Minu Eesti ja rahu loomine

Minu Eesti liikumine on selle aastaga palju head algatanud. Aasta lõpul toimunule tagasi vaadates meenub Minu Eesti mõttetalgute aluseks olnud Avatud ruumi meetodi algataja Harrison Oweni mõttekäik rahu loomisest. Rahu loomine on keskne osa ruumi avamisest ja avatuna hoidmisest. Loodetavasti on alltoodud mõttearendus abiks kõigile, kes mingilgi kombel on kokku puutunud Minu Eesti tegemistega.

RAHULOOJA: ära eales mõtle, et oled vastutav kõige eest
Harrison Owen
Seda nõuet on kahtlemata väga raske ja keeruline täita. Meis kõigis on midagi, mis meeleheitlikult tahab hoida korda, eriti siis, kui asjad muutuvad kaootiliseks, segaseks ja tülikaks. Kui elu läheb näiliselt korrast ära, tunneme vastupandamatut tungi seada see õigeks, taastada kord, saada taas oma hingelaeva kapteniks ja saatuse juhtijaks. See on armas mõte, kuid saatuslikult väär – sest elu ei ole korrast ära, ta lihtsalt ongi elu. Ja elu ei ole loodud meie isiklikuks heaoluks ja mugavuseks. Tormid puhkevad, jõed ujutavad üle, vulkaanid purskavad, ettevõtted pankrotistuvad, inimesed surevad. Enamalt jaolt on see asjade loomulik käik – ükskõik, kui väga me ka ei sooviks, et see oleks teisiti. Koos ootamatu õnnetusega kaasneva ähmiga on kogu juhtumine sedavõrd keeruline, kiiresti muutuv ja võimas, et oleme õnnega koos, kui taipame, et see kõik on hingamas läbi meie. Kõnelemata asjade korda seadmisest oma parema äranägemise järgi. Seda ei juhtu, nii et ärge võtke seda mõtetki pähe.
Rahutegija jaoks on see eriline väljakutse. Juba nime põhjal asetame end olukordadesse, mis on tulvil valu ja kannatust – kui mitte füüsilist, siis mõttelist, kuid tavaliselt mõlemat. Tavaline inimlikkus näikse nõudvat meilt, et peame igati pingutama, et vähendada ebamugavust, leevendama kannatust, kõrvaldama valu, eriti siis kui näeme selle põhjustajat ja oskame oma meelest parandada olukorda. Kuid see ei ole meie töö. Meie hooleks on olla tunnistajaks, hoida seda kõike oma teadvuses, kaasa arvatud kannatamine ja valu. Ei ole olemas parandamisviisi, mida võime soovitada olukorra korrastamiseks. Ei ole üksikasjalikku kava, mis paneb inimesed mõtlema nii, nagu nad peaksid mõtlema. Ei ole olemas ühtegi tehnoloogiat, mis pakuks välja kõike korrastava võluvitsa. Ja kui isegi, mingi õnneliku juhuse läbi selline kõikeparandav lahendus turgataks meie meelde, pole meie asi seda teha. Meie ülesanne on hoida ruum lahti nõnda, et organisatsioon või inimesed, kellega töötame, saaksid teha seda, mida üksnes nemad suudavad teha – olla otsani nemad ise, olla elavad, isejuhtuvad tervikud. Lõpuni välja minnes, vaid nemad üksi ravivad end ja leiavad selle terviklikkuse, tervise ja kooskõla – mis ongi Rahu. Või ei leia... ja see on tõeliselt raske osa... sest võib olla, et lõpp on saabunud.
Kõigil elusolenditel on elu, mis tähendab, et neil on ka surm. Kõigil asjadel on lõpp. Ja see lõpp saabub, nii kurb kui see ka poleks, on see läbi. See kehtib meie lemmikloomade elu, kogukondade, äriühingute ja riikide kohta. Kui see on läbi, siis see on läbi. Me võime soovida, et see ei oleks nii ja vastu panna igal võimalikul viisil – kuid kui käes on lõpp, siis see on lõpp. Ning Rahutegijana oleme kutsutud olema ka lõpu tunnistajaks. Sellisel hetkel, kui see polnud juba enne selge, saab ilmselgeks, et korra loomine pole meie käes.
Rahuloojaks olemine on ainulaadne, me kõik oleme selleks aeg-ajalt ning mõned meist pea kogu aeg. See on eriline kutsumus, kuid kindlasti mitte ainus. Elutegevus kõigis oma väljendusviisides vajab ka väga palju tegemist. Plaanid peavad saama tehtud, projektid algatatud, programmid juhitud, söögid tehtud, katused parandatud. Igaüks neist tegevustest täiendavad üksteist, kõik nad täiendavad meie elusolemist – kuid ükski neist, ei üksikult ega üheskoos ei hõlma kogu elu. Seal on midagi enamat ning see on Rahutegija eriline ülesanne olla tunnistajaks tervikule kõigis tema külgedes – alguses, keskpaigas ja lõpus.