Vaid inimesel on eesmärk

Olen olnud korduvalt hämmingus minu hea õpetaja Ülo Vooglaiu tõredusest, kui keegi kogemata satub kõnelema erakonna, asutuse, raamatu või muu taolise eesmärgist. Ülo Vooglaid ei väsi rõhutamast, et eesmärk saab olla vaid inimesel. Kui eesmärk omistatakse erakonnale, tähendab see erakonna käsitlemist subjektina ning erakonna liikmeid vahendina eesmärgi saavutamiseks.
Ometi oleme sedavõrd harjunud nõnda kõnelema, et ei oska tavaliselt kujutledagi, kuidas saaks teisiti öelda. Ja kui ei oska kujutleda, siis tundub, et taolise kõneviisi pahaks panemine on tühi norimine. Kas siis on? Järele mõeldes on tõesti nii, et oleme liig lihtsalt valmis end loovutama vahendiks isikustatud organisatsioonide ja muude taoliste eesmärkide saavutamiseks. Samas unustame oma elu, oma olemise ja omad eesmärgid.
Organisatsioon, erakond on alati vahendiks INIMESTE eesmärkide saavutamisel. Oluline on kõneldes inimestega sõnastada ühised väärtused, normid, eesmärgid ja sihid. Näiliselt süütu keeleline libastumine lühiduse ja suupärasuse nimel, mis omistab eesmärgi ja seega ka subjektsuse muudele kui inimestele taandab inimese koheselt vahendiks, selleks, millega tuleb ülla eesmärgi saavutamise nimel manipuleerida. Nii lihtne see ongi!