu ulatust, ala, kus tema käsule kuuletutakse.

Kui aeg on käes, siis on meie mõjuväljas õige hetk toimimiseks. Aeg mõistena meie keeles tähistab pigem mingiks tegevuseks soodsate tingimuste kokkulangemist kui lineaarselt kulgevat mõõdetavat füüsikalist suurust. Aeg on nagu mull meie ümber – soodsad tingimused püsivad lühemalt või pikemalt, siis on see möödas ja tuleb kätte teine aeg.

Käesolevat hetke on võimalik muuta, kasutades laulmist, jutuvestmist, trummilöömist, pillimängu või tantsu. Kõik need tegevused muudavad oluliselt meie lähikeskkonda ja meeleolu. Teisenenud meel võib ulatuda tajuma teisi aegu ja hetki, looma nende vahel sidemeid ning mõjutama korraga mitmeid aegu ja keskkondi.

Seitsme hariunka hele isa minu lummuteli

Nende sõnadega algab handi karupeiede laul, mille Uku Masing minu palvel lauldavamasse eesti keelde tõlkis. Tõlge valmis 2. augustil 1976. Laul ise pärineb Loomingu Raamatukogu sarjas 1970. aasta augusti algul ilmunud laulikust „Leegajused“ (LR nr 28-30). Laulikus on laule kõigilt soome-ugri rahvastelt koos algtekstide, eestikeelse tõlke ja viisiga. Koostajaks oli Udo Kolk, nõuga olid abiks Aino Valmet, Richard Ritsing, Paul Ariste, Tõnu Seilenthal ja paljud teised.
Püüdsime sõpradega kohe peale lauliku ilmumist laulda võimalikult kõiki laule sealt. Komistuskiviks jäi avalaul, hantide Vooj aarõ, Karu laul. Udo Kolgi tehtud tõlge oli peaaegu lauldav, kuid ta möönis ka ise eessõnas, et laulu tõlkimisel tuli teha mitmeid lihtsustusi, eriti usundisse ja mütoloogiasse puutuvate sõnade osas. Seda põnevam asi tundus – kuidas saada jälile, mis lauluga õieti tegemist on?
Regilaulu lummusesse langesin 1971 sügisel, haarasin kaasa vennad Tõnni ja Heno, mitmeid bioloogiaõpingute kursuskaaslasi ja sõpru, kuni meist sai ansambel Hellero. Hellero laulmised köitsid omakorda lavastaja Jaan Toominga tähelepanu ja nii hakkasin tema stuudios käima. Umbes samal ajal otsis Jaaniga kontakti Uku Masing. Esimene kord läksime Uku Masingu juurde külla kahekesi koos. Selle külaskäigu tulemuseks oli Uku Masingu mitmekuine loengusari „Taevapõdra rahvaste meelest“ meie stuudiorahvale, mis on ilmunud raamatus „Keel ja meel.“
Loengud omakorda õhutasid huvi mõistatusliku Karu laulu vastu ja nii jõudsingi palveni tõlkida laul uuesti ja algtekstile lähedasemana, samas silmas pidades teksti lauldavust.
Uuesti tõlgitud tekst on sügav ja võimas. Siiski jõuab see pärale alles süvenemisel. Nõnda on ka Uku Masingu teiste tõlgetega. Tema koduküla rahvas olla olnud üsna rahulolematu Uku osalemisel tehtud Vana Testamendi tõlkega, arvates, et „Eenu Uugu on Piibli päris ära rikkunud oma tõlkega.“ Ometi avaneb Vana Testament Uku Masingu tõlkes palju sügavamalt ja ehedamalt kui varasem tõlge. Vaja on vaid süvenemist.
Karu laul algab Udo Kolgi tõlkes sõnadega: „Seitsmendast taevast unkalisest Valge Isa mind on saatnud.“ Uku Masingu tõlkes on alguslauseks: „Seitsme hariunka hele Isa minu lummuteli.“ Seitse hariungast viitab handi maailmapildile, kus seitse ilma on ülestikku nagu seitse püstkoda – siit ka seitsme püstkoja suitsuavad ehk hariunkad. Seitse pealistikku olevat ilma omakorda võivad märkida seitset põlvkonda, seitset täiskuud, seitset erinevat olemist. Seitse täiskuud aastaringis viivad uue olemiseni, pimedusest saab valgus, külmast ajast soe aeg. Pärimuse järgi saavutas sepp võlujõu, kui sama ametit olid pidanud seitse põlvkonda.
