Minu Eesti ja rahu loomine

Minu Eesti liikumine on selle aastaga palju head algatanud. Aasta lõpul toimunule tagasi vaadates meenub Minu Eesti mõttetalgute aluseks olnud Avatud ruumi meetodi algataja Harrison Oweni mõttekäik rahu loomisest. Rahu loomine on keskne osa ruumi avamisest ja avatuna hoidmisest. Loodetavasti on alltoodud mõttearendus abiks kõigile, kes mingilgi kombel on kokku puutunud Minu Eesti tegemistega.

RAHULOOJA: ära eales mõtle, et oled vastutav kõige eest
Harrison Owen
Seda nõuet on kahtlemata väga raske ja keeruline täita. Meis kõigis on midagi, mis meeleheitlikult tahab hoida korda, eriti siis, kui asjad muutuvad kaootiliseks, segaseks ja tülikaks. Kui elu läheb näiliselt korrast ära, tunneme vastupandamatut tungi seada see õigeks, taastada kord, saada taas oma hingelaeva kapteniks ja saatuse juhtijaks. See on armas mõte, kuid saatuslikult väär – sest elu ei ole korrast ära, ta lihtsalt ongi elu. Ja elu ei ole loodud meie isiklikuks heaoluks ja mugavuseks. Tormid puhkevad, jõed ujutavad üle, vulkaanid purskavad, ettevõtted pankrotistuvad, inimesed surevad. Enamalt jaolt on see asjade loomulik käik – ükskõik, kui väga me ka ei sooviks, et see oleks teisiti. Koos ootamatu õnnetusega kaasneva ähmiga on kogu juhtumine sedavõrd keeruline, kiiresti muutuv ja võimas, et oleme õnnega koos, kui taipame, et see kõik on hingamas läbi meie. Kõnelemata asjade korda seadmisest oma parema äranägemise järgi. Seda ei juhtu, nii et ärge võtke seda mõtetki pähe.
Rahutegija jaoks on see eriline väljakutse. Juba nime põhjal asetame end olukordadesse, mis on tulvil valu ja kannatust – kui mitte füüsilist, siis mõttelist, kuid tavaliselt mõlemat. Tavaline inimlikkus näikse nõudvat meilt, et peame igati pingutama, et vähendada ebamugavust, leevendama kannatust, kõrvaldama valu, eriti siis kui näeme selle põhjustajat ja oskame oma meelest parandada olukorda. Kuid see ei ole meie töö. Meie hooleks on olla tunnistajaks, hoida seda kõike oma teadvuses, kaasa arvatud kannatamine ja valu. Ei ole olemas parandamisviisi, mida võime soovitada olukorra korrastamiseks. Ei ole üksikasjalikku kava, mis paneb inimesed mõtlema nii, nagu nad peaksid mõtlema. Ei ole olemas ühtegi tehnoloogiat, mis pakuks välja kõike korrastava võluvitsa. Ja kui isegi, mingi õnneliku juhuse läbi selline kõikeparandav lahendus turgataks meie meelde, pole meie asi seda teha. Meie ülesanne on hoida ruum lahti nõnda, et organisatsioon või inimesed, kellega töötame, saaksid teha seda, mida üksnes nemad suudavad teha – olla otsani nemad ise, olla elavad, isejuhtuvad tervikud. Lõpuni välja minnes, vaid nemad üksi ravivad end ja leiavad selle terviklikkuse, tervise ja kooskõla – mis ongi Rahu. Või ei leia... ja see on tõeliselt raske osa... sest võib olla, et lõpp on saabunud.
Kõigil elusolenditel on elu, mis tähendab, et neil on ka surm. Kõigil asjadel on lõpp. Ja see lõpp saabub, nii kurb kui see ka poleks, on see läbi. See kehtib meie lemmikloomade elu, kogukondade, äriühingute ja riikide kohta. Kui see on läbi, siis see on läbi. Me võime soovida, et see ei oleks nii ja vastu panna igal võimalikul viisil – kuid kui käes on lõpp, siis see on lõpp. Ning Rahutegijana oleme kutsutud olema ka lõpu tunnistajaks. Sellisel hetkel, kui see polnud juba enne selge, saab ilmselgeks, et korra loomine pole meie käes.
Rahuloojaks olemine on ainulaadne, me kõik oleme selleks aeg-ajalt ning mõned meist pea kogu aeg. See on eriline kutsumus, kuid kindlasti mitte ainus. Elutegevus kõigis oma väljendusviisides vajab ka väga palju tegemist. Plaanid peavad saama tehtud, projektid algatatud, programmid juhitud, söögid tehtud, katused parandatud. Igaüks neist tegevustest täiendavad üksteist, kõik nad täiendavad meie elusolemist – kuid ükski neist, ei üksikult ega üheskoos ei hõlma kogu elu. Seal on midagi enamat ning see on Rahutegija eriline ülesanne olla tunnistajaks tervikule kõigis tema külgedes – alguses, keskpaigas ja lõpus.

Rahvusülikooli juubelist

Üheksa aastakümmet tagasi 11. märtsil 1919 lähetati minu vanaisa Jaan Sarv Tartu Ülikooli ajutise hoolekandja Peeter Põllu poolt „väljamaale tundma õppima ülikoolide õppekorraldust ja kõrgema hariduse seisukorda.“
Kuu aega hiljem, 11. aprillil saabub ta Norra kaudu Inglismaale Newcastle’i sadamasse. 16. aprillil antakse tema nimele välja isikutunnistus „Identity Book“, kust selgub, et ta lahkus Inglismaalt Eestisse 9. augustil 1919. aastal.
30. juunil on toimunud Eesti Saatkonna ruumides Londonis nõupidamine, kus peeti aru tulevase rahvusülikooli asutamise põhimõtete üle. Nõupidamise kohta saadeti saatkonnast J. Kopvillemi allkirjaga Eesti Vabariigi Haridusministeeriumile järgmine memo:
Minul on au Haridusministeeriumile teatada, et 20 juunil s.a. Eesti Saatkonna ruumides Professor Piip’i initsiatiiwil meie ülikoolisse puutuwate küsimuste arutamiseks koosolek ära peeti, millest osa wõtsid A. Piip, J. Sarw, P. Kogerman, E. Becker ja J. Kopwillem.
Koosolek wõttis järgmised otsused wastu, millest Haridusministeeriumile teatada minule kohuseks tehti:
1. Meie ülikool tuleb tingimata eel oleval sügisel käima panna.
2. Wilunud Eesti Professorite puudusel tuleb ülikoolis ametisse panna ka wõõrast rahwusest professorisi, neid kas endistest Tartu Ülikooli õppejõudude seast walides ehk teiste kõrgemate õppeasutuste personalist kutsudes.
3. Tuleb siin wäljamaal Inglise- ja Prantsusemaa professoritega läbirääkida kas, missuguseid aineid ja missugustel tingimustel nemad oleks walmis meie ülikoolis lugema ja siis wastawalt reaalseid ettepanekuid Haridusministeeriumile teha.
Kõige austusega,
J. Kopwillem
Huvitav on tõdeda, et oluliseks peeti just prantsuse ja inglise professorite kaasamist.

Üits part – ühtehoidmisest?

Kas meie rahvast on ähvardamas sotsiaalne pankrot? 94. koht maailma riikide hulgas sotsiaalse kapitali osas on tõsine ohumärk. Lohutuseks pole ju ka see, et Läti on veel viis kohta tagapool. Samal ajal on Venemaa meist kümme kohta eespool, kõnelemata Indiast meist 89 kohta eespool viiendal kohal. Küllap oleksime laulva revolutsiooni päevil ses võrdluses asunud esimestes kümnetes, kui olime valmis sööma kartulikoori, et saada iseseisvaks riigiks ja rahvaks. Nüüd seisamegi ise, oleme Euroopa Liidus ja NATOs, kuid ühtehoidmise oskus on käest pudenenud.
Mulgimaa regilaulus kutsutakse hoidma “ütte parti”, st ühtekokku. “Üts part” selles väljendis on sama sõnatüvi, mis hiljem sai partei. Partei on erakond, mis väliselt hoiab eraldi teistest ja seesmiselt peaks hoidma ühte. Siiski, kui kogu ühiskond on kaotanud oma sotsiaalse kapitali, siis ei pääse ka erakonnad sisemisest eraldihoidmisest. Sellest üle aitab vaid oma sisemiste väärtuste esiletoomine, oma “võidulugude” kõnelemine.
“Võidulugudega” on aga selline lugu, et nad peavad olema ehedad ja tulema südamest. Ühtehoidmise juures pole abi haleduse üleskütmisel, kõneldes näiteks 700 aastasest orjapõlvest, 50 aastasest okupatsioonist jne. Võidulooks sobib lugu sellest, kuidas kõige kiuste ometigi toime tuldi ja hakkama saadi. Kindlasti ka see, kuidas ise lähedasi ja kaugemaidki on omakasupüüdmatult aidatud või samal kombel ootamatult ja lootmatult abi on leitud nii lähedastelt või ka võhivõõrastelt.
Headeks võidulugudeks on laulupeod ja tuhamägede tantsupidu, prügikoristus ja Minu Eesti, külaliikumine ja vabatahtlik töö, rahvaspordi suurpeod ja tegijate tunnustamine presidendi poolt. Tõeline võidulugu algab aga ikkagi iseendast. Mida olen täna teinud tasu lootmata oma lähedastele, sõpradele, võõrastele? Millise osa oma ajast ja tähelepanust pühendan ühisosa kasvatamisele oma kodus, tööl, elukohas?
Korraldan iga kuu meelerännu kursust Peipsi ääres Vilusi külas. Kaheks päevaks tulevad kokku inimesed kogu Eestist. Ühisosa tekib esimesest õhtust alates, kui jagatakse ühiselt kaasatoodud toitu ja lugusid oma elust. Järgmistel päevadel otsitakse oma paik Peipsiäärses maastikus, mis tahab otsijaga ühte hoida. Trummi saatel meelerännud jõudu ja tervist toovasse alumisse ilma ning tarkust ja head nõu andvasse ülemisse ilma liidavad osalejad kogetud lugude kaudu nõnda ühte, et raske on pühapäeva pärastlõunal lahku minna. Kursusel loodud side jääb tihti püsima enam kui kümnekski aastaks.
Siit ka võti taipamiseks – ühtehoidmise võlu on peidetud teispoolsusesse, kuid selle juured on siin ja praegu meie juures. Sotsiaalsest pankrotist saame üle, kui söandame siiralt ja otse kõnetada teispoolsuse kaudu maastikku meie ümber, loomi, linde, taimi ja muidugi ka kaasinimesi. Tegelikult igatseme ja vajame me kõik ühtehoidmist ning see on meist vaid ühe pöördumise, palumise kaugusel. Tehkem siis seda!

