Avatud ruumi märk

Eesti avatud ruumide 10. aastapäeva märk: Märk on kunstnik Loit Jõekalda edasiarendus Karja kiriku laemaalingust. Must ja valge jalg käivad teed nagu öö ja päev, sellest käigust võrsub kolmandat teed käiv jalg. KA avatud ruum on tõhusaim kahe ja poole päevasena, kaks päeva arutatakse lahti, kolmandal päeval pannakse kirja tulevikutegemised.

Mikk Sarv: kuidas vanast saab uus - Arvamus

Mikk Sarv: kuidas vanast saab uus - Arvamus

Hädaitk ja võidulugu

Kahetsemine parandab meelt. Sõna otseses mõttes. Ülekohus, mida oleme tahes või tahtmata teinud, tuleb ikka ja jälle ka endale meelde ning rikub meeleolu. Parim, mida siis teha saab, on meelde tõusvale minevikule selgelt ja julgelt otsa vaadata, andeks paluda ja kahetseda, et nõnda läks. Kahetsemine tähendab kaheks lõikamist. Andeks palumine ja vabandamine teebki vabaks. Veelgi parem on tänamine õppetunni eest. Nii leiab minevikumälestus rahu ja ei püüa enam oma häda ja valusõnumit kisendada tänapäeva tegemiste ning tulevikuunistuste vahele. Katoliku kogudustes pakuvad preestrid kahetsuse kuulamise ja andestamise teenust, kehastudes seejuures ise Looja kõrvaks. Sügavalt südamest tulev kahetsus jõuab pärale alati, isegi siis, kõnelda oma lemmikpuule, kivile, merele, maale või taevale. Taoline tahapoole vaatamine ja rahu tegemine on vajalik alati, kui midagi musta möödunust endast märku annab ja kõnetab. Samas ei tohi mineviku valusid ikka ja jälle torkida. Mis olnud, see olnud. Muistse ülekohtu tänapäeva toomine hädaitkuna seitsmesaja-aastasest orjapõlvest, küüditamisest ja okupatsioonidest kannab ja loob valu edasi. Kordades olulisem sellest on oma võiduloo ülerääkimine ikka ja jälle. Villem Reimann sõnastas 1916. aastal Eestimaa orjusest vabastamise 100. aastapäeva kõne pealkirjaks “700 aastat kultuuritööd”, kirjeldades kultuurilisi ja tehnilise uuendusi, millega meie rahvas nende aastate jooksul kokku puutus ja millest õhinal õppust võttis. Nendeks olid vesiveskid, müüriladumisoskused, uued aed- ja köögiviljad, mis kloostrite kaudu meie esivanemateni jõudsid ning muud. Villem Reimanni ajaloonägemust kokku võttev kõne oli tõeline võidulugu, jutustus toimetulemisest ja hakkamasaamisest kõige kiuste. Võimsa võiduloo lõi meile Lennart Meri oma filmidega “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled” hõimurahvastest ning romaanidega #Hõbevalge” ja”Hõbevalgem”. Võidulooks on meie regivärsiline laululooming, selle tagasitulek Veljo Tormise koorimuusikas, Arvo Pärdi tunderikas muusika, meie laulupeod, prügikoristustalgud. Võidulugu ununeb, kui me seda ise ikka ja jälle üle ei jutusta. Meist igaühel, igal perel, suguvõsal, külal, linnal, ettevõttel ja ühendusel on oma võidulugu, mis vajab uuestirääkimist. Võidulugu pääseb mõjule, kui hädaitk on itketud, kahetsetud, tänatud, andestatud ja andeks palutud. Siis on süda puhas ja hääl võimas võidulool kõlada laskmiseks. Möödunud aegade võidulood on talletatud muuseumitesse ja arhiividesse. Kuid selleks, et need jätkuvalt toimiksid, tuleb neid järjepidevalt uuesti rääkida. Mitmedki võidulooks kavandatud ettevõtmised on hääbunud unustusse, teised on siiski suutnud ajaga sammu käia. Jätkuvaks võidulooks on meie laulupidude tava, mis nüüd ka UNESCO maailmapärandiks on saanud. Üsna unustatud on aga laulupidudega seotud Tartu Peetri koguduse asutamise võidulugu. Esimese laulupeo pidamise aastal 1869 tuli rahvas kokku innustunud mõttega asutada kogudus ja ehitada eestlaste oma kirik laulupeoplatsi äärde. Plaan oli suurejooneline. Vähesed teavad tänapäeval, et see kirik on üks meie iseolemise ja iseseisvuse monumente. Ene Puusemp kirjutas Peetri koguduse ajaloo kohta ajalehes Postimees 2007. aastal: “Kiriku juurde kuulusid I ja II pihtkonna pastoraadihooned (hävinud sõjas 1944) ja leeri- ning koolimaja. Kogudus on olnud läbi aegade eestluse kasvataja ning hoidja. Linna võõrkeelses kultuurimiljöös anti siin noorsoole esmakordselt eestikeelset haridust. Nõukogude ajal oli kirik tugipunktiks protestimeeleavaldusest osavõtnud koolinoortele nende kogunemistel Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi hauale kiriklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel. 1912.a. oli koguduses 22378 liiget, ent esimesel iseseisvusajal ulatus arv 27000-ni (ca pool linna tolleaegsest elanikkonnast). Pärast inimkaotusi sõjas ja sõjajärgselt kahanes liikmeskond järk-järgult, nõukogulike survemeetodite rakendamisel aga suure kiirusega. N.Hruštšovi ajal alguse saanud ja L.Brežnevi ajal väljatöötatud ateistliku survepoliitika tulemusena oli 1985.a. koguduses vaid 483 annetajaliiget.” Peetri kiriku edulugu on jätkumas tänu soojusettevõtja Tiit Veeberi annetustele, mis tõid sooja kirikusse ja vaskpleki katusele. Tänavu 26. aprillil meie hulgast lahkunud Tiit Veeberi nii isa- kui emapoolsed suguvõsad olid olnud 140 aasta jooksul koguduse liikmed. Tema ettevõtted tootsid aastas kasumit enam kui sada miljonit krooni. Üheksa kümnendikku sellest edust oli tema meelest mitte tema enda, vaid Jumala teene. Nii oli tema jaoks endastmõistetav osa sellest anda kiriku katuse vaskplekiga katmiseks. Edu on nakkav. Kui väldime tarbetut hädaldamist ning kõneleme söakalt edasi meie edulugusid, nende hulgas meie oma laulupeokiriku edulugu, siis imbub edu ka meie endi tuleva aasta tegemistesse.

Mikk Sarv: maailmalõpu(l)ootus - Arvamus

Mikk Sarv: maailmalõpu(l)ootus - Arvamus

Kuidas edasi?