Läbi seitsme erineva olemise kiirgub Hele Isa, kes olendeid kehastuma lummab. Tean taolist lummamist, kuna olen ise olnud sügavalt lummutatud meie vanast regilaulust. Vaimu tööks ongi lummutamine, sest nii nagu meie igatseme vaimustumist, igatseb Vaim kehastumist. Mansi kirjaniku Juvan Šestalovi kirjeldab manside ja hantide pärimuslikku Karu sünnilugu. Karu oli algul taevas. Korra sattus ta nägema ilusat rohelist Maad allpool ja sellest alates mangus ta Isa, et see ta sinna saadaks. Lõpuks asetas Isa ta hälli, riputas köie otsa ja hakkas alla poole laskma. Tuul kandis hälli kord pimedasse ja külma Põhjalasse, kord jälle lämmatavalt kuumale Lõunamaale. Karu palus, et ta kas üles tagasi tõmmataks või Maa peale edasi lastaks. Lõpuks lastigi ta Maa peale. Sama piina ja vaeva on kogenud teisedki, kes Vaimu kehastajateks on saanud.
Maa peal naudib Karu elamist, ringi vantsimist ja söömist, kuni taevane naishaldjas pöördub ta poole oravanahkpehme palvega ja soovib, et Karu oma elu kingiks inimestele heaks kala- ja jahiõnneks. Uku Masingu õemees õpetaja Evald Saag jutustas, kuidas tema vanaisa enne puu langetamist samuti palus, et puu nõustuks talle tarbepuuks tulema. Ja puu oligi nõus. Evald lisas, et samamoodi anname me ju ka oma elu kunagi teiste heaks, kui seda palutakse.
Nii läheb ka Karuga. Ta teeb endale mõnusa talvepesa ja sukeldub unenägudesse. Ühe käpaga hoiab ta end sügavas unes, teisega rändab uneilmu mööda. Ühe silmaga hoiab ta ränka und, teisega imetleb une- ja haldjailmu. Üks kõrv peab kinni und, teine kuulatleb haldjailma, kuni saabuvad kütid ja talt elu võtavad.
Edasi kirjeldab laul pühade karupeiede käiku, kuni lõpuks Karu rahulolevalt peielistele ütleb: „Kaaj juw keemijõg juvõ, teie nüüd aina asulege.“
Uku Masing on nimetanud maailma kirjandusloome tippsaavutuseks handi kangelaslaule. Tõdemus, et vaid mõne tuhande elanikuga rahvas Obi jõe ääres taigas võib saada vaimus sedavõrd tõhusaks on heaks õpetuseks meile, kui pelgame oma rahva hääbumist.
Minu sügavaim tänu Heledale Isale, kes Uku Masingu kolmveerandsajandiks meie keskele lummuteli. Head vaimukiirgust kostub sellest elust eredalt meieni ka nüüd, veerandsada aastat hiljem ja küllap veel kauaks edasigi.

Karu laul

Seitsme hariunka hele
isa minu lummuteli (ojah); lummu-je(he)-teli, jne.
kuue hariunka hele
isa minu lummuteli (ojah).
Kõõmutava pikkhää suve
Tuurem toime toimeteli;
higitseva pikkhää suve
Tuurem toime toimeteli.
Sääski tungil vaevhää suve
10 Tuurem toime toimeteli;
parme tungil painesuve
Tuurem toime toimeteli.

Palju varesnokka rabu
loom see kõnniskelen läbi;
palju haraknokka rabu
loom see kõnniskelen läbi;
palju viissõrmpöialrahvast
loom see kõnniskelen läbi.

Tubli memme (nyyd) aemastatud
20 jonksukirja seitsetotsa,
jonksukirja kuuetotsa
loom see mina toime toimen.