Vaid inimesel on eesmärk

Olen olnud korduvalt hämmingus minu hea õpetaja Ülo Vooglaiu tõredusest, kui keegi kogemata satub kõnelema erakonna, asutuse, raamatu või muu taolise eesmärgist. Ülo Vooglaid ei väsi rõhutamast, et eesmärk saab olla vaid inimesel. Kui eesmärk omistatakse erakonnale, tähendab see erakonna käsitlemist subjektina ning erakonna liikmeid vahendina eesmärgi saavutamiseks.
Ometi oleme sedavõrd harjunud nõnda kõnelema, et ei oska tavaliselt kujutledagi, kuidas saaks teisiti öelda. Ja kui ei oska kujutleda, siis tundub, et taolise kõneviisi pahaks panemine on tühi norimine. Kas siis on? Järele mõeldes on tõesti nii, et oleme liig lihtsalt valmis end loovutama vahendiks isikustatud organisatsioonide ja muude taoliste eesmärkide saavutamiseks. Samas unustame oma elu, oma olemise ja omad eesmärgid.
Organisatsioon, erakond on alati vahendiks INIMESTE eesmärkide saavutamisel. Oluline on kõneldes inimestega sõnastada ühised väärtused, normid, eesmärgid ja sihid. Näiliselt süütu keeleline libastumine lühiduse ja suupärasuse nimel, mis omistab eesmärgi ja seega ka subjektsuse muudele kui inimestele taandab inimese koheselt vahendiks, selleks, millega tuleb ülla eesmärgi saavutamise nimel manipuleerida. Nii lihtne see ongi!

Erakond kui kogukond

Minu mõtted enne Erakonna Eestimaa Rohelised 21. novembri üldkogu Raplas.

Eelmise üldkogu eel kirjutasin meie erakonna arengust kogukonnana:

Igal kevadel ja sügisel võtavad lagled ette tuhandete kilomeetrite pikkuse rännu. Nad lendavad kolmnurkses rivis – nii on tuuletakistus kõige väiksem. Kõige raskem on eeslendajal. Seetõttu vahetub see koht pidevalt. Järellendajad õhutavad ja julgustavad eeslendajat oma hüüetega, andes talle nõnda jõudu juurde. Aegajalt vahetab parvejuhi välja uus, puhanud eestlendaja.

See põlisrahvastele teada tarkuseiva võiks olla roheliste kogukonna toimimise tarkvaraks – mitu eestkõnelejat veavad ühiselt erakonda poliitmaastikul tarkade otsuste poole. Aegajalt vahetub juht, andes eelmisele aega jõukogumiseks. Tark rotatsioon hoiab inimesi läbipõlemise eest, erakonna vaimne potentsiaal saab kasutatud, edendatud teemadering on mitmekesisem.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et erakonnaga liitunud inimesed kannavad rohelist mõtteviisi ja et meil on väga palju, mida üksteiselt õppida ja teineteisele jagada. Rohelise erakonna arengutee on isesugune, seda pole enne käidud. Kuid teiste erakondade sarnaneks muutumine pole lahenduseks. Inimesed on meiega liitunud, sest oleme teistmoodi ja püüame leida ühiselt teed mõtterikkuse ja elurikkuse poole, kus igaüht hinnatakse tema ainulaadsuse tõttu.

Lootus erakonna arenguks kogukonnana oli kõrge. Paraku valis juhatuse enamus seekord arenguteeks arenemise pigem erakonnana kui kogukonnana. Selle tulemusena oleme lähenenud teistele erakondadele, samas hakanud võõrduma nii oma liikmeskonnast kui ka valijatest – seda näitavad toimunud valimiste tulemused.

Poliitmaastikul oleme astunud depositsioonist positsioonile, nagu väljendub Marek Strandberg. Oleme algatanud kliima ja energiaagentuuri ning saanud Riigikogus kaalukeeleks, kellega tuleb arvestada. Samas oleme kaotanud hulganisti poolehoidjaid, panustades suhteliselt kitsa valdkonna edendamisse ning kõlamata kaasa kogukonna vajadustele. Distantseerumine Minu Eesti algatusest, avatud ruumidest loobumine ning avatud ruumides sõnastatud mõtete publitseerimata jätmine kajastus valimistulemustes.

Erakonnana jätkamine sõltub meie valijaskonnast ja liikmetest. Seetõttu on jätkumise eelduseks erakonna ja kõigi poolehoidjate sidumine toimivaks kogukonnaks, kus igaühe mõtetele leidub oma koht, iga probleem leiab tähelepanu, kus ühiseks sihiks on elu- ja mõtterikkuse suurendamine meie ümber ja meis endis.

Mis see sinu asi on?

Ilmunud Maalehes 1.10.2009

Asi on ka tegemine. Ütleme vahel: mis on minul sellega tegemist?

Ka vene keeles on asi tegemine - delo. Sama sõna tähendab äritehingut, mis inglise keeles on business.

See omakorda tähendab ka hõivatud olemist - I am busy - olen hõivatud. Millega olen hõivatud või mida ma teen või millist äri ma ajan - see on tihtipeale üsnagi tundlik teave, mida on enamasti tõesti mõistlikum enda teada hoida. Ja küsijatele on mõistlik vastata küsimusega: "Mis see sinu asi on?"


Elame oma elu

Tähtis on, et igaüks elaks oma elu ja ajaks oma asja. Paraku kaldume pahatihti unustama oma elamise ning asume õhinal elama teiste elu ja ajama asju, mis tõesti meisse ei puutu.

Kõige süütum vorm sellest on teleseriaalid, samuti järjejutud, romaanid, filmid. Statistika andmetel veedab meie rahvas teleri ees keskmiselt neli tundi ööpäevas. Sel ajal ei aja me enamasti oma asja, vaid elame kaasa ekraanil hargnevatele sündmustele ja eludele.

Samal ajal jäävad tähelepanuta lähikondsed, kõnelemata puudest ja põõsastest kodu ümbruses ning teistest elusolenditest, kes samuti meie lähedust igatsevad ja vajavad.

Mis siis ikkagi on see tõeliselt minu oma asi, minu tegemine ja oma olemine? Koolitustel ja kohtumistel inimesi küsitledes selgub, et igaühel on olemas oma puu, põõsas või koht looduses, kus tunda end oodatuna, kust on kahju lahkuda, kus isegi kõlekülmal ja tuulisel päeval on turvaline ning soe olla.

See on paik, mis igatseb meiega koos olla ja tahab, et me sinna ikka ja jälle tagasi tuleksime. See võib olla lähedaste viimne puhkepaik kalmistul, kuid ka lapsepõlve mängupaik, muistne pühapaik või millegipärast meid välja valinud koht maastikul.

Aastatepikkune kogemus näitab, et inimesed suudavad sellise oma koha leida viie kuni kümne minuti jooksul ükskõik millisel maastikul.

Maailm ei ole võõras, kõle ja hoolimatu meie suhtes - vastupidi, alati leidub lähiümbruses koht, mis tahab meid lähemalt tundma õppida. Taolisele kutsele vastu tulles õpime ka ise palju nii iseenda kui ka maailma kohta meie ümber.

Tõeliselt omase paiga soojendavat väge on kogenud pea igaüks.

Sellises omas paigas on võimalik ajada oma asja - olgu selleks unistused, suhted lähedastega või äriasjad. Julgelt võib usaldada tundlikumadki saladused oma puule ja oma paigale, neid kõnetada nii mõttes kui häälega ja jälgida oma mõttevoolu, mille kaudu tuleb vastus.

Vahel tuleb vastus ka tuuleiili, linnuhääle või päikesepaistena.


Vajame toetust

Inimesele tuleb anda võimalus ajada oma asja teistega koos. Olen seda võimalust pakkunud, mõistmaks, et ühises ringis tegeleb igaüks oma asjaga, teisi pigem toetades kui segades.

Tavaelus tuleb end ju hoida nagu konservipurgis raudse seina taga ja iga isiklikum küsimus tõrjuda vastuküsimusega: "Mis see sinu asi on?" Alles siis, kui igaüks ajab oma asja ja talle on tagatud lugupidamine ning hoolimine teiste poolt, on võimalik oma asja ajades õppida ja leida toetust ka teistelt.