Külaliikumise Kodukant säderahvas pani minu avatud ruumis Olustvere lossi kaminasaalis kirja ligi sada mõtet, kuidas olla toeks kogukondlikkuse arengule nii maal kui linnas. Ees on aeg, kus meie taasiseseisvunud rahvusriik saab saja-aastaseks. Oleme riigina olemas tänu üksteise toetamisele ja aitamisele. Paljude külaseltside jaoks on lähiaastad parajaks katsumuseks - europrojektide rahavoos on paariaastane vahe. Samas on seltse, kes põhimõtteliselt keelduvad projektitamisest ning arendavad oma kogukonda vaid iseteenitud raha ning vabatahtliku tööga. Samamoodi ehitati üles meie riiki sada aastat tagasi. Lood sellest, kuidas käis oma rahvusriigi loomine läbi kodanikualgatuste, seltside ja koolide, saab meieni tuua meie rahvusmuuseum. Rõõm on lugeda, et uue muuseumihoone uksed avatakse 2016. aasta sügisel. 2016. aasta 23 mail möödub rahva pärisorjusest vabastamisest 200 aastat. Sada aastat tagasi tähistati seda mitmete kõnekoosolekutega. Villem Reiman tegi oma kõnes "Seitsesada aastat kultuuritööd" Tallinna Reaalkoolis kokkuvõtte oma uurimustest meie rahva vaimuelu arengu kohta möödunud sajanditel. Asjalikult ja enesehaletsuseta kirjeldab ta uute töövõtete ja Euroopa vaimuhariduse jõudmist meie rahvani. See kõne väärib kindlasti taasavaldamist, nii nagu paljud teisedki Villem Reimani kõned ja artiklid. Oleme tugev ning üksteist toetav rahvas. Läbi sajandite on meid alandatud, meie keelt ja vaimsust alaväärseks peetud. Taoline alavääristamise vaim ärkab vahel ellu meis endiski, kui seatakse kahtluse alla Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmisehitamine või meie rahva jätkusuutlikkus üldse. Õnneks on see õel alandamine ja alavääristamine hääbumas üksteise aitamise, toetamise ning tunnustamise ees. Eesti Rahva Muuseumist saab meie vaimuelu keskus, mis toetab meie kogukondlikku ühtehoidmist ja üksteise toetamist läbi tulevaste sajandite.

Pimenemise lävel

Ööd on nüüd pikemad kui päevad. Mihklipäevale nimeandja, peaingel Mikael seisab mõõgaga pimeduse väraval ning kaitseb kõiki valguseolendeid pimeduse ohtude eest. Kuid ka pimedus on vajalik. See annab puhkuse ja puhastuse, ilma milleta pole puhkemist uude kasvamisse valge aja taastumisel. Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi. Muidugi meeldib pimedus ja vaikimine ka neile, kes hauvad kurja. Selleks ongi pimenemise lävele vaja mõõgaga kuju, kelle nimeks on heebrea keeles ‘see, kes on nagu jumal’ – just see on nime Miikael tähendus. Temale mõeldes saame ka ise olla oma mõtete ja unistuste valvajaks, mõõk peos, et lõigata läbi hirmud ning masendus. Hoida ja hellitada tasub mõtteid ning unistusi, mis viivad edasi kasvamisse. Tegelikult on olemas tee heasse kasvamisse mistahes unistusel, oluline on vaid tajuda pimeduse piiri. Unistused, mis külvavad ja kasvatavad valu ning meelehärmi teistes, peegeldavad selle varem või hiljem tagasi. Õieti algabki järgmise aasta kasvamine õrnalt ja tasahilju juba praegu. 1342-1699 tähistati Venemaal uue aasta algust 1. septembril, on teisigi rahvaid, kel aasta algab juba sügisel. Taipamine, et pimenemine on uue algus, on eluliselt oluline meile kõigile. See säästab meid pimedusest tulenevast masendusest ning teeb ruumi mõtetes tärkavale valgusele. Seda võib pimestada kunstvalgus meie ümber. Nii nagu tulevalgel on raskem uinuda, kaob tänavalgustusse taevatähtede sära. Tähed on tähtsad, tähtis on ka vahetu silmside nendega, samuti majesteetliku Linnuteega, kus meie tähesüsteemi sajad tuhanded tähed sügisõhtuti kõrge helenduva kaarena üle taeva kaarduvas vöös nähtaval on. Ehedalt saab seda imetleda vaid väljaspool linna, lagedal väljal või vee peal. Unistamiseks ja kasvamiseks on vaja ka vaikust. Sellestki jääb vajaka meie linnades ja kodudes, kus ikka on urisemas külmkapp, õhksoojuspump, pesumasin, nõudepesumasin, arvuti jne. Enamasti ei pane neid kõiki ju tähelegi, meie aju suudab pidevad sumisejad-surisejad kuuldeväljast kustutada. Kui kui teritame kõrva kuulma, mis ümberringi kostub, siis paljastuvad kõik surisejad ja tiksujad. Ja alles siis selgub, kui õndsalik on olemine pimedas metsatalus ilma elektrita, väljaspool mobiililevi. Tänapäeva elukorralduse juures on taolisse paika jõudmine ja seal pikemalt olemine üha kallim, lausa luksus. Ometi tasub see end ära. Ja kui olla valmis olema silmitsi metsaeluga ja jala käimisega, ei peagi taoline käik nii võimatult kallis olema. Tegelikult on maa ja mets täis paiku, mis igatsevad saada meiega kokku. Igakuistel meelerännukursustel Tartus leiavad kõik osalejad poole tunni jooksul isegi linnamaastikus puu või kivi, kellel vägagi palju õpetlikku on otsijale edasi anda. Ammugi siis veel metsas või rannas. Me ei ole maailmas üksi, nii nagu meid hoiavad elus unistused ja tahtmine õppida tundma teisi, tahavad ka teised, nii kehalised kui vaimolendeid meiega kohtuda ning meid tundma õppida. Pimenev ning vaikseks jääv sügisaeg on selleks parim.

Soome sild läbi aegade

Eesti ja Soome alade vaheline halduskoostöö võib ulatuda ajaloos kaugemale kui me söandame mõelda. Hea on seda tõdeda nüüd, kus kahe riigi vaheline koostöö on üha tihenemas.

Põhjamaade kohalikule omavalitsusele pandi õiguslik alus Rootsi kuningas Magnus II Erikssoni valitsemisajal 1319-1364. Kuninga võim ulatus tollal Gröönimaast ja Islandist kuni Laadoga ja Äänisjärveni välja. Oluline oli võimu kindlustamine rannikutel, et kaubateedel liiklevate laevade meeskonnad leiaksid häda korral omakeelset abi rannaküladest. Sellega on seotud rannarootslaste elama asumine Soome lahe randadele ja saartele.

Samal sajandil toimus ka meie ajaloo pöördeline sündmus, Jüriöö ülestõus. Taani kuningas oli pantinud Harju- ja Virumaa Saksa Brandenburgi krahv Ludvigile. Kuna kuningavõim oli nõrk ja oli karta maa mahamüümist Saksa Ordule, otsisid väikevasallid, kelle hulgas oli ehk ka eestlasi, liitu noore Rootsi kuningaga.
Jüriöö sündmuste õhutajaks võis olla üsna sarnane, kümmekond aastat varem teises Taanimaa provintsis Skoones hargnenud lugu. Peale talurahva ülestõusu 1332. aastal otsustasid sealsed aadlikud ja vaimulikud valida enda kuningaks Magnus II Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. aastal ja ostis taanlaste poolt Holsteini sakslastele panditud maa 1343. aastal 34000 hõbemarga eest vabaks.

Ka Põhja-Eesti ja Tallinn olid tollal Skoone keskuse Lundiga tihedalt seotud. Tallinna piiskop Olav käis 1328 sisse õnnistamas Ystadi kirikut Skoones. Piiskop Olav oli seotud eestlastest ülikutega, ta vangistati jüriöö sündmuste käigus Paide ordulinnuses koos nelja eestlasest kuningaga, nagu kirjutab ordukroonika. Oletada võib, et ta oli ennegi eestlastest kuningatega kokku puutunud ning neile ka skoonemaa loost rääkinud. Eesti ala oli tollal jagatud kolme võimu vahel. Harjumaa ja Virumaa kuulusid Taani kuningale, Tartu- ja Saare-Läänemaa otse paavstile alluvatele piiskopkondadele ning Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaa Saksa Ordu Liivimaa harule. Saksa orduvennad olid alatihti vaenujalal piiskopkondade ja Padise tsistertslaste kloostrivendadega, nagu toob esile Uku Masing oma raamatus “Vaskuks ja vikaaria Lohult.” Uku Masing oletab, et jüriöö sündmuste taustaks oli Harjumaa ja Virumaa vasallide soov vabaneda saksa orduvendade vägivallatsemisest alistades Liivimaa Ordu. Selleks toimiti koostöös Taani asehalduri, piiskopkondade ja Padise kloostriga. Tuge otsiti ka Rootsi kuningalt, kes saatis Tallinna reidile appi Turu ja Viiburi foogtid laevastikega.