Nyyd see siis mu nyydse järel
hõrerohtselt hääle maale
loom see välja astuskelin;
hõrepuiselt hääle maale
loom see välja astuskelen.

Loomatäone valvas hää meel,
kuidas see end kutsuskeleb: „kuidas“ = kuhu, mis jt.
30 hanekisa käärudele,
pardikisa käärudele.

Tubli (nyyd) memme aemastatud
sjoperhõbe (tubli) häässe venne
loom see end ma paigutelin (ojah);
tubli (nyyd) memme aemastatud
kaamahõbe (tubli) häässe venne
loom see end ma paigutelin;
salmilise (hää) varsikmõla
loom see kätte käpeldelin.

40 Palju (häid) voorte kibunmetsi
loom see kõnniskelen läbi (ojah)
palju (häid) voorte toomemetsi
loom see kõnniskelen läbi (ojah).
Oma tuupimata vatsa
loom see tuupi tuubiskelen (ojah),
oma tuupimata pauna
loom see tuupi tuubiskelen.

Tubli (nyyd) memme aemastatud
jonksukirja seitsetotsa
50 loom see toime toimetelen (ojah).

Muistse mehepoja (nyyd) raotud
seitsmel hirrel pandud kojast
Hinj(uurdi) tütar, patsik naajke (naaj ehk kabu)
sealt ta nyyd välja astuskeleb.
Nugiskarvmehe pehme palve
tema siisap palveteli:
„Koera jalga lõikuvasse
häässe kirmessygis aega
mitme mu nooli kandva (hää) uurdi
60 vee nyyd kala pyygiõnneks
sina varsti lamaskele,
laanelooma pyygiõnneks
sina varsti lamaskele!“

Nyyd siis selle nyydse järel
sygispoolne lyhipäike
lyhemaks mul lyhenemas.
Oravakarvsagelt härmahelbeid
neid see juba puistuteli.
(Oravakarvsagelt (häid) lumelemmeid
70 Neid see juba puistuteli.)

Looma voodit vesipadjust
loom see mina tavutelin;
looma voodi vesipadjus(e)
loom see mina tabadelin (ojah).
Muldset ritva ridvakoja
loom see mina toime toimen (ojah),
muldset hirt ka hirrekoja
loom see toime toimetelen.

Kui ma isaloomaks leenud,
80 viis siis syletäit ju sammalt
loom see mina talitelin;
kui ma emaloomaks leenud
neli siis syletäit ju sammalt
loom see mina talitelin.

Ränga une seitset nukka
loom see mina talitelen,
ränga une kuut hääd nukka
loom see mina talitelen.
Yks aga pool mu käpaloiva
90 keeritsvõru sõõrikilma
temap see ju kuulateleb,
keeritsvõru naajeilma
temap see ju kuulateleb.
Yks aga pool mu käpaloiva
ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.

Yks aga pool mu viratähte
100 keeritsvõru naajeilma
temap see ju silmitseleb,
keeritsvõru uurdiilma
temap see ju silmitseleb.
Nyyd yks pool mu viratähte
ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.

Yks aga pool mu kännutyygast
110 ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.
Yks aga pool mu kännutyygast
keeritsvõru naajeilma
temap see ju kuulateleb,
keeritsvõru uurdiilma
temap see ju kuulateleb.

Nyyd see siis mu nyydse järel
120 poruvärsik hännakpeni
seep see siin ju haugateli,
(põdravärsik muripeni
toop too siin ju haugateli).

Yheealist viis ju hääd meest,
yheealist kuus ju hääd meest
needap tulid tulemisi.
Muldset ritva ridvaukse
nemad siisap sulustelid,
muldset hirt ka hirrekoja
130 nemad siisap sulustelid.
Kõripyssi röökiv kõri
sedap see siis prahvateli.
Tuunghi tütre hägus kotta
loom see end ma asutelin,
Kalti tütre hägus kotta
loom see end ma asutelin.

