See ja Too - muusika muinasloos

Kevadise pööripäeva aegu oli rõõm salvestada Vanalinna Hariduskolleegiumi raamatukogus ööülikooli saade "Muusika muinasloos".Salvestuseks valmistumisel ja salvestamise ajal sain kingiks põnevaid mõtteid ja taipamisi.

Üks neist lähtus tõdemusest - keha tahab vaimustuda ja vaim tahab kehastuda. Me igatseme vaimustust ja õhinat õppimises, laulus, mängus, muusikas, teatritegemises, tantsus - kõiges, mida tehakse. Samavõrra igatsevad vaimolendid kehastumist meie töös ja loomingus.

Kummalegi poolele enam tähelepanu osutades suudame toime tulla kordades vähema pingutuse ja energiakuluga. Õppimisõhinat suurendab õpetajaga koos õueminek. Vaimu kehastuseks on ka lugude jutustamine. Millal kõnelesime viimati oma kaaslastele vaimustavatest paikadest, mis meist igaühele jõudu kingivad? Tuletage meelde selline paik oma lapsepõlvest või eluteelt. See on koht, kust kuidagi ei raatsi lahkuda. Sellises paigas tasub vähemalt kord aastas kohapeal käia. Mõttes võib seal ka mitu korda päevas viibida. Kõige enam meeldib sellise paiga vaimule, kui kõnelete või kirjutate oma väepaigast teistele.

Põhja-eestlased kummastavad lõuna-eestlaste kõnes kasutatavat sõna "too". See sõna tähistab teispoolsust, kaugemal ja eemal olevat. Väljendit "too ilm" kasutatakse ka vaimuilma kohta. Nii on lõuna-eesti keelekasutuses oluline maailma kahe poole meeles hoidmine - nii kehalise ehk selle ilma kui ka vaimude ehk tolle ilma põlistamine.

Huvitav mõttevirve on siduda mitme kultuuri piiril elava rahvakillu setode nimi eelkirjutatuga. Nii võiks setod olla kõige ehedam see-too rahvas ehk siis SETO rahvas.

Head ööülikooli saate kuulamist ja kaasamõtlemist-laulmist kõigile lugejatele!