Tartu Kevadkontserdi järelkaja - Heno Sarve teelesaatmine

Kümmekond aastat toimusid Tartus kevadised folgikontserdid, alates 1978. aastast kuni kaheksakümnendate teise pooleni. Kevade alguspäev tõi kokku lauljaid üle kogu Eesti, kes väärtluulet omaloodud viisidel esitasid. Olin minagi seal kaasalööja, samuti mu noorem vend Heno.
Heno lahkus sel nädalal manalateedele, saadame teda kevadkontserdi aastapäeval 20. märtsil kl 10.45 Tartu Krematooriumist Jaama tänaval.
Tuletame sel päeval meelde tolleaegseid laule, laulame neid ja mõtleme Heno peale. Panen siia mõned laulusõnad ja laulude pealkirjad, mis siis kõlasid nii laval kui lava kõrval.

MEIE HERR
Karula kihelkonnast
Meie herr oli rikas mees,
leelu,
Istub saksa saani sees,
Seitse sikka saani ees,
Vana emmis kõige ees.
Esi tema istub saani sees,
Puupöör tal püksi ees,
Tatirida rinna ees,
Siasitt tal piibu sees.
Mina vaene sangle sant,
Mul pole muud kui kott ja kepp.


TÕUSE ÜLES
Hando Runnel, viis Heno Sarv

Tõuse üles ja läheme ära,
Kaste langeb ja märjaks saab maa,
Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
.
Võta kinni, kui tahad, mu kaelast,
Hoia sõrmedest, hoia mu käest.
Ja need ehted, mis kadusid kaelast
Ükskord tagasi küsid mu käest.

Tõuse üles ja läheme ära,
Kauem siia me jääda ei saa.
Öö on hiline, hilja või vara
Juba on, enam aru ei saa.


MARIA
Hando Runnel, viis Heno Sarv

Inetud jalad
ja ilus hääl,
Maria, Maria,
mu õeke, sa sääl,

Maria, mu õeke,
sa luilutad sääl,
sa laulad ja ilus
on tõesti su hääl,

Maria, Maria,
su põskede pääl
on lembus ja nimbus
ning õilis on hääl,

Maria, mu õeke,
ei maailma pääl
ma unusta sind,
mis juhtugu sääl.


OI POISOKESE’
Rahvasuust Setomaalt

Oi poisokese’, vai mehe-jallõ-kese’,
Naka mi no täämbä vai laulõ-jallõ-mahe:
Ei mi lövvä’ päivä küll parõ-jallõ-mbada,
Aigu lövvä-i tõista mi adu-jallõ-samba!
Lööme mehe’, meele küll mõtõ-jallõ-lõmma:
Hoi, poisokõsõ’, ti mehe-jallõ-kõsõ’,
Hoi, velekese’, ti viina-jallõ-kõsõ’,
Ei mi’ mehe’ kullõ küll külä jallõ laulu,
Tähele mi panõ-i küll külä parinada –
Sis mi no-ks laula kui vaja-jallõ-hassa,
Aigu tuust no võtta küll toobi jallõ põhjast!
Hoi, poisokõsõ’, ti mehe-jallõ-kõsõ’,
Hoi velekõsõ’, ti viina-jallõ-kõsõ’!


KUU JA TÄHED LANGEVAD
Priidik Tiik Putkaste külast Martna kihelkonnast ja vallast 1913.

Kuu ja tähed langevad,
Enne kui lõppevad meie laulud.
Nõnna meil on laulusi,
Kui on lastel mängusid;
Nõnna meil on viisisi,
Kui on vitsaraagusid;
Nõnna meil on sõnuda,
Kui ju tammela tõrusid,
Lüdipäile pähkelid.
Enne lõpeb lehte puust,
Lehte puust ja marja maast,
Kaduvad kalad meresta,
Lõppeb vesi allikast,
Enne kui lõppevad meie laulud.


SURM OMA KULLASE KUNINGAKROONI
Uku Masing, viis Heno Sarv

Surm oma kullase kuningakrooni
Pani mu väsinud pähe.
Kuigi ma kangelt istusin trooni,
Millal küll võidan ta tähe?