Kahjuks jäi soovitud eesmärk saavutamata. Harjumaa ja Virumaa müüdi 1346. aastal 19000 hõbemarga eest Saksa Ordule, kes jättis maa hallata Liivimaa Ordule. Rootsi kuningas annetas peale jüriöö sündmusi Padise kloostrile ulatuslikke alasid ja õigusi Soome lõunarannal Turu lähistel, Vantaa jõesuudmes ja Porvoos. Vantaa suudmealale tekkis hiljem Helsinki linn, mis 1812 sai Soome pealinnaks. Uku Masing kirjutab oma raamatus, et paljud jüriöö sündmustes osalenud eestlased võisid pageda Padise kloostri toel Soomemaale. Tõenäoliselt said neist kloostri alade haldajad Lõuna-Soomes. Jäljena sellest on Turu ümbruse kohalik soome keelemurre lähedane eesti keelele.

Ranna-alade rahva koostöö Eesti ja Soome vahel on kestnud läbi aegade, nii nagu ka poliitiline koostöö. Soomlased osalemas meie Vabadussõjas, meie mehed osalemas Soome Talvesõjas ja jätkusõjas, noored, haritlased ja paljud teised õppimas, õpetamas ning töötamas üksteise juures mõlemal pool lahte. Õppides tundma Soome lõunaranna haldusajalugu võime sealt leida ehk jälgi meiegi esivanemate mõttetööst ja otsustamisoskustest. Rõõm on selle juures tõdeda, et Soome laht pole enam meie rahvaste lahutajaks, vaid tõeliseks koostöö ning üksteiselt õppimise sillaks.

Meie vaimse iseseisvuse kants

Tartu on meie vaimse iseolemise kantsiks. Siit sai alguse emakeelne kesk- ja kõrgharidus, siin kirjutati alla rahuleping, mis tagas meie riikliku iseseisvuse. Eesti Üliõpilaste Selts Tartus andis meile rahvuslipu ja algatas muuseumihoone ehitamise sajand tagasi. Muistsete pühapaikade Toomemäe ja Emajõe ümber tekkinud linn on paigaks, kuhu koguti kokku meie vaimuvara ja kus see ka meie vaimse iseseisvuse tagamiseks Eesti Rahva Muuseumi ruumides kasutatav peab olema.

Nukralt palju kirjutatakse ja arvatakse viimasel ajal vastu Eesti Rahva Muuseumi valmisehitamise vastu. Tulises arutamise ja arvamise tuhinas kipub unuma taust, millest muuseumi rajamine alguse on saanud. Sellest omakorda nähtub, kui õblukeseks on kulunud side meie omakultuuri ja omakeelse haridusega.

Tartu on kummaline paik meie maal. Nädalapäevad tagasi koolitusel osalenud noormehed Tallinnast tulid Toomemäelt õpiülesannet täitmast tagasi tõdemusega, et kõik tartlased on imelikud. Imelik tähendab ka imelist, ebatavalist. Ja tõepoolest, vaadates viimase aastatuhande arenguid Taaralinnas ei saa olla kahtlust selles, et see paik on kõike muud kui tavaline.

Sadakond aastat tagasi kirjutas rahvaluuleprofessor Matthias Johann Eisen, et meie maa kõige pühamad paigad on Ebavere mägi Virumaal ja Taarapadu Tartus Toomemäel. Taarapadu asupaigaks arvatakse praeguse Tähetorni ümbrust. Taara on ürgvana taevajumaluse nimi, mida tuntakse Skandinaaviast Tiibetini. Põhjamaades seondub Thor neljapäevaga, inglise keeles ja skandinaavia keeltes on neljapäeva nimi toorupäev – Thursday, Torsdag. Saksa keeles on neljapäev piksepäev, Donnerstag. Pikne on meie rahvapärimuses seotud taeva, pidevuse, isaduse ja igavikuga. Maaga on seotud ema mõiste, laius, lahkus, avatus. Tartus on mõlemad pooled koos Toomemäe ja Emajõena. Ehk on siin üks võti taipamiseks, miks nö ääremaale, Tartu Toomemäele ehitati baltimaade suurim piiskopikirik.

Toomkirik ja kivilinnus Toomemäel jäid kasutuseta juba 16. sajandi lõpust alates. Kuid vaimuharidus, mille kandjaks oli algselt muistne pühapaik, hiljem samasse paika ehitatud toomkirik, nii nagu ka tsistertslaste Valkena klooster Kärknas, jätkus jesuiitide kolleegiumi asutatud gümnaasiumiga. Gümnaasiumi sulgemise järel Rootsi võimu poolt jätkas samades ruumides juba vastasutatud Tartu Ülikool. 19 sajandil kujunes ülikool eesrindlikuimaks kogu maailmas ja on seda jätkuvalt tänase päevani.

Sadakond aastat tagasi oli Tartu kohaks, kus “imelike tartlaste” algatusel alustas tööd eestikeelne gümnaasium. Samal ajal koguti kokku rahvaluulet ja esemeid, mis kandsid meie omakeelset pärimusteavet. Meie rahvaluulekogu sai üheks suurimaks maailmas. Eestikeelse gümnaasiumi rajajate järgmiseks sammuks sai eestikeelse ülikooli rajamine riigi iseseisvumise järel. Selle kõrvale on tõusmas meie pärimuslikku vaimsust kandev Eesti Rahva Muuseum.

Eesti Rahva Muuseum on paik, mis kannab meie võidulugu. Nii nagu piiskopikirik pühal mäel oli baltimaade suurim, oli üks Euroopa suurimaid ka Eesti Rahva Muuseumi alale rajatud Tartu sõjaväelennuväli. Lennuvälja viimane pealik kindral Džohhar Dudajev soovis tuliselt lennuvälja ala tagasiandmist muuseumile ja tegi selleks kõik, mis võimalik. Nii on uue muuseumihoone rajamine lennuvälja stardiraja algusesse omamoodi sümboolne – paik, kust lähtus kogu Euroopa hirm nõukogude ajal saab rahumeelseks vaimuvalguse levitamise paigaks.

Sõna muuseum tuleneb kreekakeelsest sõnast Μουσεῖον (Mouseion), mis oli muusade asupaik. Muusad omakorda olid piksejumal Zeusi ja mälujumalanna Mnemosyne tütred, kes olid kaunite kunstide kandjaiks ning loojate vaimustajateks ja inspireerijateks. Ehk polegi juhuslik, et Eesti Rahva Muuseumi mõte sündis ja areneb just nimelt Taaralinnas Emajõe ääres, kus on alguse saanud emakeelne gümnaasiumi- ja ülikooliharidus. Vaadates tagasi viimasel ajal välja öeldud ja kirja pandud arvamistele Eesti Rahva Muuseumi ehitamise osas tundub, et Looja ja Vanatühi toimivad jätkuvalt käsikäes – mida suurem on Looja vägi ja mida lähemal tema templi valmimine, seda jõulisemalt püüab Vanatühi kõike saavutatut tühistada.
Ärgem siis sõdigem vastu oma rahva vaimuväele ning ehitame muuseumi valmis. Kui raha napib, teeme nagu sajand tagasi, kui Jaan Tõnisson ja Heinrich Koppel olid seda meelt, et tuleks pöörduda EÜSi vilistlaskogu ja kõigi jõukamate inimeste poole. Üks mu sõber oli Juhan Liivi kombel valmis oma pintsaku annetama, et museum ometi valmis saaks. Tulgem kevadel kokku Raadile rahvamuusikute ja regilauljatega laulma ning loitsima ja sümboolset uue hoone nurgakivi asetama, et avaldada toetust kultuuriministrile ning kõigile, kes meie vaimset iseseisvust oluliseks peavad. Muuseumi hoone peab valmima. Mida varem, seda parem.