Nyyd see siis mu nyydse järel
esmalt tulnud esmasmehe
(hiire moodi väikse uurdi,)
140 hiire kõrgu väikse uurdi
nime siisap teateldagu (ojah)!
Palju taevasadu riukeid
temap siis ka toimeteli,
palju taevasadu vempe
temap siis ka toimeteli.
Hiire moodi väikse uurdi
nime siisap teateldakse
Aasi külje seitsmes (hääs) linnas,
Aasi külje kuues (hääs) linnas.

150 Nyyd see siis mu nyydse järel
palju sadu kätekäändeid
nemad siisap toimetlevad.
palju sadu jalakäändeid
nemad siisap toimetlevad.

Kui ma emaloomaks leenud,
emalooma neli kinnist
taevani hyydes vallandasid,
taevani kiites vallandasid.
(Kui ma isaloomaks leenud,
160 isalooma viis ka kinnist
taevani hyydes vallandati,
taevani kiites vallandati.)

Nyyd see siis mu nyydse järel
karkselg metsatuunghi pojad,
nad siis kargud seljandelid.
toikaist rõngaskojakesse
nemad siis mu talitelid.
Yheealist kaks hääd uurti
taelatule, nõiavõiga
170 neile siisap vastalesid.
Sjoperhõbedat täis hälli,
kaamahõbedat täis hälli
loom see end ma asutelin.

Nyyd see siis mu nyydse järel
yhtekärssa kelgu kärssa
loom see end ma paigutelin.
Sadakoja kodakylla
loom see end ma talitelen.
Kylatäie paljud mehed
180 seitsmejärgulises hyydes
nad siis hyyatelevad:
„Sitketpihta soometslooma
meie siis nyyd talitleme!“

Nyyd see siis mu nyydse järel
hane(jalg)kõrgu häässe lauda
loom see end ma asutelen.
Palju ohvriroa häid vaagnaid
loom see mina maigutelen,
palju ohvriroa häid liudu
190 loom see mina maigutelen.
Paljud hääd mu tantsumehed
nemad siisap tantsisklevad,
paljud hääd mu tantsunaised
nemad siisap tantsisklevad.
Palju sadu kätekäändeid
nemad siisap toimetlevad,
palju sadu jalgekäändeid
nemad siisap toimetlevad.

Kui ma emaloomaks leenud,
200 emalooma neli ööd mul
nemad siisap lõpetelid,
isalooma viis ka ööd mul
nemad siisap lõpetelid.
Oma tuupimata vaka
loom see tuupi tuubiskelin,
oma tuupimata pauna
loom see tuupi tuubiskelin.
Palju sadu kätekäändeid
paljult juba silmitselin,
210 palju sadu jalgekäändeid paljult juba silmitselin.

Kaj juum keemijõg, kaaja juw jugõ!
Teie aina asulege!

W. Steinitz, Ostjakkische Volksdichtung und Erlährungen aus zwei Dialekten. 1. Teil. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused. Commentationes Litterarum Societatis Esthonicae XXXI. Tartu 1939, lk 309.
Leegajused. Soome-ugri rahvaste laule. „Loomingu“ raamatukogu 28/30 1970, lk 11. Transkriptsioon A. Valmet, tõlge U.Kolk.
+Uku Masing+
2.VIII 1976

