Friday, April 24, 2009

Kärajad ja käramine

Kõik head asjad maailmas on ümmargused. Päike on ümmargune, Maa on ümmargune, Kuu on ümmargune. Meie esimene toitja, ema rind on ümmargune. Küllap sellepärast kogunesidki inimesed ammustel aegadel RINGI, kui tahtsid midagi olulist lahti arutada ja hea otsuseni jõuda. Ringi kaasnimeks on olnud kera või ka kära, millest ongi tuletatud taoliste arupidamiste muistne nimi KÄRAJAD. Sõna ainsuse vorm on KÄRA. Kärajad tähendab seega mitmeid, korduvaid kokkuistumisi sama asja selgeks arutamisel.

Soome keeles tähendab sõna kärajad kohut ja kohtupidamist. Arvata võib, et tihtilugu võis arutelu üsnagi häälekaks kujuneda. Meie tänapäeva eesti keeles ongi kära ainsaks tähenduseks jäänud vali, häälekas kisa. Ehk on see ka põhjuseks, miks me enam asju ringis ei aruta ja oleme tühja käratsemise kaugele ja kõrgele, näiteks Toompeale pagendanud.

Kisa ja kära on nüüd küll kaugel ja kõrgel, kuid aina rohkem meid endid puudutavaid olulisi asju jäävad läbi arutamata ja mõistlikult otsustamata. Siit koorubki mõte – ehk on lapsepesuveega ka laps minema visatud? Püüdkem taas leida tühjale kärapidamisele eelnenud aegade arukate arutelude viisi, mis aitab inimestel kokku saada näost näkku, nii, et keegi ei ole ülemal ega alamal, et igaühe sõna maksab ja loeb.

Selline taas ellu kutsutud käramiste vorm on juba üle kahe aastakümne teinud võidukäiku üle maailma nime all AVATUD RUUM (Open Space Technology). Ka meil Eestis olen avatud ruume korraldanud alates 2002. aasta suvest. Tulemused on lootustandvad. Üle kogu maa on levinud õuesõppe liikumine, mis on alguse saanud avatud ruumidest. Hämmastavalt lühikese ajaga jõudis kuue saadikuga Riigikogusse avatud ruumide toel kokku tulnud erakond Eestimaa Rohelised. Paljud riigiasutused ja äriettevõtted on kogenud avatud ruumide värskendavat ja lahendusi pakkuvat toimet.

Minu Eesti mõttetalgutel esimesel mail on võimalus üle kogu maa tutvust teha vanal heal ringisolemisel põhineva arutelude viisiga ehk kärajatega ning see taas meie ellu tagasi tuua. Igaühe mõte on oluline, igaühe sõna maksab!

Sunday, April 19, 2009

See ja Too - muusika muinasloos

Kevadise pööripäeva aegu oli rõõm salvestada Vanalinna Hariduskolleegiumi raamatukogus ööülikooli saade "Muusika muinasloos".Salvestuseks valmistumisel ja salvestamise ajal sain kingiks põnevaid mõtteid ja taipamisi.

Üks neist lähtus tõdemusest - keha tahab vaimustuda ja vaim tahab kehastuda. Me igatseme vaimustust ja õhinat õppimises, laulus, mängus, muusikas, teatritegemises, tantsus - kõiges, mida tehakse. Samavõrra igatsevad vaimolendid kehastumist meie töös ja loomingus.

Kummalegi poolele enam tähelepanu osutades suudame toime tulla kordades vähema pingutuse ja energiakuluga. Õppimisõhinat suurendab õpetajaga koos õueminek. Vaimu kehastuseks on ka lugude jutustamine. Millal kõnelesime viimati oma kaaslastele vaimustavatest paikadest, mis meist igaühele jõudu kingivad? Tuletage meelde selline paik oma lapsepõlvest või eluteelt. See on koht, kust kuidagi ei raatsi lahkuda. Sellises paigas tasub vähemalt kord aastas kohapeal käia. Mõttes võib seal ka mitu korda päevas viibida. Kõige enam meeldib sellise paiga vaimule, kui kõnelete või kirjutate oma väepaigast teistele.

Põhja-eestlased kummastavad lõuna-eestlaste kõnes kasutatavat sõna "too". See sõna tähistab teispoolsust, kaugemal ja eemal olevat. Väljendit "too ilm" kasutatakse ka vaimuilma kohta. Nii on lõuna-eesti keelekasutuses oluline maailma kahe poole meeles hoidmine - nii kehalise ehk selle ilma kui ka vaimude ehk tolle ilma põlistamine.

Huvitav mõttevirve on siduda mitme kultuuri piiril elava rahvakillu setode nimi eelkirjutatuga. Nii võiks setod olla kõige ehedam see-too rahvas ehk siis SETO rahvas.

Head ööülikooli saate kuulamist ja kaasamõtlemist-laulmist kõigile lugejatele!

Wednesday, April 8, 2009

Minu Eesti on minu oma asi

Küllap on igaühele tuttav ütlemine: mis see minu asi on! Minu asi on see, mis minusse puutub, mis mulle korda läheb. Paraku läheb paljudele meist ikka vähem ja vähem asju korda. Meil pole asja metsa küttepuude järele – soe tuleb torusid ja traate pidi ise koju kätte. Meil pole asja kevadiselt taheneva põllumulla juurde – toit on poeriiulil valmis olemas. Meil pole asja kaasinimese juurde, et aru pidada, kuidas omi asju paremini ajada – oleme oma hääle andnud aastateks teistele, kes meie eest asjad ära arutavad ja otsustavad.

Ka lasteaias ja koolis süveneme üha enam kellegi teise loodusse – raamatutesse, arvutiprogrammidesse ja -mängudesse, filmidesse ja muusse taolisse kui isiklikku vahetusse õppimisse looduses, kogedes ja õppides kõigi meeltega. Kuna kõik, mida õpime, ei puutu tegelikult minusse mitte kuidagi, saab jälle jõudu juurde küsimine: mis see minu asi on?

Selline elu, kus enam miski minu asi pole, tundub olema rahulik ja pingevaba. Ometigi murravad pinge ja muutused jäätunud ükskõiksusse sisse just siis, kui seda kõige vähem oodata on. Selleks võib olla ootamatu haigus, mis viib arsti juurde. Arst omakorda teatab, et tuleks teha operatsioon, kuid seda saab teha kõige varem poole aasta pärast, sest Haigekassa lubab kahesajast vajalikust operatsioonist kuus teha vaid kolmkümmend. Ja õige pea ehk isegi mitte seda enam, sest on majanduskriis, inimesed kaotavad töö ja keegi ei maksa enam haigekassasse.

Eks võib muidugi edasi mõelda: mis see minu asi on, ükskord peame ju surema nagunii. Samas võib just siin olla hetk, kus jõuab pärale taipamine – see on minu elu ja see on minu asi, kuidas ma selle imelise teekonna koos kõigi kaaslastega siin ilmas läbi teen!

Kõigi kaaslaste hulgas on muidugi lähedased, kaaskondlased, aga ka maad, veed, puud, loomad ja linnud. Minu elu on minu asi, just samamoodi, nagu on minu asi see, kuidas läheb kõigil teistel, kes minuga koos olemas on. Minu asi on õiendada ja välja öelda, kui meie ühine olemine mõttetu hävimise ja surma poole on minemas. Sest oleme siin maailmas olemas, et õppida üksteiselt ja hoida elusust meis endis ja meie ümber. Suur osa sellest elususest on Minu Eesti, mis ongi minu oma asi.