Neli vaenlast

Aastal 2001 kirjutasin „Külavanema käsiraamatus“ nii:
Neli vaenlast meie teel

Inimene kohtub oma eluteel nelja vastasega, kes ei lase tal edasi areneda. Sama võib juhtuda kogukonnaga, mille areng sõltub tema liikmete, inimeste arenemisest.
Esimene vaenlane, kellega kokku puututakse on hirm. Hirm hoiab suu lukus ja keele hammaste taga. Hirmunu on kindel, et küsija suu peale lüüakse, ja lüüakse hästi valusasti. Hirm jätab inimese keema ja küpsema omaenda eelarvamustesse ja mõtetesse. Hirmunud inimene või ka kogukond on nagu seeme, mis ei saa tärgata, kuna on kindlalt suletud paksu ja turvalise kestaga.
Hirmust välja päästab suur häda, möödapääsmatu vajadus muutuda. Tihti on surm ja häving siin parimaks aitajaks ja nõuandjaks. Surma ilmselge silme ette tõusmine sunnib inimest üle saama hirmust enese avamise ja küsijaks-kõnetajaks saamise ees.
Sama kehtib ka kogukonna kohta tervikuna. Tihti algab kogukonna edenemine kriisist – külas näiteks kooli, raamatukogu, sidejaoskonna või mõne ettevõtte sulgemisest. Kogukond on siis valiku ees – kas vaikides hääbuda või asuda enesekehtestamise ja enesearengu teele. Viimane võib algul tunduda hullumeelsusena, kuid on väga paljudel puhkudel nii Eestis kui ka teistes maades avanud külale ja kogukonnale kujuteldamatud võimalused nii kogukonna kui terviku kui ka kogukonna iga üksikliikme jaoks.
Teiseks vaenlaseks on selgus, selge meel. Hirmust läbiastunu jõuab selgusesse. Ta on söandanud julgelt küsida, astuda kurjale ja hävingule vastu. Ta on saanud mitmeid vastuseid ning ta näeb, tunneb ja teab asju ilmselgelt. Nii selgelt, et sageli kõlab vastus küsimusele meeles juba enne küsimuse esitamist. Nõnda saab inimese heast abilisest meelest tema altvedaja, kui ta oma selget meelt liialt usaldab ning oma tegemistes vaid meelest ja meeldimisest juhindub. Selge meelega inimene, kes on oma meele kütkesse jäänud, kõhkleb olukorras, kus peaks kiiresti otsustama. Samas võib ta teisel puhul otsustada kiirustades ja räpakalt olukorras, kus peaks jääma ootele ja tajuma sündmustevoolu sisemist kulgemist.
Selgest meelest ei piisa edasiarenemiseks, see aitab vaid sammu võrra edasi.
Kui inimene on mõistnud, et selgus ja selge meel võivad abiks olemise kõrval olla ka arenemise takistajaks, leiab ta endas väe astuda selgusest läbi. Nii leiab ta oma südame väe ehk võimu. Ootamatult avastab ta, et südame järgi otsades võib vahel ka vähese selguse juures ikkagi edasi jõuda. Nüüd on ta saanud võimsaks, võim jääb nüüdsest pidevalt tema juurde. Ta tajub ja naudib võimu, mis lubab tal võtta vastu riskantseid ja ootamatuid otsuseid. Elu ja inimesed liiguvad tema tahtmist mööda, kõik näib laabuvat ja sujuvat. Võim hoiab ja armastab teda. Nii võib väga hõlpsalt juhtuda, et ta ei taipagi võimu piiratust – ka võim võib pöörduda tema kasutaja vastu ja muutuda edenemist takistavaks vastaseks. Tegelikult pole võim tema käes, vaid ta ise on võimu kütkeis. Edasi saab areneda vaid see, kes oma võimu läbi näeb ja talle koha kätte näitab. Oma võimu taltsutanu ei hooli hetkelisest võidust, temale saab oluliseks järjepidevus. Ta tajub end osana aastatuhandetesse ulatuvates sündmuste järgnevuses ning mõistab, et võim ja süda on vaid hinge tööriistad.
Viimaseks vaenlaseks inimese arengu teel on vanadus, väsimus kordumisest. Ta tunneb end vana ja väsinuna, talle tundub, et kõik on juba olnud ja kuidagi ei viitsi taas otsast alustada. Lapsemeel, mis tunneb rõõmu pidevast kordumisest, on kadunud. Siit pääsevad edasi vaid need, kes suudavad vanaduse ja väsimuse seljast maha ajada, nagu uss vahetab nahka ning jõuda iga kordumise ja uue alguse kogemiseni ainukordse ja täiesti uue väljakutsena. Vanaduse ning väsimuse võitnud inimene ja kogukond liigub edasi oma südame teed mööda, võttes vastu uusi väljakutseid ja hoides sidet oma kodukoha vaimuga.