Thursday, December 23, 2010

Tähetorni 200. juubeliks

Eesti on tähtis. Kõike, mida me oma keeles oluliseks peame, seome tähtedega ehk nimetame tähtsaks. Tähtsate asutuste hulgas meie maal on keskne koht Tartu Ülikoolil, mis taasavati 208 aastat tagasi. Vaid kaheksa aastat hiljem sai Ülikool veelgi tähtsama ehitise – Tartu Tähetorni. Küllap oli tookord tähetorni avamise juures ka seitsmeteistaastane üliõpilane Priidu-Jüri-Villu ehk Friedrich Georg Wilhelm Struwe, kes järgneva poole sajandi jooksul oma avastuste ja arvutustega tegi Tartu Tähetorni ülemaailmselt tähtsaks kohaks. 1837 avaldati Struwe mõõdetuna kaugus Päikesesüsteemi-välise tähe Veegani Lüüra tähtkujus. 1816-1855 mõõdeti Tartu Tähetorni läbiva meridiaankaare pikkus enam kui 2800 kilomeetri ulatuses Põhja-Jäämere ääres asuvast Hammerfesti linnast Musta mere lähistel paikneva Izmaili linnani. Mõõdistamise ajal hõlmas Tartu meridiaanikaar vaid kahte riiki – Venemaad ja Rootsit. Tänapäeval läbib sama kaar kümmet riiki, kes üheskoos on kaare tähised liitnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaks mälestusmärgiks.
Tähed on tähtsad, sest kõik soe ja valge, mida eluks vajame, tuleb tähtedelt, eriti meie oma tähelt Päikeselt. Praegu on meie Päike Maa kumeruse taga peidus. Sellesama kumeruse taga, mille aitas ära mõõta meie tähetorni kaua-aegne juhataja Struwe. Valminud tähetorni võtmed anti esimest korda ülikooli rektorile üle talvisel päikese pesas olemise päeval. Meie pärimustarkuse järgi puhkab Päike peale talvist pööripäeva mõned päevad oma talvepesas, justnagu kogudes jõudu tagasiteeks meie poolkerale. Just see pesapäevade aeg on kõige parajam tähtsatele tegemistele aluse panemiseks. Loodame siis, et järgmised kaks sajandit on Tartu Tähetorn jätkuvalt uute ning tähtsate taipamiste sündimise paigaks nii nagu möödunud sajanditel.
Eile tähistasime kahesaja päikese tagasitulemise möödumist tähetorni valmimisest. Seda tegime selleltsamalt päikeselt laenatud tulega. Tuletantsijad süütasid tulikirja, kus on tuliste tähtedega kirjas juubelinumber. Sama tuli peegeldub tagasi meie kõigi südametes – oleme ju ka ise elusolenditena peegeldus tähisest Kõiksusest. Taevas on tähtis, Ülikool on tähtis ja tähetorn on tähtis. Tähetorni valmimist tähistades oleme ka ise tähtsad ning lähemal tähtedele, kellest oleme siia ilma sündinud.

