Wednesday, January 20, 2010

Kaerajaan ja ristirahvas

Rein Sikk kutsub meid kaerajaani tantsides Euroopat kaasama, nimetades 2010 kaerajaani aastaks. Mõttel on jumet, sest kaerajaani taolised tantsud – erinevad kadrilli vormid, kus tantsijad tantsu alustades neljas küljes üksteise vastas asetsevad on paarsada aastat lummanud rahvaid meie naabrusest kuni Jäämere äärsete saamideni välja. Paljud neist rahvastest on meie keelesugulased, sedakaudu ka meelesugulased – me mõtleme ja kogeme maailma sarnases mõistete raamistikus.

Heaks näiteks selle kohta on mõistatus: isa pikk, ema lai, õde pime, vend pöörane. Siingi on neli osapoolt nagu kaerajaani tantsus. Mõistatuse vastuseks on maailm, kus neljaks tantsijaks on isana taevas ehk ilm, emana maa, õena öö ja vennana päev.
Neljast küljest kokku ja lahku tantsimine kuulub mulgimaal tantsu juurde, mille nimeks on telu tegemine. Telu tegemisek kutsutakse ka sigivusmaagilist tava, mille sooritavad vaderid lapse ristsetel, et tagada laste juurdekasv. Selleks istuvad nad seljad vastamisi tapitud jalgadega pingile, mille nimeks on telu ja püüavad pingi jalgu tapist välja kiskuda. Kustpoolt jalg välja tuleb, sinna suunda jäävas talus on oodata järgmise lapse sündi.

Samasugune pingil seljad vastamisi ratsutamine ja pingi jalgade väljakiskumine on tuntud ka Setomaal. Seal teevad seda naised vastlanädala neljapäeval, et tagada lasterikkust.

Setomaal on pingi nimeks kerk ja tegevuseks kergotamine. Kergotamiseks nimetatakse Setomaal ka suvistpüha aegset laulumängu, kus poolsõõris seisvad leelotajad kordussõnu “Kes, kes kergolõ, kes kergo jalalõ,” ringiks kokku ja siis taas lahku jooksevad. Laulu on tänapäeval taas tuntuks laulnud ansambel Zetod.

Põhja-Eestis ei ole telu tegemist ega kergotamist. Küll on laialt tuntud regilaul ristitantsust. Samas puudub ühtne kirjeldus, kuidas see tants käis. Üks võimalus on oletada, et ristitantsuks on olnud telu tegemise sarnane neljas küljest kokku ja lahku tantsimine. Ka kadrilli võiks meie keeli ristitantsuks nimetada. Üks nendest on levinud üle maa kaerajaani nime all.

Kaerajaan seondub jaanipäevaga, kui jaan käib väljas kaemas, kas kesvad on keerulised ja kaerad kaheksakandilised.

Risti kujund omakorda sobib pigem jõuluaega, kui seintele joonistati ning peergudest pandi kokku kaheksaharulisi riste. Näib nii, et meie rahva maailmamõistmisele on head hoogu andnud arvud kaks, neli ja kaheksa. Eriti ilneb see regilaulus – iga mõtet väljendatakse vähemalt kahe värsireaga, igas värsireas on neli rõhulist silpi, igas reas on kokku kaheksa silpi. Olulisi mõisteid moodustame kahte vastaspoolt liitvate liitsõnadega nagu maa-ilm, öö-päev jt. Võib-olla on siin ka põhjus, miks me ennast pigem ristirahvaks kui kristlasteks nimetame. Ristirahvaks olemine sobib meile hästi – teame, taevas pole tähtsam maast ega isa tähtsam emast, samuti nagu öö pole olulisem päevast või õde vennast.

Oleme sellega harjunud ka oma maad tunnetades – tänapäevani on püsinud erinev olemine kunagise Liivimimaa kubermangu kuulunud Lõuna-Eesti ja Eestimaa kubermangu kuulunud Põhja-Eesti vahel. Ehk on mõistlik haldus- ja koolireformile mõeldes alustadagi siit?

1 comment:

lulu said...

Väga hea lugu!

Paneb muide mõtlema, et miks Tai maal ja ka mujal Aasias peetakse hoopis paarituid arve paremateks ja õnnelikumateks.