Pimenemise lävel

Ööd on nüüd pikemad kui päevad. Mihklipäevale nimeandja, peaingel Mikael seisab mõõgaga pimeduse väraval ning kaitseb kõiki valguseolendeid pimeduse ohtude eest. Kuid ka pimedus on vajalik. See annab puhkuse ja puhastuse, ilma milleta pole puhkemist uude kasvamisse valge aja taastumisel. Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi. Muidugi meeldib pimedus ja vaikimine ka neile, kes hauvad kurja. Selleks ongi pimenemise lävele vaja mõõgaga kuju, kelle nimeks on heebrea keeles ‘see, kes on nagu jumal’ – just see on nime Miikael tähendus. Temale mõeldes saame ka ise olla oma mõtete ja unistuste valvajaks, mõõk peos, et lõigata läbi hirmud ning masendus. Hoida ja hellitada tasub mõtteid ning unistusi, mis viivad edasi kasvamisse. Tegelikult on olemas tee heasse kasvamisse mistahes unistusel, oluline on vaid tajuda pimeduse piiri. Unistused, mis külvavad ja kasvatavad valu ning meelehärmi teistes, peegeldavad selle varem või hiljem tagasi. Õieti algabki järgmise aasta kasvamine õrnalt ja tasahilju juba praegu. 1342-1699 tähistati Venemaal uue aasta algust 1. septembril, on teisigi rahvaid, kel aasta algab juba sügisel. Taipamine, et pimenemine on uue algus, on eluliselt oluline meile kõigile. See säästab meid pimedusest tulenevast masendusest ning teeb ruumi mõtetes tärkavale valgusele. Seda võib pimestada kunstvalgus meie ümber. Nii nagu tulevalgel on raskem uinuda, kaob tänavalgustusse taevatähtede sära. Tähed on tähtsad, tähtis on ka vahetu silmside nendega, samuti majesteetliku Linnuteega, kus meie tähesüsteemi sajad tuhanded tähed sügisõhtuti kõrge helenduva kaarena üle taeva kaarduvas vöös nähtaval on. Ehedalt saab seda imetleda vaid väljaspool linna, lagedal väljal või vee peal. Unistamiseks ja kasvamiseks on vaja ka vaikust. Sellestki jääb vajaka meie linnades ja kodudes, kus ikka on urisemas külmkapp, õhksoojuspump, pesumasin, nõudepesumasin, arvuti jne. Enamasti ei pane neid kõiki ju tähelegi, meie aju suudab pidevad sumisejad-surisejad kuuldeväljast kustutada. Kui kui teritame kõrva kuulma, mis ümberringi kostub, siis paljastuvad kõik surisejad ja tiksujad. Ja alles siis selgub, kui õndsalik on olemine pimedas metsatalus ilma elektrita, väljaspool mobiililevi. Tänapäeva elukorralduse juures on taolisse paika jõudmine ja seal pikemalt olemine üha kallim, lausa luksus. Ometi tasub see end ära. Ja kui olla valmis olema silmitsi metsaeluga ja jala käimisega, ei peagi taoline käik nii võimatult kallis olema. Tegelikult on maa ja mets täis paiku, mis igatsevad saada meiega kokku. Igakuistel meelerännukursustel Tartus leiavad kõik osalejad poole tunni jooksul isegi linnamaastikus puu või kivi, kellel vägagi palju õpetlikku on otsijale edasi anda. Ammugi siis veel metsas või rannas. Me ei ole maailmas üksi, nii nagu meid hoiavad elus unistused ja tahtmine õppida tundma teisi, tahavad ka teised, nii kehalised kui vaimolendeid meiega kohtuda ning meid tundma õppida. Pimenev ning vaikseks jääv sügisaeg on selleks parim.

Soome sild läbi aegade

Eesti ja Soome alade vaheline halduskoostöö võib ulatuda ajaloos kaugemale kui me söandame mõelda. Hea on seda tõdeda nüüd, kus kahe riigi vaheline koostöö on üha tihenemas.