Friday, September 3, 2010

Mõnu ja ülisuutlikkus

Mõiste mõnu üheks määratluseks võiks olla parima tulemuseni jõudmine vähima jõukuluga. Nii on hõlmatud ka sõna varasem tähendus, mis oli dünaamilisem kaasaegsest, rohkem seotud liikumise ja tööga. Tänapäeval on sõna peamisteks seosteks tegevuseta olek ning joovastavate ainete mõju.
Küllap oleme kõik kogenud, et vahel asjad ja tegemised laabuvad ning vahel need takerduvad. Kui kõik jookseb nagu iseenesest, ongi mõnus. Jõudu ei kulu, raha ei kulu, aga kõik on tehtud. Ehk see ongi olukord, millest unistades lauldi: oleks mu oma olemine, teiseks minu tegemine – olukord, kus keegi ega miski vahele ei sega, kõik kulgeb mu oma unistuste ja mõtlemiste kohaselt. Ja kui on nõnda, siis suudame palju, isegi ülimalt palju. Ülisuutlikkuse eelduseks on seega võimalikult vähene sekkumine inimese unistustesse ja nende teokstegemisse.
Ometigi elame maailmas, kus ikka veel usutakse kontrolli ja sekkumise tõhususse juhtimises. Meie keeles on vaid üks täht erinev sõnades juhtimine ja juhtumine. Parim juhtimine on see, mis viib ülisuutlikkuse ja isejuhtumiseni. Vanasti lauldi niitmisest: vikat niidab, ma vilistan. Õigel aasta- ja päevaajal terava ja korras vikatiga niites pole jõudu vaja – vikat libiseb iseenesest läbi rohu. Vikat on pinnimise ja luiskamisega juhitud isejuhtumise teele, nii nagu niitjagi on end juhtinud jaanipäevaeelsele kastemärjale heinamaale koidutundideks, kui rohi on kõige õrnem.
Selline asjaolude ühtejuhtumine, mis võimaldab mõnuni jõudmist, on iseloomulik kogu Kõiksusele, aatomi tuumaosakestest galaktikate kettideni. Kõike olevat iseloomustab tung kooskõla, koostöö ja mõnususe poole. Mida enam on sekkumist ja kontrolli, seda kaugemale jääb ülisuutlikkus.

Saturday, April 3, 2010

Sõbraringid

Pea igal inimesel on oma puu või põõsas, millel on tema elus eriline osa. See võib olla tema sündimisel vanemate poolt istutatud puu, mille alla maeti emakook ehk platsenta. See võib olla lapsepõlve lemmik, mille otsa oli mõnus ronida ja kus võis varju ning lohutust leida kurja ilma eest. See võib olla just see puu, kes hommikul tervitades aknast sisse vaatab või lehvitab sõbralikult töölemineku- või koolitee ääres.

Hea mõte on neid sõbralikke olendeid meeles pidada ja nende heaks midagi teha. Vähim, mida saab teha, on neist lugu pidada, st kõnelda neist oma lähedastele ja sõpradele, kui vaid vähegi võimalust on. Muidugi võib ju loo ka kirja panna ja kirjapandud lugu edasi levitada. Kindlasti on hea mõte käia oma sõbra juures, kõnelda temaga, puudutada teda, kanda tema eest hoolt.

Üks hea tegemine on kanda hoolt oma sõprade järelkasvu eest. Ammustest aegadest on seda tehtud puuringe istutades. Minu vanemate elukoha lähedal Võrumaal on selline seitsme tammega 13-meetrise läbimõõduga puudering, istutatud ligi 200 aastat tagasi. Samamoodi võime oma sõpradest puuringi istutada sel kevadel. Puuliigiks sobib just seesama puu või põõsas, mis on elu jooksul lähedaseks saanud. Istutuspaigaks sobib koht, kus on selle taime jaoks mõnus kasvamise koht ja kus saab järjepidevalt käia kasvandike eest hoolt kandmas.

Taoline sõbraring on mõnusaks paigaks, kust leida häid mõtteid oma elu ja käekäigu üle, kavandada uusi tegemisi ja tänada kordaläinud tegemiste eest.

Sõbraringi istutamisega sobib algust teha kohe, kui lumi läinud. Vahel võib leida istutamiseks sobilikke puuhakatisi oma lemmikpuu alt, kuid neid võib otsida ka mujalt, kus pisikesed puupojad muidu hukka võivad saada. Lemmikpuul on kindlasti hea meel, kui hoolite nende pojakesi ka peenras ette kasvatada, koolitada ja siis sõpradele ringide istutamiseks pakkuda.

Hoidke siis head sõbrasidet oma puuvendade ja -õdedega!

