Küllap on igaühele tuttav ütlemine: mis see minu asi on! Minu asi on see, mis minusse puutub, mis mulle korda läheb. Paraku läheb paljudele meist ikka vähem ja vähem asju korda. Meil pole asja metsa küttepuude järele – soe tuleb torusid ja traate pidi ise koju kätte. Meil pole asja kevadiselt taheneva põllumulla juurde – toit on poeriiulil valmis olemas. Meil pole asja kaasinimese juurde, et aru pidada, kuidas omi asju paremini ajada – oleme oma hääle andnud aastateks teistele, kes meie eest asjad ära arutavad ja otsustavad.
Ka lasteaias ja koolis süveneme üha enam kellegi teise loodusse – raamatutesse, arvutiprogrammidesse ja -mängudesse, filmidesse ja muusse taolisse kui isiklikku vahetusse õppimisse looduses, kogedes ja õppides kõigi meeltega. Kuna kõik, mida õpime, ei puutu tegelikult minusse mitte kuidagi, saab jälle jõudu juurde küsimine: mis see minu asi on?
Selline elu, kus enam miski minu asi pole, tundub olema rahulik ja pingevaba. Ometigi murravad pinge ja muutused jäätunud ükskõiksusse sisse just siis, kui seda kõige vähem oodata on. Selleks võib olla ootamatu haigus, mis viib arsti juurde. Arst omakorda teatab, et tuleks teha operatsioon, kuid seda saab teha kõige varem poole aasta pärast, sest Haigekassa lubab kahesajast vajalikust operatsioonist kuus teha vaid kolmkümmend. Ja õige pea ehk isegi mitte seda enam, sest on majanduskriis, inimesed kaotavad töö ja keegi ei maksa enam haigekassasse.
Eks võib muidugi edasi mõelda: mis see minu asi on, ükskord peame ju surema nagunii. Samas võib just siin olla hetk, kus jõuab pärale taipamine – see on minu elu ja see on minu asi, kuidas ma selle imelise teekonna koos kõigi kaaslastega siin ilmas läbi teen!
Kõigi kaaslaste hulgas on muidugi lähedased, kaaskondlased, aga ka maad, veed, puud, loomad ja linnud. Minu elu on minu asi, just samamoodi, nagu on minu asi see, kuidas läheb kõigil teistel, kes minuga koos olemas on. Minu asi on õiendada ja välja öelda, kui meie ühine olemine mõttetu hävimise ja surma poole on minemas. Sest oleme siin maailmas olemas, et õppida üksteiselt ja hoida elusust meis endis ja meie ümber. Suur osa sellest elususest on Minu Eesti, mis ongi minu oma asi.
Šamanismi algkursus Ilmamäel, Võrumaal
6 months ago
2 comments:
See on tõepoolest nii,et väga paljudel on ükskõik,mis ümberringi toimub.Seda põhjustab (pea täieliku) abituse tunne-mida ka ei teeks-ütleks-kirjutaks....midagi ei muutu.Võimulolijate suhted ja teod on omavahel tihedalt seotud,selles kinnises liivakastis käib elav sebimine ja kohtade vahetus.Ei nad mõtlegi oma hüvesid piirata-mis ka iganes juhtuks.
Isiklik arvamus on selline,et eesti erakonnad on muutunud äärmiselt ebasümpaatseks,aga ka kulukaks maksumaksjale.Aga isegi kui oleks võimalik nad kuidagi taandada,kas võime olla kindlad, et asemele on võtta targemaid?
Aga ei taha rohkem kaevelda ja EER-st välja veel ei astu.Ja topin ikka oma teravavõitu nina maailma asjadesse.Sina, Mikk, oskad seda teha leebelt, aga väga visalt. Oled sellega paljudele toeks
Ei ole kasu v6imulolijate kahtlustamisest ja parteide hurjutamisest. Yksk6ik kes v6imule saab, seda saab kunagi hiljem alati syydistada samades pattudes. Ja seda ka tehakse. See on poliitika omap2ra.
Mida aga tegema peab on t6esti visalt t2helepanu juhtida systeemi (ja ka meditsiinisysteemi) puudustele. Seda Eestis veel kahjuks tugevalt teha ei julgeta. Kuid k6ik algab siiski neist kes seda teevad. L6puks hakkab ka k6ige suurem m2gi liikuma.
Post a Comment