Miks on hea üks päev nädalas õues õppida?

Mikk Sarv, Eesti Koolimetsade Ühendus, Kristel Vilbaste, Tallinna Ülikool

Sissejuhatus

Eesti õuesõppe ajalugu ulatub kaugele minevikku. Nagu teistelgi maadel, toimus õppimine enne tekstipõhise õppega koolivõrgu rajamist XVIII sajandil valdavalt õues.

Eestis kasutusel olev õuesõppe määratlus „Õuesõpe on õppimine ehedas keskkonnas, rakendades kõiki meeli, oma käega tegemist, õpitu jagamist teistega ning selle edasiõpetamist“ on olnud paljudele meie õpetajatele sõnastamata, alateadlikuks hea ja õige õpetamise lähtekohaks. Kuigi termin „õuesõpe“ on meie keeles kasutusel vaid viis aastat, on sisuliselt sellega tegeldud läbi aegade. Muret teeb vaid õuesõppe taandumistendents seoses uute, infotehnoloogia vahendatud õppimisviiside kasutuseletulekuga. Nende köitvus eriti laste jaoks on sedavõrd suur, et on pakutud isegi uut terminit IT-sõltuvusega laste kohta: Homo zappiens (Veen, W. & Vrakking, B, 2006)

1918-1940 edendas tegevuspõhist õpet õpetajakoolituses ja õppekava arenduses andekas ja pühendunud loodusteaduste õpetaja Johannes Käis. Tema mõtted ja kirjatöö olid toeks ka õppekava koostamisel sõjajärgseks ajaks 1944. aasta sügisel. See aitas hoida alal ja edendada kooliaedasid ning vahetuid õppekäike õue ja loodusesse. 1960ndatel aastatel algatati koolimetskondade liikumine. Selle tulisteks toetajateks olid Johannes Käisi õpilane haridusminister Ferdinand Eisen ja looduskaitse ja metsamajanduse minister Heino Teder. Koolimetskondade liikumise kõrgaeg oli 1980ndate keskel, kui koolide käes oli üle 15 tuhande hektari metsa ja koolimetskondi oli enam kui 85. Paraku hääbus koolimetskondade liikumine 1990ndate aastate muutuste käigus. Põhjuseks oli riigipoolse toetuse kadumine, metsamaade erastamine, kogu metsamajanduse reformimine.

Õuesõppe uueks tulemiseks sai Eesti Koolimetsade Ühenduse (EKÜ) asutamine 2003. aastal. EKÜ algatas alates 2004. aastast õuesõppe päeva tähistamise 14. aprillil kõigis koolides ja lasteaedades. Selle päevaga algab pooleaastane õuesõppe aeg.
EKÜ algatas ka õuesõppe õpetajate suvised täiendkoolitused Lohusuus alates 2004. aastast ja koostöös Tallinna Ülikooli ja Tallinna Pedagoogilise Seminariga EL Sotsiaalfondi rahastatud 32 osalise saatesarja “Õpiõu!” ETVs. Saatesarja põhjal valmis õppematerjal DVD-del, mis jagati tasuta laiali koolidele ja lasteaedadele. Kuigi saateid näidati nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks ebamugaval ajal: kl 18.15 neljapäeviti ja korduses kl 14.15 teisipäeviti, kogus saade hulganisti vaatajaid. Paljud koolid salvestasid saated, et neid edaspidi õppetöös kasutada. Kindlasti tasub kaalumist vahendite leidmine taolise saatesarja jätkamiseks. Olulisteks põhimõteteks selle juures on saadete salvestamine koolides ja lasteaedades kohapeal ning koolide-lasteaedade õpetajate ja õpilaste kaasamine saate ettevalmistamisse. Selline saatesari võiks olla eestimaiseks vasteks Soome õpetajatelevisioonile.


Õuesõppe viis võtmesõna

Õues õppimine toetab igaühe oma olemist, tuues õpilased kitsaste koolipinkide vahelt välja ja lastes neil õppida dünaamiliselt, kasutades kogu keha, suhtestudes kaasõpilaste ja erinevate keskkondadega. Õuesõpe annab ka õpetajale rohkem aega õpilaste tundmaõppimiseks ja nende tegevuse juhendamiseks, seda kõike muidugi hästi kavandatud ja ette valmistatud õuetundide korral. Õuetundide ettevalmistamisel on abi õuesõppe definitsioonist: „Õuesõpe on õppimine ehedas, õppimist toetavas keskkonnas,
kõigi meeltega vahetult kogedes, oma kätega ise tehes ja kogetut teistele vahendades ning
edasi õpetades“ (Sarv, M., 2006).
Definitsiooni aitavad meeles pidada viis võtmesõna: koht, mis aitab õppida; meel ja erinevate meeltega kogemine; tegu ehk vahetu osalemine ja millegi valmis tegemine; lugu ehk teistega jagatud kokkuvõte tehtust; ja iva ehk õpitu mõte, mida tasub edasi õpetada.