Wednesday, March 17, 2010

Tartu Kevadkontserdi järelkaja - Heno Sarve teelesaatmine

Kümmekond aastat toimusid Tartus kevadised folgikontserdid, alates 1978. aastast kuni kaheksakümnendate teise pooleni. Kevade alguspäev tõi kokku lauljaid üle kogu Eesti, kes väärtluulet omaloodud viisidel esitasid. Olin minagi seal kaasalööja, samuti mu noorem vend Heno.
Heno lahkus sel nädalal manalateedele, saadame teda kevadkontserdi aastapäeval 20. märtsil kl 10.45 Tartu Krematooriumist Jaama tänaval.
Tuletame sel päeval meelde tolleaegseid laule, laulame neid ja mõtleme Heno peale. Panen siia mõned laulusõnad ja laulude pealkirjad, mis siis kõlasid nii laval kui lava kõrval.

MEIE HERR
Karula kihelkonnast
Meie herr oli rikas mees,
leelu,
Istub saksa saani sees,
Seitse sikka saani ees,
Vana emmis kõige ees.
Esi tema istub saani sees,
Puupöör tal püksi ees,
Tatirida rinna ees,
Siasitt tal piibu sees.
Mina vaene sangle sant,
Mul pole muud kui kott ja kepp.


TÕUSE ÜLES
Hando Runnel, viis Heno Sarv

Tõuse üles ja läheme ära,
Kaste langeb ja märjaks saab maa,
Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
.
Võta kinni, kui tahad, mu kaelast,
Hoia sõrmedest, hoia mu käest.
Ja need ehted, mis kadusid kaelast
Ükskord tagasi küsid mu käest.

Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
Öö on hiline, hilja või vara
Juba on, enam aru ei saa.


MARIA
Hando Runnel, viis Heno Sarv

Inetud jalad
ja ilus hääl,
Maria, Maria,
mu õeke, sa sääl,

Maria, mu õeke,
sa luilutad sääl,
sa laulad ja ilus
on tõesti su hääl,

Maria, Maria,
su põskede pääl
on lembus ja nimbus
ning õilis on hääl,

Maria, mu õeke,
ei maailma pääl
ma unusta sind,
mis juhtugu sääl.


OI POISOKESE’
Rahvasuust Setomaalt

Oi poisokese’, vai mehe-jallõ-kese’,
Naka mi no täämbä vai laulõ-jallõ-mahe:
Ei mi lövvä’ päivä küll parõ-jallõ-mbada,
Aigu lövvä-i tõista mi adu-jallõ-samba!
Lööme mehe’, meele küll mõtõ-jallõ-lõmma:
Hoi, poisokõsõ’, ti mehe-jallõ-kõsõ’,
Hoi, velekese’, ti viina-jallõ-kõsõ’,
Ei mi’ mehe’ kullõ küll külä jallõ laulu,
Tähele mi panõ-i küll külä parinada –
Sis mi no-ks laula kui vaja-jallõ-hassa,
Aigu tuust no võtta küll toobi jallõ põhjast!
Hoi, poisokõsõ’, ti mehe-jallõ-kõsõ’,
Hoi velekõsõ’, ti viina-jallõ-kõsõ’!


KUU JA TÄHED LANGEVAD
Priidik Tiik Putkaste külast Martna kihelkonnast ja vallast 1913.

Kuu ja tähed langevad,
Enne kui lõppevad meie laulud.
Nõnna meil on laulusi,
Kui on lastel mängusid;
Nõnna meil on viisisi,
Kui on vitsaraagusid;
Nõnna meil on sõnuda,
Kui ju tammela tõrusid,
Lüdipäile pähkelid.
Enne lõpeb lehte puust,
Lehte puust ja marja maast,
Kaduvad kalad meresta,
Lõppeb vesi allikast,
Enne kui lõppevad meie laulud.


SURM OMA KULLASE KUNINGAKROONI
Uku Masing, viis Heno Sarv

Surm oma kullase kuningakrooni
Pani mu väsinud pähe.
Kuigi ma kangelt istusin trooni,
Millal küll võidan ta tähe?

