Seitsme hariunka hele isa minu lummuteli

Nende sõnadega algab handi karupeiede laul, mille Uku Masing minu palvel lauldavamasse eesti keelde tõlkis. Tõlge valmis 2. augustil 1976. Laul ise pärineb Loomingu Raamatukogu sarjas 1970. aasta augusti algul ilmunud laulikust „Leegajused“ (LR nr 28-30). Laulikus on laule kõigilt soome-ugri rahvastelt koos algtekstide, eestikeelse tõlke ja viisiga. Koostajaks oli Udo Kolk, nõuga olid abiks Aino Valmet, Richard Ritsing, Paul Ariste, Tõnu Seilenthal ja paljud teised.
Püüdsime sõpradega kohe peale lauliku ilmumist laulda võimalikult kõiki laule sealt. Komistuskiviks jäi avalaul, hantide Vooj aarõ, Karu laul. Udo Kolgi tehtud tõlge oli peaaegu lauldav, kuid ta möönis ka ise eessõnas, et laulu tõlkimisel tuli teha mitmeid lihtsustusi, eriti usundisse ja mütoloogiasse puutuvate sõnade osas. Seda põnevam asi tundus – kuidas saada jälile, mis lauluga õieti tegemist on?
Regilaulu lummusesse langesin 1971 sügisel, haarasin kaasa vennad Tõnni ja Heno, mitmeid bioloogiaõpingute kursuskaaslasi ja sõpru, kuni meist sai ansambel Hellero. Hellero laulmised köitsid omakorda lavastaja Jaan Toominga tähelepanu ja nii hakkasin tema stuudios käima. Umbes samal ajal otsis Jaaniga kontakti Uku Masing. Esimene kord läksime Uku Masingu juurde külla kahekesi koos. Selle külaskäigu tulemuseks oli Uku Masingu mitmekuine loengusari „Taevapõdra rahvaste meelest“ meie stuudiorahvale, mis on ilmunud raamatus „Keel ja meel.“
Loengud omakorda õhutasid huvi mõistatusliku Karu laulu vastu ja nii jõudsingi palveni tõlkida laul uuesti ja algtekstile lähedasemana, samas silmas pidades teksti lauldavust.
Uuesti tõlgitud tekst on sügav ja võimas. Siiski jõuab see pärale alles süvenemisel. Nõnda on ka Uku Masingu teiste tõlgetega. Tema koduküla rahvas olla olnud üsna rahulolematu Uku osalemisel tehtud Vana Testamendi tõlkega, arvates, et „Eenu Uugu on Piibli päris ära rikkunud oma tõlkega.“ Ometi avaneb Vana Testament Uku Masingu tõlkes palju sügavamalt ja ehedamalt kui varasem tõlge. Vaja on vaid süvenemist.
Karu laul algab Udo Kolgi tõlkes sõnadega: „Seitsmendast taevast unkalisest Valge Isa mind on saatnud.“ Uku Masingu tõlkes on alguslauseks: „Seitsme hariunka hele Isa minu lummuteli.“ Seitse hariungast viitab handi maailmapildile, kus seitse ilma on ülestikku nagu seitse püstkoda – siit ka seitsme püstkoja suitsuavad ehk hariunkad. Seitse pealistikku olevat ilma omakorda võivad märkida seitset põlvkonda, seitset täiskuud, seitset erinevat olemist. Seitse täiskuud aastaringis viivad uue olemiseni, pimedusest saab valgus, külmast ajast soe aeg. Pärimuse järgi saavutas sepp võlujõu, kui sama ametit olid pidanud seitse põlvkonda.
Läbi seitsme erineva olemise kiirgub Hele Isa, kes olendeid kehastuma lummab. Tean taolist lummamist, kuna olen ise olnud sügavalt lummutatud meie vanast regilaulust. Vaimu tööks ongi lummutamine, sest nii nagu meie igatseme vaimustumist, igatseb Vaim kehastumist. Mansi kirjaniku Juvan Šestalovi kirjeldab manside ja hantide pärimuslikku Karu sünnilugu. Karu oli algul taevas. Korra sattus ta nägema ilusat rohelist Maad allpool ja sellest alates mangus ta Isa, et see ta sinna saadaks. Lõpuks asetas Isa ta hälli, riputas köie otsa ja hakkas alla poole laskma. Tuul kandis hälli kord pimedasse ja külma Põhjalasse, kord jälle lämmatavalt kuumale Lõunamaale. Karu palus, et ta kas üles tagasi tõmmataks või Maa peale edasi lastaks. Lõpuks lastigi ta Maa peale. Sama piina ja vaeva on kogenud teisedki, kes Vaimu kehastajateks on saanud.
Maa peal naudib Karu elamist, ringi vantsimist ja söömist, kuni taevane naishaldjas pöördub ta poole oravanahkpehme palvega ja soovib, et Karu oma elu kingiks inimestele heaks kala- ja jahiõnneks. Uku Masingu õemees õpetaja Evald Saag jutustas, kuidas tema vanaisa enne puu langetamist samuti palus, et puu nõustuks talle tarbepuuks tulema. Ja puu oligi nõus. Evald lisas, et samamoodi anname me ju ka oma elu kunagi teiste heaks, kui seda palutakse.
Nii läheb ka Karuga. Ta teeb endale mõnusa talvepesa ja sukeldub unenägudesse. Ühe käpaga hoiab ta end sügavas unes, teisega rändab uneilmu mööda. Ühe silmaga hoiab ta ränka und, teisega imetleb une- ja haldjailmu. Üks kõrv peab kinni und, teine kuulatleb haldjailma, kuni saabuvad kütid ja talt elu võtavad.
Edasi kirjeldab laul pühade karupeiede käiku, kuni lõpuks Karu rahulolevalt peielistele ütleb: „Kaaj juw keemijõg juvõ, teie nüüd aina asulege.“
Uku Masing on nimetanud maailma kirjandusloome tippsaavutuseks handi kangelaslaule. Tõdemus, et vaid mõne tuhande elanikuga rahvas Obi jõe ääres taigas võib saada vaimus sedavõrd tõhusaks on heaks õpetuseks meile, kui pelgame oma rahva hääbumist.
Minu sügavaim tänu Heledale Isale, kes Uku Masingu kolmveerandsajandiks meie keskele lummuteli. Head vaimukiirgust kostub sellest elust eredalt meieni ka nüüd, veerandsada aastat hiljem ja küllap veel kauaks edasigi.