Uku Masing 100 konverents Tartus

Täna peeti Tartu Ülikooli Muuseumis Uku Masingu 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi. Sain kuulata kaheksat ettekannet päeva alguses, esimesest kahest sugenes hulganisti mõtteid, mis väärivad edasimõtlemist.
Toomas Paul kõneles Uku Masingust ja Piibli tõlkimisest. Ta tõdes, et raamatute raamat liigitub tegelikult suulise kultuuri hulka, sest läbi aegade on Piibli põhikasutuseks olnud selle ette lugemine ja lahti mõtestamine.
Piibli tõlkimine on vaevaline, kuna see sisaldab väga erinevaid tekste - ilukirjandusest ja luulest juriidiliste tekstideni. Uku Masing on tõdenud, et tegelikult on Vana Testament tõlgitamatu, iga tõlge on üsna kaugel lähtetekstist.
Mõtlemapanev oli Toomas Pauli väide, et meie keeles on millegipärast vähe sünonüüme sõnale rõõm, ka see raskendab Piibli tõlkimist. Miks oleme unustanud rõõmu sõnad? Kas meil on neid kunagi rohkem olnud? Ei tea.
Lõpuks meenutas kõneleja Uku Masingu soovitust, et luuletusi tuleb ümber kirjutada käsitsi, vaid siis on võimalik tajuda luule rütmi ja olemust.
Järgmine kõneleja oli Arne Hiob, teemaks Uku Masing teoloogia avaral maastikul. Teoloogia lähtekohaks on algne, vahetu kogemus, mis on saadud meeltega tajudes või palveseisundis ekstaatilise kogemusena. Taoline kogemus on olulisem kui ükskõik milline selle kogemuse tõlgendus. Kõik tõlgendused ja kirjeldused on sekundaarsed, nii ka teaduslikud kirjeldused tegelikkusest. Sel teisesel tasandil, kirjeldustes võivad olla vastuolud teoloogia ja teiste teaduste vahel. Kõik ekstaatikud nagu Laozi, Budha, Kristus on tõelised teadlased, kes lähtusid vahetust kogemusest.
Tervemõistuslik maailmapilt lähtub kirjeldusest ja on seega mitte kogemuslik, vaid tõlgenduslik. Sellepärast kutsuvad eelnimetatud õpetajad parandama meelt ja lähtuma mitte tervest mõistusest, vaid vahetust kogemusest. Mõtlemine tuleb tuua ohvriks, kahjaks vahetule kogemisele – sacrificium intellectum. Uskuda tasub seda, mis tundub absurdne – credo quia absurdum.
Mõtlesin seejuures, et peaksime rohkem kasutama kõrvuti mõistega ohverdamine selle omakeelset vastet kahjamine. Ohverdamine tuleneb germaani sõnast off, mis tähendab ära. Millegipärast mõistame seda ilma jäämisena, kuigi kahjamise mõte on vastupidine – kes toob kahja, see ei kannata kahju, ei jää ilma see, kes endale saadut ka teistega jagab.
Tänud konverentsi korraldajatele!

Kätte maksmisest

Küllap on iga maal elanud inimene kogenud, kui raske on teisele maainimesele mingi teene eest tasuda. Maksmist või tasumist välditakse nagu katku. Ainus võimalus on osutada võrdväärne või ehk hinnalisemgi vastuteene – sokutada ukse veerde õunakott, meepurk või muud taolist.

Selle üle mõlgutamine viis mõttele, et oma südames tajume jätkuvalt meie head käekäiku juhtivaid jõujooni. Käsi isiklikku heaolu kujundava keskkonna tähenduses on õrn ja kergelt haavatav. Robustne maksmine ning osutatud teenuse mõõtmine ning hindamine halvab hea käekäigu.

Ehk sellepärast kasutamegi sõnu tasumine ja maksmine olukorras, kus üks pool on teisele armetult alla jäänud ning ähvardab tulevikus ootamatu ründega tugevama vastu tasakaalu taastada, öeldes: „Oota sa, ükskord ma tasun veel kõige eest!“

Ründe ootamatust kirjeldab väljend kätte maksmine. Maksmisega kätte lõhutakse rünnatava hea käekäik, tema elu tavakulgu sekkub ootamatult võõras ja vägivaldne jõud ning paiskab kõik segamini.

Siit ka taipamine – enda hea käekäigu tagamiseks tuleb kanda hoolt, et ka teiste käsi hästi käiks, siis pole karta ootamatuid ründeid ega kättemaksu. Mingil juhul ei tohi teisi nii alandada ja alla suruda, et nad enam midagi ei suuda teha – siis on varem või hiljem kättemaks tulemas.

AEG ON KÄES

Kus on Aeg, kui ta on käes? Ja mis on Käsi, kui aeg on tema sees?

Sõna käsi võib leida paljudes väljendites, kus ta tähendab muudki kui meie kehaliiget, ülajäset. Kui kõneleme käesolevast hetkest, ei mõtle me kindlasti mitte kehaosa. Ka päikese, vihma või külma käes olles ei kõnele me jäsemest. Pigem on kõneks meid ümbritsev keskkond.

Käsi keskkonna tähenduses on tundlikum, peenem ja isiklikum kui üldmõiste keskkond. Käsi on inimese lähiümbrus, mille oluliseks mõjutajaks ta on ja mis ka teda ennast oluliselt mõjutab. Iseloomulik on laialt levinud tervitusküsimus: „Kuidas käsi käib?“ Käekäigu all mõtleme inimese üldist toimetulekut. Kui käsi käib hästi, siis on kõik lähiümbruses toimuv inimesele soodne.

Siiski võib elamine ja olemine ka käest ära minna. Siis juhtuvad asjad, mida meelega teha ei tahetud, kõik käib võõriti ja kogemata. Taolises olemises ei taha keegi kaua olla. Et olukorda muuta, tuleb ennast uuesti kätte võtta.

Käsi keskkonna tähenduses on seotud meelega. Hea käekäigu korral juhtuvad meeldivad asjad, inimene on olukordadest üle, midagi ei juhtu kogemata, kõike tehakse meelega või koguni hea meelega.

Käekäiku laiemalt vaadeldes ilmneb, et me oma keeles kehaosadest kõneldes arvame nendele juurde ka neid ümbritseva keskkonna. Taolisteks kehaosadeks, mille nimes on ka lähiümbrus, on pea, kael, käsi, sõrm, selg ja jalg. Nii paneme mütsi pähe, mitte pea peale, samuti salli kaela, kindad kätte, sõrmuse sõrme, riided selga ja saapad jalga. Võiks arvata, et kõigi nende kehaosade ümber on oma mõjuväli, kuhu me kehakatted asetame. Kõige laiema tähendusväljaga on kehaosadest siiski käsi. Piltlikult väljendudes võib käsi vägagi kaugele ulatuda, kujutades inimese mõjuvõimu ulatust, ala, kus tema käsule kuuletutakse.

Kui aeg on käes, siis on meie mõjuväljas õige hetk toimimiseks. Aeg mõistena meie keeles tähistab pigem mingiks tegevuseks soodsate tingimuste kokkulangemist kui lineaarselt kulgevat mõõdetavat füüsikalist suurust. Aeg on nagu mull meie ümber – soodsad tingimused püsivad lühemalt või pikemalt, siis on see möödas ja tuleb kätte teine aeg.

Käesolevat hetke on võimalik muuta, kasutades laulmist, jutuvestmist, trummilöömist, pillimängu või tantsu. Kõik need tegevused muudavad oluliselt meie lähikeskkonda ja meeleolu. Teisenenud meel võib ulatuda tajuma teisi aegu ja hetki, looma nende vahel sidemeid ning mõjutama korraga mitmeid aegu ja keskkondi.