Uinuvalt verist käes hoian mooni,
Maitse sest huulilt ei lähe.
Uni vaid tuiskab lupjunud sooni
Ning tema hõise on kähe.


ÖÖ LÕHNAB, VIHMA SAJAB
Hando Runnel, viis L. van Beethoven

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal,
vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea,
linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.


KUI MA OLLI VÄIKOKÕNE
rahvasuust
Kui ma olli väikokõne,
Võeh ma no-ks olli ull,
Käve külä tanomile karavoodile.
Sääl olli Mäe Mikko Manni,
Unto Punto ka.
Oh sa no tsika, küll oll illos,
Õkvalt nigu lill!
Kui kodo tõi ta umale,
Oll kuri niikui kull!


RÄNDAJA ÕHTULAUL
Ernst Enno, viis Anne Maasik

Ma kõnnin hallil, lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel –
Teed laulavad õhtul hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
Need otsata kutsuva d jooned, -
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
Ju lapsena kuulda tee juttu –
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
Kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee –
Meel igatseb tolmuta randa,
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
Mind hoiab kui mõrsjaks enesele –
Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on nii õhtul hilja.

OLLI MINA TILLE TEOPOISSI
Mihkel Käärd Kammeri vallast Kambja kihelkonnast 1908.

Olli mina tille teopoissi,
Üüse pessi mõisa rehe,
Päivä künni mõõdumaa.
Panni mina obu süümä,
Suitse panni suu alla,
Päitse panni pää alla,
Jala kate kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusikust,
Varas miis tulli varistikust,
Varast minu ille obu,
Ille obu, tille täku.
Lätis mina kodu iketen,
Kes mulle vastu tulli?
Taat tanumin vastu tulli:
Mes sa iket, Endrik-poig?
Mes ma ike, taadekene!
Panni mina obu süümä,
Suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala kate kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
Varas miis tulli varistikust,
Varast minu ille obu,
Ille obu, tille täku.
Ärä ike, Endrik-poig!
Mul om kotun kolme ruuna:
Üits olli iiru, tõine alli,
Kolmas kullakarvaline.
Võta iiru, istu sälgä,
Kõrvil lase kõrval sõita,
Mustal lase muidu joosta!
Lätsi mina üle Rõngu silla –
Rõngu sild sii raksatu,
Aluspalk sii praksatu.
Sääl mu küpär kergätu,
Sääl ma mursi mõõgaotsa,
Sääl mo kuldasõrmus katte,
Sääl mina otse upakikeli,,
Sääl mina käve käpakeli.
Rõngu neiu minu näivä,
Rõngu karjusse mu kaiva:
Oles see meesi mulle saassi –
Suvel saisas süümätä,
Talvel tandsis kängätä!


JOONATAN MINU VELI MAKAS
Rahvasuust

Joonatan, minu veli makas
Muide tapetuide man.
Ta mul olli kõige kallim,
Minu veli Joonatan.

Minu mure enne ei lõpe,
Kui ma teda nätä saa.
Sõs ma taha timä hauda
Roosilillis ehita.


MIS TE TÜHJA MURETSETE
Hindrek Tamm Jõelähtme kihelkonnast 1937.

Mis te tühja muretsete,
Juba rukkipia nähikse,
Odraoras ju aljendab,
Kaeraoras katab maada,
Nisu tupesta tulebki,
Ernes ehib riide’elle,
Läätse säärile siakse,
Kapsas käärib äile päile,
Kaalik lehta kosuteleb,
Nairis lehta lahuteleb!


MA TULEN HILJA
Ernst Enno, viis Anne Maasik

Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,
Ei jõudnud varem lauluvainule.
Ei looda pärga ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga võidule.

Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus valgus maeti mulda võrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.

Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, -
Ma unistaja nagu muinasjutt.

Tuesday, February 2, 2010

Kuidas mullikesi teha...