Põhjamaade kohalikule omavalitsusele pandi õiguslik alus Rootsi kuningas Magnus II Erikssoni valitsemisajal 1319-1364. Kuninga võim ulatus tollal Gröönimaast ja Islandist kuni Laadoga ja Äänisjärveni välja. Oluline oli võimu kindlustamine rannikutel, et kaubateedel liiklevate laevade meeskonnad leiaksid häda korral omakeelset abi rannaküladest. Sellega on seotud rannarootslaste elama asumine Soome lahe randadele ja saartele.

Samal sajandil toimus ka meie ajaloo pöördeline sündmus, Jüriöö ülestõus. Taani kuningas oli pantinud Harju- ja Virumaa Saksa Brandenburgi krahv Ludvigile. Kuna kuningavõim oli nõrk ja oli karta maa mahamüümist Saksa Ordule, otsisid väikevasallid, kelle hulgas oli ehk ka eestlasi, liitu noore Rootsi kuningaga.
Jüriöö sündmuste õhutajaks võis olla üsna sarnane, kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skoones hargnenud lugu. Peale talurahva ülestõusu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks Magnus II Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. aastal ja ostis taanlaste poolt Holsteini sakslastele panditud maa 1343. aastal 34000 hõbemarga eest vabaks.

Ka Põhja-Eesti ja Tallinn olid tollal Skoone keskuse Lundiga tihedalt seotud. Tallinna piiskop Olav käis 1328 sisse õnnistamas Ystadi kirikut Skoones. Piiskop Olav oli seotud eestlastest ülikutega, ta vangistati jüriöö sündmuste käigus Paide ordulinnuses koos nelja eestlasest kuningaga, nagu kirjutab ordukroonika. Oletada võib, et ta oli ennegi eestlastest kuningatega kokku puutunud ning neile ka skoonemaa loost rääkinud. Eesti ala oli tollal jagatud kolme võimu vahel. Harjumaa ja Virumaa kuulusid Taani kuningale, Tartu- ja Saare-Läänemaa otse paavstile alluvatele piiskopkondadele ning Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa Saksa Ordu Liivimaa harule. Saksa orduvennad olid alatihti vaenujalal piiskopkondade ja Padise tsistertslaste kloostrivendadega, nagu toob esile Uku Masing oma raamatus “Vaskuks ja vikaaria Lohult.” Uku Masing oletab, et jüriöö sündmuste taustaks oli Harjumaa ja Virumaa vasallide soov vabaneda saksa orduvendade vägivallatsemisest alistades Liivimaa Ordu. Selleks toimiti koostöös Taani asehalduri, piiskopkondade ja Padise kloostriga. Tuge otsiti ka Rootsi kuningalt, kes saatis Tallinna reidile appi Turu ja Viiburi foogtid laevastikega.

Kahjuks jäi soovitud eesmärk saavutamata. Harjumaa ja Virumaa müüdi 1346. aastal 19000 hõbemarga eest Saksa Ordule, kes jättis maa hallata Liivimaa Ordule. Rootsi kuningas annetas peale jüriöö sündmusi Padise kloostrile ulatuslikke alasid ja õigusi Soome lõunarannal Turu lähistel, Vantaa jõesuudmes ja Porvoos. Vantaa suudmealale tekkis hiljem Helsinki linn, mis 1812 sai Soome pealinnaks. Uku Masing kirjutab oma raamatus, et paljud jüriöö sündmustes osalenud eestlased võisid pageda Padise kloostri toel Soomemaale. Tõenäoliselt said neist kloostri alade haldajad Lõuna-Soomes. Jäljena sellest on Turu ümbruse kohalik soome keelemurre lähedane eesti keelele.

Ranna-alade rahva koostöö Eesti ja Soome vahel on kestnud läbi aegade, nii nagu ka poliitiline koostöö. Soomlased osalemas meie Vabadussõjas, meie mehed osalemas Soome Talvesõjas ja jätkusõjas, noored, haritlased ja paljud teised õppimas, õpetamas ning töötamas üksteise juures mõlemal pool lahte. Õppides tundma Soome lõunaranna haldusajalugu võime sealt leida ehk jälgi meiegi esivanemate mõttetööst ja otsustamisoskustest. Rõõm on selle juures tõdeda, et Soome laht pole enam meie rahvaste lahutajaks, vaid tõeliseks koostöö ning üksteiselt õppimise sillaks.

Meie vaimse iseseisvuse kants

Tartu on meie vaimse iseolemise kantsiks. Siit sai alguse emakeelne kesk- ja kõrgharidus, siin kirjutati alla rahuleping, mis tagas meie riikliku iseseisvuse. Eesti Üliõpilaste Selts Tartus andis meile rahvuslipu ja algatas muuseumihoone ehitamise sajand tagasi. Muistsete pühapaikade Toomemäe ja Emajõe ümber tekkinud linn on paigaks, kuhu koguti kokku meie vaimuvara ja kus see ka meie vaimse iseseisvuse tagamiseks Eesti Rahva Muuseumi ruumides kasutatav peab olema.

Nukralt palju kirjutatakse ja arvatakse viimasel ajal vastu Eesti Rahva Muuseumi valmisehitamise vastu. Tulises arutamise ja arvamise tuhinas kipub unuma taust, millest muuseumi rajamine alguse on saanud. Sellest omakorda nähtub, kui õblukeseks on kulunud side meie omakultuuri ja omakeelse haridusega.

Tartu on kummaline paik meie maal. Nädalapäevad tagasi koolitusel osalenud noormehed Tallinnast tulid Toomemäelt õpiülesannet täitmast tagasi tõdemusega, et kõik tartlased on imelikud. Imelik tähendab ka imelist, ebatavalist. Ja tõepoolest, vaadates viimase aastatuhande arenguid Taaralinnas ei saa olla kahtlust selles, et see paik on kõike muud kui tavaline.

Sadakond aastat tagasi kirjutas rahvaluuleprofessor Matthias Johann Eisen, et meie maa kõige pühamad paigad on Ebavere mägi Virumaal ja Taarapadu Tartus Toomemäel. Taarapadu asupaigaks arvatakse praeguse Tähetorni ümbrust. Taara on ürgvana taevajumaluse nimi, mida tuntakse Skandinaaviast Tiibetini. Põhjamaades seondub Thor neljapäevaga, inglise keeles ja skandinaavia keeltes on neljapäeva nimi toorupäev – Thursday, Torsdag. Saksa keeles on neljapäev piksepäev, Donnerstag. Pikne on meie rahvapärimuses seotud taeva, pidevuse, isaduse ja igavikuga. Maaga on seotud ema mõiste, laius, lahkus, avatus. Tartus on mõlemad pooled koos Toomemäe ja Emajõena. Ehk on siin üks võti taipamiseks, miks nö ääremaale, Tartu Toomemäele ehitati baltimaade suurim piiskopikirik.

Toomkirik ja kivilinnus Toomemäel jäid kasutuseta juba 16. sajandi lõpust alates. Kuid vaimuharidus, mille kandjaks oli algselt muistne pühapaik, hiljem samasse paika ehitatud toomkirik, nii nagu ka tsistertslaste Valkena klooster Kärknas, jätkus jesuiitide kolleegiumi asutatud gümnaasiumiga. Gümnaasiumi sulgemise järel Rootsi võimu poolt jätkas samades ruumides juba vastasutatud Tartu Ülikool. 19 sajandil kujunes ülikool eesrindlikuimaks kogu maailmas ja on seda jätkuvalt tänase päevani.

Sadakond aastat tagasi oli Tartu kohaks, kus “imelike tartlaste” algatusel alustas tööd eestikeelne gümnaasium. Samal ajal koguti kokku rahvaluulet ja esemeid, mis kandsid meie omakeelset pärimusteavet. Meie rahvaluulekogu sai üheks suurimaks maailmas. Eestikeelse gümnaasiumi rajajate järgmiseks sammuks sai eestikeelse ülikooli rajamine riigi iseseisvumise järel. Selle kõrvale on tõusmas meie pärimuslikku vaimsust kandev Eesti Rahva Muuseum.

Eesti Rahva Muuseum on paik, mis kannab meie võidulugu. Nii nagu piiskopikirik pühal mäel oli baltimaade suurim, oli üks Euroopa suurimaid ka Eesti Rahva Muuseumi alale rajatud Tartu sõjaväelennuväli. Lennuvälja viimane pealik kindral Džohhar Dudajev soovis tuliselt lennuvälja ala tagasiandmist muuseumile ja tegi selleks kõik, mis võimalik. Nii on uue muuseumihoone rajamine lennuvälja stardiraja algusesse omamoodi sümboolne – paik, kust lähtus kogu Euroopa hirm nõukogude ajal saab rahumeelseks vaimuvalguse levitamise paigaks.

Sõna muuseum tuleneb kreekakeelsest sõnast Μουσεῖον (Mouseion), mis oli muusade asupaik. Muusad omakorda olid piksejumal Zeusi ja mälujumalanna Mnemosyne tütred, kes olid kaunite kunstide kandjaiks ning loojate vaimustajateks ja inspireerijateks. Ehk polegi juhuslik, et Eesti Rahva Muuseumi mõte sündis ja areneb just nimelt Taaralinnas Emajõe ääres, kus on alguse saanud emakeelne gümnaasiumi- ja ülikooliharidus. Vaadates tagasi viimasel ajal välja öeldud ja kirja pandud arvamistele Eesti Rahva Muuseumi ehitamise osas tundub, et Looja ja Vanatühi toimivad jätkuvalt käsikäes – mida suurem on Looja vägi ja mida lähemal tema templi valmimine, seda jõulisemalt püüab Vanatühi kõike saavutatut tühistada.
Ärgem siis sõdigem vastu oma rahva vaimuväele ning ehitame muuseumi valmis. Kui raha napib, teeme nagu sajand tagasi, kui Jaan Tõnisson ja Heinrich Koppel olid seda meelt, et tuleks pöörduda EÜSi vilistlaskogu ja kõigi jõukamate inimeste poole. Üks mu sõber oli Juhan Liivi kombel valmis oma pintsaku annetama, et museum ometi valmis saaks. Tulgem kevadel kokku Raadile rahvamuusikute ja regilauljatega laulma ning loitsima ja sümboolset uue hoone nurgakivi asetama, et avaldada toetust kultuuriministrile ning kõigile, kes meie vaimset iseseisvust oluliseks peavad. Muuseumi hoone peab valmima. Mida varem, seda parem.

Väravamäng ja vabakslaulmine

Jaan Einasto palus mul juba ammu panna kirja tema mälestuste jaoks kokkuvõtte kunagi jutuks tulnud Väravamängu nimelisest öölaulmisest, mida tegime koos vendade Johansonidega veerand sajandit tagasi Tallinnas. Kirjapandu oli enda jaokski põnev, panen selle ka siia üles.

1987 aastal nuputasime koos sõpradega Tallinna Vanalinna Muusikamajast, kuidas millegi meeldejäävaga kaasa lüüa Tallinna Vanalinna päevadel. Olin neli aastat enne seda lugenud rahvapärimuse kursust Viljandi Kultuurikoolis (praegu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia) ja seal koos õpilastega kevaditi käinud laulmas teekäigulaule külateedel. Taustaks oli teadmine, et nii meil kui hõimurahvaste juures käidi jüripäeva (23 aprill) ja jaanipäeva vahel nädalavahetustel naaberkülades, valdades ja kihelkondades kiigepidudel. Teekäiku saatis alati regivärsiline laul. Soomes nimetati taolisi kevadisi käigulaule sõnaga helkavirsi, mille tähenduseks võib olla ka püha viis, püha laul.

Nii sündis mõte minna Vanalinna päevade avapäeva öösel käima regilauludega piki vana linnamüüri. Linnamüüris oli kunagi kaheksa väravat. Iga värava seondasime ühega meie kaheksast omanimelisest ilmakaarest, millel on omakorda sügavam sugukondlik tähendus. Väravate juures oli peatus, kus mängiti keskaegset muusikat Taivo Niitvägi juhatamisel, mina kõnelesin ilmakaarest ja selle tähendusest ning Ott Sandrak kõneles väravaga seonduvatest ajaloosündmustest.

Kaunis ja ülev tunne oli nõnda öövaikuses kõndida, laulda ning mõelda meie minevikust ja tulevikust. Pähe tuli ka seos hõimurahva vepslaste kevadise karjamaagiaga, kus taoline loitsudega karja ümber käimine lõi maagilise kaitse karjale. Kuna kõik õnnestus suurepäraselt, kordasime seda ka järgmistel aastatel, kokku kümme aastat. Kõige põnevam neist oligi teine aasta, kui ringkäigu jooksul meiega liitunud seltskond noori punkareid käigu lõppedes oli nii väge ja hoogu täis, et läks laululugu jätkama Lauluväljakul. Sellest said alguse öölaulupeod, kus pea pool meie rahvast tuli kokku meid vabaks laulma.

Hallo Kosmos 60

Täna mõne tunni pärast on Raadio 2-s kuuekümnes Ingrid Peegi toimetatud ja juhitud saade Hallo Kosmos, kus kõnelen saamidest ja šamaanidest. Mõned nädalad tagasi pidasin oma kuuekümnendat sünnipäeva, nii kõlab see saatega kenasti kokku, nagu kõnetaksin Kosmost 60 eluaasta täitumisel. Kuulasin enne saate salvestust ka eelmise pühapäeva saadet õpetaja Toomas Pauliga, kus ta avab Kosmose mõiste - sõna on pärit Kreekast, kus ta tähendab ilu, korda ja kooskõla. Samast sõnatüvest on tulnud ka sõna kosmeetika.
Nii olen siis kõnetamas ilu, korda ja tasakaalu. Seda kõike leidub ohtralt saamlaste maailmapildis. Eelmisel nädalal Saamimaal kohtusin taas ammuste tuttavatega, kes jutu käigus meenutasid oma lapsepõlves vanemailt kuuldud õpetusi. Kui päike on õhtul loodekaarde jõudnud, lähevad maa ja ilm magama ning neid ei tohi enam häirida töötegemise või kära tegemisega kuni päikese jõudmiseni idakaarde.
Kord oli üks vana mees tööga kimpu jäänud, nii et päike enne loodes oli kui tema oma tööga valmis jõudis. Meelepahaga sajatas ta tööd, maad ja päikest. Kui ta koju jõudis, hakkas tal silm valutama. Ta kurtis häda naisele ja kõneles ka oma vihasööstust ja sajatamisest päevalõpul. Naine käskis tal kohe hommikul samasse kohta minna ning Maa käest andeks paluda. Nõnda mees ka tegi ja kohe kadus ka silmahäda.
Taolisi lugusid leidub Saamimaalt hulganisti. Rõõmus ja rahumeelne koosolemine maa ja maastikega takerdub tänapäeval siiski tihtilugu kokkupõrgetes hoopis teistsuguse maailmakäsitlusega, kus maastikuilul enam eriti kohta pole. Paraku viib see lõpuks ka ilu ja tasakaalu kadumiseni meis endis ja meie ümber.
Head kuulamist! Saateid saab ka hiljem veebist järelkuulata.

Tähetorni 200. juubeliks

Eesti on tähtis. Kõike, mida me oma keeles oluliseks peame, seome tähtedega ehk nimetame tähtsaks. Tähtsate asutuste hulgas meie maal on keskne koht Tartu Ülikoolil, mis taasavati 208 aastat tagasi. Vaid kaheksa aastat hiljem sai Ülikool veelgi tähtsama ehitise – Tartu Tähetorni. Küllap oli tookord tähetorni avamise juures ka seitsmeteistaastane üliõpilane Priidu-Jüri-Villu ehk Friedrich Georg Wilhelm Struwe, kes järgneva poole sajandi jooksul oma avastuste ja arvutustega tegi Tartu Tähetorni ülemaailmselt tähtsaks kohaks. 1837 avaldati Struwe mõõdetuna kaugus Päikesesüsteemi-välise tähe Veegani Lüüra tähtkujus. 1816-1855 mõõdeti Tartu Tähetorni läbiva meridiaankaare pikkus enam kui 2800 kilomeetri ulatuses Põhja-Jäämere ääres asuvast Hammerfesti linnast Musta mere lähistel paikneva Izmaili linnani. Mõõdistamise ajal hõlmas Tartu meridiaanikaar vaid kahte riiki – Venemaad ja Rootsit. Tänapäeval läbib sama kaar kümmet riiki, kes üheskoos on kaare tähised liitnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaks mälestusmärgiks.
Tähed on tähtsad, sest kõik soe ja valge, mida eluks vajame, tuleb tähtedelt, eriti meie oma tähelt Päikeselt. Praegu on meie Päike Maa kumeruse taga peidus. Sellesama kumeruse taga, mille aitas ära mõõta meie tähetorni kaua-aegne juhataja Struwe. Valminud tähetorni võtmed anti esimest korda ülikooli rektorile üle talvisel päikese pesas olemise päeval. Meie pärimustarkuse järgi puhkab Päike peale talvist pööripäeva mõned päevad oma talvepesas, justnagu kogudes jõudu tagasiteeks meie poolkerale. Just see pesapäevade aeg on kõige parajam tähtsatele tegemistele aluse panemiseks. Loodame siis, et järgmised kaks sajandit on Tartu Tähetorn jätkuvalt uute ning tähtsate taipamiste sündimise paigaks nii nagu möödunud sajanditel.
Eile tähistasime kahesaja päikese tagasitulemise möödumist tähetorni valmimisest. Seda tegime selleltsamalt päikeselt laenatud tulega. Tuletantsijad süütasid tulikirja, kus on tuliste tähtedega kirjas juubelinumber. Sama tuli peegeldub tagasi meie kõigi südametes – oleme ju ka ise elusolenditena peegeldus tähisest Kõiksusest. Taevas on tähtis, Ülikool on tähtis ja tähetorn on tähtis. Tähetorni valmimist tähistades oleme ka ise tähtsad ning lähemal tähtedele, kellest oleme siia ilma sündinud.

Mõnu ja ülisuutlikkus

Mõiste mõnu üheks määratluseks võiks olla parima tulemuseni jõudmine vähima jõukuluga. Nii on hõlmatud ka sõna varasem tähendus, mis oli dünaamilisem kaasaegsest, rohkem seotud liikumise ja tööga. Tänapäeval on sõna peamisteks seosteks tegevuseta olek ning joovastavate ainete mõju.
Küllap oleme kõik kogenud, et vahel asjad ja tegemised laabuvad ning vahel need takerduvad. Kui kõik jookseb nagu iseenesest, ongi mõnus. Jõudu ei kulu, raha ei kulu, aga kõik on tehtud. Ehk see ongi olukord, millest unistades lauldi: oleks mu oma olemine, teiseks minu tegemine – olukord, kus keegi ega miski vahele ei sega, kõik kulgeb mu oma unistuste ja mõtlemiste kohaselt. Ja kui on nõnda, siis suudame palju, isegi ülimalt palju. Ülisuutlikkuse eelduseks on seega võimalikult vähene sekkumine inimese unistustesse ja nende teokstegemisse.
Ometigi elame maailmas, kus ikka veel usutakse kontrolli ja sekkumise tõhususse juhtimises. Meie keeles on vaid üks täht erinev sõnades juhtimine ja juhtumine. Parim juhtimine on see, mis viib ülisuutlikkuse ja isejuhtumiseni. Vanasti lauldi niitmisest: vikat niidab, ma vilistan. Õigel aasta- ja päevaajal terava ja korras vikatiga niites pole jõudu vaja – vikat libiseb iseenesest läbi rohu. Vikat on pinnimise ja luiskamisega juhitud isejuhtumise teele, nii nagu niitjagi on end juhtinud jaanipäevaeelsele kastemärjale heinamaale koidutundideks, kui rohi on kõige õrnem.
Selline asjaolude ühtejuhtumine, mis võimaldab mõnuni jõudmist, on iseloomulik kogu Kõiksusele, aatomi tuumaosakestest galaktikate kettideni. Kõike olevat iseloomustab tung kooskõla, koostöö ja mõnususe poole. Mida enam on sekkumist ja kontrolli, seda kaugemale jääb ülisuutlikkus.