Väravamäng ja vabakslaulmine

Jaan Einasto palus mul juba ammu panna kirja tema mälestuste jaoks kokkuvõtte kunagi jutuks tulnud Väravamängu nimelisest öölaulmisest, mida tegime koos vendade Johansonidega veerand sajandit tagasi Tallinnas. Kirjapandu oli enda jaokski põnev, panen selle ka siia üles.

1987 aastal nuputasime koos sõpradega Tallinna Vanalinna Muusikamajast, kuidas millegi meeldejäävaga kaasa lüüa Tallinna Vanalinna päevadel. Olin neli aastat enne seda lugenud rahvapärimuse kursust Viljandi Kultuurikoolis (praegu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia) ja seal koos õpilastega kevaditi käinud laulmas teekäigulaule külateedel. Taustaks oli teadmine, et nii meil kui hõimurahvaste juures käidi jüripäeva (23 aprill) ja jaanipäeva vahel nädalavahetustel naaberkülades, valdades ja kihelkondades kiigepidudel. Teekäiku saatis alati regivärsiline laul. Soomes nimetati taolisi kevadisi käigulaule sõnaga helkavirsi, mille tähenduseks võib olla ka püha viis, püha laul.

Nii sündis mõte minna Vanalinna päevade avapäeva öösel käima regilauludega piki vana linnamüüri. Linnamüüris oli kunagi kaheksa väravat. Iga värava seondasime ühega meie kaheksast omanimelisest ilmakaarest, millel on omakorda sügavam sugukondlik tähendus. Väravate juures oli peatus, kus mängiti keskaegset muusikat Taivo Niitvägi juhatamisel, mina kõnelesin ilmakaarest ja selle tähendusest ning Ott Sandrak kõneles väravaga seonduvatest ajaloosündmustest.

Kaunis ja ülev tunne oli nõnda öövaikuses kõndida, laulda ning mõelda meie minevikust ja tulevikust. Pähe tuli ka seos hõimurahva vepslaste kevadise karjamaagiaga, kus taoline loitsudega karja ümber käimine lõi maagilise kaitse karjale. Kuna kõik õnnestus suurepäraselt, kordasime seda ka järgmistel aastatel, kokku kümme aastat. Kõige põnevam neist oligi teine aasta, kui ringkäigu jooksul meiega liitunud seltskond noori punkareid käigu lõppedes oli nii väge ja hoogu täis, et läks laululugu jätkama Lauluväljakul. Sellest said alguse öölaulupeod, kus pea pool meie rahvast tuli kokku meid vabaks laulma.

Hallo Kosmos 60

Täna mõne tunni pärast on Raadio 2-s kuuekümnes Ingrid Peegi toimetatud ja juhitud saade Hallo Kosmos, kus kõnelen saamidest ja šamaanidest. Mõned nädalad tagasi pidasin oma kuuekümnendat sünnipäeva, nii kõlab see saatega kenasti kokku, nagu kõnetaksin Kosmost 60 eluaasta täitumisel. Kuulasin enne saate salvestust ka eelmise pühapäeva saadet õpetaja Toomas Pauliga, kus ta avab Kosmose mõiste - sõna on pärit Kreekast, kus ta tähendab ilu, korda ja kooskõla. Samast sõnatüvest on tulnud ka sõna kosmeetika.
Nii olen siis kõnetamas ilu, korda ja tasakaalu. Seda kõike leidub ohtralt saamlaste maailmapildis. Eelmisel nädalal Saamimaal kohtusin taas ammuste tuttavatega, kes jutu käigus meenutasid oma lapsepõlves vanemailt kuuldud õpetusi. Kui päike on õhtul loodekaarde jõudnud, lähevad maa ja ilm magama ning neid ei tohi enam häirida töötegemise või kära tegemisega kuni päikese jõudmiseni idakaarde.
Kord oli üks vana mees tööga kimpu jäänud, nii et päike enne loodes oli kui tema oma tööga valmis jõudis. Meelepahaga sajatas ta tööd, maad ja päikest. Kui ta koju jõudis, hakkas tal silm valutama. Ta kurtis häda naisele ja kõneles ka oma vihasööstust ja sajatamisest päevalõpul. Naine käskis tal kohe hommikul samasse kohta minna ning Maa käest andeks paluda. Nõnda mees ka tegi ja kohe kadus ka silmahäda.
Taolisi lugusid leidub Saamimaalt hulganisti. Rõõmus ja rahumeelne koosolemine maa ja maastikega takerdub tänapäeval siiski tihtilugu kokkupõrgetes hoopis teistsuguse maailmakäsitlusega, kus maastikuilul enam eriti kohta pole. Paraku viib see lõpuks ka ilu ja tasakaalu kadumiseni meis endis ja meie ümber.
Head kuulamist! Saateid saab ka hiljem veebist järelkuulata.

Tähetorni 200. juubeliks

Eesti on tähtis. Kõike, mida me oma keeles oluliseks peame, seome tähtedega ehk nimetame tähtsaks. Tähtsate asutuste hulgas meie maal on keskne koht Tartu Ülikoolil, mis taasavati 208 aastat tagasi. Vaid kaheksa aastat hiljem sai Ülikool veelgi tähtsama ehitise – Tartu Tähetorni. Küllap oli tookord tähetorni avamise juures ka seitsmeteistaastane üliõpilane Priidu-Jüri-Villu ehk Friedrich Georg Wilhelm Struwe, kes järgneva poole sajandi jooksul oma avastuste ja arvutustega tegi Tartu Tähetorni ülemaailmselt tähtsaks kohaks. 1837 avaldati Struwe mõõdetuna kaugus Päikesesüsteemi-välise tähe Veegani Lüüra tähtkujus. 1816-1855 mõõdeti Tartu Tähetorni läbiva meridiaankaare pikkus enam kui 2800 kilomeetri ulatuses Põhja-Jäämere ääres asuvast Hammerfesti linnast Musta mere lähistel paikneva Izmaili linnani. Mõõdistamise ajal hõlmas Tartu meridiaanikaar vaid kahte riiki – Venemaad ja Rootsit. Tänapäeval läbib sama kaar kümmet riiki, kes üheskoos on kaare tähised liitnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaks mälestusmärgiks.
Tähed on tähtsad, sest kõik soe ja valge, mida eluks vajame, tuleb tähtedelt, eriti meie oma tähelt Päikeselt. Praegu on meie Päike Maa kumeruse taga peidus. Sellesama kumeruse taga, mille aitas ära mõõta meie tähetorni kaua-aegne juhataja Struwe. Valminud tähetorni võtmed anti esimest korda ülikooli rektorile üle talvisel päikese pesas olemise päeval. Meie pärimustarkuse järgi puhkab Päike peale talvist pööripäeva mõned päevad oma talvepesas, justnagu kogudes jõudu tagasiteeks meie poolkerale. Just see pesapäevade aeg on kõige parajam tähtsatele tegemistele aluse panemiseks. Loodame siis, et järgmised kaks sajandit on Tartu Tähetorn jätkuvalt uute ning tähtsate taipamiste sündimise paigaks nii nagu möödunud sajanditel.
Eile tähistasime kahesaja päikese tagasitulemise möödumist tähetorni valmimisest. Seda tegime selleltsamalt päikeselt laenatud tulega. Tuletantsijad süütasid tulikirja, kus on tuliste tähtedega kirjas juubelinumber. Sama tuli peegeldub tagasi meie kõigi südametes – oleme ju ka ise elusolenditena peegeldus tähisest Kõiksusest. Taevas on tähtis, Ülikool on tähtis ja tähetorn on tähtis. Tähetorni valmimist tähistades oleme ka ise tähtsad ning lähemal tähtedele, kellest oleme siia ilma sündinud.