Tuhaks tuleb põleda,
et saada lehelist
veel pisaraid on vaja
ja võimu võid
ehk kalarasva kaja.
Veel tuld ja õhku,
et seebiks kõike keeta
ja veelkord õhku,
et tõuseks lendu
vikerkaarelisi mulle
kel hinge enam
kui suurem tuleb kera,
kust pilgub vastu
taevas
lai ja aval
ymmargune
pingvel
maa ja ilm.


Selline mõtisklus 1970ndatest

Wednesday, January 20, 2010

Kaerajaan ja ristirahvas

Rein Sikk kutsub meid kaerajaani tantsides Euroopat kaasama, nimetades 2010 kaerajaani aastaks. Mõttel on jumet, sest kaerajaani taolised tantsud – erinevad kadrilli vormid, kus tantsijad tantsu alustades neljas küljes üksteise vastas asetsevad on paarsada aastat lummanud rahvaid meie naabrusest kuni Jäämere äärsete saamideni välja. Paljud neist rahvastest on meie keelesugulased, sedakaudu ka meelesugulased – me mõtleme ja kogeme maailma sarnases mõistete raamistikus.

Heaks näiteks selle kohta on mõistatus: isa pikk, ema lai, õde pime, vend pöörane. Siingi on neli osapoolt nagu kaerajaani tantsus. Mõistatuse vastuseks on maailm, kus neljaks tantsijaks on isana taevas ehk ilm, emana maa, õena öö ja vennana päev.
Neljast küljest kokku ja lahku tantsimine kuulub mulgimaal tantsu juurde, mille nimeks on telu tegemine. Telu tegemisek kutsutakse ka sigivusmaagilist tava, mille sooritavad vaderid lapse ristsetel, et tagada laste juurdekasv. Selleks istuvad nad seljad vastamisi tapitud jalgadega pingile, mille nimeks on telu ja püüavad pingi jalgu tapist välja kiskuda. Kustpoolt jalg välja tuleb, sinna suunda jäävas talus on oodata järgmise lapse sündi.

Samasugune pingil seljad vastamisi ratsutamine ja pingi jalgade väljakiskumine on tuntud ka Setomaal. Seal teevad seda naised vastlanädala neljapäeval, et tagada lasterikkust.

Setomaal on pingi nimeks kerk ja tegevuseks kergotamine. Kergotamiseks nimetatakse Setomaal ka suvistpüha aegset laulumängu, kus poolsõõris seisvad leelotajad kordussõnu “Kes, kes kergolõ, kes kergo jalalõ,” ringiks kokku ja siis taas lahku jooksevad. Laulu on tänapäeval taas tuntuks laulnud ansambel Zetod.

Põhja-Eestis ei ole telu tegemist ega kergotamist. Küll on laialt tuntud regilaul ristitantsust. Samas puudub ühtne kirjeldus, kuidas see tants käis. Üks võimalus on oletada, et ristitantsuks on olnud telu tegemise sarnane neljas küljest kokku ja lahku tantsimine. Ka kadrilli võiks meie keeli ristitantsuks nimetada. Üks nendest on levinud üle maa kaerajaani nime all.

Kaerajaan seondub jaanipäevaga, kui jaan käib väljas kaemas, kas kesvad on keerulised ja kaerad kaheksakandilised.

Risti kujund omakorda sobib pigem jõuluaega, kui seintele joonistati ning peergudest pandi kokku kaheksaharulisi riste. Näib nii, et meie rahva maailmamõistmisele on head hoogu andnud arvud kaks, neli ja kaheksa. Eriti ilneb see regilaulus – iga mõtet väljendatakse vähemalt kahe värsireaga, igas värsireas on neli rõhulist silpi, igas reas on kokku kaheksa silpi. Olulisi mõisteid moodustame kahte vastaspoolt liitvate liitsõnadega nagu maa-ilm, öö-päev jt. Võib-olla on siin ka põhjus, miks me ennast pigem ristirahvaks kui kristlasteks nimetame. Ristirahvaks olemine sobib meile hästi – teame, taevas pole tähtsam maast ega isa tähtsam emast, samuti nagu öö pole olulisem päevast või õde vennast.

Oleme sellega harjunud ka oma maad tunnetades – tänapäevani on püsinud erinev olemine kunagise Liivimimaa kubermangu kuulunud Lõuna-Eesti ja Eestimaa kubermangu kuulunud Põhja-Eesti vahel. Ehk on mõistlik haldus- ja koolireformile mõeldes alustadagi siit?

Saturday, January 2, 2010

Ökoloogiline jalajälg...

...on ilus kujund, mille abil saab kutsuda inimesi ja organisatsioone hoolivusele maast meie jalge all. Keskmiselt jagub iga inimese jaoks maapinnast umbes kaks hektarit. Jalajälje arvutus näitab, kas meie poolt tarbitavate kaupade ja teenuste tootmiseks kulub võrdväärseks teisendatuna vähem või rohkem maapinda, kui meist igaühe jaoks olemas on.

Siiski on ökoloogilise jalajälje arvutus eelkõige eeskujuks, et suunata meid mõtlema maa peale säästlikumalt ja hoolivamalt. Kindlasti on võimalik arvutusi täpsustada. Ja päris kindlasti ei saa selle põhjal teha järeldusi, mida paraku tihti kiputakse tegema – nagu oleks pensionäridepaari elu maatalus keskkonnale ohtlikum kui linnarahva elamine või isegi see, et üleüldse on linnas elamine keskkonna suhtes kõige säästlikum ja ökoloogilisem.

Taolise mõtteuperpalli taga on tajutav usk kogu elamise ja töötamise keskustesse koondamise lunastavasse väesse. Sama usk, mis lummas suurfarmide tegijaid, külade ja asulate perspektiivituks tunnistamist jne.

Samas on arvutuses ilmselgelt midagi arvestamata jäänud. Kui Tallinnas on praegu 90 masinat ööd ja päevad töös, et lumest jagu saada, siis enamik maaelanikke kühveldab oma lume hädavajalike teede ja radade pealt naftat kulutamata kondiauru toel ära. Kui linnas peab valgus ööd läbi kõigil tänavatel särama, siis maal piisab kuukumast ja tähesärast.

Kõnelemata vahetust jalatalla survest maale, mis maal on harv ja õrn, kuid linnas sedavõrd painav, et selle leevendamiseks tuleb maa asfaldi ja killustiku alla vaiki sundida – ega asjata olnud asfaldi vanaks maakeelseks nimeks maavaik.

Kuid see kõik jääb ökoloogilise jalajälje arvestusest välja ja nõnda ongi võimalik kiita inimese linnaselamist loodusele soodsaimaks ja manada maaelu loodust enim kahjustavaks.

Lõpuks on oluline veel peatuda sellel, kuidas maa ja maastik inimest kõnetavad. Selle kahekõne jäljeks on kohanimed ning inimeste jaoks olulised ja väega paigad maastikus. Maa vajab inimest samuti, nagu inimene vajab maad. Kui maa on asustamata ja tühi, siis keegi ei kõnni ega taju tema väge ja ilu. Kogu imetlusevägi jääb linnaseinte vahele ja sisse, inimene oma suhtlemisvõimega ei võimenda enam maa erinevate paikade väge.

Randade puhastamine võsast ja pilliroost, pühapaikade korrastamine, allikate puhastamine on väike osa neist tegemistest, kus inimene ja maa üksteiselt väge saavad ja uut väge loovad.

Ökoloogilise jalajälje kalkulaator on esimene kobav samm lugupidavama suhte loomise poole maaga. Astugem siis ka järgmised sammud ja püüdkem luua arvesti, mis võtab arvesse ka tervise ja vaimuväe, mida maaga koos elamine inimesele pakub.