Avatud ruumi märk

Eesti avatud ruumide 10. aastapäeva märk: Märk on kunstnik Loit Jõekalda edasiarendus Karja kiriku laemaalingust. Must ja valge jalg käivad teed nagu öö ja päev, sellest käigust võrsub kolmandat teed käiv jalg. KA avatud ruum on tõhusaim kahe ja poole päevasena, kaks päeva arutatakse lahti, kolmandal päeval pannakse kirja tulevikutegemised.

Mikk Sarv: kuidas vanast saab uus - Arvamus

Mikk Sarv: kuidas vanast saab uus - Arvamus

Hädaitk ja võidulugu

Kahetsemine parandab meelt. Sõna otseses mõttes. Ülekohus, mida oleme tahes või tahtmata teinud, tuleb ikka ja jälle ka endale meelde ning rikub meeleolu. Parim, mida siis teha saab, on meelde tõusvale minevikule selgelt ja julgelt otsa vaadata, andeks paluda ja kahetseda, et nõnda läks. Kahetsemine tähendab kaheks lõikamist. Andeks palumine ja vabandamine teebki vabaks. Veelgi parem on tänamine õppetunni eest. Nii leiab minevikumälestus rahu ja ei püüa enam oma häda ja valusõnumit kisendada tänapäeva tegemiste ning tulevikuunistuste vahele. Katoliku kogudustes pakuvad preestrid kahetsuse kuulamise ja andestamise teenust, kehastudes seejuures ise Looja kõrvaks. Sügavalt südamest tulev kahetsus jõuab pärale alati, isegi siis, kõnelda oma lemmikpuule, kivile, merele, maale või taevale. Taoline tahapoole vaatamine ja rahu tegemine on vajalik alati, kui midagi musta möödunust endast märku annab ja kõnetab. Samas ei tohi mineviku valusid ikka ja jälle torkida. Mis olnud, see olnud. Muistse ülekohtu tänapäeva toomine hädaitkuna seitsmesaja-aastasest orjapõlvest, küüditamisest ja okupatsioonidest kannab ja loob valu edasi. Kordades olulisem sellest on oma võiduloo ülerääkimine ikka ja jälle. Villem Reimann sõnastas 1916. aastal Eestimaa orjusest vabastamise 100. aastapäeva kõne pealkirjaks “700 aastat kultuuritööd”, kirjeldades kultuurilisi ja tehnilise uuendusi, millega meie rahvas nende aastate jooksul kokku puutus ja millest õhinal õppust võttis. Nendeks olid vesiveskid, müüriladumisoskused, uued aed- ja köögiviljad, mis kloostrite kaudu meie esivanemateni jõudsid ning muud. Villem Reimanni ajaloonägemust kokku võttev kõne oli tõeline võidulugu, jutustus toimetulemisest ja hakkamasaamisest kõige kiuste. Võimsa võiduloo lõi meile Lennart Meri oma filmidega “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled” hõimurahvastest ning romaanidega #Hõbevalge” ja”Hõbevalgem”. Võidulooks on meie regivärsiline laululooming, selle tagasitulek Veljo Tormise koorimuusikas, Arvo Pärdi tunderikas muusika, meie laulupeod, prügikoristustalgud. Võidulugu ununeb, kui me seda ise ikka ja jälle üle ei jutusta. Meist igaühel, igal perel, suguvõsal, külal, linnal, ettevõttel ja ühendusel on oma võidulugu, mis vajab uuestirääkimist. Võidulugu pääseb mõjule, kui hädaitk on itketud, kahetsetud, tänatud, andestatud ja andeks palutud. Siis on süda puhas ja hääl võimas võidulool kõlada laskmiseks. Möödunud aegade võidulood on talletatud muuseumitesse ja arhiividesse. Kuid selleks, et need jätkuvalt toimiksid, tuleb neid järjepidevalt uuesti rääkida. Mitmedki võidulooks kavandatud ettevõtmised on hääbunud unustusse, teised on siiski suutnud ajaga sammu käia. Jätkuvaks võidulooks on meie laulupidude tava, mis nüüd ka UNESCO maailmapärandiks on saanud. Üsna unustatud on aga laulupidudega seotud Tartu Peetri koguduse asutamise võidulugu. Esimese laulupeo pidamise aastal 1869 tuli rahvas kokku innustunud mõttega asutada kogudus ja ehitada eestlaste oma kirik laulupeoplatsi äärde. Plaan oli suurejooneline. Vähesed teavad tänapäeval, et see kirik on üks meie iseolemise ja iseseisvuse monumente. Ene Puusemp kirjutas Peetri koguduse ajaloo kohta ajalehes Postimees 2007. aastal: “Kiriku juurde kuulusid I ja II pihtkonna pastoraadihooned (hävinud sõjas 1944) ja leeri- ning koolimaja. Kogudus on olnud läbi aegade eestluse kasvataja ning hoidja. Linna võõrkeelses kultuurimiljöös anti siin noorsoole esmakordselt eestikeelset haridust. Nõukogude ajal oli kirik tugipunktiks protestimeeleavaldusest osavõtnud koolinoortele nende kogunemistel Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi hauale kiriklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel. 1912.a. oli koguduses 22378 liiget, ent esimesel iseseisvusajal ulatus arv 27000-ni (ca pool linna tolleaegsest elanikkonnast). Pärast inimkaotusi sõjas ja sõjajärgselt kahanes liikmeskond järk-järgult, nõukogulike survemeetodite rakendamisel aga suure kiirusega. N.Hruštšovi ajal alguse saanud ja L.Brežnevi ajal väljatöötatud ateistliku survepoliitika tulemusena oli 1985.a. koguduses vaid 483 annetajaliiget.” Peetri kiriku edulugu on jätkumas tänu soojusettevõtja Tiit Veeberi annetustele, mis tõid sooja kirikusse ja vaskpleki katusele. Tänavu 26. aprillil meie hulgast lahkunud Tiit Veeberi nii isa- kui emapoolsed suguvõsad olid olnud 140 aasta jooksul koguduse liikmed. Tema ettevõtted tootsid aastas kasumit enam kui sada miljonit krooni. Üheksa kümnendikku sellest edust oli tema meelest mitte tema enda, vaid Jumala teene. Nii oli tema jaoks endastmõistetav osa sellest anda kiriku katuse vaskplekiga katmiseks. Edu on nakkav. Kui väldime tarbetut hädaldamist ning kõneleme söakalt edasi meie edulugusid, nende hulgas meie oma laulupeokiriku edulugu, siis imbub edu ka meie endi tuleva aasta tegemistesse.