Seitsme hariunka hele isa minu lummuteli

Nende sõnadega algab handi karupeiede laul, mille Uku Masing minu palvel lauldavamasse eesti keelde tõlkis. Tõlge valmis 2. augustil 1976. Laul ise pärineb Loomingu Raamatukogu sarjas 1970. aasta augusti algul ilmunud laulikust „Leegajused“ (LR nr 28-30). Laulikus on laule kõigilt soome-ugri rahvastelt koos algtekstide, eestikeelse tõlke ja viisiga. Koostajaks oli Udo Kolk, nõuga olid abiks Aino Valmet, Richard Ritsing, Paul Ariste, Tõnu Seilenthal ja paljud teised.
Püüdsime sõpradega kohe peale lauliku ilmumist laulda võimalikult kõiki laule sealt. Komistuskiviks jäi avalaul, hantide Vooj aarõ, Karu laul. Udo Kolgi tehtud tõlge oli peaaegu lauldav, kuid ta möönis ka ise eessõnas, et laulu tõlkimisel tuli teha mitmeid lihtsustusi, eriti usundisse ja mütoloogiasse puutuvate sõnade osas. Seda põnevam asi tundus – kuidas saada jälile, mis lauluga õieti tegemist on?
Regilaulu lummusesse langesin 1971 sügisel, haarasin kaasa vennad Tõnni ja Heno, mitmeid bioloogiaõpingute kursuskaaslasi ja sõpru, kuni meist sai ansambel Hellero. Hellero laulmised köitsid omakorda lavastaja Jaan Toominga tähelepanu ja nii hakkasin tema stuudios käima. Umbes samal ajal otsis Jaaniga kontakti Uku Masing. Esimene kord läksime Uku Masingu juurde külla kahekesi koos. Selle külaskäigu tulemuseks oli Uku Masingu mitmekuine loengusari „Taevapõdra rahvaste meelest“ meie stuudiorahvale, mis on ilmunud raamatus „Keel ja meel.“
Loengud omakorda õhutasid huvi mõistatusliku Karu laulu vastu ja nii jõudsingi palveni tõlkida laul uuesti ja algtekstile lähedasemana, samas silmas pidades teksti lauldavust.
Uuesti tõlgitud tekst on sügav ja võimas. Siiski jõuab see pärale alles süvenemisel. Nõnda on ka Uku Masingu teiste tõlgetega. Tema koduküla rahvas olla olnud üsna rahulolematu Uku osalemisel tehtud Vana Testamendi tõlkega, arvates, et „Eenu Uugu on Piibli päris ära rikkunud oma tõlkega.“ Ometi avaneb Vana Testament Uku Masingu tõlkes palju sügavamalt ja ehedamalt kui varasem tõlge. Vaja on vaid süvenemist.
Karu laul algab Udo Kolgi tõlkes sõnadega: „Seitsmendast taevast unkalisest Valge Isa mind on saatnud.“ Uku Masingu tõlkes on alguslauseks: „Seitsme hariunka hele Isa minu lummuteli.“ Seitse hariungast viitab handi maailmapildile, kus seitse ilma on ülestikku nagu seitse püstkoda – siit ka seitsme püstkoja suitsuavad ehk hariunkad. Seitse pealistikku olevat ilma omakorda võivad märkida seitset põlvkonda, seitset täiskuud, seitset erinevat olemist. Seitse täiskuud aastaringis viivad uue olemiseni, pimedusest saab valgus, külmast ajast soe aeg. Pärimuse järgi saavutas sepp võlujõu, kui sama ametit olid pidanud seitse põlvkonda.
Läbi seitsme erineva olemise kiirgub Hele Isa, kes olendeid kehastuma lummab. Tean taolist lummamist, kuna olen ise olnud sügavalt lummutatud meie vanast regilaulust. Vaimu tööks ongi lummutamine, sest nii nagu meie igatseme vaimustumist, igatseb Vaim kehastumist. Mansi kirjaniku Juvan Šestalovi kirjeldab manside ja hantide pärimuslikku Karu sünnilugu. Karu oli algul taevas. Korra sattus ta nägema ilusat rohelist Maad allpool ja sellest alates mangus ta Isa, et see ta sinna saadaks. Lõpuks asetas Isa ta hälli, riputas köie otsa ja hakkas alla poole laskma. Tuul kandis hälli kord pimedasse ja külma Põhjalasse, kord jälle lämmatavalt kuumale Lõunamaale. Karu palus, et ta kas üles tagasi tõmmataks või Maa peale edasi lastaks. Lõpuks lastigi ta Maa peale. Sama piina ja vaeva on kogenud teisedki, kes Vaimu kehastajateks on saanud.
Maa peal naudib Karu elamist, ringi vantsimist ja söömist, kuni taevane naishaldjas pöördub ta poole oravanahkpehme palvega ja soovib, et Karu oma elu kingiks inimestele heaks kala- ja jahiõnneks. Uku Masingu õemees õpetaja Evald Saag jutustas, kuidas tema vanaisa enne puu langetamist samuti palus, et puu nõustuks talle tarbepuuks tulema. Ja puu oligi nõus. Evald lisas, et samamoodi anname me ju ka oma elu kunagi teiste heaks, kui seda palutakse.
Nii läheb ka Karuga. Ta teeb endale mõnusa talvepesa ja sukeldub unenägudesse. Ühe käpaga hoiab ta end sügavas unes, teisega rändab uneilmu mööda. Ühe silmaga hoiab ta ränka und, teisega imetleb une- ja haldjailmu. Üks kõrv peab kinni und, teine kuulatleb haldjailma, kuni saabuvad kütid ja talt elu võtavad.
Edasi kirjeldab laul pühade karupeiede käiku, kuni lõpuks Karu rahulolevalt peielistele ütleb: „Kaaj juw keemijõg juvõ, teie nüüd aina asulege.“
Uku Masing on nimetanud maailma kirjandusloome tippsaavutuseks handi kangelaslaule. Tõdemus, et vaid mõne tuhande elanikuga rahvas Obi jõe ääres taigas võib saada vaimus sedavõrd tõhusaks on heaks õpetuseks meile, kui pelgame oma rahva hääbumist.
Minu sügavaim tänu Heledale Isale, kes Uku Masingu kolmveerandsajandiks meie keskele lummuteli. Head vaimukiirgust kostub sellest elust eredalt meieni ka nüüd, veerandsada aastat hiljem ja küllap veel kauaks edasigi.

Karu laul

Seitsme hariunka hele
isa minu lummuteli (ojah); lummu-je(he)-teli, jne.
kuue hariunka hele
isa minu lummuteli (ojah).
Kõõmutava pikkhää suve
Tuurem toime toimeteli;
higitseva pikkhää suve
Tuurem toime toimeteli.
Sääski tungil vaevhää suve
10 Tuurem toime toimeteli;
parme tungil painesuve
Tuurem toime toimeteli.

Palju varesnokka rabu
loom see kõnniskelen läbi;
palju haraknokka rabu
loom see kõnniskelen läbi;
palju viissõrmpöialrahvast
loom see kõnniskelen läbi.

Tubli memme (nyyd) aemastatud
20 jonksukirja seitsetotsa,
jonksukirja kuuetotsa
loom see mina toime toimen.

Nyyd see siis mu nyydse järel
hõrerohtselt hääle maale
loom see välja astuskelin;
hõrepuiselt hääle maale
loom see välja astuskelen.

Loomatäone valvas hää meel,
kuidas see end kutsuskeleb: „kuidas“ = kuhu, mis jt.
30 hanekisa käärudele,
pardikisa käärudele.

Tubli (nyyd) memme aemastatud
sjoperhõbe (tubli) häässe venne
loom see end ma paigutelin (ojah);
tubli (nyyd) memme aemastatud
kaamahõbe (tubli) häässe venne
loom see end ma paigutelin;
salmilise (hää) varsikmõla
loom see kätte käpeldelin.

40 Palju (häid) voorte kibunmetsi
loom see kõnniskelen läbi (ojah)
palju (häid) voorte toomemetsi
loom see kõnniskelen läbi (ojah).
Oma tuupimata vatsa
loom see tuupi tuubiskelen (ojah),
oma tuupimata pauna
loom see tuupi tuubiskelen.

Tubli (nyyd) memme aemastatud
jonksukirja seitsetotsa
50 loom see toime toimetelen (ojah).

Muistse mehepoja (nyyd) raotud
seitsmel hirrel pandud kojast
Hinj(uurdi) tütar, patsik naajke (naaj ehk kabu)
sealt ta nyyd välja astuskeleb.
Nugiskarvmehe pehme palve
tema siisap palveteli:
„Koera jalga lõikuvasse
häässe kirmessygis aega
mitme mu nooli kandva (hää) uurdi
60 vee nyyd kala pyygiõnneks
sina varsti lamaskele,
laanelooma pyygiõnneks
sina varsti lamaskele!“

Nyyd siis selle nyydse järel
sygispoolne lyhipäike
lyhemaks mul lyhenemas.
Oravakarvsagelt härmahelbeid
neid see juba puistuteli.
(Oravakarvsagelt (häid) lumelemmeid
70 Neid see juba puistuteli.)

Looma voodit vesipadjust
loom see mina tavutelin;
looma voodi vesipadjus(e)
loom see mina tabadelin (ojah).
Muldset ritva ridvakoja
loom see mina toime toimen (ojah),
muldset hirt ka hirrekoja
loom see toime toimetelen.

Kui ma isaloomaks leenud,
80 viis siis syletäit ju sammalt
loom see mina talitelin;
kui ma emaloomaks leenud
neli siis syletäit ju sammalt
loom see mina talitelin.

Ränga une seitset nukka
loom see mina talitelen,
ränga une kuut hääd nukka
loom see mina talitelen.
Yks aga pool mu käpaloiva
90 keeritsvõru sõõrikilma
temap see ju kuulateleb,
keeritsvõru naajeilma
temap see ju kuulateleb.
Yks aga pool mu käpaloiva
ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.

Yks aga pool mu viratähte
100 keeritsvõru naajeilma
temap see ju silmitseleb,
keeritsvõru uurdiilma
temap see ju silmitseleb.
Nyyd yks pool mu viratähte
ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.

Yks aga pool mu kännutyygast
110 ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.
Yks aga pool mu kännutyygast
keeritsvõru naajeilma
temap see ju kuulateleb,
keeritsvõru uurdiilma
temap see ju kuulateleb.

Nyyd see siis mu nyydse järel
120 poruvärsik hännakpeni
seep see siin ju haugateli,
(põdravärsik muripeni
toop too siin ju haugateli).

Yheealist viis ju hääd meest,
yheealist kuus ju hääd meest
needap tulid tulemisi.
Muldset ritva ridvaukse
nemad siisap sulustelid,
muldset hirt ka hirrekoja
130 nemad siisap sulustelid.
Kõripyssi röökiv kõri
sedap see siis prahvateli.
Tuunghi tütre hägus kotta
loom see end ma asutelin,
Kalti tütre hägus kotta
loom see end ma asutelin.

Nyyd see siis mu nyydse järel
esmalt tulnud esmasmehe
(hiire moodi väikse uurdi,)
140 hiire kõrgu väikse uurdi
nime siisap teateldagu (ojah)!
Palju taevasadu riukeid
temap siis ka toimeteli,
palju taevasadu vempe
temap siis ka toimeteli.
Hiire moodi väikse uurdi
nime siisap teateldakse
Aasi külje seitsmes (hääs) linnas,
Aasi külje kuues (hääs) linnas.

150 Nyyd see siis mu nyydse järel
palju sadu kätekäändeid
nemad siisap toimetlevad.
palju sadu jalakäändeid
nemad siisap toimetlevad.

Kui ma emaloomaks leenud,
emalooma neli kinnist
taevani hyydes vallandasid,
taevani kiites vallandasid.
(Kui ma isaloomaks leenud,
160 isalooma viis ka kinnist
taevani hyydes vallandati,
taevani kiites vallandati.)

Nyyd see siis mu nyydse järel
karkselg metsatuunghi pojad,
nad siis kargud seljandelid.
toikaist rõngaskojakesse
nemad siis mu talitelid.
Yheealist kaks hääd uurti
taelatule, nõiavõiga
170 neile siisap vastalesid.
Sjoperhõbedat täis hälli,
kaamahõbedat täis hälli
loom see end ma asutelin.

Nyyd see siis mu nyydse järel
yhtekärssa kelgu kärssa
loom see end ma paigutelin.
Sadakoja kodakylla
loom see end ma talitelen.
Kylatäie paljud mehed
180 seitsmejärgulises hyydes
nad siis hyyatelevad:
„Sitketpihta soometslooma
meie siis nyyd talitleme!“

Nyyd see siis mu nyydse järel
hane(jalg)kõrgu häässe lauda
loom see end ma asutelen.
Palju ohvriroa häid vaagnaid
loom see mina maigutelen,
palju ohvriroa häid liudu
190 loom see mina maigutelen.
Paljud hääd mu tantsumehed
nemad siisap tantsisklevad,
paljud hääd mu tantsunaised
nemad siisap tantsisklevad.
Palju sadu kätekäändeid
nemad siisap toimetlevad,
palju sadu jalgekäändeid
nemad siisap toimetlevad.

Kui ma emaloomaks leenud,
200 emalooma neli ööd mul
nemad siisap lõpetelid,
isalooma viis ka ööd mul
nemad siisap lõpetelid.
Oma tuupimata vaka
loom see tuupi tuubiskelin,
oma tuupimata pauna
loom see tuupi tuubiskelin.
Palju sadu kätekäändeid
paljult juba silmitselin,
210 palju sadu jalgekäändeid paljult juba silmitselin.

Kaj juum keemijõg, kaaja juw jugõ!
Teie aina asulege!

W. Steinitz, Ostjakkische Volksdichtung und Erlährungen aus zwei Dialekten. 1. Teil. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused. Commentationes Litterarum Societatis Esthonicae XXXI. Tartu 1939, lk 309.
Leegajused. Soome-ugri rahvaste laule. „Loomingu“ raamatukogu 28/30 1970, lk 11. Transkriptsioon A. Valmet, tõlge U.Kolk.
+Uku Masing+
2.VIII 1976

Roheline alustab ja võidab

Maalehe reklaamlause taga on sügav tõde – seda kogeme igaüks igal kevadel. Rohelust tuleb iga päevaga juurde. Isegi saar ja haab on selga saamas rohelist leherüüd. Rohelisel erakonnal pole vaja välireklaamiks raha kulutada – põllud, metsad, haljasalad on kõik õiges värvitoonis!
Eelmisel nädalal euroliidu valimisdebatil Jõgeval kogesin taas, kuidas ka Eestimaa Roheliste head mõtted oma elu teiste erakondade suus edasi elavad ja arenevad. Roheliste Kodukava programmi, millega Riigikogu valimiste eel välja tulime, peavad enda omaks juba nii Rahvaliit kui Sotsiaaldemokraadid, ise vaieldes, kumb sellega enne välja tuli.
Roheliseks ei ole vaja saada. Me kõik sünnime rohelistena, osana sellest imepärasest ja elurikkast maailmast meie ümber. Roheliseks tuleb jääda, et tunda jätkuvalt sidet kõigi ja kõigega. Lapsed kõnetavad puid, putukaid, kõike, mis meie ümber. Nad pole veel unustanud, et me kõik oleme omavahel seotud. Nii, nagu meie kasutame loodust, kasutatakse ka meid. Oluline on selle juures vaid mitte unustada, et kõige tähtsam on elurikkuse hoidmine ja kasvatamine meie ümber. Kui maailm meie ümber meie tegevuse tulemusena muutub elurikkamaks ja rõõmsamaks paigaks, oleme õigel teel.
Selle taipamine kasvab nagu rohelus meie ümber kevade edenedes. Tootmine on võimalik oluliselt vähema energia- ja materjalikuluga. Elamine ja toitumine samuti. Ülekaalulisuse kiire levik arenenud maades on märgiks, et oleme valel ja haigel teel. Parim rohi tervenemiseks on roheline rohi, mitte valged tabletid ja pulbrid ning voolikuid pidi sissetilgutatud kange keemia. Taimed teavad, mida meil vaja on ja pakuvad end ise aitajateks. Õiged ja vajalikud ravimtaimed satuvad meie teele nii looduses kui mujal – meedias, raamatutes, poodides.
Rohelus rohib ja teeb terveks. Roheline tulevik on rõõmus paratamatus, mida õnneks mõistavad üha enam kõik poliitilised jõud.

Kärajad ja käramine

Kõik head asjad maailmas on ümmargused. Päike on ümmargune, Maa on ümmargune, Kuu on ümmargune. Meie esimene toitja, ema rind on ümmargune. Küllap sellepärast kogunesidki inimesed ammustel aegadel RINGI, kui tahtsid midagi olulist lahti arutada ja hea otsuseni jõuda. Ringi kaasnimeks on olnud kera või ka kära, millest ongi tuletatud taoliste arupidamiste muistne nimi KÄRAJAD. Sõna ainsuse vorm on KÄRA. Kärajad tähendab seega mitmeid, korduvaid kokkuistumisi sama asja selgeks arutamisel.

Soome keeles tähendab sõna kärajad kohut ja kohtupidamist. Arvata võib, et tihtilugu võis arutelu üsnagi häälekaks kujuneda. Meie tänapäeva eesti keeles ongi kära ainsaks tähenduseks jäänud vali, häälekas kisa. Ehk on see ka põhjuseks, miks me enam asju ringis ei aruta ja oleme tühja käratsemise kaugele ja kõrgele, näiteks Toompeale pagendanud.

Kisa ja kära on nüüd küll kaugel ja kõrgel, kuid aina rohkem meid endid puudutavaid olulisi asju jäävad läbi arutamata ja mõistlikult otsustamata. Siit koorubki mõte – ehk on lapsepesuveega ka laps minema visatud? Püüdkem taas leida tühjale kärapidamisele eelnenud aegade arukate arutelude viisi, mis aitab inimestel kokku saada näost näkku, nii, et keegi ei ole ülemal ega alamal, et igaühe sõna maksab ja loeb.

Selline taas ellu kutsutud käramiste vorm on juba üle kahe aastakümne teinud võidukäiku üle maailma nime all AVATUD RUUM (Open Space Technology). Ka meil Eestis olen avatud ruume korraldanud alates 2002. aasta suvest. Tulemused on lootustandvad. Üle kogu maa on levinud õuesõppe liikumine, mis on alguse saanud avatud ruumidest. Hämmastavalt lühikese ajaga jõudis kuue saadikuga Riigikogusse avatud ruumide toel kokku tulnud erakond Eestimaa Rohelised. Paljud riigiasutused ja äriettevõtted on kogenud avatud ruumide värskendavat ja lahendusi pakkuvat toimet.

Minu Eesti mõttetalgutel esimesel mail on võimalus üle kogu maa tutvust teha vanal heal ringisolemisel põhineva arutelude viisiga ehk kärajatega ning see taas meie ellu tagasi tuua. Igaühe mõte on oluline, igaühe sõna maksab!

See ja Too - muusika muinasloos

Kevadise pööripäeva aegu oli rõõm salvestada Vanalinna Hariduskolleegiumi raamatukogus ööülikooli saade "Muusika muinasloos".Salvestuseks valmistumisel ja salvestamise ajal sain kingiks põnevaid mõtteid ja taipamisi.

Üks neist lähtus tõdemusest - keha tahab vaimustuda ja vaim tahab kehastuda. Me igatseme vaimustust ja õhinat õppimises, laulus, mängus, muusikas, teatritegemises, tantsus - kõiges, mida tehakse. Samavõrra igatsevad vaimolendid kehastumist meie töös ja loomingus.

Kummalegi poolele enam tähelepanu osutades suudame toime tulla kordades vähema pingutuse ja energiakuluga. Õppimisõhinat suurendab õpetajaga koos õueminek. Vaimu kehastuseks on ka lugude jutustamine. Millal kõnelesime viimati oma kaaslastele vaimustavatest paikadest, mis meist igaühele jõudu kingivad? Tuletage meelde selline paik oma lapsepõlvest või eluteelt. See on koht, kust kuidagi ei raatsi lahkuda. Sellises paigas tasub vähemalt kord aastas kohapeal käia. Mõttes võib seal ka mitu korda päevas viibida. Kõige enam meeldib sellise paiga vaimule, kui kõnelete või kirjutate oma väepaigast teistele.