Mida õuesõpe annab?

Kindlasti annab õuesõpe rohkem ruumi rühmatöödeks. Õpilasi saab panna tööle, uurima ja kogema nähtusi kahe-, kolme-, nelja-, viie- või vajadusel kasvõi kümnekaupa. Rühmadel võivad olla samasugused või erinevad ülesanded. Mõistlik on rühmi varieerida – töötada teatud aeg paarides, siis jälle suuremates rühmades ja uuesti paarides. Päris tõhus on 3–4 liikmeliste pikemaajaliste koosõppivate töörühmade moodustamine. Taolise rühmadünaamika toomine õppimisse teeb õppimise lihtsamaks ja tõhusamaks. Seda saab rakendada ka suuremates siseruumides, kuid õuesolemine on kindlasti oluliselt rikkam ja tõhusam keskkond selleks.

Õuesõppimine annab õpetajale suurema vabaduse. Ta ei ole piiratud enam vaid tahvli, kriidi, projektori ja arvutiga. Õues saab õpetamisse kaasata kehalise taju, lõhnad, maitsed, juba nimetatud rühmadünaamika. Kindlasti peab jätma ruumi ka juhuste ja ootamatuste jaoks, nn „surnud hiire juhtumiks“ – kui keegi õpilastest leiab näiteks surnud hiire, koondub kogu tähelepanu sellele ja kõik muu unub. Hea õpetaja suudab ka sellise olukorra õpetuslikult tulusaks pöörata.

Õuesõpe annab õppijaile parema võimaluse keskenduda. Sageli väidetakse vastupidist – õueminekul ei suuda õpilased enam keskenduda õpitavale, vaid lasevad end kaasa kiskuda välisilma muljete ja juhtumiste tulvast. Siiski annab hästi ette valmistatud õuetund oma rühma- ja individuaalsete töödega õpilastele oluliselt suurema võimaluse keskendumiseks uuritavale või õpitavale nähtusele.

Õues õppides paraneb õppimis- ja meeldejätmisvõime. Seda on tõestatud paljude uuringute ja katsetega. Kujutlege näiteks kahte katserühma, kellele antakse sama, mõttetööd ja peamurdmist vajav ülesanne. Üks katserühm peab ülesande lahendama kinnises ruumis istudes, teisel rühmal on võimalik vabalt looduses ringi liikuda. Korduvad katsed on näidanud, et õues olev katserühm saab ülesandega kiiremini toime. Samuti on leitud, et rohelus ja loodushääled parandavad inimeste meeldejätmise võimet.

Õues õppides väheneb stress ja vägivald. See tõdemus on otseselt seotud eelmisega. Stress tapab õppimisvõime ja mälu ning teeb inimesed vägivaldseks. Samas leevendub stress värskes õhu, roheluse ja loodushäälte mõjul. Sisekujundajad soovitavad suurtes kaubamajades ja ostukeskustes kasutada looduspilte, voolavat vett ja loodushääli inimeste kuhjuva stressitaseme vähendamiseks, et nad kauem püsiksid keskustes ja rohkem ostaksid. Samasugune stressi kuhjumine toimub koolides. Küllap on mõistlik samu sisekujunduse vahendeid kasutada ka koolides, kuid lihtsam ja odavam on lapsed viia loodusesse.

Õues õppimise juures vähenevad haigused ja puudumised koolist, kui õues käiakse regulaarselt, näiteks vähemalt ühel päeval nädalas ja kui lastel on ilmale vastav riietus. Mitmete koolide kogemus näitab, et pidevalt õues õppivad lastega õppeasutustes võib viirus- ja külmetushaigustesse nakatumine olla kuni seitse korda väiksem kui koolides, kus järjepidevalt õues ei käida. Siin on mõtlemise koht koole ülal pidavatele omavalitsustele: kooliruume tuleb soojana hoida ja selleks kulutusi teha ka siis, kui enamik õpilasi tõvevoodis kodus on. Küllap on mõttekam ja tõhusam õuesõppe toel õppijaid tervetena ja kooliskäijatena hoida.

