Alalisusest ja alatusest

ettekanne Tartu Ülikooli aulas 28. märtsil 2009

Oma olemine algab oma ala olemasolust. See on ala, kus tunned end omaksvõetuna. Küllap on igaühel selline ala kas tegelikult või mälestustes olemas. Selleks võivad olla puu, mets, rand, mägi, allikasilm, eluala, kaasamõtlejad, põhimõtted…

Polegi tähtis, mis seal täpselt on, tähtis on, et selline ala on inimesel olemas. Tähtis on oma alale tagasi minna, et jagada sellega rõõmu ja muret. Sinna saab tagasi minna mõttes ja päriselt. Parem on minna päriselt ja olla seal, veeta mõni tund või päev ja jälgida oma mõtteid. Need mõtted kõnetavad ja õpetavad, kuidas olla on hea ja õige.

Saami rahval on kombeks võõrasse paika jõudes see omaseks osta. Selleks kulub vähe: vaskne münt maa ja hõbedane münt vee ostmiseks. Münti maha või vette visates tuleb ala teretada ja paluda, et ta vaimud su omaks võtaks.

Nii võib endale omaseks osta kogu mandri või ookeanigi. Oma rikkusest eraldati kahi – väike münt, mille teed endine omanik enam ei kontrolli, mille ära andmine annab ostjale ühtsuse võõra olemisega.

Kahi aitab kahju vastu. Kui kahi jääb andmata, kaob samasuur või palju suuremgi osa varast võõriti olemisega tekkiva kahju tõttu. Inimene, kes ei raatsi kahjata, jääb alatuks. Alatu inimene ei tunne sooja tuge oma alast. See tugi sünnib kahjamisest, nii mündist kui ka lihtsalt mõttest, laulust, tantsust, koristamisest, puu või taime istutamisest. Kahjaks on oma elu andmine kodumaa eest, mis annab hingejõu kogu rahvale.

Kahjamine annab alalisuse, kahjamata jätmine alatuse. Enamik inimesi hoolib oma kodupaigast ning teistest paikadest, mis neid toetavad. Teadlik hoolimine oma olemist toetavatest paikadest vähendab alatust ja suurendab alalisust. Hukkunud vabadusvõitlejad kinkisid oma rahvale alalisuse. Jüri Kukk ei saanud enam olla hoolimata oma kodumaast. Nii algas tema teekond alalisusesse, välja alatusest ja hirmust.

Meie asumisala algne nimi on Maamaa. Ka see viitab sellele, kui oluline on meie jaoks olnud läbi aastatuhandete oma ala, oma Maa. Maarahva killuke Lätimaal Ludza kandis on meie poole tulemist kirjeldanud: tuleme läbi Lätimaa ja jõuame välja Maamaale. Maamaa nimi näitab ala ja alalisuse tähtsust meie jaoks.

Maa kasvab välja sulaveest igal kevadel. Kevad on akna taga õues igal aastal Jüri Kuke surmapäeval 27. märtsil, Hukkunud Vabadusvõitlejate päeval. Siis kasvab sulaveest taas välja maa.

See, kes oma ala ja maad meelespeab, ei ole eales alatu.