Iga eestlase kodurahu on tähtis!!! EPL Online, 6. oktoobril 2007

Iga eestlane on tähtis... Kas on? Eestlasteks nimetame end alles 150 aastat, meie vanem nimetus enda kohta on maarahvas. Usk oma maasse ja kodusse on üks kõige kindlamaid – mu kodu on mu kindlus. Selle nimel oleme pidanud lahinguid, kodu rajamiseks pole kahju töötada kogu elu pangalaenu tagasi makstes. Üsna tavapärane ongi praegu, et noor Eestimaa ülesehitaja on võtnud laenu mitmeid miljoneid ja alles keskeas saabub aeg, kus ta võib rahumeeli kodumõnusid nautima hakata, aga kas selleks ajaks ongi enam inimest ja kas on ka kaunist kodu?
Ühel hetkel tuleb ”ettevõtlik ärimees” vallamajja, silmade ees sillerdamas petlik rahaving – ja tõmbab meie kodule ümber keskkonnakatastroofi hirmuvingu – ühesõnaga ehitab ”tehase”! Mida see toodab, milleks ja kas see ka Eestile kuidagi kasuks on, selle kohta on paks ”keskkonnamõjude hindamise” kaust. Siis saabub ”avalikustamine”...ja teade ”kus-te-siis-olite-kui-detailplaneering-algatati-nüüd-on-nii-palju-raha-juba-kulutatud-et-tagasi-asja-pöörata-ei-saa”. Ja ka ümbruskonna elanikele välgunool südamesse... Sinu kodu kõrvale rajatakse ”tehas”, mille võimaliku avarii korral pole sinu kodu enam tuhkagi väärt. Seni on enamus suuri keskkonnakatastroofe juhtunud inimliku eksituse tõttu, mida ei suuda ette näha ükski keskkonnaekspert. ”Tehas”, mis toodab midagi kuhugi, sunnib sind maksma kinni pangalaenu viimased miljonid, kuigi sinu maja hing langes just keskkonnamõjude avalikustamise hetkel nende miljonite võrra. Oma kodu maha jätta ei luba maarahva hing ja ega algse hinna eest müüa õnnestugi. Kuid hullem kui maksuorjus on pidev hirm keskkonnaohu ees. Pidev stressiving sööb südame, meie enda – eestlase südame!

Mulle meeldib enamsti kirjutada headest asjadest, sest meie maa on tõepoolest kaunis ja maarahvas uskumatult tark ja tubli. Aga ma ei mõista, kust tulevad need ametnikud ja ärimehed, kes loobuvad ajutise heaolu nimel meie maarahva kodurahust? Mida mõtleb see mees või naine, kes lubab keset küla ehitada suure Europrügila nagu omal ajal Lagujasse – keset küla 20 meetrise kõrguse mäe, nii et üks naaber ei näe haisva kuhila tagant enam teise kodu. Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa kaevata maapind tühjaks ja kuivendada veetuks põlevkivist, nii et külaelanikele tuleb joogivett vedada ja põllupind võib igal hetkel kaduda – rääkimata sinna uute kodude rajamisest. Nagu Mäetagusel. Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa raiuda maha põline puudeallee, mis on olnud stressileevendaja paljudele linlastele? Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa vedada ning hoida tsisternides naftat ja kemikaale läbi linna, kus elab kolmantik meist – eestlastest? Nagu Tallinnas. Ja mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa ehitada keset küla tehase, kus kasutatakse radioaktiivseid aineid? Nagu Sauel.

Ma arvan, et see inimene enne teeb kui mõtleb. Ja küllap on peamine põhjus selles, et me oleme unustanud ühe muistse maarahva tava – pidada kärajaid. Eestimaa Rohelised kutsuvad inimesi kokku avatud ruumi aruteludele Eestimaa erinevates paikades, kus kurdetakse hoolimatuse üle. Eeloleva nädalavahetuse kiiritamisteemalise avatud ruumi arutelu ajendiks on Saue kohalike elanike tunne, et neist ei hoolita.

Sama tunne on küllap vallavalitsuselgi, kelle meelest elanikud ei hoolinud õigeaegselt tehase rajamise avalikest aruteludest ning ka tehase omanikel, kelle arvates neile tehti hoolimatult takistusi tegevuse alustamisel.

Kohale tulles avatud ruumi arutelule pühapäeval, 7. oktoobril kell 12 Vanamõisa seltsimajja, Alliku külla, Allika tee 10 on võimalik kõigil osapooltel näidata, kas ja kuivõrd hoolitakse üksteisest.

Mikk Sarv, Erakonna Eestimaa Rohelised kogukonna eestkõneleja

Ristiusk ja maausk

Läbi aegade on vastandatud risitusku maausule ja vähem pühendatud tähelepanu ühisosa leidmisele. Kindlasti on taoline vastandamine olnud erinevatel poliitilistel põhjustel vajalik – küll lisavägede ja rahastamise kauplemisel ristisõdade aegu ning kiriku halvustamiseks nõukogude okupatsiooni aastatel.

Siiski on kindlasti ka ühisosa otsimine olnud oluline alates esimeste misjonäride tulekust meie maale – olid need siis iiri-šoti rändmungad esimesel aastatuhandel või erinevad ordud hiljem, alates benediktiinidest, tsistertslastest, dominikaanidest kuni frantsisklaste ja birgitiinideni. Ristiusu sõnumi väljendamine maakeeles ja maameeles eeldab sisseelamist ja sügavat mõistmist. Samas selgub nõnda ka ristiusu sügavam sisu.

Oluline osa nii preestrite kui munkade ja nunnade igapäevastest kohustustest hõlmavad palved. Erilisel kohal neist on korduspalved, mida tunnevad paljud religioonid. Teatud kindlaid palveid korratakse määratud arv kordi, aidates nõnda palvetaja meelel selgineda ning keskenduda palve sisule.

Üks tuntuimaid palvetsükleid on Roosipärja palved, mida palvetatakse järjekindlalt oktoobrikuus. Palvering jaotub kolmeks suuremaks osaks – rõõmurikkaks, valurikkaks ja aurikkaks pärjaks. Igaüks neist kolmest jaotub omakorda viieks saladuseks, mille üle palvetades mõtiskletakse.

Rõõmurikka roosipärja saladusteks on Gabrieli tervitus Maarjale, Maarja külaskäik Elisabeti juurde, Jeesuse sündimine, Jeesuse pühitsemine Templis ja kaheteistaastase Jeesuse leidmine Templist.

Valurikka roosipärja saladusteks on Jeesuse palvetamine Õlimäel, Jeesuse piitsutamine, Jeesuse kroonimine okaskrooniga, Jeesuse ristitee ja Jeesuse ristisurm.

Aurikka pärja saladused on Jeesuse ülestõusmine, Jeesuse taevaminek, Püha Vaimu saatmine, Maarja taevaminek ning Maarja kroonimine taeva ja maa valitsejannaks.

Igale saladusele mõeldes loetakse kõigepealt usutunnistus, siis meieisa palve, kolm maarjapalvet ning au olgu palve. Seejärel loetakse kümme korda maarjapalvet ja lõpetatakse taas au olgu palvega.

Maausu poolt vaadatuna on samuti olulised toimingud ja tegemised, mida tehakse kolm, viis, seitse või kümme korda. Kogu maailma tajutakse kolmeosalisena – alumine ilm annab jõudu ja tervist, keskmine ilm on toimimise ja tegutsemise ilm ning ülemine ilm annab tarkust ja otsustusväge.

Elusolendil peab olema viis väge ehk oskust – tal peab olema keel suus, meel peas, süda rinnus, südamel hing ja hingel eluase.

Kümme on terviklikkuse ja loomise mõõduks. Sõna kümme tähenduses kasutatakse murretes ja sugulaskeeltes ka sõna lugu. Lugu omakorda on seotud loomisega – mingi asja või nähtuse üle võimu saamiseks tuleb teada ja kõnelda ta loomise ehk sünnilugu.

Loo kõnelemise väge tajume tänapäevani enda ümber. Poliitikud elatavad end lugude kõnelemisega, samuti meedia ja reklaamitööstus. Lugude lummuses on televaatajad, samuti ka mängusõltlased. Ka kirik toimib teenistusest teenistusse lugude vahendajana. Kolme aasta jooksul loetakse kogu pühakiri kantslist ette ning laiendatakse-tõlgendatakse jutluste käigus. Jutluse kohta kasutatakse soome keeles sõna saarna, sama sõnatüvi tähendab vepsa keeles muinasjuttu.

Nõnda on ristiusu jutlustajad olnud maausulise maailmakäsitluse järgi muinasjutuvestjad ehk saarnajad. Muinasjutuvestjal oli meie muinasühiskonnas täita oluline osa – nad aitasid lugusid vestes teisi tervendada, tagada jahiõnne ja viljakust ning palju muudki.