Mõnu ja ülisuutlikkus

Mõiste mõnu üheks määratluseks võiks olla parima tulemuseni jõudmine vähima jõukuluga. Nii on hõlmatud ka sõna varasem tähendus, mis oli dünaamilisem kaasaegsest, rohkem seotud liikumise ja tööga. Tänapäeval on sõna peamisteks seosteks tegevuseta olek ning joovastavate ainete mõju.
Küllap oleme kõik kogenud, et vahel asjad ja tegemised laabuvad ning vahel need takerduvad. Kui kõik jookseb nagu iseenesest, ongi mõnus. Jõudu ei kulu, raha ei kulu, aga kõik on tehtud. Ehk see ongi olukord, millest unistades lauldi: oleks mu oma olemine, teiseks minu tegemine – olukord, kus keegi ega miski vahele ei sega, kõik kulgeb mu oma unistuste ja mõtlemiste kohaselt. Ja kui on nõnda, siis suudame palju, isegi ülimalt palju. Ülisuutlikkuse eelduseks on seega võimalikult vähene sekkumine inimese unistustesse ja nende teokstegemisse.
Ometigi elame maailmas, kus ikka veel usutakse kontrolli ja sekkumise tõhususse juhtimises. Meie keeles on vaid üks täht erinev sõnades juhtimine ja juhtumine. Parim juhtimine on see, mis viib ülisuutlikkuse ja isejuhtumiseni. Vanasti lauldi niitmisest: vikat niidab, ma vilistan. Õigel aasta- ja päevaajal terava ja korras vikatiga niites pole jõudu vaja – vikat libiseb iseenesest läbi rohu. Vikat on pinnimise ja luiskamisega juhitud isejuhtumise teele, nii nagu niitjagi on end juhtinud jaanipäevaeelsele kastemärjale heinamaale koidutundideks, kui rohi on kõige õrnem.
Selline asjaolude ühtejuhtumine, mis võimaldab mõnuni jõudmist, on iseloomulik kogu Kõiksusele, aatomi tuumaosakestest galaktikate kettideni. Kõike olevat iseloomustab tung kooskõla, koostöö ja mõnususe poole. Mida enam on sekkumist ja kontrolli, seda kaugemale jääb ülisuutlikkus.

Sõbraringid

Pea igal inimesel on oma puu või põõsas, millel on tema elus eriline osa. See võib olla tema sündimisel vanemate poolt istutatud puu, mille alla maeti emakook ehk platsenta. See võib olla lapsepõlve lemmik, mille otsa oli mõnus ronida ja kus võis varju ning lohutust leida kurja ilma eest. See võib olla just see puu, kes hommikul tervitades aknast sisse vaatab või lehvitab sõbralikult töölemineku- või koolitee ääres.

Hea mõte on neid sõbralikke olendeid meeles pidada ja nende heaks midagi teha. Vähim, mida saab teha, on neist lugu pidada, st kõnelda neist oma lähedastele ja sõpradele, kui vaid vähegi võimalust on. Muidugi võib ju loo ka kirja panna ja kirjapandud lugu edasi levitada. Kindlasti on hea mõte käia oma sõbra juures, kõnelda temaga, puudutada teda, kanda tema eest hoolt.

Üks hea tegemine on kanda hoolt oma sõprade järelkasvu eest. Ammustest aegadest on seda tehtud puuringe istutades. Minu vanemate elukoha lähedal Võrumaal on selline seitsme tammega 13-meetrise läbimõõduga puudering, istutatud ligi 200 aastat tagasi. Samamoodi võime oma sõpradest puuringi istutada sel kevadel. Puuliigiks sobib just seesama puu või põõsas, mis on elu jooksul lähedaseks saanud. Istutuspaigaks sobib koht, kus on selle taime jaoks mõnus kasvamise koht ja kus saab järjepidevalt käia kasvandike eest hoolt kandmas.

Taoline sõbraring on mõnusaks paigaks, kust leida häid mõtteid oma elu ja käekäigu üle, kavandada uusi tegemisi ja tänada kordaläinud tegemiste eest.

Sõbraringi istutamisega sobib algust teha kohe, kui lumi läinud. Vahel võib leida istutamiseks sobilikke puuhakatisi oma lemmikpuu alt, kuid neid võib otsida ka mujalt, kus pisikesed puupojad muidu hukka võivad saada. Lemmikpuul on kindlasti hea meel, kui hoolite nende pojakesi ka peenras ette kasvatada, koolitada ja siis sõpradele ringide istutamiseks pakkuda.

Hoidke siis head sõbrasidet oma puuvendade ja -õdedega!

Tartu Kevadkontserdi järelkaja - Heno Sarve teelesaatmine

Kümmekond aastat toimusid Tartus kevadised folgikontserdid, alates 1978. aastast kuni kaheksakümnendate teise pooleni. Kevade alguspäev tõi kokku lauljaid üle kogu Eesti, kes väärtluulet omaloodud viisidel esitasid. Olin minagi seal kaasalööja, samuti mu noorem vend Heno.
Heno lahkus sel nädalal manalateedele, saadame teda kevadkontserdi aastapäeval 20. märtsil kl 10.45 Tartu Krematooriumist Jaama tänaval.
Tuletame sel päeval meelde tolleaegseid laule, laulame neid ja mõtleme Heno peale. Panen siia mõned laulusõnad ja laulude pealkirjad, mis siis kõlasid nii laval kui lava kõrval.

MEIE HERR
Karula kihelkonnast
Meie herr oli rikas mees,
leelu,
Istub saksa saani sees,
Seitse sikka saani ees,
Vana emmis kõige ees.
Esi tema istub saani sees,
Puupöör tal püksi ees,
Tatirida rinna ees,
Siasitt tal piibu sees.
Mina vaene sangle sant,
Mul pole muud kui kott ja kepp.


TÕUSE ÜLES
Hando Runnel, viis Heno Sarv

Tõuse üles ja läheme ära,
Kaste langeb ja märjaks saab maa,
Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
.
Võta kinni, kui tahad, mu kaelast,
Hoia sõrmedest, hoia mu käest.
Ja need ehted, mis kadusid kaelast
Ükskord tagasi küsid mu käest.

Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
Öö on hiline, hilja või vara
Juba on, enam aru ei saa.


MARIA
Hando Runnel, viis Heno Sarv

Inetud jalad
ja ilus hääl,
Maria, Maria,
mu õeke, sa sääl,

Maria, mu õeke,
sa luilutad sääl,
sa laulad ja ilus
on tõesti su hääl,

Maria, Maria,
su põskede pääl
on lembus ja nimbus
ning õilis on hääl,

Maria, mu õeke,
ei maailma pääl
ma unusta sind,
mis juhtugu sääl.


OI POISOKESE’
Rahvasuust Setomaalt

Oi poisokese’, vai mehe-jallõ-kese’,
Naka mi no täämbä vai laulõ-jallõ-mahe:
Ei mi lövvä’ päivä küll parõ-jallõ-mbada,
Aigu lövvä-i tõista mi adu-jallõ-samba!
Lööme mehe’, meele küll mõtõ-jallõ-lõmma:
Hoi, poisokõsõ’, ti mehe-jallõ-kõsõ’,
Hoi, velekese’, ti viina-jallõ-kõsõ’,
Ei mi’ mehe’ kullõ küll külä jallõ laulu,
Tähele mi panõ-i küll külä parinada –
Sis mi no-ks laula kui vaja-jallõ-hassa,
Aigu tuust no võtta küll toobi jallõ põhjast!
Hoi, poisokõsõ’, ti mehe-jallõ-kõsõ’,
Hoi velekõsõ’, ti viina-jallõ-kõsõ’!