Kuidas õuetunde teha?

Ühes koolis, kus igal nädalal ühel päeval õues õpitakse, on õpetajal nädala õuepäeva ette valmistamisel 5 õpilast klassist abiks. Nendega koos valitakse ühiselt ained, mida õues õppimise päeval õppida. Iga nädal püütakse olla vähemalt pool päeva õues. Paljud õpetajad on leidnud, et seda on hea teha ühel kindlal nädalapäeval. Nõnda toimides harjub õpetaja pidevalt mõtlema ja kaalutlema, mida õpetatavast on õues parem õppida kui klassiruumis.

Kus õuetunde teha?

Kõige parem on õuetunde teha vahetult koolimaja lähiümbruses, nii kulub vähem aega ja ka raha õpikohta minekule. Selleks on mõistlik rajada kooli lähedusse õueklass ja kooliaed. Põhja-Soomes on alustatud mänguliste õpikeskkondade loomisega koolide lähedale, kuhu on integreeritud ka IT kasutamine ja seiklus- ning motoorikarada (Hyvönen, P., 2007). Taolise õpiõue rajamine on kulukam, hea mõte on selle juures kutsuda appi omavalitsus ja lapsevanemad. Teine, alguses ehk lihtsam võimalus on sõita välja sobivasse paika. Paraku nõuab see lisaaega ja raha transpordikuludeks. Siiski tasub paar korda aastas ka väljasõite korraldada ja võimaluse korral kutsuda kaasa ka lapsevanemaid ja pereliikmeid. Ja muidugi saab halva ilma korral liikumisega seotud õuetunde teha ka kooli saalis või koridoris – oluline on kitsaste pinkide vahelt välja saada. Kuid õues on muidugi õigem!

Õuesõppe koolitus ja uuringud

Esimene õuesõppe õpetajate koolitus toimus Lohusuu Põhikoolis 2004. aasta juulis. Koolitust toetas Haridus- ja Teadusministeerium, lektoriteks olid Britta Brügge ja Anders Szczepanski Rootsi Linköpingi Ülikoolist, korraldajaks, tõlkijaks ja kaaslektoriks Eesti Koolimetsade Ühenduse poolt Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste. Osalejateks olid aktiivsed õpetajad ja õpetajakoolituse lektorid erinevatest ülikoolidest ja koolitusorganisatsioonidest. Tänu sellele hakati õuesõppe koolitusi korraldama nii ülikoolide kui ka koolitusorganisatsioonide poolt juba vahetult peale esimest suvekooli. Lohusuu suvekoolid on järjepidevalt jätkunud ka järgmistel aastatel, lisaks on toimunud kaks õppekäiku tutvumiseks õuesõppe korraldusega Rootsis. Järjekindlalt korraldatakse õuesõppe kursuseid Tallinna Ülikooli Täienduskoolituskeskuse. Tallinna Ülikooli Rakvere kolledžis on valminud õuesõppe õppekava, kursused toimuvad ka Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis. Samuti toimuvad igal aastal õuesõppe täiendkoolituse kursused Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu Ülikooli Narva Kolledžis. Teistest õuesõppe täienduskoolitustest väärivad esiletoomist Tartu Keskkonnahariduse keskuse kursused ja RMK looduskoolide kursused.

Väljaspool Eestit on võimalik osaleda Linköpingi Ülikooli bakalaureuse, magistri ja doktoriõppe kursustel Rootsis, samuti iga-aastastes suvekoolides. Norras on õuesõppele pühendunud Elverumi õpetajakoolitusülikool. Kaugemal Euroopas on juba aastaid võimalik pühenduda õuesõppele Edinburghi Ülikooli doktoriõppes, samuti USA, Kanada, Uus-Meremaa ja Austraalia ülikoolides.