Roheline alustab ja võidab

Maalehe reklaamlause taga on sügav tõde – seda kogeme igaüks igal kevadel. Rohelust tuleb iga päevaga juurde. Isegi saar ja haab on selga saamas rohelist leherüüd. Rohelisel erakonnal pole vaja välireklaamiks raha kulutada – põllud, metsad, haljasalad on kõik õiges värvitoonis!
Eelmisel nädalal euroliidu valimisdebatil Jõgeval kogesin taas, kuidas ka Eestimaa Roheliste head mõtted oma elu teiste erakondade suus edasi elavad ja arenevad. Roheliste Kodukava programmi, millega Riigikogu valimiste eel välja tulime, peavad enda omaks juba nii Rahvaliit kui Sotsiaaldemokraadid, ise vaieldes, kumb sellega enne välja tuli.
Roheliseks ei ole vaja saada. Me kõik sünnime rohelistena, osana sellest imepärasest ja elurikkast maailmast meie ümber. Roheliseks tuleb jääda, et tunda jätkuvalt sidet kõigi ja kõigega. Lapsed kõnetavad puid, putukaid, kõike, mis meie ümber. Nad pole veel unustanud, et me kõik oleme omavahel seotud. Nii, nagu meie kasutame loodust, kasutatakse ka meid. Oluline on selle juures vaid mitte unustada, et kõige tähtsam on elurikkuse hoidmine ja kasvatamine meie ümber. Kui maailm meie ümber meie tegevuse tulemusena muutub elurikkamaks ja rõõmsamaks paigaks, oleme õigel teel.
Selle taipamine kasvab nagu rohelus meie ümber kevade edenedes. Tootmine on võimalik oluliselt vähema energia- ja materjalikuluga. Elamine ja toitumine samuti. Ülekaalulisuse kiire levik arenenud maades on märgiks, et oleme valel ja haigel teel. Parim rohi tervenemiseks on roheline rohi, mitte valged tabletid ja pulbrid ning voolikuid pidi sissetilgutatud kange keemia. Taimed teavad, mida meil vaja on ja pakuvad end ise aitajateks. Õiged ja vajalikud ravimtaimed satuvad meie teele nii looduses kui mujal – meedias, raamatutes, poodides.
Rohelus rohib ja teeb terveks. Roheline tulevik on rõõmus paratamatus, mida õnneks mõistavad üha enam kõik poliitilised jõud.

Kärajad ja käramine

Kõik head asjad maailmas on ümmargused. Päike on ümmargune, Maa on ümmargune, Kuu on ümmargune. Meie esimene toitja, ema rind on ümmargune. Küllap sellepärast kogunesidki inimesed ammustel aegadel RINGI, kui tahtsid midagi olulist lahti arutada ja hea otsuseni jõuda. Ringi kaasnimeks on olnud kera või ka kära, millest ongi tuletatud taoliste arupidamiste muistne nimi KÄRAJAD. Sõna ainsuse vorm on KÄRA. Kärajad tähendab seega mitmeid, korduvaid kokkuistumisi sama asja selgeks arutamisel.

Soome keeles tähendab sõna kärajad kohut ja kohtupidamist. Arvata võib, et tihtilugu võis arutelu üsnagi häälekaks kujuneda. Meie tänapäeva eesti keeles ongi kära ainsaks tähenduseks jäänud vali, häälekas kisa. Ehk on see ka põhjuseks, miks me enam asju ringis ei aruta ja oleme tühja käratsemise kaugele ja kõrgele, näiteks Toompeale pagendanud.

Kisa ja kära on nüüd küll kaugel ja kõrgel, kuid aina rohkem meid endid puudutavaid olulisi asju jäävad läbi arutamata ja mõistlikult otsustamata. Siit koorubki mõte – ehk on lapsepesuveega ka laps minema visatud? Püüdkem taas leida tühjale kärapidamisele eelnenud aegade arukate arutelude viisi, mis aitab inimestel kokku saada näost näkku, nii, et keegi ei ole ülemal ega alamal, et igaühe sõna maksab ja loeb.

Selline taas ellu kutsutud käramiste vorm on juba üle kahe aastakümne teinud võidukäiku üle maailma nime all AVATUD RUUM (Open Space Technology). Ka meil Eestis olen avatud ruume korraldanud alates 2002. aasta suvest. Tulemused on lootustandvad. Üle kogu maa on levinud õuesõppe liikumine, mis on alguse saanud avatud ruumidest. Hämmastavalt lühikese ajaga jõudis kuue saadikuga Riigikogusse avatud ruumide toel kokku tulnud erakond Eestimaa Rohelised. Paljud riigiasutused ja äriettevõtted on kogenud avatud ruumide värskendavat ja lahendusi pakkuvat toimet.

Minu Eesti mõttetalgutel esimesel mail on võimalus üle kogu maa tutvust teha vanal heal ringisolemisel põhineva arutelude viisiga ehk kärajatega ning see taas meie ellu tagasi tuua. Igaühe mõte on oluline, igaühe sõna maksab!