Tuesday, October 9, 2007

Iga eestlase kodurahu on tähtis!!! EPL Online, 6. oktoobril 2007

Iga eestlane on tähtis... Kas on? Eestlasteks nimetame end alles 150 aastat, meie vanem nimetus enda kohta on maarahvas. Usk oma maasse ja kodusse on üks kõige kindlamaid – mu kodu on mu kindlus. Selle nimel oleme pidanud lahinguid, kodu rajamiseks pole kahju töötada kogu elu pangalaenu tagasi makstes. Üsna tavapärane ongi praegu, et noor Eestimaa ülesehitaja on võtnud laenu mitmeid miljoneid ja alles keskeas saabub aeg, kus ta võib rahumeeli kodumõnusid nautima hakata, aga kas selleks ajaks ongi enam inimest ja kas on ka kaunist kodu?
Ühel hetkel tuleb ”ettevõtlik ärimees” vallamajja, silmade ees sillerdamas petlik rahaving – ja tõmbab meie kodule ümber keskkonnakatastroofi hirmuvingu – ühesõnaga ehitab ”tehase”! Mida see toodab, milleks ja kas see ka Eestile kuidagi kasuks on, selle kohta on paks ”keskkonnamõjude hindamise” kaust. Siis saabub ”avalikustamine”...ja teade ”kus-te-siis-olite-kui-detailplaneering-algatati-nüüd-on-nii-palju-raha-juba-kulutatud-et-tagasi-asja-pöörata-ei-saa”. Ja ka ümbruskonna elanikele välgunool südamesse... Sinu kodu kõrvale rajatakse ”tehas”, mille võimaliku avarii korral pole sinu kodu enam tuhkagi väärt. Seni on enamus suuri keskkonnakatastroofe juhtunud inimliku eksituse tõttu, mida ei suuda ette näha ükski keskkonnaekspert. ”Tehas”, mis toodab midagi kuhugi, sunnib sind maksma kinni pangalaenu viimased miljonid, kuigi sinu maja hing langes just keskkonnamõjude avalikustamise hetkel nende miljonite võrra. Oma kodu maha jätta ei luba maarahva hing ja ega algse hinna eest müüa õnnestugi. Kuid hullem kui maksuorjus on pidev hirm keskkonnaohu ees. Pidev stressiving sööb südame, meie enda – eestlase südame!

Mulle meeldib enamsti kirjutada headest asjadest, sest meie maa on tõepoolest kaunis ja maarahvas uskumatult tark ja tubli. Aga ma ei mõista, kust tulevad need ametnikud ja ärimehed, kes loobuvad ajutise heaolu nimel meie maarahva kodurahust? Mida mõtleb see mees või naine, kes lubab keset küla ehitada suure Europrügila nagu omal ajal Lagujasse – keset küla 20 meetrise kõrguse mäe, nii et üks naaber ei näe haisva kuhila tagant enam teise kodu. Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa kaevata maapind tühjaks ja kuivendada veetuks põlevkivist, nii et külaelanikele tuleb joogivett vedada ja põllupind võib igal hetkel kaduda – rääkimata sinna uute kodude rajamisest. Nagu Mäetagusel. Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa raiuda maha põline puudeallee, mis on olnud stressileevendaja paljudele linlastele? Mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa vedada ning hoida tsisternides naftat ja kemikaale läbi linna, kus elab kolmantik meist – eestlastest? Nagu Tallinnas. Ja mida mõtleb see mees või naine, kes annab loa ehitada keset küla tehase, kus kasutatakse radioaktiivseid aineid? Nagu Sauel.

Ma arvan, et see inimene enne teeb kui mõtleb. Ja küllap on peamine põhjus selles, et me oleme unustanud ühe muistse maarahva tava – pidada kärajaid. Eestimaa Rohelised kutsuvad inimesi kokku avatud ruumi aruteludele Eestimaa erinevates paikades, kus kurdetakse hoolimatuse üle. Eeloleva nädalavahetuse kiiritamisteemalise avatud ruumi arutelu ajendiks on Saue kohalike elanike tunne, et neist ei hoolita.

Sama tunne on küllap vallavalitsuselgi, kelle meelest elanikud ei hoolinud õigeaegselt tehase rajamise avalikest aruteludest ning ka tehase omanikel, kelle arvates neile tehti hoolimatult takistusi tegevuse alustamisel.

Kohale tulles avatud ruumi arutelule pühapäeval, 7. oktoobril kell 12 Vanamõisa seltsimajja, Alliku külla, Allika tee 10 on võimalik kõigil osapooltel näidata, kas ja kuivõrd hoolitakse üksteisest.

Mikk Sarv, Erakonna Eestimaa Rohelised kogukonna eestkõneleja

No comments: