Üits part – ühtehoidmisest?

Kas meie rahvast on ähvardamas sotsiaalne pankrot? 94. koht maailma riikide hulgas sotsiaalse kapitali osas on tõsine ohumärk. Lohutuseks pole ju ka see, et Läti on veel viis kohta tagapool. Samal ajal on Venemaa meist kümme kohta eespool, kõnelemata Indiast meist 89 kohta eespool viiendal kohal. Küllap oleksime laulva revolutsiooni päevil ses võrdluses asunud esimestes kümnetes, kui olime valmis sööma kartulikoori, et saada iseseisvaks riigiks ja rahvaks. Nüüd seisamegi ise, oleme Euroopa Liidus ja NATOs, kuid ühtehoidmise oskus on käest pudenenud.
Mulgimaa regilaulus kutsutakse hoidma “ütte parti”, st ühtekokku. “Üts part” selles väljendis on sama sõnatüvi, mis hiljem sai partei. Partei on erakond, mis väliselt hoiab eraldi teistest ja seesmiselt peaks hoidma ühte. Siiski, kui kogu ühiskond on kaotanud oma sotsiaalse kapitali, siis ei pääse ka erakonnad sisemisest eraldihoidmisest. Sellest üle aitab vaid oma sisemiste väärtuste esiletoomine, oma “võidulugude” kõnelemine.
“Võidulugudega” on aga selline lugu, et nad peavad olema ehedad ja tulema südamest. Ühtehoidmise juures pole abi haleduse üleskütmisel, kõneldes näiteks 700 aastasest orjapõlvest, 50 aastasest okupatsioonist jne. Võidulooks sobib lugu sellest, kuidas kõige kiuste ometigi toime tuldi ja hakkama saadi. Kindlasti ka see, kuidas ise lähedasi ja kaugemaidki on omakasupüüdmatult aidatud või samal kombel ootamatult ja lootmatult abi on leitud nii lähedastelt või ka võhivõõrastelt.
Headeks võidulugudeks on laulupeod ja tuhamägede tantsupidu, prügikoristus ja Minu Eesti, külaliikumine ja vabatahtlik töö, rahvaspordi suurpeod ja tegijate tunnustamine presidendi poolt. Tõeline võidulugu algab aga ikkagi iseendast. Mida olen täna teinud tasu lootmata oma lähedastele, sõpradele, võõrastele? Millise osa oma ajast ja tähelepanust pühendan ühisosa kasvatamisele oma kodus, tööl, elukohas?
Korraldan iga kuu meelerännu kursust Peipsi ääres Vilusi külas. Kaheks päevaks tulevad kokku inimesed kogu Eestist. Ühisosa tekib esimesest õhtust alates, kui jagatakse ühiselt kaasatoodud toitu ja lugusid oma elust. Järgmistel päevadel otsitakse oma paik Peipsiäärses maastikus, mis tahab otsijaga ühte hoida. Trummi saatel meelerännud jõudu ja tervist toovasse alumisse ilma ning tarkust ja head nõu andvasse ülemisse ilma liidavad osalejad kogetud lugude kaudu nõnda ühte, et raske on pühapäeva pärastlõunal lahku minna. Kursusel loodud side jääb tihti püsima enam kui kümnekski aastaks.
Siit ka võti taipamiseks – ühtehoidmise võlu on peidetud teispoolsusesse, kuid selle juured on siin ja praegu meie juures. Sotsiaalsest pankrotist saame üle, kui söandame siiralt ja otse kõnetada teispoolsuse kaudu maastikku meie ümber, loomi, linde, taimi ja muidugi ka kaasinimesi. Tegelikult igatseme ja vajame me kõik ühtehoidmist ning see on meist vaid ühe pöördumise, palumise kaugusel. Tehkem siis seda!