KUU JA TÄHED LANGEVAD
Priidik Tiik Putkaste külast Martna kihelkonnast ja vallast 1913.

Kuu ja tähed langevad,
Enne kui lõppevad meie laulud.
Nõnna meil on laulusi,
Kui on lastel mängusid;
Nõnna meil on viisisi,
Kui on vitsaraagusid;
Nõnna meil on sõnuda,
Kui ju tammela tõrusid,
Lüdipäile pähkelid.
Enne lõpeb lehte puust,
Lehte puust ja marja maast,
Kaduvad kalad meresta,
Lõppeb vesi allikast,
Enne kui lõppevad meie laulud.


SURM OMA KULLASE KUNINGAKROONI
Uku Masing, viis Heno Sarv

Surm oma kullase kuningakrooni
Pani mu väsinud pähe.
Kuigi ma kangelt istusin trooni,
Millal küll võidan ta tähe?

Uinuvalt verist käes hoian mooni,
Maitse sest huulilt ei lähe.
Uni vaid tuiskab lupjunud sooni
Ning tema hõise on kähe.


ÖÖ LÕHNAB, VIHMA SAJAB
Hando Runnel, viis L. van Beethoven

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal,
vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea,
linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.


KUI MA OLLI VÄIKOKÕNE
rahvasuust
Kui ma olli väikokõne,
Võeh ma no-ks olli ull,
Käve külä tanomile karavoodile.
Sääl olli Mäe Mikko Manni,
Unto Punto ka.
Oh sa no tsika, küll oll illos,
Õkvalt nigu lill!
Kui kodo tõi ta umale,
Oll kuri niikui kull!


RÄNDAJA ÕHTULAUL
Ernst Enno, viis Anne Maasik

Ma kõnnin hallil, lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel –
Teed laulavad õhtul hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
Need otsata kutsuva d jooned, -
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
Ju lapsena kuulda tee juttu –
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
Kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee –
Meel igatseb tolmuta randa,
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
Mind hoiab kui mõrsjaks enesele –
Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on nii õhtul hilja.

OLLI MINA TILLE TEOPOISSI
Mihkel Käärd Kammeri vallast Kambja kihelkonnast 1908.

Olli mina tille teopoissi,
Üüse pessi mõisa rehe,
Päivä künni mõõdumaa.
Panni mina obu süümä,
Suitse panni suu alla,
Päitse panni pää alla,
Jala kate kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusikust,
Varas miis tulli varistikust,
Varast minu ille obu,
Ille obu, tille täku.
Lätis mina kodu iketen,
Kes mulle vastu tulli?
Taat tanumin vastu tulli:
Mes sa iket, Endrik-poig?
Mes ma ike, taadekene!
Panni mina obu süümä,
Suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala kate kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
Varas miis tulli varistikust,
Varast minu ille obu,
Ille obu, tille täku.
Ärä ike, Endrik-poig!
Mul om kotun kolme ruuna:
Üits olli iiru, tõine alli,
Kolmas kullakarvaline.
Võta iiru, istu sälgä,
Kõrvil lase kõrval sõita,
Mustal lase muidu joosta!
Lätsi mina üle Rõngu silla –
Rõngu sild sii raksatu,
Aluspalk sii praksatu.
Sääl mu küpär kergätu,
Sääl ma mursi mõõgaotsa,
Sääl mo kuldasõrmus katte,
Sääl mina otse upakikeli,,
Sääl mina käve käpakeli.
Rõngu neiu minu näivä,
Rõngu karjusse mu kaiva:
Oles see meesi mulle saassi –
Suvel saisas süümätä,
Talvel tandsis kängätä!


JOONATAN MINU VELI MAKAS
Rahvasuust

Joonatan, minu veli makas
Muide tapetuide man.
Ta mul olli kõige kallim,
Minu veli Joonatan.

Minu mure enne ei lõpe,
Kui ma teda nätä saa.
Sõs ma taha timä hauda
Roosilillis ehita.


MIS TE TÜHJA MURETSETE
Hindrek Tamm Jõelähtme kihelkonnast 1937.

Mis te tühja muretsete,
Juba rukkipia nähikse,
Odraoras ju aljendab,
Kaeraoras katab maada,
Nisu tupesta tulebki,
Ernes ehib riide’elle,
Läätse säärile siakse,
Kapsas käärib äile päile,
Kaalik lehta kosuteleb,
Nairis lehta lahuteleb!


MA TULEN HILJA
Ernst Enno, viis Anne Maasik

Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,
Ei jõudnud varem lauluvainule.
Ei looda pärga ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga võidule.

Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus valgus maeti mulda võrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.

Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, -
Ma unistaja nagu muinasjutt.

Kuidas mullikesi teha...

Tuhaks tuleb põleda,
et saada lehelist
veel pisaraid on vaja
ja võimu võid
ehk kalarasva kaja.
Veel tuld ja õhku,
et seebiks kõike keeta
ja veelkord õhku,
et tõuseks lendu
vikerkaarelisi mulle
kel hinge enam
kui suurem tuleb kera,
kust pilgub vastu
taevas
lai ja aval
ymmargune
pingvel
maa ja ilm.

Selline mõtisklus 1970ndatest

Kaerajaan ja ristirahvas

Rein Sikk kutsub meid kaerajaani tantsides Euroopat kaasama, nimetades 2010 kaerajaani aastaks. Mõttel on jumet, sest kaerajaani taolised tantsud – erinevad kadrilli vormid, kus tantsijad tantsu alustades neljas küljes üksteise vastas asetsevad on paarsada aastat lummanud rahvaid meie naabrusest kuni Jäämere äärsete saamideni välja. Paljud neist rahvastest on meie keelesugulased, sedakaudu ka meelesugulased – me mõtleme ja kogeme maailma sarnases mõistete raamistikus.

Heaks näiteks selle kohta on mõistatus: isa pikk, ema lai, õde pime, vend pöörane. Siingi on neli osapoolt nagu kaerajaani tantsus. Mõistatuse vastuseks on maailm, kus neljaks tantsijaks on isana taevas ehk ilm, emana maa, õena öö ja vennana päev.
Neljast küljest kokku ja lahku tantsimine kuulub mulgimaal tantsu juurde, mille nimeks on telu tegemine. Telu tegemisek kutsutakse ka sigivusmaagilist tava, mille sooritavad vaderid lapse ristsetel, et tagada laste juurdekasv. Selleks istuvad nad seljad vastamisi tapitud jalgadega pingile, mille nimeks on telu ja püüavad pingi jalgu tapist välja kiskuda. Kustpoolt jalg välja tuleb, sinna suunda jäävas talus on oodata järgmise lapse sündi.

Samasugune pingil seljad vastamisi ratsutamine ja pingi jalgade väljakiskumine on tuntud ka Setomaal. Seal teevad seda naised vastlanädala neljapäeval, et tagada lasterikkust.

Setomaal on pingi nimeks kerk ja tegevuseks kergotamine. Kergotamiseks nimetatakse Setomaal ka suvistpüha aegset laulumängu, kus poolsõõris seisvad leelotajad kordussõnu “Kes, kes kergolõ, kes kergo jalalõ,” ringiks kokku ja siis taas lahku jooksevad. Laulu on tänapäeval taas tuntuks laulnud ansambel Zetod.

Põhja-Eestis ei ole telu tegemist ega kergotamist. Küll on laialt tuntud regilaul ristitantsust. Samas puudub ühtne kirjeldus, kuidas see tants käis. Üks võimalus on oletada, et ristitantsuks on olnud telu tegemise sarnane neljas küljest kokku ja lahku tantsimine. Ka kadrilli võiks meie keeli ristitantsuks nimetada. Üks nendest on levinud üle maa kaerajaani nime all.