Uinuvalt verist käes hoian mooni,
Maitse sest huulilt ei lähe.
Uni vaid tuiskab lupjunud sooni
Ning tema hõise on kähe.


ÖÖ LÕHNAB, VIHMA SAJAB
Hando Runnel, viis L. van Beethoven

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal,
vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea,
linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.


KUI MA OLLI VÄIKOKÕNE
rahvasuust
Kui ma olli väikokõne,
Võeh ma no-ks olli ull,
Käve külä tanomile karavoodile.
Sääl olli Mäe Mikko Manni,
Unto Punto ka.
Oh sa no tsika, küll oll illos,
Õkvalt nigu lill!
Kui kodo tõi ta umale,
Oll kuri niikui kull!


RÄNDAJA ÕHTULAUL
Ernst Enno, viis Anne Maasik

Ma kõnnin hallil, lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel –
Teed laulavad õhtul hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
Need otsata kutsuva d jooned, -
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
Ju lapsena kuulda tee juttu –
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
Kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee –
Meel igatseb tolmuta randa,
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
Mind hoiab kui mõrsjaks enesele –
Ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on nii õhtul hilja.

OLLI MINA TILLE TEOPOISSI
Mihkel Käärd Kammeri vallast Kambja kihelkonnast 1908.

Olli mina tille teopoissi,
Üüse pessi mõisa rehe,
Päivä künni mõõdumaa.
Panni mina obu süümä,
Suitse panni suu alla,
Päitse panni pää alla,
Jala kate kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusikust,
Varas miis tulli varistikust,
Varast minu ille obu,
Ille obu, tille täku.
Lätis mina kodu iketen,
Kes mulle vastu tulli?
Taat tanumin vastu tulli:
Mes sa iket, Endrik-poig?
Mes ma ike, taadekene!
Panni mina obu süümä,
Suitse panni suu alla,
päitse panni pää alla,
jala kate kannu otsa.
Kuri miis tulli kuusistikust,
Varas miis tulli varistikust,
Varast minu ille obu,
Ille obu, tille täku.
Ärä ike, Endrik-poig!
Mul om kotun kolme ruuna:
Üits olli iiru, tõine alli,
Kolmas kullakarvaline.
Võta iiru, istu sälgä,
Kõrvil lase kõrval sõita,
Mustal lase muidu joosta!
Lätsi mina üle Rõngu silla –
Rõngu sild sii raksatu,
Aluspalk sii praksatu.
Sääl mu küpär kergätu,
Sääl ma mursi mõõgaotsa,
Sääl mo kuldasõrmus katte,
Sääl mina otse upakikeli,,
Sääl mina käve käpakeli.
Rõngu neiu minu näivä,
Rõngu karjusse mu kaiva:
Oles see meesi mulle saassi –
Suvel saisas süümätä,
Talvel tandsis kängätä!


JOONATAN MINU VELI MAKAS
Rahvasuust

Joonatan, minu veli makas
Muide tapetuide man.
Ta mul olli kõige kallim,
Minu veli Joonatan.

Minu mure enne ei lõpe,
Kui ma teda nätä saa.
Sõs ma taha timä hauda
Roosilillis ehita.


MIS TE TÜHJA MURETSETE
Hindrek Tamm Jõelähtme kihelkonnast 1937.

Mis te tühja muretsete,
Juba rukkipia nähikse,
Odraoras ju aljendab,
Kaeraoras katab maada,
Nisu tupesta tulebki,
Ernes ehib riide’elle,
Läätse säärile siakse,
Kapsas käärib äile päile,
Kaalik lehta kosuteleb,
Nairis lehta lahuteleb!


MA TULEN HILJA
Ernst Enno, viis Anne Maasik

Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,
Ei jõudnud varem lauluvainule.
Ei looda pärga ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga võidule.

Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus valgus maeti mulda võrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.

Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, -
Ma unistaja nagu muinasjutt.