Õuesõppimise aasta

Eesti on ainulaadne kogu maailmas õuesõppimise päeva ja õuesõppimise aasta tähistamisega. See algab 14. aprillil ja lõpeb 14. oktoobril. Kummagi päeva jaoks on meil olemas laulud, mida igaüks lasteaiast peale teab: õuesõppimise päevaks Juba linnukesed... ja tuppa minemise päevaks Lapsed tuppa, tali tuleb... Õuesõppe aastal on oma sügav põhi rahvapärimuses. Nimelt lahkuti muiste 14. aprillil talvitumispaikadest rändama piki karja- ja marjamaid ning kalastuspaiku, kust tagasi talveküladesse jõuti 14. oktoobril. Tänapäeval saame vanadest tavadest lugu pidades pühendada seda aega rohkem õues õppimisele. Sel ajal on kõige lihtsam õuesõppimisega alustada. Muidugi
saab õues õppida aastaringselt, kuid hea on üheskoos tähistada nii õuesõppe päeva kui tagasi tuppa minemise päeva ja nende vahele jäävat õuesõppe aastat. Tallinna Linnavalitsus on andnud head eeskuju viimasel kahel aastal koos paljude koolide ja lasteaedadega ühiselt õuesõppe päeva tähistades. Sel päeval tutvustavad ka muuseumid, Botaanikaaed ja Loomaaed oma koolituskursuseid eelolevaks hooajaks.

Mida oleme õppinud õuesõppe taastamise viie aastaga?

Õuesõppe klass ehk õpiõu peab olema kooli juures. Suheldes õpetajate ja koolidirektoritega on selgunud, et sõit looduskaitse keskustesse ja RMK looduskoolidesse kipub koolidele üle jõu käima. Küsimus on eelkõige transpordikuludes, kuid vahel ka osalemistasus. Õpetajad on väsinud lõputust projektide kirjutamisest, et kuigivõrd korvata sõidukulusid. Kui taolist õppimist vajalikuks peetakse, siis peaks ka vastav kulu eelarvega tagatud olema.
Veelgi mõistlikum lahendus on igale koolile oma elurikka õpipaiga, õpiõue rajamine kooli vahetusse lähedusse. Nii on õpetajal võimalik kasvõi paarikümneks minutiks klassiruumist välja minna.
Äärmiselt vajalik on õpetajate julgustamine ja paremate tingimuste loomine õuesõppeks. Õueruumide kujundamine õppetöö vajaduste järele on sama oluline, kui investeeringud siseruumide varustamine IT lahenduste ja teiste õppimist soodustavate vahenditega. Sellega tuleb arvestada eelarve kujundamisel.
Õueklassid on eriti olulised praegusel kiiresti kasvava stressitasemega ajastul. Stressi ja sellest tulenevaid haigusi on nimetatud meie sajandi katkuks. Selles seoses võib õueklasse käsitleda vaimse keskkonna puhastusseadmetena, mis aitavad vähendada stressi, luues rahuliku ja loova olemise saarekesi. Vaimse keskkonna puhastusseadmed väärivad samavõrra tähelepanu ja investeeringuid nagu füüsilise keskkonna puhastusseadmedki (Sarv, M, Vilbaste, K, Einasto, R., 2006).

Oluliseks õppimiseks on olnud ka õuesõppe definitsiooni sõnastamine. Maailmas pole olemas ühest definitsiooni õuesõppe kohta. Iga riik, ülikool või koolkond kasutab enda oma. Mõned on pikemad, teised lühemad. Meil kasutusel olev definitsioon on piisavalt lühike, selge ja ühemõtteline. Kõige olulisem on esimene tõdemus, et õppimine toimub ehedas ja õppimist toetavas keskkonnas ehk õues. Järgmised neli tõdemust kehtivad tegelikult igasuguse tulemusliku õppimise kohta: rakendatakse võimalikult kõiki meeli, tehakse midagi oma käega valmis, tagasipeegeldusena jutustatakse teistele tehtust ning leitakse üles õppimise iva, mida teistele tasub edasi õpetada. Siiski on neid kõiki lihtsam ja tulemuslikum rakendada õuetingimustes.

Õuesõppe põhitoime

Õuesõpe toob haridusse tagasi kooli rolli kasvatusasutusena. Kooli ülesanne pole pelgalt teadmiste salvestamine õppijate teadvusse, selle asemel luuakse tingimused laste kasvamiseks ühiskonna täisväärtuslikeks, terveteks ja tasakaalukateks liikmeteks.
Õuesõppe terviseaspekte on uurinud Rootsi Linköpingi Ülikooli teadlased. 2007 aastast alates rahastatakse doktoriõppe raames mitmeid õuesõppega seotud uuringuid. Dr Nina Nelson on teinud mahukaid uuringuid õuesõppe ja stressi seostes, mõõtes aasta jooksul iga päev õpilaste ja õpetajate stressitaset süljes sisalduva stressihormooni kortisooli kontsentratsiooni. Märkimisväärselt väiksem oli stressitase õues õppivate poiste juures. Ehk leidub siit võti, kuidas poisse paremini koolis hoida.
1940ndatest aastastest alates on USAs ja Kanadas avaldatud üle 700 doktoriväitekirja õuesõppe erinevatest aspektidest. (D.R.Hammerman and W.M. Hammerman, 1985).
Ka Eestis on kaitstud väitekirju õuesõppest, kuid seejuures on lähtutud eelkõige keskkonnaharidusest.