Põhja-eestlased kummastavad lõuna-eestlaste kõnes kasutatavat sõna "too". See sõna tähistab teispoolsust, kaugemal ja eemal olevat. Väljendit "too ilm" kasutatakse ka vaimuilma kohta. Nii on lõuna-eesti keelekasutuses oluline maailma kahe poole meeles hoidmine - nii kehalise ehk selle ilma kui ka vaimude ehk tolle ilma põlistamine.

Huvitav mõttevirve on siduda mitme kultuuri piiril elava rahvakillu setode nimi eelkirjutatuga. Nii võiks setod olla kõige ehedam see-too rahvas ehk siis SETO rahvas.

Head ööülikooli saate kuulamist ja kaasamõtlemist-laulmist kõigile lugejatele!

Minu Eesti on minu oma asi

Küllap on igaühele tuttav ütlemine: mis see minu asi on! Minu asi on see, mis minusse puutub, mis mulle korda läheb. Paraku läheb paljudele meist ikka vähem ja vähem asju korda. Meil pole asja metsa küttepuude järele – soe tuleb torusid ja traate pidi ise koju kätte. Meil pole asja kevadiselt taheneva põllumulla juurde – toit on poeriiulil valmis olemas. Meil pole asja kaasinimese juurde, et aru pidada, kuidas omi asju paremini ajada – oleme oma hääle andnud aastateks teistele, kes meie eest asjad ära arutavad ja otsustavad.

Ka lasteaias ja koolis süveneme üha enam kellegi teise loodusse – raamatutesse, arvutiprogrammidesse ja -mängudesse, filmidesse ja muusse taolisse kui isiklikku vahetusse õppimisse looduses, kogedes ja õppides kõigi meeltega. Kuna kõik, mida õpime, ei puutu tegelikult minusse mitte kuidagi, saab jälle jõudu juurde küsimine: mis see minu asi on?

Selline elu, kus enam miski minu asi pole, tundub olema rahulik ja pingevaba. Ometigi murravad pinge ja muutused jäätunud ükskõiksusse sisse just siis, kui seda kõige vähem oodata on. Selleks võib olla ootamatu haigus, mis viib arsti juurde. Arst omakorda teatab, et tuleks teha operatsioon, kuid seda saab teha kõige varem poole aasta pärast, sest Haigekassa lubab kahesajast vajalikust operatsioonist kuus teha vaid kolmkümmend. Ja õige pea ehk isegi mitte seda enam, sest on majanduskriis, inimesed kaotavad töö ja keegi ei maksa enam haigekassasse.

Eks võib muidugi edasi mõelda: mis see minu asi on, ükskord peame ju surema nagunii. Samas võib just siin olla hetk, kus jõuab pärale taipamine – see on minu elu ja see on minu asi, kuidas ma selle imelise teekonna koos kõigi kaaslastega siin ilmas läbi teen!

Kõigi kaaslaste hulgas on muidugi lähedased, kaaskondlased, aga ka maad, veed, puud, loomad ja linnud. Minu elu on minu asi, just samamoodi, nagu on minu asi see, kuidas läheb kõigil teistel, kes minuga koos olemas on. Minu asi on õiendada ja välja öelda, kui meie ühine olemine mõttetu hävimise ja surma poole on minemas. Sest oleme siin maailmas olemas, et õppida üksteiselt ja hoida elusust meis endis ja meie ümber. Suur osa sellest elususest on Minu Eesti, mis ongi minu oma asi.

Alalisusest ja alatusest

ettekanne Tartu Ülikooli aulas 28. märtsil 2009

Oma olemine algab oma ala olemasolust. See on ala, kus tunned end omaksvõetuna. Küllap on igaühel selline ala kas tegelikult või mälestustes olemas. Selleks võivad olla puu, mets, rand, mägi, allikasilm, eluala, kaasamõtlejad, põhimõtted…

Polegi tähtis, mis seal täpselt on, tähtis on, et selline ala on inimesel olemas. Tähtis on oma alale tagasi minna, et jagada sellega rõõmu ja muret. Sinna saab tagasi minna mõttes ja päriselt. Parem on minna päriselt ja olla seal, veeta mõni tund või päev ja jälgida oma mõtteid. Need mõtted kõnetavad ja õpetavad, kuidas olla on hea ja õige.

Saami rahval on kombeks võõrasse paika jõudes see omaseks osta. Selleks kulub vähe: vaskne münt maa ja hõbedane münt vee ostmiseks. Münti maha või vette visates tuleb ala teretada ja paluda, et ta vaimud su omaks võtaks.

Nii võib endale omaseks osta kogu mandri või ookeanigi. Oma rikkusest eraldati kahi – väike münt, mille teed endine omanik enam ei kontrolli, mille ära andmine annab ostjale ühtsuse võõra olemisega.

Kahi aitab kahju vastu. Kui kahi jääb andmata, kaob samasuur või palju suuremgi osa varast võõriti olemisega tekkiva kahju tõttu. Inimene, kes ei raatsi kahjata, jääb alatuks. Alatu inimene ei tunne sooja tuge oma alast. See tugi sünnib kahjamisest, nii mündist kui ka lihtsalt mõttest, laulust, tantsust, koristamisest, puu või taime istutamisest. Kahjaks on oma elu andmine kodumaa eest, mis annab hingejõu kogu rahvale.

Kahjamine annab alalisuse, kahjamata jätmine alatuse. Enamik inimesi hoolib oma kodupaigast ning teistest paikadest, mis neid toetavad. Teadlik hoolimine oma olemist toetavatest paikadest vähendab alatust ja suurendab alalisust. Hukkunud vabadusvõitlejad kinkisid oma rahvale alalisuse. Jüri Kukk ei saanud enam olla hoolimata oma kodumaast. Nii algas tema teekond alalisusesse, välja alatusest ja hirmust.

Meie asumisala algne nimi on Maamaa. Ka see viitab sellele, kui oluline on meie jaoks olnud läbi aastatuhandete oma ala, oma Maa. Maarahva killuke Lätimaal Ludza kandis on meie poole tulemist kirjeldanud: tuleme läbi Lätimaa ja jõuame välja Maamaale. Maamaa nimi näitab ala ja alalisuse tähtsust meie jaoks.

Maa kasvab välja sulaveest igal kevadel. Kevad on akna taga õues igal aastal Jüri Kuke surmapäeval 27. märtsil, Hukkunud Vabadusvõitlejate päeval. Siis kasvab sulaveest taas välja maa.

See, kes oma ala ja maad meelespeab, ei ole eales alatu.

Avatud ruum avab meid uuendustele Meie Eestis

Avatud Ruumi meetod meenutab oma olemuselt muistseid kärajaid, kus ühises ringis leiti kiiresti lahendusi olulistele küsimustele. Taoline aruteluviis on kasutusel olnud üle maailma paljude rahvaste juures. Kaasajastatuna rakendavad seda alates 1985. aastast Harrison Owen ja kümned tuhanded temalt inspiratsiooni saanud järgijad kogu maailmas, algselt konverentside korraldamiseks, hiljem kõikvõimalike umbejooksnud küsimuste lahendamiseks ühiskondlikes organisatsioonides ja äriettevõtetes. Osalejaid on olnud viiest kahe tuhande seitsmesajani. Keskseks põhimõtteks on vastutuse usaldamine osalejate kätte.
Eestis alustasin avatud ruumi meetodi kasutamist 2002. aasta suvel koos Eestimaa Looduse Fondiga. Meetodi kasutajate hulk on sellest ajast peale pidevalt kasvanud.
Avatud Ruumi toel on Eestis algatatud õuesõppe liikumine koolides, lasteaedades ja ülikoolides, avatud ruumidega asutati erakond Eestimaa Rohelised. Avatud Ruumi meetodit on edukalt kasutatud Sotsiaalministeeriumis kohalike teenuste arendamiseks, rahvamajade võrgu edendamiseks, äriettevõtete reorganiseerimiseks, konverentside korraldamiseks paljude erinevate erialade esindajatele.
Rääkida tuleb ka edulugudest. Avatud Ruumi rakendajad tõdevad, et kõige olulisemaks tulemuseks on osalejate avanemine, umbusu ja omavahelise vimma kadumine ning muidugi head mõtted, millega edasi minna. Põlvamaa arengukava koostamise avatud ruumi lõpuringis kõlas ühe vallavanema sõnavõtt: “Tulin hommikul kell kümme siia kavatsusega hiljemalt kell üksteist lahkuda. Nüüd on kell juba viis, aga ma olen ikka veel siin. Ja ei kahetse!” Põlvamaa on Raplamaa kõrval üks järjekindlamaid avatud ruumi rakendajaid. Mõlemas maakonnas leitakse, et avatud olemine on oluliselt kaasa aidanud maakondade edenemisele.
Avatud ruumi mõttetalg on võrreldav mõttelise prügikoristusega, kus kaua vindunud lahendamata probleemipuntrad tarmukalt esile taritakse ning lahenemisteele lükatakse.

Murtud emakeel

Meie emakeel on maakeel. Maakeeleks nimetatakse mitmeid keeli: vadja keel, mansi keel, seto keel, kihnu keel, muhu keel, hiiu keel, saare keel, mulgi keel, võro keel ja muid. Enamikku loetletud keeltest oleme harjunud viimastel aegadel nimetama murreteks. Siiski on nende auväärsete emakeelte nimetamine murreteks lugupidamatu ja halvustav. Just nimelt nendest keeltest pärineb meie kirjakeele väljendusrikkus ja ilu. Need ei ole mingil juhul murtud ja vääriti kõneldud keeled, vaid vanad, sügava elu- ning ilujõuga keeled.

Tõe poole pealt asju vaadates on meie kokku lepitud ja mitmest keelest kokku lapitud eesti kirjakeel tegelikult murtud emakeel. Paljude sõnade nihestunud tähendus on üks taolise murdmise märke. Näiteks sõna nilbe, mis lõunapoolsetes keeltes tähendab lihtsalt libedat, on kirjakeeles saanud murtud ja halvustava tähenduse. Kõige kurjem töö on tehtud sõnaga keelemurre, mis algselt tähendas vaevaliselt ja kehva oskusega keelekasutust – ta murdis kõnelda mulgi keelt. Nüüd on halvustav murdekeel saanud teenimatult nimeks kõigile emakeeltele.

Siit ka üleskutse emakeelepäevaks: väldime võimalikult palju sõna murre kasutamist meie kaunite emakeelte kohta! Püüame regilaulude, muinasjuttude, vanasõnade ja mõistatuste kaudu süveneda erinevatesse emakeeltesse, mis ühenduvad kauni ühisnime maakeel all.

Ja pühendame enam aega oma kauni emakeele kõnelemisele. Vaid siis areneb ja täiustub keel meie suus, kujunedes enne meie siit ilmast lahkumist täpseks ja jõuliseks maailmas toimuva kirjeldamise vahendiks. Nii on meie emakeele kõnelejad teinud põlvest põlve. Murrame välja kirjasõna ja arvutite poolt maha murtud keelest ja leiame taas üles elava emakeele omaenda suus!

Kuu ja tähed langevad,
enne kui lõppevad meie laulud.
Nõnna meil on laulusi,
kui on lastel mängusid;
nõnna meil on viisisi,
kui on vitsaraagusid;
nõnna on meil sõnuda,
kui ju tammela tõrusid,
lüdipäile pähkelid.
Enne lõppeb lehte puust,
lehte puust ja marja maast,
kaduvad kalad meresta,
lõppeb vesi allikast,
enne kui lõppeb meie keeli.

Mats alati on tubli mees!

24. veebruar on kevadine madisepäev. Sügisel on teine madisepäev, 21. september. Mõlemad päevad on maarahva elus olulise tähtsusega. Sügisesel madisepäeval 1217 toimus Sakalamaal lahing, kus langesid Lembitu ja Kaupo.

Mõnede meelest püüdis Kaupo veenda Lembitut tulema koos teiste vanematega Rooma kaitse alla. Nii saaduks ehk vabaks Mõõgavendade Ordu vaenamisest ning oleks üles ehitatud oma kristlik riik, nii nagu seda olid teinud Taani, Rootsi ja Norra. Paraku läbirääkimised ei õnnestunud, mõlemad mehed langesid ja oma riiki, millega ka teised oleksid arvestanud, ei sündinud.

Kummalisel kombel sündis päris oma riik seitsesada aastat ja viis kuud hiljem samuti Madisepäeval, seekord küll kevadisel Madisepäeval. Nimel Madis ja sellest tuletatud nimel Mats on nõnda meie ajaloos üsnagi keskne tähendus. Küllap olid taanlased meresõitude ja viikingiretkede kaudu samas nii võistlejad kui ka relvavennad lõunapoolsemate rahvaste vastu.
Ühiseks võistlejaks ja vastaseks on läbi sajandite Läänemere põhjaosa rahvastele olnud Saksamaa. 1329 ostis Rootsi kuningas Magnus Erikson Taani kuningriigi põhjaosa, Skoone sakslaste käest vabaks. Sama lootsid küllap harjakad ja virukad saavutada 1343. aastal nii rootslaste kui taanlaste toel. Rootsi laevastik oli isegi Tallinna reidil valmis sekkuma meie omade poolel, kuid õnn jäi jätkuvalt sakslaste poolele.

Ehk on sellest ajast peale juurdunud taanipärase eesnime Mats põlastamine meiekandi peenema rahva, algselt seega baltisakslaste hulgas. Maarahva hulgas on Matsi nimi alati au sees olnud. Küll mitte sedavõrd kui taanlastel – küllap on sakslastelt päritud põlastus ja hirm nende arvamise ees nii palju verre ja mällu juurdunud. Siiski võib loota, et kord on see hirm otsani üle. Vabadussõja aegu, eriti 1919. aasta 23. juunil sakslaste üle saavutatud võidu järel lauldi tihti teiste rahvaste hümni vastuseks laulu “Mats alati on tubli mees”.

Maalähedane Mats seisab kindlalt kahe jalaga maas, hoolib oma maast, kõneleb maakeelt ja pühitseb riigi aastapäeva madise- ehk matsipäeval!

Ühepoolne kokkulepe?!

Küllap oleme läbi aegade olnud kimpus kiusatusega nimetada leppeks seda, mida ise soovime. Samas läbemata kuulata ära, mida teine leppepool asjast arvab ja tegelikult teha tahab. Rahvajutu Suur Peeter „leppis“ Väikese Peetriga kokku, et kõigepealt süüakse üheskoos Väikese Peetri moonakott tühjaks ja edasi sööb igaüks oma kotist. Loo lõpuks tegi ka Väike Peeter ühepoolse leppe ja sai nõnda kiusajast lahti.

Siiski ei ole nõnda võimalik jätkuvalt toimida. Sõna lepe tuleneb sõnast lepp, mis omakorda tähistas ka punast värvainet ja verd. Lepe seob leppijad ühtsesse vereringesse, kust mõlemad pooled ühiselt loodavad paremat edenemist. Nii saab ka ühepoolset kokkulepet tehes kas ennast või teist veristada ja kahjustada, kasu ei tõuse sellest kummalegi.

Ometigi jätkub „ühepoolne kokkuleppimine“ meie ümber. Ühepoolselt lepiti kokku pensionide kojukande lõpetamine, ühepoolselt sunnitakse pensionäridele peale pangakaartide kasutamist, millega nad hakkama ei saa, samal ajal kaotatakse väikelinnadest pangakontorid. Metsareform ja looduskaitsereform viidi läbi asjaosaliste seisukohti arvestamata.

Tuulikute rajamine 4 protsendile Hiiumaa pinnale, küsimata, kas hiidlased tahavad elada turismist ja maaharimisest või töötutena riigi sotsiaaltoetuste abil, mida maksavad vallale näpuotsaga tuuleenergiatöösturid. Erakonnajuhid nõuavad vastuvaidlematut kuuletumist. Autoritaarne juht ettevõttes sunnib õigustnõudva töötaja lahkumisavaldust andma, sest muidu... Pereringis seatakse teismelistele kohustused, koduarestid...

„Ühepoolse kokkuleppe“ igikestvale ohule viitavad juba tuhandeid aastaid vanad regilaulud. Maailma loomise laulus taob Viru sepp rahvale kipakaid tööriistu. Kui teda selle eest asjakohaselt sõimatakse, taob ta vasest ja hõbedast naisekuju, kes on alati päri „ühepoolsete kokkulepetega“.

Külarahvas, kes sepa arvates peaks taolise tegemise heaks kiitma, leiab paraku, et valitsemine on kahepoolne kokkuleppimine. Valitsetavatel on keel suus, millega nad omi soove ja seisukohti väljendavad; meel peas, millega nad kokkuleppeid peavad; süda rinnus, millega nad söandavad lepitu teoks teha ja selle eest vastutada; südamel hing, mis hoiab alal rahva jätkumist ning hingel eluase, mis tagab elu kestmise.

Kui taoline taipamine „ühepoolse kokkuleppimise“ võimatusest ei jõua meie kogukondade ja riigi juhtideni, siis on kadumisohus nii rahvas kui elu.

Saami tarkus

Leidsin saami rahvuspüha tähistamise õhtuks ette valmistades ühelt vanalt laululehelt August Gailiti 1942. aastal "Ekke Mooris" kirjutatud read, mis hästi kattuvad Karl-Henrik Robert'i mõtetega.

Vana saam Uutsö:
Kuidas teie kõik, kes te tulete lõunast ja suurtest linnadest, olete kahtlustusist näritud nagu puukoor tõukudest. Teil on vaid üks soov ja iha: kõike vallutada ja kõike hävitada. Teie sõidate kummalistel sõidukitel, millede ees pole põtra ega hobust, teie tungite pühadele paikadele, rajate maanteid, ohjeldate koski ning puurite mägede südameid läbi, et saada vaske, rauda ja sütt.

Oleme teie rahutusest põgenenud Jäämere kallastele, kuhu peame meie nüüd minema? Voogudesse? Meie mäed on söödud nagu riie koidest, meie metsad on täis teie maanteid, meie tundrad muutuvad sama rahutuks nagu teie ise.

Kuid mida teete teie siis, kui mägede südamed on läbi puuritud, kui kõik tundrad on teie teedega täis külvatud, kui jõed teie paisude tõttu kuivavad ning on tühjad forellidest ja lõhedest? Mida teete teie siis, istudes tühjade mägede, jõgede ja metsade ees? Võib-olla leiate, et teie hingedki on läbi puuritud ning et nad on sama lootusetult tühjad? Kuhu ruttate, mida püüate, mis ohjeldamatu nälg see nüüd on, mis teid edasi kihutab?