Karu laul

Seitsme hariunka hele
isa minu lummuteli (ojah); lummu-je(he)-teli, jne.
kuue hariunka hele
isa minu lummuteli (ojah).
Kõõmutava pikkhää suve
Tuurem toime toimeteli;
higitseva pikkhää suve
Tuurem toime toimeteli.
Sääski tungil vaevhää suve
10 Tuurem toime toimeteli;
parme tungil painesuve
Tuurem toime toimeteli.

Palju varesnokka rabu
loom see kõnniskelen läbi;
palju haraknokka rabu
loom see kõnniskelen läbi;
palju viissõrmpöialrahvast
loom see kõnniskelen läbi.

Tubli memme (nyyd) aemastatud
20 jonksukirja seitsetotsa,
jonksukirja kuuetotsa
loom see mina toime toimen.

Nyyd see siis mu nyydse järel
hõrerohtselt hääle maale
loom see välja astuskelin;
hõrepuiselt hääle maale
loom see välja astuskelen.

Loomatäone valvas hää meel,
kuidas see end kutsuskeleb: „kuidas“ = kuhu, mis jt.
30 hanekisa käärudele,
pardikisa käärudele.

Tubli (nyyd) memme aemastatud
sjoperhõbe (tubli) häässe venne
loom see end ma paigutelin (ojah);
tubli (nyyd) memme aemastatud
kaamahõbe (tubli) häässe venne
loom see end ma paigutelin;
salmilise (hää) varsikmõla
loom see kätte käpeldelin.

40 Palju (häid) voorte kibunmetsi
loom see kõnniskelen läbi (ojah)
palju (häid) voorte toomemetsi
loom see kõnniskelen läbi (ojah).
Oma tuupimata vatsa
loom see tuupi tuubiskelen (ojah),
oma tuupimata pauna
loom see tuupi tuubiskelen.

Tubli (nyyd) memme aemastatud
jonksukirja seitsetotsa
50 loom see toime toimetelen (ojah).

Muistse mehepoja (nyyd) raotud
seitsmel hirrel pandud kojast
Hinj(uurdi) tütar, patsik naajke (naaj ehk kabu)
sealt ta nyyd välja astuskeleb.
Nugiskarvmehe pehme palve
tema siisap palveteli:
„Koera jalga lõikuvasse
häässe kirmessygis aega
mitme mu nooli kandva (hää) uurdi
60 vee nyyd kala pyygiõnneks
sina varsti lamaskele,
laanelooma pyygiõnneks
sina varsti lamaskele!“

Nyyd siis selle nyydse järel
sygispoolne lyhipäike
lyhemaks mul lyhenemas.
Oravakarvsagelt härmahelbeid
neid see juba puistuteli.
(Oravakarvsagelt (häid) lumelemmeid
70 Neid see juba puistuteli.)

Looma voodit vesipadjust
loom see mina tavutelin;
looma voodi vesipadjus(e)
loom see mina tabadelin (ojah).
Muldset ritva ridvakoja
loom see mina toime toimen (ojah),
muldset hirt ka hirrekoja
loom see toime toimetelen.

Kui ma isaloomaks leenud,
80 viis siis syletäit ju sammalt
loom see mina talitelin;
kui ma emaloomaks leenud
neli siis syletäit ju sammalt
loom see mina talitelin.