Keskkonnahariduses rõhutatakse ehk liigagi palju inimese süüd looduse ees, nii et sellest kujuneb looduse ees süüdi olemise sündroom. Juba lasteaia keskkonnakasvatuse tundides tehakse lastele selgeks, kui pahad me oleme looduse suhtes. Nii süvendab linnastumine, võõrandumine ja hirm eheda looduse ees, kasvab stress. Lapsed ei taju oma seotust loodusega, seda, et iga loom, taim, lind uurib meid samasuure uudishimuga nagu meie neid. Kõik elusolendid on meie kaasõppijad meie planeedil, meil on üksteisele palju öelda, et üheskoos paremini õppida. Õppimisvõime kasvab rõõmu ja õhina toel; need on õuesõppe eeltingimusteks (Sarv, M., 2005).

Küberteadmiste ajastu

Kaasaegseks arengusuunaks on e-õppe edendamine. Oleme lummatud IT edusammudest ja nende rakendamisvõimalustest õppimise juures. See võimaldab kiirema ligipääsu eelnevatel sajanditel kirja pandud teadmistele. Siit tuleneb paraku ka tekstipõhise õppe valdavus, mis iseloomustab kaasaja pedagoogikat.
Vahetule kogemisele toetuv õpe on hääbumas: enamik lapsi pole võimelised käsitlema nuga näiteks oksa lõikamiseks, süütama lõket, tegema süüa, ehitama onni.
2007 mais ja aprillis kogesime küberrünnakuid meie virtuaalasutuste vastu, mis näitas, kui kergelt haavatavad on infokanalid. Kui teabevool katkeb, pole kättesaadavad joogivesi, toit, toasoojus. Samas ei suuda enamik linnainimestest tulla toime loodusmaastikus. Praegu aitab seda lünka täita skaudiliikumine, mis paraku pole eriti arvukas. Õuesõppe laiem rakendamine koolides aitab seda lünka täita ja on nõnda ka riigikaitselise tähtsusega.

Lõppjäreldused

Nii nagu rahvusvahelise PISA testiga mõõdetakse laste teadmisi erinevates valdkondades, tasuks korraldada rahvusvahelisi tasemetöid 10–11 aastastele lastele eluliselt vajalikest oskustest. Nendeks võiksid olla:
Noaga lõikamine ja saega saagimine,
tiku tõmbamine ja
tuletegemine ahjus ning lõkkena,
juurviljade koorimine ja toiduks valmistamine,
leiva-saia valmistamine jahust ja viilutamine,
onni tegemine,
riiete parandamine ja õues õigesti riietumine,
kümne tee- ja ravimtaime tundmine,
keha kergendamine väljaspool WC-d,
sõlmede tegemine.
Nende oskusteni jõudmine kujuneb iseenesest, kui seadustame kõigis õppeasutustes vähemalt ühel päeval nädalas õues õppimise.

Kirjandust:

Hammerman D.R. and Hammerman W.M., 1985. Teaching in the Outdoors. (5. Ed.) Danvolle: Interstate Printers and Publishers.
Hyvönen, P., 2007. Teachers’ Expectations of Playful Learning Evironments. Proceedings of the NBE 2007.
Sarv, M., 2005. Ilmasilmaja. Maalehe Raamat.
Sarv, M., 2006. Õuesõppe pedagoogika teekond Eestis. Eessõna raamatule Dahlgren, L. O. & Szczepanski, A. Õuesõppe pedagoogika. Tõlge eesti keelde. Kirjastus Ilo, Tallinn.
Sarv, M, Vilbaste, K, Einasto, R., 2006. Pollution of mental environment and urban forest as cleaning plants for it. Urban Forestry for Human Health and Wellbeing”, ASEM 2nd Symposium on Urban Forestry, COST E39 Research Conference, Copenhagen. Poster.
Veen, W. & Vrakking, B, (2006). Homo Zappiens: Growing up in a digital age. London: Network Continuum Education.