Ole sõber looduse ja iseendaga

Tõlgime-toimetame rootsikeelset raamatut õuesõppest, esialgse pealkirjaga "Õue-elu õppimine", mis peagi trükki läheb. Peatükis, mille on kirjutanud Matz Glantz, Patrik Grahn ja Per Hedberg, leidub järgmine nõuanne, kuidas samm-sammult taas looduse ja iseendaga sõbraks saada:

"Kontakt loodusega on andnud mõtlemisainet ka tänapäevasele psühholoogiale ja loodusteraapia pooldajatele. Aluseks võetakse Harold Searles’i kirjutatud teooria, kus ta väidab et hingetrauma läbi elanud inimene vajab tagasipöördumiseks sobivaid tingimusi, mida just loodus võib pakkuda. Paranemine saab alguse lihtsalt looduse jälgimisest, selleks ei pea inimene üleliia pingutama.

Oluline on aspekt, et loodus ei esita inimesele nõudmisi. Kõige vähem tekitavad hirmu, agressiooni ja frustratsiooni kivid ja vesi, seejärel puud ja lõpuks loomad. Kivi ei esita nõudmisi, ei jäta sind maha ega peta sind. See lihtsalt on olemas, iseenesestmõistetav ja turvaline aastast aastasse. Küülik võib ära joosta ja ka surra, kuid ta ei tekita süütunnet, ei solva, ei ole kahekeelne ega valeta.

Pärast kriisi tuleb ennast uuesti leida. Kõige lihtsam on seda teha siis, kui su kaaslane on esiteks rändrahn, seejärel üks puu, siis aialapp ja lõpuks lemmikloom. Alles siis võiks asuda suhtlema inimestega – nendega, kes nad esitavad suuri nõudmisi. "

Viimaste hulgas on esikohal ikka ise - sinna ladestuvad kõik etteheited ja süüdistused nii oma elust kui eelnevatest sugupõlvedest. Nii on päris mõistlik korrapäraselt, kasvõi kord päevas või vähemalt nädalas olla isetu, olla üheskoos kiviga, puuga, loomaga, merega, taevaga.

Selline isetu olemine on sama tähtis kui ise olemine. Kui seda enam päevades ja nädalates pole, hääbub ka isena olemine olematusse.