Mõnu ja ülisuutlikkus

Mõiste mõnu üheks määratluseks võiks olla parima tulemuseni jõudmine vähima jõukuluga. Nii on hõlmatud ka sõna varasem tähendus, mis oli dünaamilisem kaasaegsest, rohkem seotud liikumise ja tööga. Tänapäeval on sõna peamisteks seosteks tegevuseta olek ning joovastavate ainete mõju.
Küllap oleme kõik kogenud, et vahel asjad ja tegemised laabuvad ning vahel need takerduvad. Kui kõik jookseb nagu iseenesest, ongi mõnus. Jõudu ei kulu, raha ei kulu, aga kõik on tehtud. Ehk see ongi olukord, millest unistades lauldi: oleks mu oma olemine, teiseks minu tegemine – olukord, kus keegi ega miski vahele ei sega, kõik kulgeb mu oma unistuste ja mõtlemiste kohaselt. Ja kui on nõnda, siis suudame palju, isegi ülimalt palju. Ülisuutlikkuse eelduseks on seega võimalikult vähene sekkumine inimese unistustesse ja nende teokstegemisse.
Ometigi elame maailmas, kus ikka veel usutakse kontrolli ja sekkumise tõhususse juhtimises. Meie keeles on vaid üks täht erinev sõnades juhtimine ja juhtumine. Parim juhtimine on see, mis viib ülisuutlikkuse ja isejuhtumiseni. Vanasti lauldi niitmisest: vikat niidab, ma vilistan. Õigel aasta- ja päevaajal terava ja korras vikatiga niites pole jõudu vaja – vikat libiseb iseenesest läbi rohu. Vikat on pinnimise ja luiskamisega juhitud isejuhtumise teele, nii nagu niitjagi on end juhtinud jaanipäevaeelsele kastemärjale heinamaale koidutundideks, kui rohi on kõige õrnem.
Selline asjaolude ühtejuhtumine, mis võimaldab mõnuni jõudmist, on iseloomulik kogu Kõiksusele, aatomi tuumaosakestest galaktikate kettideni. Kõike olevat iseloomustab tung kooskõla, koostöö ja mõnususe poole. Mida enam on sekkumist ja kontrolli, seda kaugemale jääb ülisuutlikkus.