Kaerajaan seondub jaanipäevaga, kui jaan käib väljas kaemas, kas kesvad on keerulised ja kaerad kaheksakandilised.

Risti kujund omakorda sobib pigem jõuluaega, kui seintele joonistati ning peergudest pandi kokku kaheksaharulisi riste. Näib nii, et meie rahva maailmamõistmisele on head hoogu andnud arvud kaks, neli ja kaheksa. Eriti ilneb see regilaulus – iga mõtet väljendatakse vähemalt kahe värsireaga, igas värsireas on neli rõhulist silpi, igas reas on kokku kaheksa silpi. Olulisi mõisteid moodustame kahte vastaspoolt liitvate liitsõnadega nagu maa-ilm, öö-päev jt. Võib-olla on siin ka põhjus, miks me ennast pigem ristirahvaks kui kristlasteks nimetame. Ristirahvaks olemine sobib meile hästi – teame, taevas pole tähtsam maast ega isa tähtsam emast, samuti nagu öö pole olulisem päevast või õde vennast.

Oleme sellega harjunud ka oma maad tunnetades – tänapäevani on püsinud erinev olemine kunagise Liivimimaa kubermangu kuulunud Lõuna-Eesti ja Eestimaa kubermangu kuulunud Põhja-Eesti vahel. Ehk on mõistlik haldus- ja koolireformile mõeldes alustadagi siit?

Ökoloogiline jalajälg...

...on ilus kujund, mille abil saab kutsuda inimesi ja organisatsioone hoolivusele maast meie jalge all. Keskmiselt jagub iga inimese jaoks maapinnast umbes kaks hektarit. Jalajälje arvutus näitab, kas meie poolt tarbitavate kaupade ja teenuste tootmiseks kulub võrdväärseks teisendatuna vähem või rohkem maapinda, kui meist igaühe jaoks olemas on.

Siiski on ökoloogilise jalajälje arvutus eelkõige eeskujuks, et suunata meid mõtlema maa peale säästlikumalt ja hoolivamalt. Kindlasti on võimalik arvutusi täpsustada. Ja päris kindlasti ei saa selle põhjal teha järeldusi, mida paraku tihti kiputakse tegema – nagu oleks pensionäridepaari elu maatalus keskkonnale ohtlikum kui linnarahva elamine või isegi see, et üleüldse on linnas elamine keskkonna suhtes kõige säästlikum ja ökoloogilisem.

Taolise mõtteuperpalli taga on tajutav usk kogu elamise ja töötamise keskustesse koondamise lunastavasse väesse. Sama usk, mis lummas suurfarmide tegijaid, külade ja asulate perspektiivituks tunnistamist jne.

Samas on arvutuses ilmselgelt midagi arvestamata jäänud. Kui Tallinnas on praegu 90 masinat ööd ja päevad töös, et lumest jagu saada, siis enamik maaelanikke kühveldab oma lume hädavajalike teede ja radade pealt naftat kulutamata kondiauru toel ära. Kui linnas peab valgus ööd läbi kõigil tänavatel särama, siis maal piisab kuukumast ja tähesärast.

Kõnelemata vahetust jalatalla survest maale, mis maal on harv ja õrn, kuid linnas sedavõrd painav, et selle leevendamiseks tuleb maa asfaldi ja killustiku alla vaiki sundida – ega asjata olnud asfaldi vanaks maakeelseks nimeks maavaik.

Kuid see kõik jääb ökoloogilise jalajälje arvestusest välja ja nõnda ongi võimalik kiita inimese linnaselamist loodusele soodsaimaks ja manada maaelu loodust enim kahjustavaks.

Lõpuks on oluline veel peatuda sellel, kuidas maa ja maastik inimest kõnetavad. Selle kahekõne jäljeks on kohanimed ning inimeste jaoks olulised ja väega paigad maastikus. Maa vajab inimest samuti, nagu inimene vajab maad. Kui maa on asustamata ja tühi, siis keegi ei kõnni ega taju tema väge ja ilu. Kogu imetlusevägi jääb linnaseinte vahele ja sisse, inimene oma suhtlemisvõimega ei võimenda enam maa erinevate paikade väge.

Randade puhastamine võsast ja pilliroost, pühapaikade korrastamine, allikate puhastamine on väike osa neist tegemistest, kus inimene ja maa üksteiselt väge saavad ja uut väge loovad.

Ökoloogilise jalajälje kalkulaator on esimene kobav samm lugupidavama suhte loomise poole maaga. Astugem siis ka järgmised sammud ja püüdkem luua arvesti, mis võtab arvesse ka tervise ja vaimuväe, mida maaga koos elamine inimesele pakub.

Minu Eesti ja rahu loomine

Minu Eesti liikumine on selle aastaga palju head algatanud. Aasta lõpul toimunule tagasi vaadates meenub Minu Eesti mõttetalgute aluseks olnud Avatud ruumi meetodi algataja Harrison Oweni mõttekäik rahu loomisest. Rahu loomine on keskne osa ruumi avamisest ja avatuna hoidmisest. Loodetavasti on alltoodud mõttearendus abiks kõigile, kes mingilgi kombel on kokku puutunud Minu Eesti tegemistega.

RAHULOOJA: ära eales mõtle, et oled vastutav kõige eest
Harrison Owen
Seda nõuet on kahtlemata väga raske ja keeruline täita. Meis kõigis on midagi, mis meeleheitlikult tahab hoida korda, eriti siis, kui asjad muutuvad kaootiliseks, segaseks ja tülikaks. Kui elu läheb näiliselt korrast ära, tunneme vastupandamatut tungi seada see õigeks, taastada kord, saada taas oma hingelaeva kapteniks ja saatuse juhtijaks. See on armas mõte, kuid saatuslikult väär – sest elu ei ole korrast ära, ta lihtsalt ongi elu. Ja elu ei ole loodud meie isiklikuks heaoluks ja mugavuseks. Tormid puhkevad, jõed ujutavad üle, vulkaanid purskavad, ettevõtted pankrotistuvad, inimesed surevad. Enamalt jaolt on see asjade loomulik käik – ükskõik, kui väga me ka ei sooviks, et see oleks teisiti. Koos ootamatu õnnetusega kaasneva ähmiga on kogu juhtumine sedavõrd keeruline, kiiresti muutuv ja võimas, et oleme õnnega koos, kui taipame, et see kõik on hingamas läbi meie. Kõnelemata asjade korda seadmisest oma parema äranägemise järgi. Seda ei juhtu, nii et ärge võtke seda mõtetki pähe.
Rahutegija jaoks on see eriline väljakutse. Juba nime põhjal asetame end olukordadesse, mis on tulvil valu ja kannatust – kui mitte füüsilist, siis mõttelist, kuid tavaliselt mõlemat. Tavaline inimlikkus näikse nõudvat meilt, et peame igati pingutama, et vähendada ebamugavust, leevendama kannatust, kõrvaldama valu, eriti siis kui näeme selle põhjustajat ja oskame oma meelest parandada olukorda. Kuid see ei ole meie töö. Meie hooleks on olla tunnistajaks, hoida seda kõike oma teadvuses, kaasa arvatud kannatamine ja valu. Ei ole olemas parandamisviisi, mida võime soovitada olukorra korrastamiseks. Ei ole üksikasjalikku kava, mis paneb inimesed mõtlema nii, nagu nad peaksid mõtlema. Ei ole olemas ühtegi tehnoloogiat, mis pakuks välja kõike korrastava võluvitsa. Ja kui isegi, mingi õnneliku juhuse läbi selline kõikeparandav lahendus turgataks meie meelde, pole meie asi seda teha. Meie ülesanne on hoida ruum lahti nõnda, et organisatsioon või inimesed, kellega töötame, saaksid teha seda, mida üksnes nemad suudavad teha – olla otsani nemad ise, olla elavad, isejuhtuvad tervikud. Lõpuni välja minnes, vaid nemad üksi ravivad end ja leiavad selle terviklikkuse, tervise ja kooskõla – mis ongi Rahu. Või ei leia... ja see on tõeliselt raske osa... sest võib olla, et lõpp on saabunud.
Kõigil elusolenditel on elu, mis tähendab, et neil on ka surm. Kõigil asjadel on lõpp. Ja see lõpp saabub, nii kurb kui see ka poleks, on see läbi. See kehtib meie lemmikloomade elu, kogukondade, äriühingute ja riikide kohta. Kui see on läbi, siis see on läbi. Me võime soovida, et see ei oleks nii ja vastu panna igal võimalikul viisil – kuid kui käes on lõpp, siis see on lõpp. Ning Rahutegijana oleme kutsutud olema ka lõpu tunnistajaks. Sellisel hetkel, kui see polnud juba enne selge, saab ilmselgeks, et korra loomine pole meie käes.
Rahuloojaks olemine on ainulaadne, me kõik oleme selleks aeg-ajalt ning mõned meist pea kogu aeg. See on eriline kutsumus, kuid kindlasti mitte ainus. Elutegevus kõigis oma väljendusviisides vajab ka väga palju tegemist. Plaanid peavad saama tehtud, projektid algatatud, programmid juhitud, söögid tehtud, katused parandatud. Igaüks neist tegevustest täiendavad üksteist, kõik nad täiendavad meie elusolemist – kuid ükski neist, ei üksikult ega üheskoos ei hõlma kogu elu. Seal on midagi enamat ning see on Rahutegija eriline ülesanne olla tunnistajaks tervikule kõigis tema külgedes – alguses, keskpaigas ja lõpus.

