Wednesday, November 14, 2007

Külaliikumine KODUKANT sai kümne aastaseks

1990ndate aastate alguse külaliikumise ideest on tänaseks kasvanud üks tugevamaid arendusorganisatsioone, mille keskmes on alt-üles protsessid ja inimeste kaasatus. Algusest peale on võtmerolli kandnud kohalikud inimesed, kes kõige paremini teavad ja tunnevad oma kodukandi vajadusi. Liikumisel Kodukant on püsivalt olnud kolm eesmärki: kohaliku omaalgatuse toetamine, väikeettevõtluse soodustamine ja koostöövõrgustike loomine.

Ümmarguse tähtpäeva puhul on ikka tavaks vaadata tagasi ja meenutada neid, kes olid alguse juures. Minu jaoks algas külaliikumine kümme aastat enne Kodukandi sündi, koos Ülo Vooglaiu poolt kokku kutsutud Pirgu Arenduskeskusega Raplamaal. Just seal kujunes välja hea koostöö Ruve Šanki ja Andrus Ristkokiga, kes hiljem olid külaliikumise ja Kodukandi ideede head ning tugevad toetajad. Palju head abi oli ka Raplamaa maavanematest Harri Õunapuust ja Kalle Talvistest, kes aitasid külaliikumise mõttel jõuda valitsusse, Riigikogusse ja teiste maavanemateni.

Viis aastat enne Kodukandi juriidilist sündi saime head nõu ja abi Rootsi külaliikumiselt „Kogu Rootsi peab elama!”, keskseks nõustajaks oli Staffan Bond Rootsi Maaülikoolist.

Rootsist saime mitmeid häid arengusuundi nagu teabetoad külades, ökovallad, naised külas, noored külas, ökoturismi algatus. Paljud neist suundadest on tänapäevaks jätkumas oma organisatsioonidega, kuid side Kodukandiga on alles. Rootsi koostöös oligi olulisim uute ja heade mõtete saamine ning söakus neid meil teoks tegema hakata. Kohati osutusime nõnda innukateks õppijateks, et rootslased nüüd meid nii teistele kui ka oma külarahvale eeskujuks toovad!
Rootsi arenguabi organisatsioon SIDA lõpetas omapoolse toetuse 1995. aastal. Nüüd oli vaja Eesti riigi samme. Kodukandiliikumise eestvedajad organiseerisid koostöös Rootsi Västernorrlandi (Dalarna) ja Jönköpingi (Smolandi) läänivalitsustega samal aastal maavanematele ja tolleaegsele regionaalministrile Ants Leemetsale õppereisi Rootsi, et näha, kuidas seal kohalikku algatust toetatakse.

Ülemere naabrite juures kogetu andis soodsa pinnase ühe edukama regionaalprogrammi Külaliikumise toetamise programmi sünniks 1996.a. Idee selleks leidsin Taanist, kus samalaadne programm käivitus edukalt mõni aasta varem. Pakkusin mõtte välja Siseministeeriumis Jaak Maandile, kes kohe haakus ja koos Ene Padrikuga tegi ära suure töö programmi käivitamiseks. Aasta hiljem tunnistati programm parimaks regionaalpoliitiliseks meetmeks. Tänaseks on see teada-tuntud kohaliku omaalgatuse programmi nimel all. KOA kannab regionaalpoliitikas ning kodanikuühiskonna arengu toetamisel väga suurt rolli.

Külaliikumine ei oleks võimalik, kui poleks inimesi küladest, kes tõeliselt hoolivad oma kodukandi käekäigust. Aino Valgmaa Jalase külast, Ants Tuuleveski Põllika külast, Toomas Massov Põrsaku külast olid esimesed tulihinged ja teiste õhutajad, igaüks omal kombel ja viisil. Ants ja Toomas olid kaasas Ida-Virumaal kõnelemas külaliikumisest Raplamaal. Seal võttis kuuldust tuld Lembit Tõnis Tudulinnast, kes kutsus kokku ka esimese Maapäeva 1996. aastal Ida-Virumaal.

I Maapäeva rühmatöödes süvenes teadmine, et aeg on küps asutamaks Kodukandi nimeline organisatsioon, mis nägi ilmavalgust 1997. aasta oktoobris Valgamaal Otepää Eesti külade teisel Maapäeval. See oli suur sündmus ja andis indu edasi liikumiseks.

Harjumaa külaliikumise eestvedaja Sirje Vinni tõi kaasa üle-euroopalise mõõtme, aidates 1998. aastal esitleda meie külaliikumist eesti juurtega sakslasest eurooplase Hannes Lorenzeni kaasabil Euroopa Parlamendihoone fuajees. Tõnu Otsason Hiiumaalt oli kolmanda Maapäeva korraldajaks ja teabetubade teema edasiarendajaks.

Kodukandi liikumise laienemisele ja selgemale vormile aitas tõhusalt kaasa Valgamaa mehe Ants Järvmägi ja ida-virulase Lembit Tõnise kutsel Kodukandi igapäeva tegevust eestvedama tulnud Eha Paas oma ennastsalgava ja pühendunud tööga. Samuti poleks organisatsiooni areng olnud mõeldav ilma Anne-Ly Aalde nõudliku ja täpse raamatupidamiseta.

Kodukandi liikumise edu on paljus tänu võlgu hulljulgete ideedega meestele ning kahe jalaga kindlalt maas püsivatele naistele. Esimeste hulgas olid algaastate juhatuse liikmed Tõnu Otsason, Ants Järvmägi, Lembit Tõnis, Helmut Hallemaa, Andrus Rekor jt. Ideedele keha andjateks olid jätkuaastate juhid Kaja Kaur ja Sirje Vinni koos paljude tublide naiste ja neid toetavate meestega kogu Eestist.

Kodukandi üks olulisemaid tegemisi on külavanemate koolitamine ja toetamine. Siiski on siin veel väga palju teha, et külavanemaid kuulataks ja nendega arvestataks kõigis omavalitsustes ja ka riigi tasandil. Praegu on selles osas erinevused erinevates Eesti osades õige suured. Ehk võiks olla lahenduseks see, kui külavanemad üle Eesti asja enda kätte võtaks ja omavahelisel koostööle aluse paneks. Häid toetajaid ja nõuandjaid leidub kindlasti paljudest organisatsioonidest ja erakondades.

Külaliikumine on jätkuvalt vastuvoolu ujumine – üldine arengusuund jätkub linnastumise poole, linnas on kõigi mugavustega elamine oluliselt odavam kui maal. Seda tänuväärsem on kõigi nende inimeste töö, kes möödunud aastate jooksul on hulganisti oma aega ja innustust pühendanud maa- ja külaelu jätkumisele.

Kõige suurem tänu Kodukandi olemasolu ja arengu eest kuulub eelkõige innustunud külainimestele üle kogu meie maa. Maal elamine pole lihtne. See nõuab pühendumist ja hoolimist oma kodukandist, nii inimestest kui ka loodusest. Rõõm on tõdeda, et möödunud kümne aastaga oleme suutnud üheskoos üksteist toetades kaasa aidata elu püsimisele maal, et Kodukandi liikumisest on saanud meie maa suurim maaelu eest seisjate organisatsioon.

No comments: