Kuu aega hiljem, 11. aprillil saabub ta Norra kaudu Inglismaale Newcastle’i sadamasse. 16. aprillil antakse tema nimele välja isikutunnistus „Identity Book“, kust selgub, et ta lahkus Inglismaalt Eestisse 9. augustil 1919. aastal.
30. juunil on toimunud Eesti Saatkonna ruumides Londonis nõupidamine, kus peeti aru tulevase rahvusülikooli asutamise põhimõtete üle. Nõupidamise kohta saadeti saatkonnast J. Kopvillemi allkirjaga Eesti Vabariigi Haridusministeeriumile järgmine memo:
Minul on au Haridusministeeriumile teatada, et 20 juunil s.a. Eesti Saatkonna ruumides Professor Piip’i initsiatiiwil meie ülikoolisse puutuwate küsimuste arutamiseks koosolek ära peeti, millest osa wõtsid A. Piip, J. Sarw, P. Kogerman, E. Becker ja J. Kopwillem.
Koosolek wõttis järgmised otsused wastu, millest Haridusministeeriumile teatada minule kohuseks tehti:
1. Meie ülikool tuleb tingimata eel oleval sügisel käima panna.
2. Wilunud Eesti Professorite puudusel tuleb ülikoolis ametisse panna ka wõõrast rahwusest professorisi, neid kas endistest Tartu Ülikooli õppejõudude seast walides ehk teiste kõrgemate õppeasutuste personalist kutsudes.
3. Tuleb siin wäljamaal Inglise- ja Prantsusemaa professoritega läbirääkida kas, missuguseid aineid ja missugustel tingimustel nemad oleks walmis meie ülikoolis lugema ja siis wastawalt reaalseid ettepanekuid Haridusministeeriumile teha.
Kõige austusega,
J. Kopwillem
Huvitav on tõdeda, et oluliseks peeti just prantsuse ja inglise professorite kaasamist.
2 comments:
Huvitav sissekanne. Siia passib vast veel ühe killukese lisada. Pea aastatagune lõik päevikust.
"21. oktoober 2008
Veel hiljuti sai arutatud, et kui selle ülikoolijura eest veel maksma ka peaks, siis küll ei käiks. Nüüd on selgunud, et ülikoolis käimine ei tule niikuinii välja, uju riigi kulul või sees või mitte. Võist on muidugi asi kaugel. Seda on juba igal pool öeldud-halatud, aga kirjutan siiagi: tuleb seltsimees auditooriumisse, kannab oma märkmed ette ja kuulajad teevad omakorda sellest märkmeid. Nojah... mõttetööd kui palju. Kordan veel ja veel: eredaid hetki kipub väheks jääma. Nagu põhi- ja keskkoolis õpetajaid, napib siingi oma tööst huvitatud lektoreid, kes on ise haaratud ja tõmbavad nii teisigi kaasa, kes räägivad peast ja kalduvad teemast muhedalt kõrvale. Iseenesest on muidugi ülikoolielu vahva, just elustiili ja uute tuttavate pärast. Aga akadeemiline pool... Ei tea..."
Mina seadsin sammud mujale, kusjuures ükski sõber, kes sinna jäi, pole rahul. Kõik kiruvad kurja ja üks neist otsustas nädalapäevi tagasi samuti akadeemiliselt rajalt kõrvale astuda, nii mõnigi haub samu plaane. Kuskilt jäi meelde statistika, et varem pole veel nii palju tudengeid ära kukkunud. Mulle paistab, et - vähemalt väliselt - on TÜ-s rahul ainult juristid või teised, kes läksid õppima midagi väga konkreetset, võib-olla midagi, millest nad juba ammu unistasid. Need, kes lähevad niisama ülikooliõhku nuusutama, sealhulgas ma ise, ei näe paljukiidetud sammaste taga küll midagi sellist, mis hinge helisema paneks. No lihtsalt pole midagi, mis nakataks, haaraks ja suurtele tegudele utsitaks. Vastupidi. Praegune prestiiž tuleb minu meelest küll vana rasva pealt.
Kuigi ilmselt ei saa minu võrdlemisi kesisest kogemusest lahutada kõike muud, mis ülikooli kõrvalt juhtus. Tegelikult oli see ju äärmiselt ilus ja arendav aastake. Tõsi - suuremad õppetunnid jäid küll teisele poole ülikooliseinu.
Ainult ühe aasta põhjal muidugi väga põhjapanevaid järeldusi teha ei saa. Ja peab mainima, et oli ka suurepäraseid lektoreid. Aga arenguruumi on kõvasti.
vägev vanaisa teitel
Post a Comment