Rahvusülikooli juubelist

Üheksa aastakümmet tagasi 11. märtsil 1919 lähetati minu vanaisa Jaan Sarv Tartu Ülikooli ajutise hoolekandja Peeter Põllu poolt „väljamaale tundma õppima ülikoolide õppekorraldust ja kõrgema hariduse seisukorda.“
Kuu aega hiljem, 11. aprillil saabub ta Norra kaudu Inglismaale Newcastle’i sadamasse. 16. aprillil antakse tema nimele välja isikutunnistus „Identity Book“, kust selgub, et ta lahkus Inglismaalt Eestisse 9. augustil 1919. aastal.
30. juunil on toimunud Eesti Saatkonna ruumides Londonis nõupidamine, kus peeti aru tulevase rahvusülikooli asutamise põhimõtete üle. Nõupidamise kohta saadeti saatkonnast J. Kopvillemi allkirjaga Eesti Vabariigi Haridusministeeriumile järgmine memo:
Minul on au Haridusministeeriumile teatada, et 20 juunil s.a. Eesti Saatkonna ruumides Professor Piip’i initsiatiiwil meie ülikoolisse puutuwate küsimuste arutamiseks koosolek ära peeti, millest osa wõtsid A. Piip, J. Sarw, P. Kogerman, E. Becker ja J. Kopwillem.
Koosolek wõttis järgmised otsused wastu, millest Haridusministeeriumile teatada minule kohuseks tehti:
1. Meie ülikool tuleb tingimata eel oleval sügisel käima panna.
2. Wilunud Eesti Professorite puudusel tuleb ülikoolis ametisse panna ka wõõrast rahwusest professorisi, neid kas endistest Tartu Ülikooli õppejõudude seast walides ehk teiste kõrgemate õppeasutuste personalist kutsudes.
3. Tuleb siin wäljamaal Inglise- ja Prantsusemaa professoritega läbirääkida kas, missuguseid aineid ja missugustel tingimustel nemad oleks walmis meie ülikoolis lugema ja siis wastawalt reaalseid ettepanekuid Haridusministeeriumile teha.
Kõige austusega,
J. Kopwillem
Huvitav on tõdeda, et oluliseks peeti just prantsuse ja inglise professorite kaasamist.

Üits part – ühtehoidmisest?

Kas meie rahvast on ähvardamas sotsiaalne pankrot? 94. koht maailma riikide hulgas sotsiaalse kapitali osas on tõsine ohumärk. Lohutuseks pole ju ka see, et Läti on veel viis kohta tagapool. Samal ajal on Venemaa meist kümme kohta eespool, kõnelemata Indiast meist 89 kohta eespool viiendal kohal. Küllap oleksime laulva revolutsiooni päevil ses võrdluses asunud esimestes kümnetes, kui olime valmis sööma kartulikoori, et saada iseseisvaks riigiks ja rahvaks. Nüüd seisamegi ise, oleme Euroopa Liidus ja NATOs, kuid ühtehoidmise oskus on käest pudenenud.
Mulgimaa regilaulus kutsutakse hoidma “ütte parti”, st ühtekokku. “Üts part” selles väljendis on sama sõnatüvi, mis hiljem sai partei. Partei on erakond, mis väliselt hoiab eraldi teistest ja seesmiselt peaks hoidma ühte. Siiski, kui kogu ühiskond on kaotanud oma sotsiaalse kapitali, siis ei pääse ka erakonnad sisemisest eraldihoidmisest. Sellest üle aitab vaid oma sisemiste väärtuste esiletoomine, oma “võidulugude” kõnelemine.
“Võidulugudega” on aga selline lugu, et nad peavad olema ehedad ja tulema südamest. Ühtehoidmise juures pole abi haleduse üleskütmisel, kõneldes näiteks 700 aastasest orjapõlvest, 50 aastasest okupatsioonist jne. Võidulooks sobib lugu sellest, kuidas kõige kiuste ometigi toime tuldi ja hakkama saadi. Kindlasti ka see, kuidas ise lähedasi ja kaugemaidki on omakasupüüdmatult aidatud või samal kombel ootamatult ja lootmatult abi on leitud nii lähedastelt või ka võhivõõrastelt.
Headeks võidulugudeks on laulupeod ja tuhamägede tantsupidu, prügikoristus ja Minu Eesti, külaliikumine ja vabatahtlik töö, rahvaspordi suurpeod ja tegijate tunnustamine presidendi poolt. Tõeline võidulugu algab aga ikkagi iseendast. Mida olen täna teinud tasu lootmata oma lähedastele, sõpradele, võõrastele? Millise osa oma ajast ja tähelepanust pühendan ühisosa kasvatamisele oma kodus, tööl, elukohas?
Korraldan iga kuu meelerännu kursust Peipsi ääres Vilusi külas. Kaheks päevaks tulevad kokku inimesed kogu Eestist. Ühisosa tekib esimesest õhtust alates, kui jagatakse ühiselt kaasatoodud toitu ja lugusid oma elust. Järgmistel päevadel otsitakse oma paik Peipsiäärses maastikus, mis tahab otsijaga ühte hoida. Trummi saatel meelerännud jõudu ja tervist toovasse alumisse ilma ning tarkust ja head nõu andvasse ülemisse ilma liidavad osalejad kogetud lugude kaudu nõnda ühte, et raske on pühapäeva pärastlõunal lahku minna. Kursusel loodud side jääb tihti püsima enam kui kümnekski aastaks.
Siit ka võti taipamiseks – ühtehoidmise võlu on peidetud teispoolsusesse, kuid selle juured on siin ja praegu meie juures. Sotsiaalsest pankrotist saame üle, kui söandame siiralt ja otse kõnetada teispoolsuse kaudu maastikku meie ümber, loomi, linde, taimi ja muidugi ka kaasinimesi. Tegelikult igatseme ja vajame me kõik ühtehoidmist ning see on meist vaid ühe pöördumise, palumise kaugusel. Tehkem siis seda!