Teie ei ela enam ise, teie eest elavad masinad. Mitte teie ei valitse neid, vaid masinad teid. Võib-olla on neil siiski puhtam ja siiram hing, sest nad on tulnud maakidena mägede neitsilikust rüpest, neid on head haldjad aastatuhandete jooksul kokku kandnud – võib-olla on nad teist isegi õilsamad? ...

August Gailit „Ekke Moor“, 1942

Kolmapäeval, 11. veebruaril kell 18.00
Vanalinna Muusikamajas (Tallinn, Uus 16c)

SAAMI ÕHTU

Tähistame saami rahvuspüha (6.02)

Reisist põhja-saamide juurde pajatab Mikk Sarv.
Filmikatkendid ja laulud.

Õhtut toetab Kuninglik Norra Suursaatkond.

TERE TULEMAST! BURESBOAHTIN!

Tantsukahi tuhamägedel

Laupäeval, 7. veebruaril tuli tantsurahvas viiendat aastat järjest üle kogu Eesti kokku Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumisse, et oma tantsuväega leevendada maapõuele tehtud kahju. Ürituse eestvedajaks on läbi aastate olnud maakonna kultuurielu eestvedaja Erika Kõllo, peojuhiks kohapeal oli seekord Tõnu Pomerants.
Pidu algas rongkäiguga kivihiide, mille rajajaks oli Enn Käiss. Kivihiide jätsid kohaletulnud tantsijad maha kivi oma kodupaigast. Üheskoos loitsisime andestust maaemadelt ja maaisadelt, et maa meid hästi hoiaks – oleme ju maarahvas! Loitsu seadsin kokku regivärsina ja selle sisuks oli Rootsi vähiarsti Karl-Henrik Robèrt'i neli tõdemust, mille järgimine aitab inimesel maaga paremini läbi saada:

Ära võta vara maa põuest!
Ära peida prügi maa põue!
Võta loodusest vaid seda, mis ise sulle tulla tahab!
Ole mõnus seda kõike tehes!

Maatõeloits

Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Jätta maasse maavarad,
Maapõhja põlevkivid;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Saasta maha mitte matta,
Prügi maa põhja peita;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Süüa vaid, mis loodus annab,
Ise meile kätte kannab;
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Teile seda tõotame:
Hoida mõnu minemistes,
Käiku kaunist käimistes!
Muistsed maaemakesed, muistsed maaisakesed,
Saatke õnne meie õue,
Tuge ikka tegudesse!

Kivihiies süüdati loitsu lõppedes peotuli, mis viidi rongkäigus teise tuhamäe tippu.
Järgnes ööpimedani kestev tants tuhamägede jalamil, mille lõpetas tõrvikutega rongkäik.

Üsna samamoodi toetavad Põhja-Ameerika Montana osariigi Salish hõimu indiaanlased jaanuaris-veebruaris oma hõimukaaslasi uusaasta kargusega. Suures spordisaalis istutakse ringis, keskel istuvad toolidel kaks vana ja auväärset meest, üks möödunud aasta, teine algava aasta tähisena. Üks ringis istujaist tõuseb, kõneleb loo hõimukaaslasest ja seejärel tõusevad kõik ning hüppavad laulu saatel üheskoos täisringi. Nii antakse oma liikumise vägi nimetatud isiku heaks.
Loodetavasti jätkub meie tantsurahval tarmu jätkata taolise tantsukahjaga ka järgmistel aastatel. Ja miks mitte minna tantsuga tervendama teisigi haiget saanud paiku üle Eesti!

Neli vaenlast

Aastal 2001 kirjutasin „Külavanema käsiraamatus“ nii:
Neli vaenlast meie teel

Inimene kohtub oma eluteel nelja vastasega, kes ei lase tal edasi areneda. Sama võib juhtuda kogukonnaga, mille areng sõltub tema liikmete, inimeste arenemisest.
Esimene vaenlane, kellega kokku puututakse on hirm. Hirm hoiab suu lukus ja keele hammaste taga. Hirmunu on kindel, et küsija suu peale lüüakse, ja lüüakse hästi valusasti. Hirm jätab inimese keema ja küpsema omaenda eelarvamustesse ja mõtetesse. Hirmunud inimene või ka kogukond on nagu seeme, mis ei saa tärgata, kuna on kindlalt suletud paksu ja turvalise kestaga.
Hirmust välja päästab suur häda, möödapääsmatu vajadus muutuda. Tihti on surm ja häving siin parimaks aitajaks ja nõuandjaks. Surma ilmselge silme ette tõusmine sunnib inimest üle saama hirmust enese avamise ja küsijaks-kõnetajaks saamise ees.
Sama kehtib ka kogukonna kohta tervikuna. Tihti algab kogukonna edenemine kriisist – külas näiteks kooli, raamatukogu, sidejaoskonna või mõne ettevõtte sulgemisest. Kogukond on siis valiku ees – kas vaikides hääbuda või asuda enesekehtestamise ja enesearengu teele. Viimane võib algul tunduda hullumeelsusena, kuid on väga paljudel puhkudel nii Eestis kui ka teistes maades avanud külale ja kogukonnale kujuteldamatud võimalused nii kogukonna kui terviku kui ka kogukonna iga üksikliikme jaoks.
Teiseks vaenlaseks on selgus, selge meel. Hirmust läbiastunu jõuab selgusesse. Ta on söandanud julgelt küsida, astuda kurjale ja hävingule vastu. Ta on saanud mitmeid vastuseid ning ta näeb, tunneb ja teab asju ilmselgelt. Nii selgelt, et sageli kõlab vastus küsimusele meeles juba enne küsimuse esitamist. Nõnda saab inimese heast abilisest meelest tema altvedaja, kui ta oma selget meelt liialt usaldab ning oma tegemistes vaid meelest ja meeldimisest juhindub. Selge meelega inimene, kes on oma meele kütkesse jäänud, kõhkleb olukorras, kus peaks kiiresti otsustama. Samas võib ta teisel puhul otsustada kiirustades ja räpakalt olukorras, kus peaks jääma ootele ja tajuma sündmustevoolu sisemist kulgemist.
Selgest meelest ei piisa edasiarenemiseks, see aitab vaid sammu võrra edasi.
Kui inimene on mõistnud, et selgus ja selge meel võivad abiks olemise kõrval olla ka arenemise takistajaks, leiab ta endas väe astuda selgusest läbi. Nii leiab ta oma südame väe ehk võimu. Ootamatult avastab ta, et südame järgi otsades võib vahel ka vähese selguse juures ikkagi edasi jõuda. Nüüd on ta saanud võimsaks, võim jääb nüüdsest pidevalt tema juurde. Ta tajub ja naudib võimu, mis lubab tal võtta vastu riskantseid ja ootamatuid otsuseid. Elu ja inimesed liiguvad tema tahtmist mööda, kõik näib laabuvat ja sujuvat. Võim hoiab ja armastab teda. Nii võib väga hõlpsalt juhtuda, et ta ei taipagi võimu piiratust – ka võim võib pöörduda tema kasutaja vastu ja muutuda edenemist takistavaks vastaseks. Tegelikult pole võim tema käes, vaid ta ise on võimu kütkeis. Edasi saab areneda vaid see, kes oma võimu läbi näeb ja talle koha kätte näitab. Oma võimu taltsutanu ei hooli hetkelisest võidust, temale saab oluliseks järjepidevus. Ta tajub end osana aastatuhandetesse ulatuvates sündmuste järgnevuses ning mõistab, et võim ja süda on vaid hinge tööriistad.
Viimaseks vaenlaseks inimese arengu teel on vanadus, väsimus kordumisest. Ta tunneb end vana ja väsinuna, talle tundub, et kõik on juba olnud ja kuidagi ei viitsi taas otsast alustada. Lapsemeel, mis tunneb rõõmu pidevast kordumisest, on kadunud. Siit pääsevad edasi vaid need, kes suudavad vanaduse ja väsimuse seljast maha ajada, nagu uss vahetab nahka ning jõuda iga kordumise ja uue alguse kogemiseni ainukordse ja täiesti uue väljakutsena. Vanaduse ning väsimuse võitnud inimene ja kogukond liigub edasi oma südame teed mööda, võttes vastu uusi väljakutseid ja hoides sidet oma kodukoha vaimuga.

Keelest

Keelefoorumit avades kõneles president Toomas Hendrik Ilves meie keele sõnavara nappusest. Kui ta kord tahtis tsiteerida USA riigimehe ütlust, kes oli tülpinud asjast, mille nimi on inglise keeles politics ja kes pigem tegeleks asjaga, mille nimi on inglise keeles policy, siis jäi tsitaat tõlkimata, sest mõlema vastanduva väljendi tõlkevaste on eesti keeles poliitika.
Järele mõeldes pole tõlkimine siiski võimatu. Tuleb vaid minna samm sügavamale ja laensõna poliitika asemele leida omakeelne sõna. Poliitika üldisem tähendus on võim. Sellel tasandil on lihtsam leida omakeelseid vasteid. Nii võib politics vasteks sobida ‘võimutsemine’ ja policy vasteks ‘võimaldamine’.
Selline võõrsõnade tõlkimine teeb sageli arusaamise ja ka mõtlemise lihtsamaks ning selgemaks. Poliitikud on võimumehed ja võimunaised, kelle kätte on rahvas usaldanud valimiste kaudu võimu. Seda võimu saavad nad kasutada nii võimutsemiseks kui võimaldamiseks. Muidugi loodavad valijad pigem võimaluste loomist kui võimutsemist.