Meie emakeel on maakeel. Kui keegi on võõrsõnust tulvil eesti keelt väänamas, nii et isegi enam päris hästi aru ei saa mida ja kas üldse midagi öelda tahtis, siis kutsutakse ta tagasi maa peale, öeldes: Aga ütle, kuidas see maakeeli kõlab!
Maakeelel on üks väga hea omadus. Kui võõrkeelsed ütlemised maakeelde ümber panna, siis selgub enamasti, kas üleüldse oligi midagi öelda. Seetõttu on heaks mõtteharjutuseks enne millegi kirjutamist või väljaütlemist püüda võimalikult kõigile võõrsõnadele leida maakeelsed vasted.
Vähem kui sada aastat tagasi kaheldi veel, kas maakeeles on üldse võimalik gümnaasiumitasemel füüsikat ja matemaatikat õpetada. Minu vanaisa Jaan Sarv, kelle sünnist möödub tänavu detsembris 130 aastat olevat selle tõestamiseks pidanud Vanemuise laval tütarlaste gümnaasiumi klassiga näidistunni.
Tänapäeval ei kahtle keegi, et nii füüsika kui ka matemaatika keeleks on ka maakeel. Meie teadlased räägivad kaasa kõiksuse ja mikromaailma tõlgendamisel. Võimalik, et algupäraste mõtete lätteks võib olla ka asjaolu, et me mõtleme maailma üle maakeeles.
Maailmas palju kasutatavatele mõistetele tuleb leida maakeelsed vasted. Sageli on need keeles täiesti olemas, tuleb vaid veidi pingutada, et nendeni jõuda. Nii on lõimimine palju suupärasem ja arusaadavam kui integreerimine, elurikkus on selgem mõiste kui biodiversiteet.
Sõnapaarile sustainable development on maakeelse vaste otsimine paras pähkel. Kasutusel olevad säästlik areng ja jätkusuutlik areng sobivad kontorikeelde. Ehedas maakeeles tundub parimaks vasteks olema ‘mõnus minek’ – olukord, kus kõik sujub vähima energiakuluga, nagu iseenesest ja keegi ei kannata kahju.
Sama on mõistega outdoor learning. Kuigi tegemine ise on meie koolielus igituttav, on selle järjekindel rakendamine ja toetamine võimalik ikkagi alates sellest, kui võtsime kasutusele maakeelse mõiste ‘õuesõpe’.
Õuesõppe üks kesksemaid tegemisi on taas võõrkeelse nimega – see on refleksioon ehk siis vahetult õppimise järel kogetule tagasi vaatamine ning selle sõnastamine, mida siis tegelikult õpitud sai. Praegu tundub, et selles seoses sobib hästi sõna ‘aduma’ – tasapisi taipama hakkamine.
Püüdes võõrkeelseid mõtteid öelda selges maakeeles, hakkame aduma öeldu sügavamat mõtet.
Õpituba „Lindude keel“
1 day ago
3 comments:
Kõik õige.
Aga ei maksa ka unustada, et maakeelse teadusterminoloogia loomiseks nägid nii meie vanaisa kui ka paljud teised ikka kõvasti vaeva.
Paljud mõisted võeti lõpuks siiski kasutusele laensõnadena: "elekter", "elastsus" jne. Soome keeles näiteks suudeti luua oma sõna "sähkö", elektri kohta. Kas see nyyd on parem või halvem, kes seda oskab öelda.
Elastsuse kohta olevat pakutud "tagasikargamise vägi". Kõlab naljakalt praegu, aga kui oleks käibele tulnud, siis ilmselt oleks normaalse kõlaga.
"Adumine" on vist Johannes Aaviku sõna (võib ju järgi vaadata). Yldse, Aaviku ees tuleks myts maha võtta, kui me tänapäeva eesti keelest ehk maakeelest räägime. Kuidas me muidu saaksime praegu kedagi "veenda relvastuskontrolli läbirääkimisteks" või uurida "mõrvasyydistuse tõendiks olevat laipa"...
Nii et, jah, yks asi on maakeel, aga teine asi on ka see, kuidas seda on arendatud ja kasutama hakatud.
Adumine refleksiooni tähenduses tekitas elava arutelu hariduslistis. Selle käigus pakuti muu hulgas välja ka elektri maakeelse vastena sõna "särts".
Alo Raun, Eesti keele etymoloogiline teatmik http://www.eki.ee/cgi-bin/raun.cgi?sona=aduma
aduma (mõistma) ? e-sm. sm. aduta (harjuda)
Aaviku käsi võib siiski mängus olla, talle need soome sõnad meeldisid ju, soovitas neid igati.
Post a Comment