Mikk Sarv: maailmalõpu(l)ootus - Arvamus

Mikk Sarv: maailmalõpu(l)ootus - Arvamus

Kuidas edasi?

Külaliikumise Kodukant säderahvas pani minu avatud ruumis Olustvere lossi kaminasaalis kirja ligi sada mõtet, kuidas olla toeks kogukondlikkuse arengule nii maal kui linnas. Ees on aeg, kus meie taasiseseisvunud rahvusriik saab saja-aastaseks. Oleme riigina olemas tänu üksteise toetamisele ja aitamisele. Paljude külaseltside jaoks on lähiaastad parajaks katsumuseks - europrojektide rahavoos on paariaastane vahe. Samas on seltse, kes põhimõtteliselt keelduvad projektitamisest ning arendavad oma kogukonda vaid iseteenitud raha ning vabatahtliku tööga. Samamoodi ehitati üles meie riiki sada aastat tagasi. Lood sellest, kuidas käis oma rahvusriigi loomine läbi kodanikualgatuste, seltside ja koolide, saab meieni tuua meie rahvusmuuseum. Rõõm on lugeda, et uue muuseumihoone uksed avatakse 2016. aasta sügisel. 2016. aasta 23 mail möödub rahva pärisorjusest vabastamisest 200 aastat. Sada aastat tagasi tähistati seda mitmete kõnekoosolekutega. Villem Reiman tegi oma kõnes "Seitsesada aastat kultuuritööd" Tallinna Reaalkoolis kokkuvõtte oma uurimustest meie rahva vaimuelu arengu kohta möödunud sajanditel. Asjalikult ja enesehaletsuseta kirjeldab ta uute töövõtete ja Euroopa vaimuhariduse jõudmist meie rahvani. See kõne väärib kindlasti taasavaldamist, nii nagu paljud teisedki Villem Reimani kõned ja artiklid. Oleme tugev ning üksteist toetav rahvas. Läbi sajandite on meid alandatud, meie keelt ja vaimsust alaväärseks peetud. Taoline alavääristamise vaim ärkab vahel ellu meis endiski, kui seatakse kahtluse alla Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmisehitamine või meie rahva jätkusuutlikkus üldse. Õnneks on see õel alandamine ja alavääristamine hääbumas üksteise aitamise, toetamise ning tunnustamise ees. Eesti Rahva Muuseumist saab meie vaimuelu keskus, mis toetab meie kogukondlikku ühtehoidmist ja üksteise toetamist läbi tulevaste sajandite.