Ränga une seitset nukka
loom see mina talitelen,
ränga une kuut hääd nukka
loom see mina talitelen.
Yks aga pool mu käpaloiva
90 keeritsvõru sõõrikilma
temap see ju kuulateleb,
keeritsvõru naajeilma
temap see ju kuulateleb.
Yks aga pool mu käpaloiva
ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.

Yks aga pool mu viratähte
100 keeritsvõru naajeilma
temap see ju silmitseleb,
keeritsvõru uurdiilma
temap see ju silmitseleb.
Nyyd yks pool mu viratähte
ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.

Yks aga pool mu kännutyygast
110 ränga une seitset nukka
temap see ju taliteleb,
raske une kuut hääd nukka
temap see ju taliteleb.
Yks aga pool mu kännutyygast
keeritsvõru naajeilma
temap see ju kuulateleb,
keeritsvõru uurdiilma
temap see ju kuulateleb.

Nyyd see siis mu nyydse järel
120 poruvärsik hännakpeni
seep see siin ju haugateli,
(põdravärsik muripeni
toop too siin ju haugateli).

Yheealist viis ju hääd meest,
yheealist kuus ju hääd meest
needap tulid tulemisi.
Muldset ritva ridvaukse
nemad siisap sulustelid,
muldset hirt ka hirrekoja
130 nemad siisap sulustelid.
Kõripyssi röökiv kõri
sedap see siis prahvateli.
Tuunghi tütre hägus kotta
loom see end ma asutelin,
Kalti tütre hägus kotta
loom see end ma asutelin.

Nyyd see siis mu nyydse järel
esmalt tulnud esmasmehe
(hiire moodi väikse uurdi,)
140 hiire kõrgu väikse uurdi
nime siisap teateldagu (ojah)!
Palju taevasadu riukeid
temap siis ka toimeteli,
palju taevasadu vempe
temap siis ka toimeteli.
Hiire moodi väikse uurdi
nime siisap teateldakse
Aasi külje seitsmes (hääs) linnas,
Aasi külje kuues (hääs) linnas.

150 Nyyd see siis mu nyydse järel
palju sadu kätekäändeid
nemad siisap toimetlevad.
palju sadu jalakäändeid
nemad siisap toimetlevad.

Kui ma emaloomaks leenud,
emalooma neli kinnist
taevani hyydes vallandasid,
taevani kiites vallandasid.
(Kui ma isaloomaks leenud,
160 isalooma viis ka kinnist
taevani hyydes vallandati,
taevani kiites vallandati.)

Nyyd see siis mu nyydse järel
karkselg metsatuunghi pojad,
nad siis kargud seljandelid.
toikaist rõngaskojakesse
nemad siis mu talitelid.
Yheealist kaks hääd uurti
taelatule, nõiavõiga
170 neile siisap vastalesid.
Sjoperhõbedat täis hälli,
kaamahõbedat täis hälli
loom see end ma asutelin.

Nyyd see siis mu nyydse järel
yhtekärssa kelgu kärssa
loom see end ma paigutelin.
Sadakoja kodakylla
loom see end ma talitelen.
Kylatäie paljud mehed
180 seitsmejärgulises hyydes
nad siis hyyatelevad:
„Sitketpihta soometslooma
meie siis nyyd talitleme!“

Nyyd see siis mu nyydse järel
hane(jalg)kõrgu häässe lauda
loom see end ma asutelen.
Palju ohvriroa häid vaagnaid
loom see mina maigutelen,
palju ohvriroa häid liudu
190 loom see mina maigutelen.
Paljud hääd mu tantsumehed
nemad siisap tantsisklevad,
paljud hääd mu tantsunaised
nemad siisap tantsisklevad.
Palju sadu kätekäändeid
nemad siisap toimetlevad,
palju sadu jalgekäändeid
nemad siisap toimetlevad.

Kui ma emaloomaks leenud,
200 emalooma neli ööd mul
nemad siisap lõpetelid,
isalooma viis ka ööd mul
nemad siisap lõpetelid.
Oma tuupimata vaka
loom see tuupi tuubiskelin,
oma tuupimata pauna
loom see tuupi tuubiskelin.
Palju sadu kätekäändeid
paljult juba silmitselin,
210 palju sadu jalgekäändeid paljult juba silmitselin.

Kaj juum keemijõg, kaaja juw jugõ!
Teie aina asulege!

W. Steinitz, Ostjakkische Volksdichtung und Erlährungen aus zwei Dialekten. 1. Teil. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused. Commentationes Litterarum Societatis Esthonicae XXXI. Tartu 1939, lk 309.
Leegajused. Soome-ugri rahvaste laule. „Loomingu“ raamatukogu 28/30 1970, lk 11. Transkriptsioon A. Valmet, tõlge U.Kolk.
+Uku Masing+
2.VIII 1976