Pimenemise lävel

Ööd on nüüd pikemad kui päevad. Mihklipäevale nimeandja, peaingel Mikael seisab mõõgaga pimeduse väraval ning kaitseb kõiki valguseolendeid pimeduse ohtude eest. Kuid ka pimedus on vajalik. See annab puhkuse ja puhastuse, ilma milleta pole puhkemist uude kasvamisse valge aja taastumisel. Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi. Muidugi meeldib pimedus ja vaikimine ka neile, kes hauvad kurja. Selleks ongi pimenemise lävele vaja mõõgaga kuju, kelle nimeks on heebrea keeles ‘see, kes on nagu jumal’ – just see on nime Miikael tähendus. Temale mõeldes saame ka ise olla oma mõtete ja unistuste valvajaks, mõõk peos, et lõigata läbi hirmud ning masendus. Hoida ja hellitada tasub mõtteid ning unistusi, mis viivad edasi kasvamisse. Tegelikult on olemas tee heasse kasvamisse mistahes unistusel, oluline on vaid tajuda pimeduse piiri. Unistused, mis külvavad ja kasvatavad valu ning meelehärmi teistes, peegeldavad selle varem või hiljem tagasi. Õieti algabki järgmise aasta kasvamine õrnalt ja tasahilju juba praegu. 1342-1699 tähistati Venemaal uue aasta algust 1. septembril, on teisigi rahvaid, kel aasta algab juba sügisel. Taipamine, et pimenemine on uue algus, on eluliselt oluline meile kõigile. See säästab meid pimedusest tulenevast masendusest ning teeb ruumi mõtetes tärkavale valgusele. Seda võib pimestada kunstvalgus meie ümber. Nii nagu tulevalgel on raskem uinuda, kaob tänavalgustusse taevatähtede sära. Tähed on tähtsad, tähtis on ka vahetu silmside nendega, samuti majesteetliku Linnuteega, kus meie tähesüsteemi sajad tuhanded tähed sügisõhtuti kõrge helenduva kaarena üle taeva kaarduvas vöös nähtaval on. Ehedalt saab seda imetleda vaid väljaspool linna, lagedal väljal või vee peal. Unistamiseks ja kasvamiseks on vaja ka vaikust. Sellestki jääb vajaka meie linnades ja kodudes, kus ikka on urisemas külmkapp, õhksoojuspump, pesumasin, nõudepesumasin, arvuti jne. Enamasti ei pane neid kõiki ju tähelegi, meie aju suudab pidevad sumisejad-surisejad kuuldeväljast kustutada. Kui kui teritame kõrva kuulma, mis ümberringi kostub, siis paljastuvad kõik surisejad ja tiksujad. Ja alles siis selgub, kui õndsalik on olemine pimedas metsatalus ilma elektrita, väljaspool mobiililevi. Tänapäeva elukorralduse juures on taolisse paika jõudmine ja seal pikemalt olemine üha kallim, lausa luksus. Ometi tasub see end ära. Ja kui olla valmis olema silmitsi metsaeluga ja jala käimisega, ei peagi taoline käik nii võimatult kallis olema. Tegelikult on maa ja mets täis paiku, mis igatsevad saada meiega kokku. Igakuistel meelerännukursustel Tartus leiavad kõik osalejad poole tunni jooksul isegi linnamaastikus puu või kivi, kellel vägagi palju õpetlikku on otsijale edasi anda. Ammugi siis veel metsas või rannas. Me ei ole maailmas üksi, nii nagu meid hoiavad elus unistused ja tahtmine õppida tundma teisi, tahavad ka teised, nii kehalised kui vaimolendeid meiega kohtuda ning meid tundma õppida. Pimenev ning vaikseks jääv sügisaeg on selleks parim.

Soome sild läbi aegade

Eesti ja Soome alade vaheline halduskoostöö võib ulatuda ajaloos kaugemale kui me söandame mõelda. Hea on seda tõdeda nüüd, kus kahe riigi vaheline koostöö on üha tihenemas.

Põhjamaade kohalikule omavalitsusele pandi õiguslik alus Rootsi kuningas Magnus II Erikssoni valitsemisajal 1319-1364. Kuninga võim ulatus tollal Gröönimaast ja Islandist kuni Laadoga ja Äänisjärveni välja. Oluline oli võimu kindlustamine rannikutel, et kaubateedel liiklevate laevade meeskonnad leiaksid häda korral omakeelset abi rannaküladest. Sellega on seotud rannarootslaste elama asumine Soome lahe randadele ja saartele.

Samal sajandil toimus ka meie ajaloo pöördeline sündmus, Jüriöö ülestõus. Taani kuningas oli pantinud Harju- ja Virumaa Saksa Brandenburgi krahv Ludvigile. Kuna kuningavõim oli nõrk ja oli karta maa mahamüümist Saksa Ordule, otsisid väikevasallid, kelle hulgas oli ehk ka eestlasi, liitu noore Rootsi kuningaga.
Jüriöö sündmuste õhutajaks võis olla üsna sarnane, kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skoones hargnenud lugu. Peale talurahva ülestõusu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks Magnus II Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. aastal ja ostis taanlaste poolt Holsteini sakslastele panditud maa 1343. aastal 34000 hõbemarga eest vabaks.

Ka Põhja-Eesti ja Tallinn olid tollal Skoone keskuse Lundiga tihedalt seotud. Tallinna piiskop Olav käis 1328 sisse õnnistamas Ystadi kirikut Skoones. Piiskop Olav oli seotud eestlastest ülikutega, ta vangistati jüriöö sündmuste käigus Paide ordulinnuses koos nelja eestlasest kuningaga, nagu kirjutab ordukroonika. Oletada võib, et ta oli ennegi eestlastest kuningatega kokku puutunud ning neile ka skoonemaa loost rääkinud. Eesti ala oli tollal jagatud kolme võimu vahel. Harjumaa ja Virumaa kuulusid Taani kuningale, Tartu- ja Saare-Läänemaa otse paavstile alluvatele piiskopkondadele ning Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa Saksa Ordu Liivimaa harule. Saksa orduvennad olid alatihti vaenujalal piiskopkondade ja Padise tsistertslaste kloostrivendadega, nagu toob esile Uku Masing oma raamatus “Vaskuks ja vikaaria Lohult.” Uku Masing oletab, et jüriöö sündmuste taustaks oli Harjumaa ja Virumaa vasallide soov vabaneda saksa orduvendade vägivallatsemisest alistades Liivimaa Ordu. Selleks toimiti koostöös Taani asehalduri, piiskopkondade ja Padise kloostriga. Tuge otsiti ka Rootsi kuningalt, kes saatis Tallinna reidile appi Turu ja Viiburi foogtid laevastikega.

Kahjuks jäi soovitud eesmärk saavutamata. Harjumaa ja Virumaa müüdi 1346. aastal 19000 hõbemarga eest Saksa Ordule, kes jättis maa hallata Liivimaa Ordule. Rootsi kuningas annetas peale jüriöö sündmusi Padise kloostrile ulatuslikke alasid ja õigusi Soome lõunarannal Turu lähistel, Vantaa jõesuudmes ja Porvoos. Vantaa suudmealale tekkis hiljem Helsinki linn, mis 1812 sai Soome pealinnaks. Uku Masing kirjutab oma raamatus, et paljud jüriöö sündmustes osalenud eestlased võisid pageda Padise kloostri toel Soomemaale. Tõenäoliselt said neist kloostri alade haldajad Lõuna-Soomes. Jäljena sellest on Turu ümbruse kohalik soome keelemurre lähedane eesti keelele.

Ranna-alade rahva koostöö Eesti ja Soome vahel on kestnud läbi aegade, nii nagu ka poliitiline koostöö. Soomlased osalemas meie Vabadussõjas, meie mehed osalemas Soome Talvesõjas ja jätkusõjas, noored, haritlased ja paljud teised õppimas, õpetamas ning töötamas üksteise juures mõlemal pool lahte. Õppides tundma Soome lõunaranna haldusajalugu võime sealt leida ehk jälgi meiegi esivanemate mõttetööst ja otsustamisoskustest. Rõõm on selle juures tõdeda, et Soome laht pole enam meie rahvaste lahutajaks, vaid tõeliseks koostöö ning üksteiselt õppimise sillaks.